2-14-56437/20 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

6.A. Puust esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. novembri 2014 määruse tühistamist, Swedbank AS-i määruskaebuse rahuldamata jätmist ja asja saatmist maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei saa kohus hagi läbi vaatamata jätmisel TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hinnata tõendeid ega otsustada keerukate õiguslike küsimuste üle. Maakohus on hinnanud tõendeid, sh varasemas, tsiviilasjas nr 2-09-15316, tehtud ringkonnakohtu otsuse. Maakohus oleks pidanud lähtuma hageja esitatud faktiväidetest ning eeldama nende õigsust; 2) on õige maakohtu seisukoht, et hageja on esitanud tasaarvestusavalduse õigeaegselt ning hagejal on TMS § 221 lg 2 alusel õigus vaidlustada täitemenetlust. Maakohus on nõustunud käendajaga, et isegi kui käendajal oli õigus esitada tsiviilasjas nr 2-09-15316 vastuväitena hagile tasaarvestusavaldus, ei tähenda see, et käendajal ei ole õigust esitada täitemenetluses nr 084/2014/2172 tasaarvestusel tuginevat vastuväidet; 3) on ekslik maakohtu seisukoht, et käesolev kohtuasi vaidlustab jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolusid. Tsiviilasjas nr 2-09-15316 oli vaidluse esemeks panga nõue käendaja vastu, vaidlus keskendus sellele, kas panga nõudel on õiguslik alus ja millises summas tuleb käendajal põhivõlgniku kohustus täita. Vaidluse sisuks ei olnud käendaja poolt panga vastu esitatud kahjunõude lahendamine. Käesoleva vaidluse esemeks on hageja nõue kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Üksnes asjaolu, et käesoleval juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtuotsus, ei välista sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamise õigust ega alust. Tegemist on lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva nõudega. Ringkonnakohtu lahendist tuleneb, et menetluses ei ole analüüsinud asjaolu, kas pank laenuandjana hindas käenduslepingu sõlmimisel apellandi krediidivõimekust. Käendaja nõue tugineb ka seisukohal, et pank ei ole kooskõlas VÕS § 14 lg-ga 2 teavitanud käendajat kõigist laenulepinguga seotud asjaoludest; 4) puudub alus hagi tagamise tühistamiseks. Hageja nõue on õiguslikult perspektiivne ning selle nõude tagamiseks esineb vajadus. Hagi tagamise menetluses võib kohus vaid hinnata, kas hageja poolt väidetud asjaolude esinemise korral oleks hagil edulootust.

Tasaarvestamise puhul on tasaarvestaval poolel kujundusõigus ehk õigus otsustada, millal ta nõude tasaarvestamiseks vastavasisulise avalduse esitab. Iseenesest oli tasaarvestuseks esitatud nõue hagejal olemas juba tsiviilasja nr 2-09-15316 menetluse ajal. Seega oli hagejal võimalik oma nõue kostja vastu panna maksma ka varasemalt, sh esitada tsiviilasjas nr 2-09-15316 tasaarvestusavaldus. Samas ei välista tsiviilasjas nr 2-09-15316 tasaarvestusavalduse esitamata jätmine hageja õigust esitada tasaarvestusavaldus jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud rahasumma tasaarvestamiseks ja selle alusel hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 lg 2 mõttes. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohta kinnitab Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-104-10, mille p-s 11 on Riigikohus asunud seisukohale, et „TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmiseteate kättetoimetamist.“. Samuti tuleneb Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 p-st 9, et „Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväite kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga.“ Käesoleval juhul on väidetav tasaarvestus tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmiseteate kättetoimetamist ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis ei ole vaidlustatud neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Lähtudes eeltoodust on ebaõige maakohtu seisukoht, et alus, millele hageja tasaarvestus põhineb, on juba tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, mida ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada (TMS § 221 lg 2) ja maakohus on põhjendamatult jätnud hagi läbi vaatamata.

12.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineb hageja asjaolule, et Swedbank AS on rikkunud käenduslepingu sõlmimisel seadusest tulenevaid kohustusi, millega tekitas käendajale varalist kahju (pank ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid). Antud juhul on hageja kostjale Tartu Maakohtu 5. juuni 2013 otsusest tulenevat nõuet tervikuna soovinud tasaarvestada talle väidetavalt kuuluva kahjuhüvitise nõudega. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 punktis 25 asunud seisukohale, et „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.“ Käesoleval juhul ei ole hageja poolt hagiavalduses esitatud faktilised asjaolud, mis on seotud sellega, et kostja krediidiandjana rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet hageja kui käendaja suhtes, sellisteks asjaoludeks, mis saaksid olla viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt hageja kahjunõude aluseks. Vastutustundliku laenamise põhimõte puudutab krediiditaotlejat (põhivõlgnikku) ning tema suhtes on kohustus krediidiandjal läbi viia n.ö krediidivõimekuse analüüs, mitte aga käendaja suhtes. Sama Riigikohtu lahendi punkti 26 järgi „VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese