Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-24-2487 liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks. Eesti Vabariigis peab säilima põhiseaduslik õigus usuvabadusele, arvestades kõikide siin elavate inimeste õigusi ja vabadusi.

3-24-2487 normikontrolli menetlust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) 2. peatüki tähenduses. Ühtlasi ei ole Riigikogu avalduse puhul selle mittesiduva iseloomu tõttu tegemist Riigikogu otsusega (õiguse üksikaktiga) PSJKS § 16 mõttes, mille õiguspärasust saaks kontrollida PSJKS 3. peatükis sätestatud korras. Eelnevale vaatamata on halduskohtu pädevuse piiramine võimalik ka teistsuguse menetluse puudumise korral, kui vajadus sellise piirangu järele tuleneb vahetult mõnest põhiseaduse normist või põhiseaduslikust väärtusest (vt HKMS kommenteeritud väljaanne, Juura, 2013, § 4 kommentaar, lk 43, C II). HKMS § 4 lg-t 1 tuleb tõlgendada põhiseaduskonformselt. Avaldusega esinedes ei täida Riigikogu avaliku halduse ülesannet, s.o täidesaatva võimu ülesannet, ja sellist tegevust ei saa käsitada halduse teabetoiminguna. Avaldustega esinemine on PS § 65 p 11 kohaselt osa Riigikogu kui seadusandliku võimuharu ülesannetest. Avalduste kaudu väljendab seadusandja oma poliitilist tahet ning seda ei saa võrdsustada haldusorgani poolt avalikkusele teabe jagamisega. Olukord, kus halduskohus kontrollib parlamendi avaldustes väljendatud poliitiliste seisukohtade sisu ja saab kohustada parlamenti neid seisukohti muutma või neist loobuma, oleks vastuolus nii PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega kui ka PS § 1 lg-st 1 ja §-st 10 tuleneva parlamentaarse demokraatia põhimõttega. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt täidab iga võimuharu oma ülesandeid iseseisvalt ja omavastutuslikult. Ehkki võimuharud tasakaalustavad üksteist ja teostavad selle raames üksteise üle kontrolli, peab sellise kontrolli võimalus parlamendi üle tulenema kas põhiseadusest või olema (põhiseadusega ette nähtud raamides) seadusandja poolt selge sõnaga ette nähtud. Halduskohtute ülesanne on Eesti õiguskorras eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel (HKMS § 2 lg 1). Eesti õiguskorras ei teosta halduskohtud vahetut kontrolli parlamendi poolt tema põhiseadusest tulenevate ülesannete täitmise õiguspärasuse üle. Halduskohus saab algatada konkreetse normikontrolli seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, kuid lõpliku otsuse seaduse põhiseaduspärasuse kohta langetab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium või Riigikohtu üldkogu. Samuti ei kontrolli halduskohus Riigikogu vastu võetud õiguse üksikaktide õiguspärasust. Asjaolu, et halduskohtu pädevuses on avaliku võimu kandja poolt mh õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise kaebuste läbivaatamine, ei tähenda, et kaebajale peaks olema tagatud halduskohtusse pöördumine ka siinsel juhul. Lisaks on oluline, et PS § 62 kohaselt ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. See Riigikogu liikme õigusliku vastutuse puudumine (indemniteet) hõlmab keeldu algatada parlamendiliikme vastu kriminaal, väärteo-, halduskohtu- või tsiviilkohtumenetlust parlamendis tehtud poliitilise avalduse eest. Ehkki Riigikogu avaldust ei saa võrdsustada üksiku Riigikogu liikme poliitilise avaldusega parlamendis, on nende vahel siiski tihe seos. Kohtu hinnangul tähendaks võimalus, et kohtuliku kontrolli raames tuvastatakse parlamendi (s.o sisuliselt avalduse poolt hääletanud parlamendi liikmete) poliitilise avalduse õigusvastasus ja kohustatakse parlamenti seda ümber lükkama, et kahjustada saab ka selle avalduse poolt hääletanud Riigikogu liikmete tegutsemisjulgus end parlamendis vabalt väljendada. Parlamendi vastutus oma avalduste, deklaratsioonide ja pöördumiste eest saab väljenduda eelkõige tema poliitilises vastutuses oma valijate ees. Võimaluse puudumisele halduskohtu pädevust kaebaja soovitud viisil sisustada viitab ka see, et HKMS ei anna halduskohtule volitust Riigikogu avalduse peale esitatud heastamiskaebuse ja tuvastamiskaebuse rahuldamiseks. HKMS § 5 lg 1 p-de 5 ja 6 kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamise korral teha ettekirjutuse mh toimingu tagajärgede kõrvaldamise kohta ja teha kindlaks toimingu õigusvastasuse. HKMS § 6 lg 2 kohaselt mõistetakse toiminguna HKMS tähenduses haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, samuti haldusorgani tegevusetust ja viivitust avalik-õiguslikus suhtes. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg-st 1 tulenevalt on haldusmenetlus haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu 3(6)

3-24-2487 sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel. Toiming on HMS § 106 lg 1 kohaselt haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Haldusorgan on HMS § 8 lg 1 kohaselt seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Nagu eespool selgitatud, on Riigikogu avaldus eraldi parlamentaarse tegevuse vorm, mida Riigikogu realiseerib osana oma seadusandlikust võimust. Avaldust tehes ei täida Riigikogu avaliku halduse ülesannet, s.o ei teosta täidesaatvat riigivõimu ega korralda haldusmenetlust. Neil põhjustel oleks halduskohtul pädevus parlamendi poliitiliste avalduste peale esitatud heastamis- ja tuvastamiskaebuse läbi vaatamiseks üksnes juhul, kui see ilmneks seadusest selgelt ja mitte üksnes järelduse kaudu, et HKMS § 4 lg 1 üldklausel sellist pädevust ei välista. Kohustust võimaldada kaebajale tema soovitud viisil oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumist ei tulene ka Eesti Vabariigile siduvatest rahvusvahelistest kohustustest. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 13 rakenduspraktika kohaselt ei anna konventsioon isikule õigust tõhusale kaitsevahendile riigivõimu üldiste poliitiliste seisukohtade vastu (nt Hatton jt vs. Ühendkuningriik 2003, § 138) ega võimalda vaidlustada sellisele kaitsevahendile põhiseadusest tulenevaid piiranguid (nt Paksas vs. Leedu, 2011, § 114).

3-24-2487 138). EIK on korduvalt nõudnud kohtulikku kaitset juhtumitel, kus avaliku võimu organ on halvustanud usulist ühendust. Lisaks tugineb kaebaja süütuse presumptsiooni rikkumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5(6)

3-24-2487

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.