Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue

laenulepingu ülesütlemisteade edastatud 06.11.2014 e-posti aadressile ja kostja on selle kätte saanud. Seega pole hageja nõue hagi esitamise seisuga aegunud. Maakohtu hinnangul pole kostja laenulepingu täitmist tõendanud. Kostja väitel on EZ tasunud vaidlusaluse laenulepingu katteks hagejale 500 000 krooni (02.04.2008) ja 122 339 krooni (31.12.2008). Hageja vande all antud seletuse, EZ tunnistajana antud ütluste ja maksekorralduste selgitustest järeldas maakohus, et need summad kandis EZ hagejale valuutatehingu, mitte vaidlusaluse laenulepingu katteks. Muude summade (150 000 krooni 15.01.2009, 8 000 krooni 17.02.2009, 6 401,39 eurot 04.05.2010, 4 500 eurot 21.05.2010 ja 2 790,25 USD (2 230 eurot) 02.07.2010) osas järeldas maakohus, et nende tasumine vaidlusaluse laenulepingu katteks pole samuti tõendatud. Enne nende summade tasumist on hageja kostjale teinud ülekandeid (lisaks 25.11.2006 laenule) kokku umbes 350 000 krooni. Enam-vähem samal perioodil oli hageja arvelduskontolt teostatud kostja arvelduskontole ülekanne summas 4 600 krooni selgitusega „vozvrat dolga za nalog na zemlju i stroi.materialaq“, 21.05.2010 ülekanne 13 000 krooni selgitusega „võla tasumine. 6 000.- ehitusmaterjalid ja 7 000.- maaleri tasu“ ning 07.2010 ülekanne summas 8 700 krooni selgitusega „2600- maljar.ostatok; 1000- stroi.mat.;4200-krõša; 900-ximstiska“. Samal päeval 4 500 euro tasumisega kandis hageja kostja arvelduskontole 4 500 eurot selgitusega „podarok“. Maakohus pidas veenvaks hageja väidet, et tegemist oli muudest arveldustest tekkinud kohustuste täitmisega. Hagejale 907,51 euro tasumine pole kohtu hinnangul tõendatud. Hageja pole kinnitanud, et ta oleks saanud oma abikaasalt 907,51 eurot laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse katteks. Laenu tagasimakset summas 907,51 eurot pole võimalik veenvalt tõendada üksteisele vasturääkivate suuliste ütluste kaudu. Kuna laenuleping ei olnud sõlmitud majandus- või kutsetegevuses ning vaidlust ei ole, et pooled oleksid kokku leppinud intressi tasumises, siis pole hageja intressinõue 10 227 eurot tõendatud. Laenulepingus ei leppinud pooled viivise suuruses kokku. Kuna laenusumma 63 911 eurot tuli tagastada 06.01.2015, siis on põhjendatud arvestada viivist alates 07.01.2015 301 päeva eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebus

Laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Maakohus on 18.12.2013 otsuses tsiviilasjas 2-1321550 tuvastanud, et tegemist oli tähtajalise laenuga, mis tuli tagastada hiljemalt 2008. a novembri lõpuks. Kostja ei nõustu maakohtu mõttekäiguga sellest, et maksekorraldusel maksetähtaja viite puudumine viitab lepingu tähtajatusele. Laenusumma on hagejale tagastatud. Selle on tuvastanud tsiviilasjas 2-13-21550 nii maa- kui ringkonnakohus. Umbes 40 000 euro müümine valuutatehinguks ei ole usutav, arvestades et hageja sai sellise väidetava tehingu eest tulu alles 9 kuu pärast ning sel ajal (2008. a lõpus) saabus ka laenulepingu täitmise tähtaeg. Kostja vaidleb vastu, et 150 000 krooni oli tasutud muude kohustuste katteks. Maakohus tuvastas, et sel ajal ei olnud hagejal muid nõudeid kostja vastu. 907,51 euro tasumine on tõendatud kirjaliku kinnitusega. Maakohus keeldus LM tunnistajana ülekuulamisest. Seetõttu puudus kostjal oma väite tõendamiseks võimalus. Vastus apellatsioonkaebusele

Tsiviilasjas nr 2-13-21550 menetles kohus EZ hagi kostja vastu, milles EZ palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täitemenetluses nr 008/2013/486. Seega oli vaidluse raskuskeskmes kostja ja EZ vaheline võlasuhe ning sellest tulenev nõuete tasaarvestamise võimalus, mitte hageja ja kostja vaheline laenuleping ega selle alusel tasutud summad. Seetõttu ei saa maakohtule ette heita tsiviilasjas nr 2-13-21550 kohtuotsuste põhjendustes toodud seisukohtadest lähtumata jätmist. Kostja väide, et maakohus on praegusel juhul seadnud kahtluse alla selle, kas maa- ja ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-13-21550 lahendamisel analüüsinud kõiki tõendeid igakülgselt, pole põhjendatud, sest sellist järeldust maakohtu 17.10.2016 otsus ei sisalda. Eelnevast sõltumata märgib kohus, et kostja viited Harju Maakohtu 18.12.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-13-21550, milles maakohus mh analüüsis hageja ja kostja vahelise laenulepingu tingimusi ja selle alusel tasutud summasid, ei ole praegusel juhul asjakohased. Nimelt jättis Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2014 otsusega maakohtu resolutsiooni muutmata, kuid muutis TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt põhjendusi. Näiteks leidis ringkonnakohus, et tänaste hageja ja kostja vahel 25.11.2006 sõlmitud lepingu alusel oli laenusaajaks kostja, kes tegi tehingu summa edasilaenamise eesmärgil (30.06.2014 TlnRingKo 2-13-21550, p-d 41 ja 50) ning leping oli erinevalt maakohtu poolt tuvastatust tähtajatu (30.06.2014 TlnRingKo 2-13-21550, p 44). Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui tuvastas, et 25.11.2006 sõlmitud laenulepingu alusel oli laenusaajaks kostja (sooviga laenata summa edasi) ja mitte EZ ning laenuleping oli tähtajatu. Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja seisukoht, mille kohaselt oli ta laenusumma hagejale vahepeal tagastanud, ei olnud tõendatud. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus analüüsis kõiki tsiviilasjas kogutud ja esitatud tõendeid kogumis, sh 21.09.2013 protokolli tsiviilasjas nr 2-1321550 ja kujundas nende alusel oma veendumuse ning põhjendas tehtud järeldusi. Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei ole iseenesest aluseks tõendite ümberhindamiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt täheldas maakohus lahendis, et esitatud tõendite pinnalt ei saanud järeldada, nagu oleks laen mõeldud edasilaenamiseks EZ-le, ei toeta maakohtu otsuse põhjendused. Maakohus märkis otsuse lk-l 4 mitmel korral, et kostja laenas summa, mille oli hagejalt saanud EZ-le ja hageja oli sellest teadlik. Kohus avaldas õigesti, et sellest ei saanud järeldada laenulepingu sõlmimist vahetult hageja ja EZ vahel. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest erinevalt kaebuses kirjeldatust, et kohus oleks tuvastanud hagejal kostja vastu muude nõuete puudumise. Vastupidi, maakohus on järjekindlalt otsuses märkinud, et hageja kontolt on korduvalt tehtud erinevates summades ülekandeid kostja kontole (kokku umbes 350 000 krooni ulatuses arvestamata 29.11.2006 ülekannet), mistõttu ei pruukinud kostja vastuülekannete näol olla tegu 25.11.2006 laenu tagasimaksetega ning veenev oli hageja väide, et makse oli tehtud hageja ja kostja vaheliste muude arvelduste katteks. Viimaks märgib ringkonnakohus, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostja vastuväidet maakohtu tegevusele, kui maakohus keeldus 30.05.2016 LM tunnistajana ülekuulamisest. Seetõttu ei või kostja apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et maakohus ei võimaldanud kostjal oma väidet 907,51 euro tasumise kohta (täiendavalt) tõendada. Vastavasisulise väide tuleb jätta tähelepanuta ja kostja ei ole samuti taotlenud tunnistaja ülekuulamist

apellatsioonikohtus, et väidetavat menetlusnormi rikkumist kõrvaldada. Eespool märgitud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Parandatud 28.03.2017 määrusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.