Paeveis OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 30. detsembri 2021. a otsuse nr 12-6/21/822 osaliseks tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Paeveis OÜ, volitatud esindaja Paavo Paal Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), volitatud esindaja Ave Paavel Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Paeveis OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. novembril 2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Paeveis OÜ (kaebaja) esitas PRIA-le 15. juunil 2021 pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse nr 110211114310, millega taotles 351,12 ha-le ühtset pindalatoetust.
2.PRIA määras 27. detsembri 2021. a otsusega nr 12-6/21/799 Paeveis OÜ-le osaliselt 2021. aastal taotletud ühtse pindalatoetuse.
3.PRIA tunnistas 30. detsembri 2021. a otsusega nr 12-6/21/822 eelnimetatud otsuse 6 taotleja osas, sh kaebaja, kehtetuks ja tegi sama otsusega nende osas uue otsuse. Otsuse kohaselt tuvastas PRIA pärast 27. detsembri 2021. a otsuse nr 12-6/21/799 kinnitamist, et nimetatud otsuse koostamisel esines vigu, mis ei mõjutanud küll toetuse arvutust, määratava toetuse suurust ega mõjutanud ka otsuse sisu, kuid mis tingis siiski otsuse muutmise vajaduse. Kaebaja taotluse osas tegi PRIA uue otsuse, millega määras 2021. aastal taotletud ühtse pindalatoetuse osaliselt ja nõudis 2020. aastal määratud ühtse pindalatoetuse nõuetele vastavuse nõuete rikkumise tõttu osaliselt tagasi ning tasaarveldas selle määratud toetusmaksega. Otsuse kohaselt puudus Paeveis OÜ-l riigi omandis olevate kinnistute osas maakasutusõigus, s.t kirjalik rendivõi allrendileping.
4.Paeveis OÜ esitas 26. jaanuaril 2022 vaide PRIA 27. detsembri 2021. a otsuse nr 12-6/21/799 peale. PRIA jättis vaide 26. veebruari 2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/205-1 rahuldamata.
5.Paeveis OÜ esitas 5. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PRIA
27.detsembri 2021. a otsuse nr 12-6/21/799 ja 30. detsembri 2021. a otsuse nr 12- 6/21/822 osas, millega Paeveis OÜ taotlust toetuse määramiseks ei rahuldatud ja jäeti toetus määramata ning millega toetust vähendati ja toetus tagasi nõuti. Samuti palub kaebaja kohustada PRIA-t tegema uus otsus, millega Paeveis OÜ taotlus toetuse saamiseks rahuldataks täies ulatuses.
6.Tartu Halduskohus jättis 15. juuni 2022. a määrusega PRIA taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu rahuldamata ning luges kaebuse PRIA 30. detsembri 2021. a otsuse nr 12- 6/21/822 osaliseks tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks kohustamiseks tähtaegselt esitatuks. Kohus võttis kaebuse menetlusse ja määras vastustajale tähtaja kaebusele vastuse esitamiseks.
7.Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus otsustas 24. märtsi 2023. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ja määras kindlaks täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtaja.
9.1.Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebajal puudus 2021. aasta 15. juuni seisuga õiguslik alus asjakohaste põllumassiivide kasutamiseks. Vaidlus puudub selles, et kaebaja asjakohaseid kinnistuid kasutab. Hereford OÜ-l ja Alfapoint OÜ-l olid maade kasutamiseks riigiga sõlmitud kirjalikud rendilepingud. Paeveis OÜ kasutas toetustaotluses näidatud kinnistuid ettevõtte ülemineku lepingu alusel. Paeveis OÜ ja Hereford OÜ (mõlema äriühingu omanikuks oli R. Saks) vahel oli sõlmitud ettevõtte ülemineku leping, millega Hereford OÜ ettevõte läks Paeveis OÜ-le üle. PRIA oli ettevõtte üleminekust teadlik, sest rahuldas Paeveis OÜ 2019. a ja 2020. a taotlused nimetatud põllumassiivide osas ning tehes seda olukorras, kus oli ettevõtte üleminekust teadlik. PRIA on ka ise möönnud vaideotsuses (p 10), et kaebaja teavitas teda 2019. aastal ettevõtte ülemineku faktist. Paeveis OÜ teavitas riigiasutusi nõuetekohaselt ettevõtte ülemineku lepingu sõlmimisest ja põllumassiivide kasutusõiguse üleminekust, samuti tasus kaebaja varem nende kinnistute eest rendimakseid. Seega kasutas kaebaja kinnistuid õiguspäraselt ning toetuse määramata jätmiseks 2021. aastal puudub alus. PRIA viited maade
allrendile andmise tingimuste kohta riigivaraseaduses (RVS) on asjakohatud. PRIA on eksitavalt viidanud kohtulahenditele, mis käsitlevad üksnes olukorda, kus kasutusõiguse olemasolu ei olnud fikseeritud kirjalikult. Praegusel juhul olid nii algsed rendilepingud kui ka hilisem ettevõtte ülemineku leping kirjalikult vormistatud. Kaebaja juhatuse liige R. Saks ei saanud aru ettevõtte ülemineku ja allrendi erinevusest, mistõttu viitas ta Maa-ametiga toimunud suhtluses (3. augusti 2021. a pöördumine, milles kaebaja soovis teada, kuidas vormistada lepinguliste kohustuste üleminekut) kohustuste ülemineku puhul ekslikult allrendile andmisele. Ettevõtte ülemineku lepingut ei pea äriregistris registreerima, PRIA viide lepingu äriregistris registreerimata jätmise kohta on eksitav.
9.2.PRIA on ebaõigesti asunud seisukohale, et puudused tuvastati kohapealse kontrollis. Rendilepingute ja allrendilepingute puudumist ei tuvastatud eelnimetatud menetluse raames. Hea haldustavaga on vastuolus olukord, kus haldusorgani praktika toetuse määramise aluseks olevate asjaolude hindamisel kardinaalselt muutub. Asjakohatu on PRIA viide Hereford OÜ maksuvõlale, sest sellel ei ole asja lahendamisel tähtsust. PRIA on eiranud ka menetlusnorme, sest kaebajale tagati ärakuulamisõiguse kasutamine üksnes osaliselt (üksnes osade kinnistute puhul) ning lisaks on vaidlustatud otsuse põhjendused ebapiisavad. PRIA on põhjendamatult asunud ka seisukohale, et halduskaristuse kohaldamist välistavad asjaolud puudusid. Varasemate aastate eest määratud toetuste tagasinõudmise välistab õiguskindluse põhimõte. PRIA viitas vaideotsuses 30. detsembri 2021. a. otsusele nr 12-6/21/882, mida ei ole kaebajale kätte toimetatud.
9.3.Kaebaja esitas 14. aprillil 2023 kohtule kirjalikud kokkulepped Hereford OÜ ning Alfapoint OÜ ülevõtmise kohta. Ka nimetatud dokumentidest nähtub, et ülevõetavate ettevõtete sõlmitud rendilepingud läksid kaebajale üle.
10.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Paeveis OÜ-l puudus 15. juuni 2021. a seisuga osade ühtse pindalatoetuse taotlusel deklareeritud põldude osas (34 põldu) maakasutusõigus, sest need olid riigi omandis ning kaebajal ei olnud sel ajal kehtivat rendi- või allrendilepingut riigiasutusega.
10.2.Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 (määrus nr 1307/2013) art 4 lg 1 punkt c, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) kuni
31.detsembrini 2022 kehtinud redaktsiooni § 12 lg 1 ja § 13 lg 1 alusel saab toetust põllumajandusliku tegevusega tegelev isik, kes kasutab põllumajandusmaad seaduses ettenähtud aja seisuga õiguslikul alusel ehk taotlejal peab olema maakasutusõigus (maa omandiõigus või maa kasutamiseks sõlmitud lepingust tuleneva õigus). Maaeluministri
17.aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus" (määrus nr 32) § 3 lg 1 kohaselt peab taotleja kasutama maad 15. juuni seisuga. Erinevalt eraomandis olevatest maadest on riigi omandis olevate maade kasutusse andmisele kehtestatud erikord RVS § 15 lg-s 5 ja § 24 lg-s 1. Riigivara kasutus ja allkasutus tuleb registreerida üldjuhul riigivara valitseja riigi kinnisvararegistris, välja arvatud juhul, kui avaliku teabe seaduse alusel ei tule lepingut või selle osa avalikustada. Olukorras, kus riigi omandis olevat maad ei ole isikule riigivaraseaduses sätestatud korra kohaselt kasutada antud, puudub isikul sellise maa kasutusõigus. Põllumajandusmaa kasutamine õigusliku aluseta ei anna isikule õigust toetuste saamiseks. Vaidlusaluste põldude näol ei ole tegemist eraomandis olevate maadega, mille osas saaks PRIA arvestada suuliselt sõlmitud rendilepinguid, äriühingutevahelisi kokkuleppeid maa allkasutusse andmiseks, mis on sõlmitud riigivara valitseja nõusolekuta. Kuna Paeveis OÜ-l kirjalikud rendilepingud või allrendilepingud vaidlusaluste riigi omandis olevate maade kasutamiseks otsuses näidatud hektarite ulatuses puudusid või ei olnud sõlmitud 15. juuni 2021. a seisuga, siis on PRIA õigesti need toetusõigusliku maa hulgast välja arvanud ning osaliselt ka taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusse arvestanud.
10.3.Kaebaja on PRIA menetluses läbivalt väitnud seda, et riigi omandis olevate põldude maakasutusõiguse annab talle ettevõtte üleandmise leping. PRIA selle seisukohaga ei nõustu. Kuigi kaebaja väitel kasutab ta riigi omandis olevaid kinnistuid tulenevalt ettevõtte üleandmisest ehk Hereford OÜ poolt põllumajandusliku majapidamise üleandmise või võõrandamise lepingust tulenevalt Paeveis OÜ-le, ei saa PRIA aktsepteerida riigi omandis olevate maade kasutamiseks õigust kaebajale kuuluvate ettevõtete omavahelistest lepingutest tulenevalt ilma riigi nõusolekuta, sest riigi omandis olevate maade kasutamiseks on seadusega ette nähtud kindel kord erinevalt eraomandis olevate maade kasutamise kokkulepetest. Pealegi ei ole PRIA-le esitatud kaebaja poolt ühtegi ettevõtte võõrandamise lepingut, samuti ei nähtu ettevõtte õigusjärglust äriregistrist. Kaebaja viitas üksnes PRIA-le 2019. aastal esitatud Hereford OÜ ja Paeveis OÜ vahel sõlmitud dokumendile „Teave põllumajandusliku majapidamise/põllumajandusettevõtte üleandmise-ülevõtmise kohta ja taotlus toetuste maksmiseks“. Arvestada tuleb, et Hereford OÜ-l on seisuga 22. mai 2022 maksuvõlg üle 60 000 euro, millest suur osa tekkis 22. juunil 2019 ning avaldus põllumajandusliku majapidamise üleandmise kohta on esitatud 31. augustil 2019. Seega on mõistetav, et kaebaja soovis kõik PRIA-lt saadavate toetustega seonduva Hereford OÜ-lt üle anda Paeveis OÜ-le. See dokument ei saa aga olla riigi omandisse kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmise dokumendiks. Selle dokumendi õiguslik tähendus seisneb ülevõtja esitatud taotluse alusel tekkinud toetuse saamise õiguses ning kohustuste ülemineku kohta teabe esitamises, kuid ei too kaasa toetusega kaasnevate Hereford OÜ sõlmitud riigi omandis olevate maid puudutavate lepingute automaatset üleminekut Paeveis OÜ-le, kui riigivara valitseja nõusolek puudub. Riigivara valitsejad Maa-amet ja Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ei aktsepteeri sellisel viisil lepingu üleminekut. RMK on PRIA-le saadetud e-kirjas ka kinnitanud, et Paeveis OÜ-l allrendilepinguid ei olnud ja vaidlusaluste maade kasutusõigus puudus. Seega ei ole kaebajal õigust toetusele taotlusel deklareeritud maade eest, mida kaebaja ei olnud õigustatud kasutama 15. juuni 2021. a seisuga.
10.4.Halduskaristuse määramine oli üledeklareerimise tõttu põhjendatud ja tugines kehtivale seadusandlusele. Taotlusel deklareeritud 139,32 ha eest, millel puudusid kaebajal allkasutuslepingud 15. juuni seisuga, PRIA toetust ei määranud. Seda maad ei lugenud PRIA halduskaristuse määramisel pindalade erinevuse arvestusse, vaid üksnes taotletud ja kindlaksmääratud toetusõigusliku pindala erinevusse. PRIA võttis halduskaristuse määramisel arvesse deklareeritud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse üksnes 22,45 ha ulatuses ja see ületas kahte hektarit. Seda seetõttu, et ülejäänud maade osas oli R. Saksa juhitavatel teistel ettevõtetel Hereford OÜ ja Alfapoint OÜ kehtiv rendileping. Kui PRIA oleks halduskaristuse arvutanud kogu hektarite arvu järgi, mille osas puudus kaebajal maakasutusõigus 15. juuni seisuga, siis oleks halduskaristuse summa olnud 4370,32 euro asemel 31 486,91 eurot. PRIA-l puudub kaalumisruum, kui pindalade erinevus moodustab kindlaksmääratud pindalast üle 3% või on rohkem kui 2 hektarit, kuna toetuse määramisel tuleb lähtuda kindlaksmääratud pindalast, mitte toetuse saamiseks deklareeritud pindalast. Seega on Komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2014 (määrus nr 640/2014) art 19 a lg 1 alusel 2021. a ühtset pindalatoetust vähendatud 1,5 kordse erinevuse ulatuses ehk 33,68 ha eest. Ühtegi Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1306/2013 (määrus nr 1306/2013) art 77 lg-s 2 nimetatud halduskaristuse kohaldamist välistavat asjaolu ei esinenud. Samuti puudus alus halduskaristuse vähendamiseks määruse nr 640/2014 art 19a lg 2 alusel, sest 2019. aastal juba vähendati kaebajale tehtud PRIA otsuses halduskaristust 50% võrra.
10.5.Kaebaja ei nõustunud ka 2020. aastal taotletud toetuse tagasinõudmisega nõuetele vastavuse nõude rikkumise tõttu. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, mis viitaks nõuete rikkumise tõttu 2020. aasta toetuse osalise tagasinõudmise õigusvastasusele. Nõuete rikkumine seisnes selles, et kaebaja ei teavitanud PRIA põllumajandusloomade registrit 15 veise riigist väljaveost. Sellega rikkus kaebaja kohustusliku majandamisnõude loomade identifitseerimine
ja registreerimine nõuet nr 7. PRIA põllumajandusloomade register saatis kaebajale mitmeid teavitusi loomade Eestist välja viimise sündmusest teavitamata jätmise kohta. Kaebaja ei reageerinud teavitustele ega muutnud registris andmeid. Vaatamata korduvatele teavitustele loomapidaja õigeid andmeid registrile ei esitanud, mistõttu esitas Põllumajandus ja Toiduamet (PTA) 4. juunil 2021 sertifikaadi, mille alusel PRIA muutis loomade andmeid põllumajandusloomade registris. PRIA võttis otsuses aluseks, et kaebaja hilines 15 veise osas loomade Eestist väljaveost teatamisega 183 päeva. Administratiivse kontrolli raames teavitati kaebajat nõuete rikkumisest. Loomade registri administratiivse kontrolli hindamismaatriksi alusel on kaebaja toetust vähendatud 3% ulatuses, mis nõuti kaebajalt tagasi. Kaebajale 2020. aastal toetuse määramise aluseks olev ühtse pindalatoetuse summa oli 26 091,08 eurot, millest 3% moodustas 782,73 eurot (määrus nr 1306/2013 art 39 lg 1, art 99 lg 1 ja art 92).
10.6.Kaebuses esitatud väide finantsdistsipliinist tuleneva toetuse alusetu vähendamise kohta on asjakohatu. Tulenevalt komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 2021/951 (määrus nr 2021/951) artiklist 1 kehtestatakse kohandamismäär kooskõlas määruse (EL) nr 1306/2013 artiklites 25 ja 26 sätestatuga ning kooskõlas määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 8 lõikega 1, mida kohaldatakse määruse (EL) nr 1307/2013 I lisas loetletud toetuskavade raames makstavate selliste 2000 eurot ületavate otsetoetuste vähendamise korral, mida makstakse põllumajandustootjatele 2021. kalendriaasta kohta esitatud toetusetaotluse alusel, kohandamismäära 1,658907%. Vastavat finantsdistsipliinist tulenevat toetuste kohaldamise määra kohaldatakse kõikide üle 2000 euro suuruste toetusesaajate suhtes ühetaoliselt ning see ei sõltu tuvastatud rikkumistest. Finantsdistsipliin ei oma mingit puutumust üledeklareerimise korral kohaldatavate halduskaristustega ega anna alust ega võimalust otsustada vastavate halduskaristuste suuruse üle.
10.7.Ekslik on kaebaja väide põhjendamispuuduste esinemise kohta. PRIA otsused on mõnevõrra vähem põhjendatud, kuna otsustele rakendatakse haldusakti põhjendamisnõudeid piiratult. PRIA on vaideotsuses asjaolusid täiendavalt avanud. Sellist tegevust on senises kohtupraktikas aktsepteeritud. Piisab, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse tegemiseni ning asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses. PRIA-le esitatud vaidest ilmneb, et kaebaja on PRIA otsust mõistnud, esitades selgitused selle kohta, miks tema arvates oli ta õigustatud riigi omandis olevaid põlde kasutama. Seega ei takistanud PRIA otsuse põhjendused kaebajal oma õiguste kaitset teostamast.
10.8.Kontrollaruanded sisaldavad märkeid maakasutusõiguse puudumise kohta vaidlusalustel põldudel. Asjaolu, et PRIA ei tuvastanud maakasutusõiguse olemasolu põllul kohapeal olles, ei muuda haldusakti õigusvastaseks, sest maakasutusõiguse olemasolu peab taotlejal olema juba taotlema asudes. Kontrollaruanne on kaebajale saadetud 3. novembril 2021 ehk enam kui kuu aega enne vaidlustatud otsuse tegemist ning kaebajal oli võimalus soovi korral ka kontrollaruandele vastuväiteid esitada. Kuigi kaebaja väidab, et ärakuulamisõigus tagati talle osaliselt, s.t ainult osade kinnistute osas, ei selgita kaebaja, mis takistas tal kontrollaruande saamise järgselt vastuväiteid esitada kõikide kinnistute osas, millel kontrollaruande märgete järgi kasutusõigus puudus.
10.9.PRIA 30. detsembri 2021. a otsus nr 12-6/21/882 saadeti kaebaja elektronposti aadressile ja kaebaja on e-PRIA keskkonnas avanud selle 20. jaanuaril 2022. ELÜPS § 10 lg 2 alusel on otsus seega kaebajale kätte toimetatud, sest kaebaja on andnud varasemalt nõusoleku sellisel viisil otsuse kättetoimetamiseks.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidluse all on PRIA 30. detsembri 2021. a otsuse nr 12-6/21/822 õiguspärasus. Nimetatud otsusega määras PRIA kaebajale 2021. aastal taotletud ühtse pindalatoetuse osaliselt ja nõudis
2020. aastal määratud ühtse pindalatoetuse nõuetele vastavuse nõuete rikkumise tõttu osaliselt tagasi ning tasaarveldas selle määratud toetusmaksega.
12.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub HKMS § 165 lg 2 alusel PRIA 26. veebruari 2022. a vaideotsuses nr 12-1/22/205-1 (dtl-d 2130) toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata, märkides kaebusele vastuseks järgmist.
13.Kohus peab esmalt vajalikuks selgitada, et PRIA-l on otsuses piiratud põhjendamiskohustus, kuna taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks PRIA töö ebamõistlikult keeruliseks. PRIA läbiviidavate haldusmenetluste erisuse tõttu on piisav, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse tegemiseni ning asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses. Taotleja õiguste kaitse ja halduse enesekontrolli vahendina omab kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus leevendavat rolli ühtviisi nii toetusõigusliku pindala määramist kui hindepunktide põhjendamist puudutavates vaidlustes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
10.aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-16-14, Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-20-755). Kohtu hinnangul on vastustaja praegusel juhul järginud viidatud kohtupraktikat ning vaidlustatud otsuse põhjendused vastavad väljakujunenud põhjendamisnõuetele. Otsuses on esitatud taotluse osalise rahuldamise põhimotiivid ja õiguslikud alused, sh taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevused, rakendatud halduskaristused, 2021. a toetuse vähendused ja kaebajale mõistetav toetus kokku, 2020. a eest makstud toetuse osaline tagasinõudmine (782,73 eurot) seoses vastavuse nõude rikkumisega. Vaideotsuses on PRIA täpsemalt avanud, millistel kaalutlustel ja mis põhjusel on haldusorgan vastavad otsused teinud.
14.Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 13 lg 1 kohaselt võib otsetoetust taotleda vähemalt ühe hektari põllumajandusmaa kohta, millel tegeletakse põllumajandusliku tegevusega või mis on karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Tulenevalt määruse nr 32 § 152 lg 1 p-st 4 peab taotleja lisaks maa tegelikule kasutamisele taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga omama maa kasutamiseks õiguslikku alust. Kohtupraktikas on selgitatud, et kasutama tähendab nende sätete mõistes maakasutusõigust, mida sisustatakse läbi maa omandiõiguse või maa kasutamiseks sõlmitud lepingust tuleneva õiguse (Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2018. a otsus asjas nr 3-17-1656, p 16). Kui nimetatud tingimus ei ole täidetud, siis ei kuulu maa pindala toetusõigusliku pindala hulka. Senises kohtupraktikas on rõhutatud, et toetuse taotlemise alusena saab kõne alla tulla siiski vaid maa õiguspärane kasutus ning seetõttu ei vasta seaduses sätestatud keeldu rikkuva tehingu alusel saadud maakasutusõigus toetuse saamiseks ettenähtud nõudele (vt Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-894 (p 20) ja
21.oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-20-755 (p 28)).
15.Peamiseks vaidlusküsimuseks on, kas Paeveis OÜ-l oli vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses täpsustatud riigi omandis olevate kinnistute osas maakasutusõigus või mitte. Kaebaja hinnangul oli tal maakasutusõigus lähtuvalt sellest, et toimus ettevõtete üleminek (Hereford OÜ ja Alfapoint OÜ) ja ning selle raames läksid kaebajale üle ka ülevõetud ettevõtete ja riigi vahel sõlmitud rendilepingud. Kohus sellega ei nõustu. Võlaõigusseaduse 182 lg 2 näeb ette, et ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt eraomandis olevatest maadest on riigi omandis olevate maade kasutusse andmisel ette nähtud kohustuslik vorminõue, samuti ei ole lubatud maa edasi rentimine ega kolmandale isikule kasutada andmine ilma maa omaniku nõusolekuta. RVS § 15 lg-st 5 tulenevalt ei ole lubatav maakasutusõiguse üleandmine ilma riigivara valitseja nõusolekuta. RVS § 24 lg 1 näeb kasutuslepingu sõlmimise ette kohustusliku vormi (notariaalselt kinnitatud kirjalik leping). RVS § 15 lg 5 ja § 24 lg 1 koostoimes ei võimalda riigivara kasutuslepingute automaatset üleandmist ettevõtte üleminekul. Riigivara kasutuslepingute ja allkasutuslepingute sõlmimise korda ning riigivara haldaja nõusoleku tingimust arvestades ei lähe riigi omandis olevad lepingud automaatselt väidetavale ettevõtte ülevõtjale üle, vaid selleks on vajalik riigivara valitseja kirjalik nõusolek ning tuleb sõlmida uued kirjalikud rendi- või allrendilepingud. RVS regulatsiooni tuleb käsitleda VÕS § 182 lg 2 viimases lauses viidatud eriregulatsioonina. Riigi omandisse kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmine ettevõtte üleandmise teel ilma riigi nõusolekuta ei ole seega lubatav. Riigivara valitseja peab olema teadlik, kes on kasutuslepingu teiseks pooleks ning õiguste ja kohustuste kandjaks ja andma selleks oma nõusoleku. Seega asjaolu, et kaebaja väidetavalt võttis üle Hereford OÜ tegevuse ja teavitas sellest ka PRIA-t ei oma määravat tähendust. Sellise teavitusega ei ole riigivara valitsejad andnud nõusolekut põllumassiivide kasutusõigust andvate rendilepingute üleminekuks kaebajale. Kohus nõustub seetõttu vastustaja seisukohaga, et PRIA-le 2019. aastal saadetud Hereford OÜ ja Paeveis OÜ esitatud teave põllumajandusliku majapidamise/põllumajandusettevõtte üleandmise-ülevõtmise kohta ja taotlus toetuste maksmiseks (dtl 303) ei saa käsitleda riigivara valitsemise korraga kooskõlas oleva riigile kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmise dokumendina. Riigivara valitseja nõusoleku puudumise tõttu ei saanud riigivara rendilepingud selle dokumendi alusel Paeveis OÜ üle minna. Avaldus põllumajandusliku majapidamise üleandmise kohta ei saa olla riigi omandisse kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmise dokumendiks. Paeveis OÜ oleks saanud Hereford OÜ ja Alfapoint OÜ poolt riigiga sõlmitud rendilepingud üle võtta vaid riigivara valitseja teadmisel ning kirjalikul nõusolekul või oleks Paeveis OÜ pidanud sõlmima riigivara valitseja uued rendilepingud. Osade põldude puhul ongi Paeveis pärast 15. juunit 2021 rendi- või allrendilepingud sõlminud.
16.Kaebaja ei ole PRIA-le esitanud ettevõtte üleminekut kinnitavaid lepinguid ning riigivara valitseja nõusolekut rendilepingu ülemineku kohta kaebajale. Kaebaja ei ole teavitanud ka riigivara valitsejaid (antud juhul Maa-amet ja Riigimetsa Majandamise Keskus) riigimaade rendilepingute väidetavast üleandmisest (vt nt dtl 304) ning selle pinnalt ei ole tehtud rendilepingutes muudatusi, mis kinnitaks, et kaebajal oli nende maade kasutusõigus hiljemalt
15.juunil 2021. Samuti ei ole riigivara valitsejad andnud enne 15. juunit 2021 nõusolekut maade allrendile andmise kohta. Vastupidi, alles augustis 2021 on osade kinnisasjade puhul sõlmitud allrendilepingud ja need on kantud registrisse (dtl 347). Seega ei olnud kaebajal otsuses märgitud põldude puhul 15. juuni 2021. a seisuga maakasutusõigust ja õigust toetustele. Asjaolu, et kaebaja neid otsuses ja vaideotsuse märgitud põlde reaalselt kasutas ei oma määravat tähtsust, sest maakasutusõiguse puudumisel 15. juuni 2021. a seisuga ei ole nende eest toetuse määramine lubatav.
17.Isegi kui nõustuda kaebajaga, et teise äriühingu, kelle ülevõtmist kaebaja väidab, sõlmitud rendilepingute alusel oli tal õiguslik alus toetustaotluses märgitud osade maade kasutamiseks, ei ole kohtule esitatud materjalidest võimalik järeldada, et Paeveis OÜ on Hereford OÜ ja Alfapoint OÜ majandustegevuse ja sellega kaasnevad õigused ja kohustused reaalselt ka täies ulatuses üle võtnud. Tuleb arvestada, et kaebaja kohustus oli tõendada, et ettevõte on üle läinud ning tal on sellel alusel õigus toetustaotluses märgitud maid kasutada. Selleks ei piisa üksnes PRIA varasemas menetluses (2019 ja 2020. aasta toetustaotluse raames) teate saatmisest, milles
teavitatakse haldusorganit kavatsusest ettevõte üle anda. Ka pärast kontrollaruande saamist 2021. a toetust puudutava taotluse osas ning PRIA-ga kirjavahetuse pidamist on kaebaja piirdunud üksnes üldsõnalise väite esitamisega ettevõtte ülevõtmise kohta ning ei pidanud haldusmenetluses vajalikuks esitada selle kinnituseks ühtegi dokumenti ega toonud välja asjaolusid, mis võimaldaksid ettevõtte reaalset üleminekut tuvastada. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses lepinguid ja muid dokumente, millest nähtuks Herefold OÜ reaalne üleandmine Paeveis OÜ-le nii, et üle anti nii õigused kui kohustused. Äriregistri andmete kohaselt on Herefold OÜ ja Paeveis OÜ jätkuvalt eraldi äriühingud ning kaebaja ei ole ära näidanud, kas ja millises osas on õigused ja kohustused üle läinud. Äriregistri kaudu kättesaadavates Paeveis OÜ 2019. ja 2020. aasta majandusaasta aruannetes ei ole Hereford OÜ ülevõtmist kajastatud (sh kohustused – Hereford OÜ maksuvõla alguseks on äriregistris märgitud 20. juuni 2019, kuid Paeveis OÜ majandusaasta aruanne seda kohustust ei kajasta). Puudub asjakohane teave selle kohta, millised õigused ja kohustused Paeveis OÜ tegelikult üle võttis. Kohtule esitatud materjal ei võimalda kohtul asuda seisukohale, et väidetav ettevõtte üleminek täies ulatuses üldse reaalselt aset leidis. Sarnased puudused esinevad ka Alfapoint OÜ väidetava ülevõtmise puhul.
18.Kohtumenetluses on kaebaja esitanud väidetavad ettevõttete ülemineku lepingud (dtl-d 358-359). Kohus ei pea neid dokumente usaldusväärseks. Põhjust kahelda ettevõtte ülemineku lepingute sõlmimises kaebaja väidetud ajal tekitab lepingute esitamise aeg ja vormistus. Kaebaja ei esitanud neid lepinguid haldusmenetluse ajal PRIA-le ega riigivara valitsejale. Kaebaja esitas alles kohtumenetluse lõpufaasis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks määratud tähtajal kaks lühikest neljast punktist koosnevat lepingut, mis on sõlmitud sarnases sõnastuses väidetavalt 31. augustil 2019 Hereford OÜ ja Paeveis OÜ ning 27. mail 2021 Alfapoint OÜ ja Paeveis OÜ vahel. Lepingud kannavad kõigi kolme äriühingu juhatuse liikme R. Saksi allkirju. Nimetatud lepingud on ilmselgelt ebapiisava detailsuseastmega sätestades üksnes üldsõnaliselt, et Hereford OÜ ja Paeveis OÜ ning Alfapoint OÜ ja Paeveis OÜ vahel on sõlmitud kokkulepe ettevõtte ülemineku kohta, millega antakse üle ka kõik rendilepingud ning et ettevõte läheb üle kokkuleppe sõlmimise kuupäeval. Lepingud on allkirjastatud sama isiku poolt paberil ega kanna digitaalallkirja. Arvestades lepingute vormistamise viisi ja selle vähest detailsust on põhjust kahelda nende lepingute sõlmimises enne kohtumenetlust. Pole välistatud, et need lepingud vormistati tegelikult alles kohtumenetluse lõpufaasis. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks põhjendada, mis takistas tal nimetatud dokumentide esitamist haldusmenetluses. Nende dokumentide esitamise vajadus pidi kaebajale ilmnema juba haldusmenetluses, kui PRIA juhtis oma 26. novembri 2021. a vastuskirjas nr 12-1/21/15814-5 (dtl-d 312-313) kaebaja tähelepanu sellele, et ettevõtte ülemineku kokkulepet ei ole ta PRIA-le esitanud ning selgitas riigivara kasutamise tingimusi ning seost toetustaotlusel märgitud kinnistute kasutamise ja toetuse taotlemisega. Ka vaideotsuses on PRIA märkinud, et kaebaja ei ole ettevõtte üleminekut kinnitavaid dokumente esitanud. Ei ole eluliselt usutav, et sellises olukorras jätab kaebaja ettevõtte ülemineku kohta dokumendid üksnes hooletusest esitamata. Selline käitumine viitab enam sellele, et kohtule esitatud lepinguid ei eksisteerinud haldusmenetluse ajal ning need on vormistatud halduskohtumenetluse lõpufaasis nn tagantjärele jätmaks muljet nagu oleks need sõlmitud oluliselt varem.
19.Seega, isegi kui nõustuda kaebajaga, et ta võinuks saavutada maakasutusõigused otsuses kajastatud põllumassiividele ettevõtete ülemineku teel, ei ole kohtu hinnangul kaebajal õigust toetusele PRIA otsuses märgitud põllumassiivide puhul, sest ettevõtete üleminek pole piisavalt tõendatud.
20.Maakasutusõiguse tõendamisega seoses on oluline lisaks rõhutada, et põld nr 4/19-1, 4-19/2 puhul kehtis Paeveis OÜ rendileping kuni 1. juulini 2020 ehk 2021. aastal ei olnud tal nende põldude aluse maa kasutuslepingut. Alates 23. märtsist 2021 olid need põllud Maa-ametiga sõlmitud rendilepingu alusel kolmanda isiku (OÜ MOLTER Agro) kasutuses. Seega nimetatud põldude osas ei oma ettevõtte ülemineku temaatika üldse tähtsust. Nende põldude aluste riigile kuuluva maa kasutamiseks ei olnud kaebaja olenemata väidetavast Hereford OÜ ülevõtmisest maakasutusõigust. Samuti ei olnud kaebajal maakasutusõigust põldude nr 5RAE ja nr 1RAIL1 osa 2 puhul, sest nende riigile kuuluvate maade suhtes ei olnud taotluse esitamise ajal üldse kasutuslepinguid teiste isikutega sõlmitud. Ülejäänud PRIA otsuses ja vaideotsuses kajastatud põldude puhul ei ole maakasutusõiguse olemasolu tõendatud (vt käesoleva otsuse punktid 1519). Seega ei olnud kaebajal PRIA otsuses ning vaideotsuses märgitud põldude osas nõutavat maakasutusõigust ning selles osas oli 2021. a toetuse vähendamine põhjendatud.
21.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et tema ärakuulamisõigust on rikutud. Kaebaja saadeti enne otsuse tegemist kontrollaruanne nr 210056-044 (dtl-d 273-298), milles oli lisaks kohapealses kontrollis tuvastatud asjaoludele kirjas ka maakasutusõigust puudutav teave. Kaebajal oli võimalik kontrollaruande kohta esitada vastuväiteid. Lisaks juhtis vastustaja tähelepanu maakasutusõigust puudutavatele küsimustele 26. oktoobril 2021 esitatud teavituskirjas nr 121/21/15814 (dtl-d 307-308), millele kaebaja vastas 16. novembril 2021 (dtl 310) ja sellele omakorda saatis PRIA vastuskirja 26. novembril 2021 (dtl-d 312-313), milles jäi enda varasema seisukoha juurde, et Hereford OÜ kasutuslepingud ei saanud anda kaebajale maakasutusõigust. Seega oli kaebaja enne vaidlustatud otsuse tegemist teadlik maakasutusõiguse üle tekkinud vaidlusest ja tal oli võimalik oma positsioon PRIA-le esitada. Ka vaidemenetluses on vastustaja hinnanud maakasutusõigust kõigi otsuses märgitud põldude osas. Kuna maakasutusõigust puudutav seondus üksnes 2021. a toetuse määramisega ning 2020. a eest makstud tasu vähendati üksnes nõuetele vastavuse nõude rikkumise tõttu, mitte maakasutusõiguse puudumise tõttu, siis ei oma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel tähtsust, kas ja mis ulatuses määrati kaebajale toetust varasematel aastatel ehk 2019. ja 2020. aasta eest.
22.Kaebaja on piirdunud kaebuses üksnes üldsõnaliste etteheidetega halduskaristuste määramise ja 2020. a toetuse vähendamise osas, millele vastustaja on vaideotsuses ja vastuses kaebusele ammendavalt vastanud. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid detailsemalt HKMS § 165 lg 2 alusel korrata. Vastustaja on arvestanud halduskaristuse määramisel kaebajale soodsalt üksnes selle pindalaga, mille puhul maakasutusõigust ei olnud ka kaebaja väidetavalt ülevõetud äriühingutel ehk oluliselt väiksema ulatusega kui oli maakasutusõiguseta pindala kokku (139,32 ha vs 22,45 ha). PRIA on toetuse vähendamisel asjakohaselt lähtunud komisjoni delegeeritud määruse nr 640/2013 art 19a lg-st 1 ning arvestanud halduskaristuse määramisel tuvastatud pindala 1,5 kordse erinevusega. Halduskaristust välistavaid asjaolusid määruse nr 1306/2013 art 77 lg 2 mõttes ei esine, vääramatu jõuna iseloomustavaid asjaolusid ei ole kaebaja välja toonud. Samuti ei esine alust otsuse muutmiseks 2020. a eest makstud toetuse tagasinõude osas. Kaebaja pole kaebuses toonud välja ühtegi sellist asjaolu, mis seaks PRIA otsuse selle osa õiguspärasuse üldse kahtluse alla. Paeveis OÜ hilines 15 veise riigist väljaveost teatamisega 183 päeva ja rikkus sellega ühte kohustuslikku majandamisnõuet. PRIA on vaideotsuses ammendavalt selgitanud, millise hinnangu ta selle rikkumise raskusele, ulatusele ja püsivusele hindamismaatriksi aluse andis ning kuidas kujunes 2020. a toetuse vähenemine 3% võrra (vt vaideotsuse p-d 14-16). Kohtu hinnangul on vastustaja juhindunud nii pindala kindlakstegemisel kui ka 2020. a nõuetele vastavuse nõude rikkumise tuvastamistel ning toetuse osalise tagasinõude ulatuse määramisel õigetest Euroopa Liidu ja siseriiklikest õigusaktidest ning otsuse tühistamist tingivaid asjaolusid ei esine. Finantsdistsipliinist tuleneva otsusetoetuse summa vähendamisel on PRIA
asjakohaselt lähtunud kohandamismäärast 1,658907 % (määrus nr 32 § 19, määrus nr 1307/2013 art 8 ning määrus nr 2021/951 art 1). Kaebaja viide vaidlustatud otsuse nr 126/21/822 kättesaamise puuduste kohta on samuti asjakohatu, sest ilmselgelt on kaebajale see otsus äriregistrisse kantud elektronposti aadressile saadetud, samuti ei viita kohtule esitatud materjal, et kaebaja ei oleks otsuse sisu mõistnud.
23.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud PRIA 30. detsembri 2021. a otsus nr 12-6/21/822 on õiguspärane. Kohus jätab Paeveis OÜ kaebuse seetõttu täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.