Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-93-05 Otsuse kuupäev Tartu, 19. oktoober 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi AS-i Balti Investeeringute Grupp hagi Raina Eluri, Kaili Põldsepa ja Tauri Tänavotsa vastu 63 150 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 23. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-33/2005 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kaili Põldsepa kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26. september 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
usu põhimõttest tulenevalt kohustus käendajat informeerida, et tema ja R. Eluri olid 28. veebruaril 2003. a sõlminud krediidilepingu, mille tagatiseks oli R. Eluri pantinud oma korteriomandi. Seda teades ei oleks kostja ega ükski teine sarnane mõistlik isik käenduslepingut sõlminud. Hageja jättis kostja käenduslepingu sõlmimisel oluliste asjaolude suhtes teadvalt eksimusse, kostjal on alus käenduslepingu tühistamiseks ja ta on seda 15. aprilli 2004. a kirjas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel teinud. Käenduslepingu kehtivuse korral tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg-st 5 ja rahuldada nõue hüpoteegi arvel. Samuti tuleb VÕS § 140 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähendada. 24. aprilli 2003. a kokkuleppest nr 1 tulenev täiendav võlakohustus on TsÜS § 86 alusel tühine, kuna on vastuolus heade kommetega, sest hageja ja laenusaaja leppisid kokku käenduslepingu võimaluste maksimaalses ärakasutamises hageja huvides. Krediidileping on intressi ja leppetrahvi osas heade kommetega vastuolus ja tühine, kuna intress on liigkasuvõtlik.
leppetrahvis 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Viivis on sanktsiooniline vahend ja sõltub eelkõige võlgniku käitumisest. Kostjaid teavitati lepingu rikkumisest ja hoiatati, et leping võidakse üles öelda, kuid kostjad lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kuna leppetrahvi kohaldamine sõltub kostjate endi käitumisest, võib see olla ka ebaproportsionaalselt kõrge ja ületada tekitatud kahju.
ei lasu krediidiandjal iseseisvat kohustust informeerida käendajat laenusaajaga seotud lepingutest ja muudest krediidiandjale teadaolevatest asjaoludest. Asjaolule, et käendaja oli käenduslepinguga kaasnevatest riskidest pigem teadlik, viitab aga see, et käendaja teadis, et laenusaaja ja kasutaja on erinevad isikud ning et laenu kavatsetakse kasutada riskantsel ärieesmärgil. Maakohus ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusnorme, kui andis hinnangu käenduslepingu kehtivusele. Asjaolu, et apellant K. Põldsepp tegi TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tühistamise avalduse kohtumenetluse kestel, kus menetleti sama lepingu täitmise nõuet K. Põldsepa vastu, ei too kaasa tagajärge, et hageja peaks täiendama hagiavaldust lepingu kehtivuse tuvastamise nõudega. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 149 lg 5 alusel esitatud kostja vastuväidet, leides, et vastuväite saab esitada täitemenetluse käigus. Käendaja on õigustatud eeltoodud vastuväidet esitama ka enne täitemenetlust, sh kohtumenetluse käigus, kuid kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet pandi arvel rahuldanud, ei näe ringkonnakohus võimalust kohtumenetluses solidaarsete võlgnike puhul kindlaks määrata nõuete realiseerimise järjekorda kohtulahendiga. Siinkohal tuleb arvestada ka täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibiga. Käendaja saab pandi eelisrealiseerimise nõudest tuleneva vastuväite esitada täitemenetluses ja kui täitur vastuväitega ei arvesta, saab käendaja kasutada VÕS § 149 lg-s 6 sätestatud võimalust taotleda täitemenetluse peatamist eeldusel, et ta on eelnevalt ise võlausaldaja kasuks pandi seadnud, kuni nõue rahuldatakse pandi arvel. Maakohus on õigesti hinnanud ka apellandi majanduslikku olukorda ning leidnud, et kahjuhüvitise vähendamine VÕS § 140 lg 1 alusel ei ole põhjendatud. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et tarbijakrediidilepingu p 5.5 viimane lause, mille kohaselt leppetrahvi tasutakse lisaks kahju hüvitamisele, on tühine VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega ning kutsub esile lepinguosalise lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat, käesoleval juhul käendajat. Eeltoodust tulenevalt tuleb VÕS § 161 lg-t 2 käsitada tarbijalepingu korral imperatiivse normina. Seega kohaldas maakohus õigesti VÕS § 161 lg 2 sätteid, kui vähendas kahjusummat.
kohtumenetluse ajal jätkuvalt fakti, et laenusaaja pant tagab ka käendatavat lepingut. Ringkonnakohus on põhjendamatult piiranud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva hageja teatamiskohustust kostja kui tarbijakäendaja suhtes. VÕS § 146 ei välista hea usu põhimõttest tulenevat lepingu teise poole teatamiskohustust lepingu sõlmimisel. Samuti ei ole kohus järelduste tegemisel arvestanud VÕS § 29 lg-s 5 ja VÕS § 145 lg-s 5 sätestatuga. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 149 lg-s 5 sätestatut, leides, et see reguleerib eelkõige täitemenetluse küsimust. Ringkonnakohus jätab sissenõutava summa määramise kohtutäituri ja hageja suvaks, mis rikub otseselt täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet. Samuti on kohus ekslikult samastanud VÕS § 149 lg-s 5 sätestatud käendaja õiguse VÕS § 149 lg-s 6 sätestatud käendaja varale seatud pandi realiseerimisega. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 33 järgi on täitetoiminguid lubatud edasi lükata ainult sissenõudja kirjaliku avalduse alusel. Seega ei saa käendaja nõuda enam tema suhtes tehtud kohtuotsuse täitmise peatamist.
pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.
formaliseerituse põhimõttega. Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu ja leiab, et VÕS §-s 149 on sätestatud käendaja vastuväited, mille käendaja peab esitama kohtumenetluse ajal.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.