Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-924 11. november 2022 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Heiki Loot, Kaupo Paal, Nele Parrest ja Urmas Volens X kaebus arsti tegevusega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks Kaebaja X Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2021. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. mai 2021. a määrus ja Tartu Halduskohtu 4. mai 2021. a määruse resolutsiooni p 1.
3.Saata asi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
4.Asendada avaldatavas määruses X ja C nimed tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vanglas kinnipeetav X esitas 3. mail 2021 Tartu Halduskohtule haginõudeks nimetatud avalduse, mille päises on märge „Kostja C [---] Tartu Polikliinik“. Kaebaja nõuab tervisekahju hüvitamist. Kaebaja väitel määras arst talle 24. mail 2019 ravimi, mida ta manustas kuni 2. veebruarini 2021, mil ta käis teise arsti vastuvõtul. Teise arsti sõnul see ravim kaebajale ei sobi ja ta ei oleks tohtinud seda manustada, sest see rikub tema tervist. Kaebaja teeb etteheiteid ka Tartu ja Viru vangla meditsiiniosakondadele, kes oleksid pidanud ravimi näidustust kontrollima, sest ravim oli määratud määratlemata ajaks, kuid mitte kauem kui üheks aastaks. Kaebaja pääses teise arsti vastuvõtule alles pärast korduvaid pöördumisi 2. veebruaril 2021. Kaebaja soovib tervisele tekitatud kahju eest kohtu äranägemisel hüvitist ja tervise taastamist.
2.Tartu Halduskohus tagastas 4. mai 2021. a määrusega kaebuse selle esitajale (resolutsiooni p 1), sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kaebaja vaidlustab arsti tegevust tema ravimisel, st tervishoiuteenuse osutamisel. Tervishoiuteenuse osutamisel tekib arsti ja patsiendi vahel õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Tegu on eraõigusliku vaidlusega. Vaidlus, mis tuleneb eraõigussuhtest, on tsiviilasi ja see tuleb lahendada maakohtus (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1, § 9 lg 1 ja § 11 lg 1). Maakohtu pädevuses on ka
tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. Seega tuleb kaebajal pöörduda oma murega maakohtusse.
3.Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses kordas kaebaja oma soovi saada tervisele tekitatud kahju eest hüvitist ja palus endale määrata riigi õigusabi.
4.Tartu Ringkonnakohus tagastas 18. mai 2021. a määrusega määruskaebuse ja jättis kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Arvestades halduskohtu määruses toodud põhjendusi kaebuse tagastamiseks ja senist kohtupraktikat, mis käsitleb kohtute pädevust arsti tegevusega tekitatud kahjunõuete läbivaatamisel, oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks selles asjas esitatud määruskaebusega on ilmselgelt vähene. Riigi õigusabi taotluses soovis kaebaja endale esindaja määramist. Kaebuse tagastamist arvestades ei ole halduskohtumenetlust, mille raames saaks kaebajale määrata esindaja kohtumenetluses esindamiseks.
5.Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles ta vaidlustas riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata jätmise. Kaebaja selgituse kohaselt vajab ta riigi õigusabi selleks, et vältida järjekordselt valesti kohtu poole pöördumist.
6.Riigikohtu halduskolleegium andis asja 16. juuni 2022. a määrusega lahendada halduskolleegiumi ja tsiviilkolleegiumi vahelisele erikogule. Kuigi kaebaja vaidlustas määruskaebuses otsesõnu ainult riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata jätmist, mõistis kolleegium tema määruskaebust nii, et sellega vaidlustatakse ka ringkonnakohtu määrust selles osas, milles ringkonnakohtule esitatud määruskaebus tagastati. Kolleegium meenutas, et Riigikohtu üldkogu leidis 28. juuni 2021. a määruses nr 3-21-30/19, et era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalik-õiguslikeks. Üldkogu pidas otstarbekaks lahendust, kus kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud. Üldkogu määrus ei puudutanud aga kinnipeetavale vanglavälise tervishoiuteenuse osutamisest võrsuvaid vaidlusi. Praegusel juhul on kaebaja tervis väidetavalt kahjustada saanud mitme isiku tegevuse tõttu: esmalt kaebaja sõnul vale ravimi määramise tõttu vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja poolt, teiseks sama ravimiga ravi jätkamise tõttu vangla arstide poolt ning kolmandaks vangla võimaliku viivitusega teise eriarsti juurde saatmisel. Kolleegium leidis, et asi tuleb anda lahendada erikogule seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks (HKMS § 227 lg 1).
ERIKOGU SEISUKOHT
7.Erikogu nõustub halduskolleegiumiga, et määruskaebust tuleb mõista nii, et sellega vaidlustatakse ringkonnakohtu määrust ka selles osas, milles ringkonnakohtule esitatud määruskaebus tagastati. Kaebaja tegelik tahe, millest kohus peab lähtuma (HKMS § 2 lg 4 teine lause), on jätkata halduskohtumenetlust ja saada riigi õigusabi juba käimasolevas menetluses.
8.TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, mis on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine on HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevuses. Muu hulgas on halduskohtul õigus mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest (HKMS § 5 lg 1 p 4).
9.Riigikohtu üldkogu leidis määruses nr 3-21-30/19, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud. Üldkogu
2(4)
selgitas, et põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 ning vangistusseaduse (VangS) §-de 49 ja 53 järgi on riigil avalik-õiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi (p 24). Kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga (p 22). Lepinguga vangla ja kinnipeetava vahel tegu ei ole, kuna kinnipeetaval puudub lepingule omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (p 25). Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks (p 27).
10.Kinnipeetavat ravitakse kas vanglas või suunatakse ta vangla arsti poolt ravile eriarstiabi osutaja juurde väljapoole vanglat, kui vanglas pole võimalust talle vajalikku ravi anda (VangS § 53 lg 2). Üldkogu ei vastanud küsimusele, millise kohtu poole tuleb kinnipeetaval pöörduda juhul, kui ta soovib nõuda kahju hüvitamist, mille põhjuseks ta peab sellise tervishoiuteenuse osutaja raviviga või kohustuste rikkumist, kelle juurde vangla on ta ravile suunanud. Samuti ei loonud üldkogu määrus selgust küsimuses, milline kohus vaatab kahjunõude läbi juhul, kui väidetav kahju on tekkinud vanglavälise eriarstiabi osutaja ja vangla arstide või ametnike tegevuse koosmõjus. Kaebuse järgi võib viimati nimetatud olukord esineda ka praegusel juhul.
11.Erikogu leiab, et kõnealuste õigussuhete avalik- või eraõiguslikuks määratlemisel ei ole otsustav see, kus kinnipeetavat ravitakse. Üldkogu määruses kirjeldatud suhete kompleks, millel on nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke jooni, iseloomustab kinnipeetavale inimesele tervishoiuteenuse osutamist nii vanglas kui ka väljaspool vanglat. Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27).
12.Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku (nt haigla või kliinikumi) abi, vajaduse korral temaga sõlmitud lepingu alusel. Siiski ei ole riik volitanud seda isikut avalikku ülesannet iseseisvalt täitma. Seepärast ei ole selline isik avaliku võimu kandja (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lg 1), kelle tekitatud kahju eest vastutaks riik RVastS § 12 lg 3 alusel. Kinnipeetavale tervishoiuteenust osutava haigla või kliinikumi tegevus on omistatav riigile, keda esindab haldusorganina vangla. Seega tekib kinnipeetaval väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1).
13.Kuna kinnipeetaval ei teki õigussuhet tervishoiuteenust osutanud haigla või kliinikumiga, ei vastuta kannatanu ees ka tervishoiuteenust osutanud arst, kes töötab haiglas. Nii nagu tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku tegevus, on ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus omistatav riigile. Senikaua, kuni tervishoiutöötaja tegevus jääb tavapärase teenuse osutamise raamidesse ega ole kantud muust eesmärgist kui patsienti ravida, ei vastuta ta ka deliktiliste nõuete eest. Arsti vastu saab esitada võlaõigusliku nõude juhul, kui ta tekitab kinnipeetavale kahju väljaspool tervishoiuteenuse osutamist.
3(4)
14.Eeltoodust tulenevalt tuleb kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus lugeda avalik-õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Eespool toodu ei välista, et riik nõuab kinnipeetavale makstud hüvitise lepingurikkumise puhul tagasi oma lepingupartnerilt, kes inimesele tervishoiuteenust osutas.
15.Eelneva põhjal on kaebaja nõude läbivaatamine halduskohtu pädevuses kõigi kolme väidetava tervisekahju tekkimisse panustanud tegevuse puhul (ravimi määramine vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja poolt; sama ravimiga ravi jätkamine vangla arstide poolt; vangla võimalik viivitus teise eriarsti juurde saatmisel). Kuna vastutus kinnipeetava ravi eest lasub vanglal, ei ole praeguse kahjunõude lahendamiseks vaja eristada seda, millise osa väidetavast kahjust võis põhjustada vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja tegevus ja millise osa vangla või vangla arstide tegevus. Sellel võib olla tähtsus vangla ja tervishoiuteenuse osutaja vahelise suhte raames, kuid mitte vangla ja kinnipeetava inimese vahelises õigussuhtes.
16.Kuna kõnealune vaidlus tuleb lugeda avalik-õiguslikuks, tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm 3-21-30/19, p-d 25 ja 26).
17.Asi tuleb saata halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise toimingute tegemiseks (HKMS § 120). Kohtul tuleb kindlaks teha vastustaja või vastustajad, seejuures ei ole kohtule siduv kaebaja seisukoht vastustaja määratlemisel (HKMS § 18 lg 1). Välja tuleb selgitada vangla, kuhu kaebaja oli paigutatud maikuus 2019, kui vanglaväline tervishoiuteenuse osutaja tegi kaebajale ravimit määrates väidetava ravivea, ning vangla, kuhu kaebaja oli paigutatud ajal, mil vangla arstid sama ravimiga ravi jätkasid. Samuti tuleb selgitada, millisele vanglale esitas kaebaja kaebuses viidatud pöördumisi teise eriarsti vastuvõtule saamiseks (vrd ravikindlustuse seaduse § 40 lg 1). Vanglast väljaspool kaebajale tervishoiuteenust osutanud juriidiline isik tuleb kohtumenetlusse kaasata kolmanda isikuna, kuna võimaliku regressinõude kaudu võib kohtumenetlus mõjutada tema õigusi ja kohustusi (HKMS § 20 lg 1). Halduskohtul tuleb lahendada ka kaebaja esitatud riigi õigusabi taotlus.
18.X ja C nimed tuleb avaldatavas määruses asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.