lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-22-2176/20

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 31.08.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-22-2176/20
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
31.08.2023
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
3020
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VangS § 11 lg 8Ülerahvastatuse keeldHKMS § 47 lg 1, 2Kohtueelne menetlusRVastS § 18 lg 1, 2Taotluse läbivaatamineHKMS § 46 lg 4, 7KaebetähtaegVangS § 1Seaduse reguleerimisalaHKM § 71 lg 1HKMS § 124 lg 2Kaebetähtaja kontrollimineHKMS § 152 lg 1Menetluse lõpetamise alusedHKMS § 203 lg 2

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-22-2176/12Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja03.07.2023

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 31.08.2023, Tartu 3-22-2176 Juri Surussini kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Juri Surussini määruskaebus Tartu Halduskohtu 03.07.2023. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja - Juri Surussin Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1.Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla 04.08.2023. a vastuse lisa, 29.08.2023 esitatud täiendav tõend ja asja nr 3-20-1410 juurest väljastusteade J. Surussinile menetlusdokumendi kättetoimetamise kohta.
2.Jätta Juri Surussini määruskaebus Tartu Halduskohtu 03.07.2023. a määruse peale rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Juri Surussin esitas 09.10.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt anti kaebajale 11.11.2019 korraldus asuda tööle, millest ta keeldus tervislikel põhjustel. Meditsiiniõde tunnistas kaebaja töövõimeliseks, sisenemata isegi kambrisse ning kaebajale määrati korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 7 ööpäevaks. Kaebaja jaoks oli selline ametnike ja meditsiiniõe suhtumine inimväärikust alandav ning tekitas vaimseid kannatusi ja moraalset kahju. Distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele 12.12.2019, kui kaebajal pidi olema pikaajaline kokkusaamine. See jäi vangla süül ära. Lisaks sellele tekitas vangla kaebajale füüsilisi kannatusi ja piinu ning kahjustas tema tervist, sest kaebajal põlv valutas, kuid ta pandi ikka kartserisse. 05.07.2020 tuvastati kaebajal laktoositalumatus ning 21.07.2020 määrati kaebajale laktoosivaba toitlustus. Laktoosivaba toitu hakkas kaebaja reaalselt saama 24.08.2020, s.o kuu aega pärast selle määramist. Seetõttu pidi kaebaja vangla tegevuse tõttu põhjendamatult kannatama kõhuvalude käes. Kaebaja palus vanglalt välja mõista hüvitise 4000 eurot. Kaebaja taotles kohtult vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaldamata jätmist ning selle põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) vastuolus olevaks tunnistamist.

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 17.07.20263-26-2046/9Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 08.07.20263-25-3889/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 07.07.20263-26-1939/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 03.07.20263-26-1744/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Määruskaebuse esitamine
HKMS § 43 lg 1Korduv kaebus
HKMS § 71 lg 1Seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamine
PS § 123 lg 2
PS § 15 lg 1
RVastS § 17 lg 3Taotluse või kaebuse esitamine
TsÜS § 150Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg
2.Halduskohus jättis 20.06.2023. a määrusega kaebuse käiguta. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja järginud kohtule hüvitamiskaebuse esitamisel kaebetähtaega, s.o esitas kaebuse tähtaega ületades. Kohus andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse.
3.Kaebaja esitas 25.06.2023 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et kohus on ekslikult leidnud, et hüvitamiskaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Kaebus esitati kolmeaastase tähtaja jooksul alates ajast, mil kaebaja kahju tekkimisest teada sai. Õigusaktid ei keela esitada korduvat nõuet samas nõudes, kui isik on varasemalt jätnud nõudemenetluse pooleli. Kaebaja palus VangS § 11 lg 8 asjas kohaldamata jätmist ning põhiseadusega ja EIÕK-ga vastuolus olevaks tunnistamist. Juhul, kui halduskohus leiab, et vaatamata kaebaja põhjendustele ei saa kaebust menetlusse võtta, siis palus kaebaja ennistada kaebuse esitamise tähtaja. Kaebajal puudub juriidiline haridus ning ta on tähtaja mööda lasknud kogenematusest, kuna arvas, et võib nõude esitada hiljem uuesti, ületamata kolmeaastast tähtaega. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-18-16 p-s 13 leidnud, et sellises olukorras on mõjuv põhjus HKM § 71 lg 1 tähenduses kogenematus. Kaebuses on vaidluse all olulised põhiõiguste riived, mistõttu on kaebetähtaja ennistamine põhjendatud.
4.Tartu Halduskohus jättis 03.07.2023. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas asja menetluse. Halduskohus märkis, et kaebaja ei ole järginud kohtule hüvitamiskaebuse esitamisel kaebetähtaega. Kaebaja viide TsÜS § 150 lg-le 1 ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Kohaldub HKMS, mille § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Seega on hüvitamiskaebuse esitamisele sätestatud 3-aastane üldine tähtaeg, kuid kuna kaebaja näol oli tegemist kinnipeetavaga, kohaldub tema suhtes enne kohtusse pöördumist kohustuslik kohtueelne kord (HKMS § 47 lg 1, VangS § 11 lg 8). HKMS § 47 lg-st 2 tuleneb, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Sarnaselt sätestab RVastS § 18 lg 2, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks.
4.1.Kaebaja põhjendusi ja kaebuses esitatud taotluseid arvestades on kaebaja tõenäoliselt pidanud silmas seda, et tema hinnangul võib hüvitamiskaebuse esitada otse kohtule kolme aasta jooksul kahju tekkimisest teada saamisest. Kaebaja palus jätta asjas kohaldamata VangS § 11 lg 8 ja tunnistada see säte põhiseadusega vastuolus olevaks ja/või otsekohaldada EIÕK art 6 lg-t 1 ja art 13. Õiguskantsler on hinnanud VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 47 lg 2 kooskõla põhiseadusega, avaldades 03.07.2012. a seisukohas nr 6-1/120922/1203217, et VangS § 11 lg 8 ning HKMS § 47 lg 2 ei ole vastuolus põhiseadusega. Kuigi õiguskantsler hindas HKMS § 47 lg 2 kooskõla põhiseadusega, siis sisuliselt andis ta hinnangu õigusaktidest tulenevale kinnipeetava kohustusele enne vangla vastu hüvitamiskaebuse esitamist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohtupraktikas ei ole asutud teisele seisukohale. Seega ei ole kohtul alust jätta VangS § 11 lg-t 8 kohaldamata. Ka ei ole kohtueelse menetluse läbimise nõue vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 1 ja art 13. Kuna kaebaja esitas vanglale kahjunõuded ja vangla lahendas need, tuli kaebajal lähtuda RVastS § 18 lg-st 2, millele ka kaebaja ise on kohtule esitatud 25.06.2023. a pöördumises osutanud. Vangla jättis kaebaja kahjunõuded 14.10.2020. a otsusega nr 6-16/133-2 ja 27.11.2020. a otsusega nr 6-16/148-2 rahuldamata, kuid kaebaja pöördus kohtu poole alles 09.10.2022, s.o peaaegu kaks aastat pärast vangla otsuste kättesaamist. Kaebaja ei saanud eeldada, et pärast vanglalt kahjunõude lahendamise otsuse saamist on tal piiramatult aega kohtule kaebuse esitamiseks. Ka korduva nõude esitamisel tuleb järgida seaduses sätestatud tähtaegasid. Arvestades eeltoodut, ei ole kaebaja järginud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega ning hüvitamiskaebus ei ole tähtaegne.
4.2.Kohus andis kaebajale võimaluse esitada kohtule põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16-17; 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 11.05.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13).
4.3.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja olnud kaebetähtaja järgimisel ise piisavalt hoolikas ning tema väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väitel tingis kaebuse hilinenult esitamise asjaolu, et tal puudub juriidiline haridus ning ta on tähtaja mööda lasknud kogenematusest, kuna arvas, et võib nõude esitada hiljem uuesti, ületamata 3-aastast tähtaega.
4.4.Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistavad isikul kohtu poole tähtaegselt pöörduda (Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2022. a määrus asjas nr 3-21-2843). Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Tartu Ringkonnakohtu 01.09.2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1235, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus asjas nr 3-3-157-02, p 19). Viru Vangla 14.10.2020. a ja 27.11.2020. a otsustes on märgitud, et kaebus tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusorgani poolt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Seega ei saanud kaebaja arvata, et tal oli õigus esitada kaebus ka hiljem, s.o kolme aasta möödumisel. Järelikult ei ole kaebaja olnud ise piisavalt hoolikas tähtaja järgimisel ning on esitanud hüvitamiskaebuse tähtaega ületades. Kaebaja on ka varasemalt halduskohtumenetluses osalenud ning pidi olema teadlik, et võib kaebuse esitamise õiguse tähtaja ületamisel minetada. Mis puudutab kaebetähtaja ennistamist põhjusel, et kaebus puudutab olulisi põhiõigusi, siis nimetatud põhjus ei saa olla praegusel juhul kaebetähtaja ennistamise aluseks. Kuigi tähtaja ennistamise üle otsustamisel saab põhimõtteliselt arvestada ka asja olulisusega isiku jaoks (vt Riigikohtu 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12), siis käesolevas asjas puudutab ennistamise taotlus kaebajale võimaliku hüvitise väljamõistmist selle eest, et meditsiiniõde ei vaadanud kaebajat tema hinnangul nõuetekohaselt üle, kaebajal jäi ühel korral ära pikaajaline kokkusaamine, kaebaja paigutati 7 ööpäevaks kartserisse hoolimata tema põlvevalust ning ta ei saanud laktoosivaba toitu peaaegu kuu aja jooksul, kuigi see oli talle määratud. Kohtu hinnangul ei saa kaebetähtaja ennistamata jätmine kaebaja õigustele olulist mõju avaldada.
4.5.Eelnevast tulenevalt ei loe kohus kaebaja esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid mõjuvateks ning jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
5.J. Surussin sai halduskohtu määruse kätte 07.07.2023.
6.21.07.2023 esitas J. Surussin Tartu Halduskohtu 03.07.2023. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määruse tühistada ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja leiab, et Riigikohtu seisukoha järgi peab kohtusse pöördumine olema põhimõtteliselt võimalik ka siis,

kui kaebuse lubatavus, sh tähtaegsus või põhjendatus, on vaieldav (RKTK otsus asjas nr 2-15-4239, p 15) ning PS § 15 lg 1 tagab põhimõtteliselt õiguse vaidlustada isikut riivav tegu otseselt ja lünkadeta kohtulik kaitse tähendab, et iga olukorra jaoks, kus isiku õigusi võidakse riivata, peab olema määratud pädev kohus (RKÜK 22.12.2000. a otsus asjas nr 3-3-1-38-00). Ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 lg 1 ja EIÕK art 6 lg 1 koos art-ga 13 tagavad igaühele õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, kui on rikutud isiku õigusi või vabadusi. Seetõttu piiras kohus ebaõigesti isiku kaebeõigust ja lõpetas asja menetluse, jättes kaebaja olulised põhiõigused kaitseta.

6.1.Samuti jättis halduskohus tähelepanuta, et kaebaja vabanes vanglast 04.11.2020 ning vangla üks haldusakt anti välja kuu aega pärast seda ja kumbagi haldusakti pole kaebajale kätte toimetatud.
7.26.07.2023. a määrusega võttis Tartu Ringkonnakohus J. Surussini määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta Viru Vanglalt vastust.
8.04.08.2023. a vastuses määruskaebusele ei nõustunud Viru Vangla sellega ja selgitas, et nende hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning lõpetanud asjas menetluse. Vastuseks määruskaebusele soovis vangla välja tuua, et põhjendamatu ja arusaamatu on kinnipeetava etteheide, justkui halduskohus oleks jätnud tähelepanuta asjaolu, kus kaebaja vabanes vanglast, vangla haldusaktidel puudub kaebaja allkiri ja need pole nõuetekohaselt kätte toimetatud, mistõttu lõpetas kohus menetluse ebaõigesti. Kinnipeetav vabanes vanglast 06.11.2020 ning 27.11.2020. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsus nr 6-16/148-2 edastati kaebajale samal päeval posti teel vabanemisjärgsele aadressile Tallinn, Kolde pst 100-6. Kaebajale on 14.10.2020. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsus nr 6-16/133-2 kätte antud samal päeval ja seda on kaebaja omakäeliselt kinnitanud allkirjaga (lisa 1).
9.29.08.2023. a vastuses kohtunõudele selgitas Viru Vangla, et vangla dokumendihaldusprogrammist nähtuvalt saadeti kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsus 27.11.2020 nr 6-16/148-2 lihtpostiga samal päeval J. Surussini vabanemisjärgsele aadressile Kolde pst 100-6, Tallinn, kuid väljastusteadet neil esitada ei ole. Vangla esitas täiendava tõendina ka ekraanikuva 27.11.2020 programmis Delta koostatud ja välja saadetud dokumendi nr 6-16/148-2 metaandmetest, mis kinnitavad vastustaja poolt kohtunõude vastuses antud selgitusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10.Ringkonnakohus võtab esmalt asja materjalide juurde Viru Vangla 04.08.2023. a vastuse lisana esitatud kahjunõude rahuldamata jätmise otsuse nr 6-16/133-2, millelt nähtub, et J. Surussin sai selle kätte 14.10(11).2020, 29.08.2023 esitatud ekraanikuva 27.11.2020 programmis Delta koostatud ja välja saadetud dokumendi nr 6-16/148-2 metaandmetest, millest nähtub, et Viru Vangla saatis 27.11.2020. a otsuse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta J. Surussinile välja 27.11.2020 lihtpostiga ja asja nr 3-20-1410 juurest väljastusteate selle kohta, et J. Surussinile on ka kohus saatnud menetlusdokumendi aadressil Kolde pst 100-6, Tallinn ning J. Surussin on sellel aadressil ka kirja kätte saanud.
11.Halduskohus jättis vaidlustatud määrusega rahuldamata kaebaja taotluse hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja lõpetas asja menetluse, võttes aluseks HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Samuti ei ole ringkonnakohtul alust nõustuda määruskaebuse esitaja väitega, mille kohaselt rikkus halduskohus vaidlusaluse määruse tegemisel menetlusnorme, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja tegi seetõttu ebaõige lahendi, mis piirab määruskaebuse esitaja kaebeõigust.
11.1.Kaebaja ei ole määruskaebuses välja toonud ka selliseid asjaolusid, mida võiks käsitleda mõjuva põhjusena tähtaja ennistamiseks olukorras, kus kaebaja esitas kohtule hüvitamiskaebuse ligi 2 aastat RVastS § 18 lg-s 2 märgitud tähtajast hiljem.
11.2.Samuti ei vasta tõele kaebaja väide, et ta vabanes Viru Vanglast 04.11.2020 ja kumbagi kahjunõude rahuldamata jätmise otsust ei ole talle kätte toimetatud. Vastuses määruskaebusele selgitas vastustaja, et J. Surussin vabanes vanglast 06.11.2020 ning 27.11.2020. a otsus kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta nr 6-16/148-2 saadeti kaebajale samal päeval posti teel tema vabanemisjärgsele aadressile Tallinn, Kolde pst 100-6. Kaebajale on 14.10.2020. a kahjunõude rahuldamata jätmise otsus nr 6-16/133-2 vangla selgituste kohaselt kätte antud samal päeval ja seda on kaebaja omakäeliselt kinnitanud allkirjaga. Viru Vangla saatis ringkonnakohtule ka 14.10.2020. a otsuse, millelt nähtub, et J. Surussin sai selle kätte ja kinnitas otsuse kättesaamist oma allkirjaga. Kinnipeetav on otsuse kättesaamise päevana sellele märkinud küll kuupäevana 14.11.2020, kuid ilmselt on tegu eksimusega ja tegelik otsuse kättesaamise kuupäev oli 14.10.2020, sest 14.11.2020 J. Surussin enam Viru Vanglas ei olnud.
11.3.27.11.2020. a otsuse saatis Viru Vangla otsuse nr 6-16/148-2 metaandmetest nähtuvalt samal päeval J. Surussinile välja lihtpostiga ja vangla vastuse kohaselt isiku vabanemisjärgsele aadressile Kolde pst 100-6, Tallinn, kuid väljastusteadet neil esitada ei ole. Seda, et J. Surussini vanglast vabanemise järgne aadress selline oli, tõendab asja nr 3-20-1410 juures olev väljastusteate selle kohta, et ka halduskohus on saatnud menetlusdokumendi aadressil Kolde pst 100-6, Tallinn ning J. Surussin on sellel aadressil ka kirja kätte saanud. Seega on vangla ilmselt küll kaebajale 27.11.2020. a otsuse saatnud, kuid kuna seda tehti lihtpostiga, mitte tähitult või väljastusteatega, siis ei ole tõesti tõendatud seda, millal kaebaja selle otsuse kätte sai. Samas ei anna eeltoodu siiski alust Viru Vangla 27.11.2020. a otsuse puhul 09.10.2022 hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumist tähtaegseks pidada, sest nagu asja materjalidest nähtub, esitas J. Surussin vastava kahju hüvitamise taotluse vanglale 11.09.2020. RVastS § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan lahendama kahju hüvitamise taotluse 2 kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates, s.o antud juhul oleks vangla pidanud hüvitamistaotluse lahendama 11.11.2020, kuid selleks ajaks vastustaja oma otsust ei teinud. Ka juhul, kui haldusorgan ei tee oma otsust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, tuleb taotluse esitajal RVastS § 18 lg 2 järgi esitada halduskohtule hüvitamiskaebus 30 päeva jooksul vastava tähtaja möödumisest. Kui kaebaja väidab, et ta pole vangla 27.11.2020. a otsust kätte saanud, siis tuli tal sellest hoolimata esitada RVastS § 18 lg 2 järgi hüvitamiskaebus halduskohtule 30 päeva jooksul alates 11.11.2020, s.o hiljemalt 11.12.2020, sest kaebaja pidi olema teadlik sellest, et ta esitas 11.09.2020 vanglale vastava kahju hüvitamise nõude ja juhul, kui haldusorgan ei tee otsust tähtajaks, ehk 2 kuu jooksul, siis ei saa ta jääda ootama haldusorgani poolt otsuse tegemist tulevikus, vaid peab halduskohtu poole pöörduma 30 päeva jooksul kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaja möödumisest. J. Surussin esitas 11.09.2020. a kahju hüvitamise taotlusega seonduva hüvitamiskaebuse alles 09.10.2022, s.o ilmselgelt ja ulatuslikult tähtaega ületades. Kohtupraktika selle kohta, millal tuleb hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduda juhul, kui isik on esmalt pöördunud kahju hüvitamise taotlusega haldusorgani poole ja haldusorgan on jätnud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, on juba pikaaegne (vt näiteks RKHK 08.10.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-41-08 ja 04.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-86-12) ja kaebajal puudub seetõttu igasugune alus väita, et tema arvates oli tal ikkagi õigus pöörduda hüvitamiskaebusega otse halduskohtusse ja teha seda RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaegadel.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka kaebaja väited, et esitatud hüvitamiskaebuse menetluse lõpetamine tähtaja ennistamata jätmise tõttu on vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ning VangS § 11 lg 8 on vastuolus ratifitseeritud välislepinguga, alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse osas menetluse lõpetamisest kaebetähtaja ületamise tõttu ei saa tuletada EIÕK artiklite rikkumist. EIÕK art 6 lg 1 järgi on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule

kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. EIÕK art 13 näeb ette, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. EIÕK art 13 ei eelda, et õigus kohtusse pöörduda peaks olema absoluutsena tagatud. Ka Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lg 1 lausest 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHKm 04.06.2013, 3-3-1-86-12, p 11). PS § 123 lg 2 näeb ette, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Riigikohtu selgituste kohaselt eeldab ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga ning EIÕK sätete vahetuks kohaldamiseks puudub alus ja vajadus. Kaebajale ei anna piiramatut õigust kohtusse pöörduda ka määruskaebuses viidatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47.

13.Kuna käesoleval juhul ei ole olnud tegemist sellega, et halduskohus lõpetas kaebaja hüvitamiskaebuse menetluse põhjendusega, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse ning sellise kaebuse esitamisega seonduv õiguslik regulatsioon on puudulik, sest vajalik siseriiklik õiguskaitsevahend puudub, siis on asjakohatud määruskaebuses toodud viited RKÜK 22.12.2000. a määrusele asjas nr 3-3-1-38-00. Samuti ei ole halduskohus lugenud käesolevas asjas esitatud hüvitamiskaebuse esitamise kaebetähtaega möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel ning kaebuse esitamise asjaoludest tulenevalt ei olnud kaebetähtaja möödalaskmine ka vaieldav, mistõttu ei ole asjakohane J. Surussini viide Riigikohtu 28.02.2018. a otsusele asjas nr 2-15-4239 ja väide, et selle lahendi seisukohtade järgi oleks halduskohus pidanud esitatud hüvitamiskaebust sisuliselt menetlema isegi juhul, kui kaebetähtaja möödalaskmine oli vaieldav.
14.Arvestades seda, et halduskohus on oma 03.07.2023. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulunud, siis sellest tingituna halduskohus õigustatult ka lõpetas asja menetluse. Käesolevas haldusasjas on HKMS § 152 lg 1 p 2 ning § 124 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.07.2023. a määruse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 02.07.20263-26-186/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1686/4Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja