lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-16-9052/88

Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 26.06.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-16-9052/88
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
26.06.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3165
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TLS § 109 lg 1, 3Hüvitis töösuhte lõpetamise korral kohtus või töövaidluskomisjonisVÕS § 127 lg 5, 6Kahju hüvitamise eesmärk ja ulatusTLS § 107 lg 2Töölepingu lõpetamine kohtus või töövaidluskomisjonisTLS § 88 lg 1, 3Töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt töötajast tuleneval põhjuselVÕS § 139 lg 2Kahjustatud isiku osa kahju tekkimiselTLS § 1Töölepingu mõisteTLS § 100 lg 3Ülesütlemise hüvitisTLS § 89 lg 1Töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt majanduslikel põhjustel

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
2-16-9052/47Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium18.04.20172-16-9052/75Tartu Maakohus Tartu kohtumaja21.12.2017

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Tartu Linnavalitsus75006546(Vastustaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-9052

Tsiviilasi

R.R. hagi Tartu linna vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. juuni 2018

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): R.R. (isikukood XXX) Vastustaja (kostja): Tartu linn (registrikood 75006546), esindaja vandeadvokaat Alo Noormets

RESOLUTSIOON

1.Jätta Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsus muutmata ja R.R. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

kantud

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Sarnased lahendid

Tööõigus
  • 03.07.20262-24-18628/17Viru Maakohus Narva kohtumaja
  • 29.06.20262-26-106073/6Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 19.06.20262-24-2133/34Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 19.06.20262-26-1516/13Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 15.06.20262-26-187/9Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja
  • 11.06.20262-23-13801/40Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
TLS § 97 lg 2Tööandja ülesütlemise etteteatamise tähtajad
TsMS § 171Kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmise erisused
TsMS § 175 lg 1Lepingulise esindaja kulude hüvitamine
TsMS § 233Nõude suuruse hindamine
TsMS § 631 lg 1Apellatsioonkaebuse alus
TsMS § 654 lg 6Ringkonnakohtu otsuse sisu
TsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUS MAAKOHTUS ASJA ESIMESEL LÄBIVAATAMISEL

1.R.R. (hageja) esitas Tartu linna (kostja) vastu hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Hageja täiendas hagiavaldust ning palus töölepingu lõpetamisel mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 01.09.1986 tähtajatu töölepingu alusel Tartu Mart Reiniku Koolis XXX. Kostja ütles 10.05.2016 hagejale töölepingu alates 10.08.2016 erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel. 26.05.2016 esitas kostja hagejale uue avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Avalduses sisaldus soov võtta 10.05.2016 esitatud avaldus tagasi. Kostja ei hoiatanud hagejat enne töölepingu TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel ülesütlemist, jättes sellega järgimata TLS § 88 lg-s 3 sätestatud kohustuse. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda, kuna hageja ei ole oma tegevusega usalduse kaotust ega usaldamatust põhjustanud. Kostja 26.05.2016 esitatud avaldus on tühine, kuna kostja ei saanud töölepingu ülesütlemise alust ühepoolselt muuta, koondamisolukorda polnud ja koondamine on põhjendamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel tuleb jätta TLS § 107 lg 2 kohaldamata, sest kostja kuritarvitab oma õigusi. TLS § 107 lg 2 on põhiseadusega vastuolus.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata või hagi rahuldamisel lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 09.08.2016. Kostjal oli õigus öelda 10.05.2016 hagejale tööleping üles TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 alusel, kuna hageja jättis tööülesande täitmata. Hageja tegevuse tõttu oli vaja õpilasele pandud hinnet korrigeerida, mistõttu kaotas lapsevanem kooli vastu usalduse. Asjaolusid arvestades ei saanud eeldada, et kostja hoiatab hagejat. Koondamise tõttu lõpetati tööleping seetõttu, et see oleks olnud hagejale soodsam. Kostja loobus 26.05.2016 ülesütlemisavaldusest.
3.Maakohus rahuldas 15.12.2016 otsusega hagi. Maakohus tuvastas, et kostja TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 6 ning § 89 lg 1 alusel töölepingu ülesütlemised on tühised. Maakohtu otsuse kohaselt ei täitnud hageja korrektselt oma tööülesandeid ning see võis põhjustada kostja usalduse kaotuse tema vastu ning lapsevanema usaldamatuse kostja vastu. Samas ei olnud hageja rikkumine nii tõsine, et kostja sai öelda lepingu üles ilma hagejat eelnevalt hoiatamata. Kostja ei ole viidanud sellele, et tegemist oli hageja tavapärase käitumisega. Maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi alates 10.08.2016 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1968,85 eurot. Maakohus jättis läbi vaatamata hageja taotluse algatada põhiseaduse järelevalve menetlus TLS § 107 lg 2 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, kuid kuna hagejal ei olnud maakohtus menetluskulusid, jättis maakohus kostjalt menetluskulud välja mõistmata.

VARASEM APELLATSIOONIMENETLUS

4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel ja mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1

järgi välja hüvitise. Hageja palus saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega hageja tööle ennistada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest, mil hageja oli töölt kõrvaldatud. Alternatiivselt palus hageja määrata kindlaks ning mõista kostjalt TLS § 109 alusel välja õiglane hüvitis. Hageja palus jaotada menetluskulud seaduse kohaselt.

5.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning hageja menetluskulud hageja enda kanda.
6.Ringkonnakohus tühistas 18.04.2017 otsusega maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti TLS § 107 lg-t 2. Riigikohtu üldkogu on 14.05.2014 otsuses 3-2-1-79-13 leidnud, et töölepingu õigusvastasele ülesütlemisele ei järgne rikkumisele eelnenud olukorra taastumist ehk töösuhte jätkumist. Seega tuleb jätta rahuldamata hageja tööle ennistamise taotlus. Maakohus lõpetas töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel, peab kohus mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 järgi. TLS § 109 lg 1 alusel makstava hüvitise suurus peaks aitama ära hoida TLS § 107 lg 2 kuritarvitamist ning tagama töötajale efektiivse õiguskaitsevahendi tööandjapoolse lepingurikkumise korral. Maakohus ei arvestanud hagejale hüvitise väljamõistmisel tsiviilõiguse üldpõhimõtetega. Hageja on menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja on väga pikka aega kestnud töösuhte lõpetanud õigusi kuritarvitades ning ei käitunud heas usus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 järgi. Kuigi hageja esitas menetluses nõude TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise saamiseks, pidanuks maakohus tsiviilasja aluseks olnud asjaolusid arvestades selgitama hagejale tema menetluslikke õigusi. Töövaidlusorganil on kohustus töötajale selgitada, et tööandja taotleb TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ning et töötajal on õigus taotleda TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist.

MENETLUS MAAKOHTUS ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

7.Asja uuel läbivaatamisel maakohtus avaldas hageja, et tal on tekkinud hagi esemena varaline kahju 67 719,88 eurot (sh saamata jäänud tulu 6027,68 eurot ja tulevikus saamata jääv tulu 61 692,20 eurot) ja mittevaraline kahju 20 000 euro ulatuses, kuid ta jätab hüvitise lõpliku suuruse kohtu otsustada. Eelistungil avaldas hageja, et soovib hüvitist kokku 50 000 eurot. Pärast eelistungit tegi hageja kostjale kompromissiettepaneku, mille järgi maksab kostja hagejale TLS § 109 lg 1 alusel ja menetluskulude hüvitiseks kokku 30 000 eurot. Hageja esitas kohtule temale antud tänukirjad ja tunnustused, mis tõendavad, et ta oli väärtuslik töötaja ja võis olla kindel, et saab kostja juures samal ametikohal töötada kuni pensioniea saabumiseni, tõendi veebruaris 2017 XXX konverentsil osalemise kohta ning mittevaralise kahju tekkimist tõendava haigusloo väljavõtte (II kd, tl 84-89). Kohtuistungil jäi hageja 30 000 euro suuruse nõude (sh menetluskulud) juurde. Hageja selgituse kohaselt on tema tervis halb, ta on osalenud konkurssidel ja käinud töövestlustel, kuid ei ole osutunud valituks (II kd, tl 155-156). Hageja märkis, et tema varaline kahju (sh saamata jäänud tulu töölepingu lõpetamisest augustis 2016 kuni septembrini 2017 ja tulevikus saamata jääv tulu alates oktoobrist 2017 kuni pensioniea saabumiseni) on kokku 67 026 eurot ning mittevaralise kahju (s.o hageja füüsiline ja hingeline valu ja kannatused) suurus on 20 000 eurot. Hageja mittevaraliseks kahjuks on tema emotsionaalsed läbielamised, mille tõttu on tal diagnoositud raske depressioon ja

ta saab ravi ning tema elukvaliteet on langenud. Töölepingu ebaseaduslik lõpetamine pärast 30aastast töötamist ja saadud tunnustusi oli hagejale suur šokk. Hageja on nördinud, et kostja suhtub temasse halvasti ja alandavalt ning on menetluses asunud seisukohale, et hageja töös oli kogu aeg probleeme. Hageja palus kohtul otsustada TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse ja see kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulu 2200 eurot.

8.Kostja teatas maakohtu menetluses, et on valmis sõlmima hagejaga kompromissi, millega kostja maksab hagejale hüvitiseks 3938,70 eurot, s.o hageja kuue kuu keskmise töötasu. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada, et töölepingu erakorralisel ülesütlemisel järgis kostja etteteatamistähtaega. Hagejal oli etteteatamistähtajal piisavalt aega leida endale uus töö. Seda, et hageja ei olnud erialase töö või ümberõppe võimaluste otsimisel piisavalt aktiivne, kinnitab asjaolu, et ta võttis ennast töötuna arvele alles viis kuud pärast töölepingu lõppemist. Hageja ei ole osalenud Tartu ja Tartu lähiümbruse koolides väljakuulutatud XXX konkurssidel. Eelistungil pakkus kostja kompromissina hagejale hüvitiseks 6000 eurot, kohtuistungil 9000 eurot. Hagi rahuldamisel kostja pakutud kompromissi ulatuses palus kostja jätta kõik menetluskulud hageja kanda ning mõista temalt välja kostja menetluskulu 1375 eurot kohustusega maksta selle tasumiseni viivist.
9.Maakohus rahuldas hageja hüvitise nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7875,36 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Pooled ei vaidle enam töölepingu 10.05.2016 ülesütlemise tühisuse ega töölepingu lõppemise üle ning selles osas on maakohtu 15.12.2016 otsus jõustunud. Pooled vaidlevad kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Kohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel hageja esitatud asjaolud ja tõendid annavad aluse mõista kostjalt välja TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suurema hüvitise. Samas tuleb seaduses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel arvestada ka kostja huvidega ning võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetega (VÕS 7. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 1 ning §-d 139 ja 140). Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus leidis, et hagejal on TLS § 109 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu ajavahemiku eest 10.08.2016 kuni 18.05.2017, s.o töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni ajani, mil jõustus kohtuotsus, millega lõpetati tööleping samast kuupäevast. Hiljemalt alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest ei saanud hageja enam arvata, et kohus ei lõpeta töölepingut TLS § 107 lg 2 järgi või lõpetab selle ülesütlemisavalduses märgitust hilisemast ajast. Seetõttu ei ole kohtu arvates alust lugeda saamata jäänud tulu arvutamise ajavahemiku hulka edasise vaidluse aega, mil pooled vaidlevad üksnes hüvitise suuruse üle. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu väljamõistmine on vastuolus TLS § 109 lg-ga 3 ja § 100 lg-ga 3. Selle sätte järgi on välistatud sama aja eest hüvitise kahekordne maksmine. TLS § 109 lg 3 kinnitab, et TLS § 109 lõikes 1 ettenähtud hüvitisena võib töötaja nõuda kuni otsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu. Ka TLS § 100 lg 3 ei välista töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni saamata jäänud töötasu nõudmist TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitisena tähtajatu töölepingu kohtus lõpetamise korral. Kostja ei ole väitnud, et ta on maksnud hagejale kuni töölepingut lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni töötasu. Töötaja õigust nõuda kuni töövaidlusorgani jõustumiseni saamata jäänud töötasu TLS § 109 lg 1 hüvitise hulgas, on tunnustanud ka Riigikohus. Samuti viitas hageja sellisele õigusele praeguse asja läbivaatamisel ringkonnakohus. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostjal on kohustus maksta hagejale varalise kahju hüvitisena töötasu kuni tema pensioniea saabumiseni. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmine hageja

pensioniea saabumiseni ei ole kooskõlas selle sätte ega ka kahju hüvitamist reguleerivate normide mõtte ja eesmärgiga. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitise hulgas tulevikus saamata jäänud tulu väljamõistmisel arvestab kohus VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Hagejal oli nendest sätetest tulenevalt kohustus kahju vähendada, st vajadusel otsida uut tööd. Hageja arvamus, et tal ei ole võimalik erialast tööd leida, ei anna alust jätta see säte kohaldamata. Samuti on ekslik hageja arusaam, et ta peaks leidma samaväärse töö. VÕS § 139 lg 2 ei piira kahju vähendamiseks uue töö otsimist üksnes erialase või samaväärse tööga. Kuna TLS § 109 lg 1 ega ükski teine säte ei kohusta tööandjat kindlustama töötajat pärast töösuhte lõppemist tööga, ei saa hagejal olla õigustatud ootust, et kostja tagab talle uue töö. Ka asjaolu, et hagejal on pensioniea saabumiseni jäänud seitse aastat, ei anna alust jätta VÕS § 139 lg 2 kohaldamata. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja vanus võib takistada töö saamist. Seitse aastat pensioniea saabumiseni on piisavalt pikk aeg, et töö leida, sh läbida vajadusel täiend- või ümberõpe. Hageja arvamus, et tal ei ole võimalik tööd leida nt seetõttu, et kostja annab tema kohta negatiivse hinnangu, on oletuslik ja eluliselt ebausutav. Kostja teatas hagejale töölepingu ülesütlemisest TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatu kohaselt ette vähemalt 90 kalendripäeva. Töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on ülesütlemist pehmendav meede, mille eesmärgiks on anda töötajale teada töösuhte lõppemisest ning võimaldada talle aega uue töö otsimiseks. Hiljemalt 18.05.2017, mil jõustus ringkonnakohtu 18.04.2017 otsus, ei saanud hageja arvata, et töösuhe jätkub. Kohtu hinnangul oli hagejal piisavalt aega uue töö leidmiseks. Hageja väitel tekkis tal töölepingu ootamatu ülesütlemisega šokk, mis tõi kaasa raske depressiooni ja selle raviga kaasnenud emotsionaalsed läbielamised ja elukvaliteedi languse. Kohus möönis, et pikaajalise töösuhte lõppemine võis hagejat oluliselt häirida ja kurvastada ning mõjutada tema tervislikku seisundit. Kohus leidis, et hageja nõutav 20 000 eurot ei ole mõistlik, õiglane ega ühiskonna üldise heaolu tasemele vastav rahasumma. Hageja väited ja tõendid ei kinnita, et ta haigestus töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu. Kohtu arvates saab lähtuda eeldusest, et hagejal diagnoositud haigused võisid töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise ja sellega kaasnenud vaidluse tõttu mingil määral süveneda. Kohus nõustus hagejaga, et tunnistajana vande all ära kuulatud koolidirektori hageja töö kohta antud ütlused ei mõjuta töölepingu ülesütlemise tühisust. Siiski saab tunnistaja ütlustega arvestada hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel TLS § 109 lg 1 teise lause järgi. Kostja ei ole väitnud, et hageja on saanud töötasu asemel muud sissetulekut vms kahju tekitamise tagajärjel saadud kasu, mis tuleks VÕS § 127 lg 5 alusel hüvitisest maha arvata. Küll aga on hageja avaldanud, et Eesti Töötukassa on maksnud talle hüvitist ja/või toetust 1884 eurot. Arvestades praeguse vaidluse asjaolusid, mh seda, et hageja esitas mh mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud ja tõendid, pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja tema kaheteistkümne kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Selline hüvitise suurus on kooskõlas mõlema poole huvidega, sh arvestab kohus asjaoluga, et kostja ei ole kasumit saav äriühing, hagejale väljamõistetav hüvitis ei koorma kostjat liigselt ega rikasta hagejat alusetult, kuid tagab töölepingu lõpetamisega hagejale tekitatud kahju hüvitamise. Kohus leidis, et hagejale väljamõistetav hüvitis vastab ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ja ei riiva mõistliku isiku õiglustunnet. Pooled ei vaidle hageja töötasu suuruse üle. Kostja arvutuse kohaselt oli hageja töötasu ühes kuus keskmiselt 656,28 eurot. Hageja on kostja arvutusega nõustunud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7875,36 eurot.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS ASJA TEISTKORDSEL LÄBIVAATAMISEL

10.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu resolutsiooni punkte 1 ja 2. Hageja palub taastada hageja endine töökoht. Samuti palub hageja määrata kindlaks ja kostjalt välja mõista hagejale hüvitis TLS § 109 alusel, mis on hageja suhtes õiglane. Menetluskulud palub hageja jagada vastavalt seadusele. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, ei ole arvestanud kõiki asjaolusid ega hageja taotlusi, mis oluliselt mõjutas kohtulahendit. Seetõttu on kohus teinud otsuse, mis riivab hageja õiglustunnet ega vasta hagi nõuetele. Hagejale on arusaamatu, miks ta ei saaks jätkata oma tööd õpetajana samas koolis. Hagejal on õigus õiglasele hüvitusele. Õiglane summa oleks 50 000 eurot. Selle hüvitise alla mahuksid TLS § 109 lg 1 sätestatud ja ringkonnakohtu poolt antud suunised: varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ja tekkinud mittevaraline kahju (RKTKo 3-2-1-1-79-13). Hagejal on erialase töö leidmine erinevatel põhjustel väga väike. Hagejal tekkis mittevaraline kahju tema paigutamisel kinnisesse psühhiaatriaosakonda.
11.Ringkonnakohus tegi 07.02.2018 määruse, millega võttis apellatsioonkaebuse menetlusse osas, milles hageja vaidlustab tema kasuks kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse ning andis kostjale tähtaja apellatsioonkaebusele vastamiseks. Ringkonnakohus keeldus sama määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast osas, millega hageja taotles töökohale ennistamist.
12.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole kaebuses toonud välja ühtegi konkreetset TsMS § 631 lg 1 ja § 663 lg 3 sätestatud asjaolu. Hageja on üksnes korranud varasemas menetluses esitatud seisukohti ega ole kordagi põhjendanud, miks ta leiab, et maakohus on oma otsuses TLS § 109 lg 1 hüvitise määramisel rikkunud mingit õigusnormi või tuvastanud ebaõigesti mingi asjaolu. Ükski apellatsioonkaebuses toodud seisukoht ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja muutmiseks. Maakohus on oma otsuses äärmise põhjalikkusega tuvastanud TLS § 109 lg 1 hüvitise suuruse määramise aluseks olevaid asjaolusid ning ammendavalt analüüsinud, miks ta peab põhjendatuks mõista vastav hüvitis välja just 12 kuu keskmise töötasu ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13.Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on igakülgselt seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse õiguslike põhjendustega ning maakohtu hinnanguga tõenditele ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud valesti materiaalõigusnorme.
14.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 (p 32.3) tehtud otsuses, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Töövaidlusorganil on võimalik

selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Seega on maakohus õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühtse summana, lähtudes TLS § 109 lg 1 sõnastusest.

15.Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti kohaldanud TLS § 109 lõike 1 teises lauses sisalduvat kohtu diskretsiooniõigust, mille kohaselt võib kohus muuta sama sätte esimeses lauses sätestatud hüvitise suurust (üldjuhul töötaja kolme kuu keskmine töötasu), arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Maakohus mõistis kõiki asjaolusid ning ühtlasi poolte huve arvestades kostjalt hageja kasuks välja hüvitise hageja 12 kuu keskmise töötasu ulatuses. Seejuures on maakohus oma kaalutlusõiguse teostamist kõigiti nõuetekohaselt põhjendanud, käsitledes muuhulgas nii hageja nõude koosseisu kuuluvat saamata jäänud/jääva tulu kui ka mittevaralise kahju komponente. Maakohus ei ole asja uuel läbivaatamisel rikkunud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kaalutlusõiguse piire ning ringkonnakohtu hinnangul puudub alus sekkuda maakohtu diskretsiooniõiguse teostamisse. Asjaolu, et hageja hinnangul olnuks õiglase hüvitise suuruseks 50 000 eurot maakohtu poolt õiglaseks peetud hageja 12 kuu keskmise töötasu asemel, ei tähenda automaatselt, et maakohus on õiglase hüvitise suuruse määramisel eksinud. Maakohus on selgitanud, miks ei saa lugeda hageja nõuet 50 000 euro ulatuses põhjendatuks.
16.Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jätab sarnaselt maakohtuga menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on vastustajal tekkinud menetluskulud asja teistkordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Kuludeks on õigusabikulud summas 500 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole vajalike ja põhjendatud kulutustega TsMS § 175 lg 1 tähenduses, mis tuleks apellandi poolt hüvitada. Tsiviilasi oli varem juba läbinud nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluse, ringkonnakohtu 18. aprilli 2017. selgitati õiguslikku olukorda ning tõendamisele kuuluvad asjaolud olid menetlusosalistele teada. Sellest lähtudes ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 171 lõiget 1 ning jätab menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 04.06.20262-23-14981/38Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 03.06.20262-22-3119/41Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium