Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. oktoober 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1522
Haldusasi
XX kaebus Muinsuskaitseameti sunniraha rakendamisel
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. jaanuari 2022. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja XX, esindaja Ott Rätsep Vastustaja Muinsuskaitseamet, esindaja Linda Lainvoo
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
tegevuse
peale
RESOLUTSIOON
Tagastada XX apellatsioonkaebuse lisad 3–6. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12. jaanuari 2022. a otsus muutmata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Põlva maakonnas Kanepi vallas Jõksi külas asuv Hinni talu on Liivimaa vanim säilinud rehetalu, mis on alates 1. augustist 1973 riikliku kaitse all. Kultuuriministri 12. augusti 1999. a määrusega nr 17 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (määrus nr 17) on Hinni talu rehielamu, laut, ait, saun, tall ja kaev tunnistatud arhitektuurimälestiseks (mälestis nr 23671).
2.Hinni talu omanik XX (kaebaja) teavitas 4. augusti 2019. a kirjaga Muinsuskaitseametit (MKA), et Hinni talu rehielamu ja laut on avariilises seisundis ning neid ei saa ohutult kasutada. Kuna omanikul on kohustus lubada inimestel päikesetõusust loojanguni mälestisega tutvuda, alustas kaebaja ohutuse tagamiseks hoonete lahtivõtmist ja taaskasutuseks sobiva ehitusmaterjali ladustamist.
3.MKA tegi 6. augustil 2019 paikvaatluse ja tuvastas, et rehielamult on 90% ulatuses eemaldatud katusekate, mistõttu pääseb sademevesi palkhoonesse. MKA kohustas 6. augusti 2019. a ettekirjutusega viivitamatult peatama mälestisel tehtavad lammutustööd. MKA põhjendas, et külastajate ohutus on oluline, kuid muinsuskaitseseadus (MuKS) ei kohusta omanikku tagama piiramatut ligipääsu mälestisele. Vältima peab ka ohtu kultuuripärandi säilimisele. Kuna lammutustööd ei ole MKA-ga eelnevalt kooskõlastatud ning toimuvad muinsuskaitselise järelevalveta ja MKA kirjaliku loata, on need vastuolus MuKS-ga. Töö võib jätkuda MKA-ga kooskõlastatud tegevuskava alusel ja kooskõlas MuKS-ga.
4.Kaebaja esitas MKA-le vaide, mille MKA jättis 19. augusti 2019. a vaideotsusega nr 1.1-7/2002-3 rahuldamata.
5.MKA koostas 19. septembril 2019 kaebajale ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatuse, mille p-s 2.1 kohustati hoiduma mälestisel töödest ja tegevustest, mis on MuKS-ga vastuolus (rikkumise korral võib MKA rakendada sunniraha 1000 eurot iga keelatud töö või tegevuse eest), ja p-s 2.2 kohustati paigaldama hiljemalt 27. septembriks 2019 Hinni talu rehielamu säilinud osadele ja talu laudale katus, mis kaitseb mälestist või selle osa sademete eest (selle kohustuse täitmata jätmise korral võib rakendada sunniraha 500 eurot ja täitmata jätmise korral hiljemalt 4. oktoobriks 2019 on sunniraha 1000 eurot). MKA tuvastas
3.septembril 2019, et kaebaja jätkas rehielamu lahtivõtmist. Puuduvad objektiivsed asjaolud, mis võimaldaks aktsepteerida kaebaja õigusvastast tegevust. Kaebajale on juba 2017. aastal korduvalt selgitatud MuKS-st tulenevaid kohustusi ja keelde. Kaebaja tegevus on hoone seisundit kahjustanud ja mälestist rikkunud. Mälestise kultuuriline väärtus on kaalukam kui omaniku soov vabaneda oma omandi muinsuskaitselistest kitsendustest. Väide raha puudumise kohta ei ole asjakohane, sest omanik sai aastatel 1999–2014 toetusi kokku üle 40 000 euro. Kaebajale määrati ka 17. jaanuaril 2018 toetus 16 716 eurot edasilükkamatute avariitööde tegemiseks, kuid ta keeldus sellest, soovides suuremat toetust mälestise restaureerimiseks. Seadusest tulenev hoonete hooldamiskohustus ei koorma isikut ebamõistlikult. Kaebaja on rikkunud MuKS § 33 lg-s 3 sätestatud kohustusi juba mitu aastat ja see on kaasa toonud hoonete seisukorra halvenemise. Kaebaja ei ole näidanud tahet õigusrikkumisi vabatahtlikult kõrvaldada.
6.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 6. augusti 2019. a ettekirjutuse ja
19.augusti 2019. a vaideotsuse tühistamiseks ning 19. septembri 2019. a ettekirjutus-hoiatuse tühistamiseks. Kohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata (haldusasi nr 3-19-1841).
7.MKA märkis 6. juuli 2020. a teates nr 5.1-15/14, et rakendas kaebajale sunniraha 300 eurot, kuna kaebaja pole täitnud MKA 19. septembri 2019. a ettekirjutust, ning sunniraha 2(9)
3-20-1522 vabatahtliku tasumise tähtajaks määrati 17. juuli 2020 (resolutsiooni p 1). MKA tegi kaebajale
19.augusti 2019. a ettekirjutuse täitmiseks uue sunniraha rakendamise hoiatuse. Kaebajal tuli katta rehielamu ja laut ning nende allesjäänud puitmaterjalist osad ajutiste katustega kaitseks sademete eest. Enne nimetatud ajutiste katuste paigaldamist pidi kaebaja vastavalt
23.detsembri 2019. a ehitustehnilisele ekspertiisile eemaldama rehielamu kambri laepealselt liiva ja lauda laepealselt heina. Samuti pidi kaebaja nõuetekohaselt ladustama (staabeldama maapinnast kõrgemal) mälestise palgid ja muud konstruktsioonielemendid ning katma need varikatusega. Kaebajal tuli kontrollida rehetoa ajutise varikatuse kandekonstruktsioone ning vajadusel tugevdada või toestada ajutisi sarikaid. Ettekirjutuse 31. juuliks 2020 täitmata jätmise korral võis määrata sunniraha 500 eurot. Ettekirjutuse 15. augustiks 2020 täitmata jätmise korral võib MKA rakendada sunniraha 1000 eurot (resolutsiooni p 2). Mälestised ja nende osad olid siiani sademete eest kaitsmata ja eksperdi juhised edasilükkamatute meetmete rakendamiseks täitmata. Kaebaja ei esitanud sisulisi vastuväiteid ekspertiisis esitatud hinnangute kohta. MKA 19. septembri 2019. a ettekirjutusega oli antud piisav ajavaru kohustuse täitmiseks. Siinsel juhul ei nähtu, et kohustuste täitmine oleks olnud adressaadile võimatu või keeruline. Kohustuse mittenõuetekohane või ebapiisav täitmine ehk õigusrikkumise tagajärgede kõrvaldamata jätmine oli haldusakti adressaadi teadlik valik, mille korral oli sunniraha rakendamine ettenähtav. Rehielamu ja lauda kaitseks otstarvet täitev katustamine oli ettekirjutuse kätte toimetamisest võimalik üheksa kuu jooksul. Kuna senised meetmed ei olnud efektiivsed, korduvad tähelepanujuhtimised õigusrikkumisele ega ettekirjutus ei ole andnud eesmärgistatud tulemust ning haldusakti adressaat ei ole üles näidanud soovi õigusrikkumise vabatahtlikuks kõrvaldamiseks, on põhjendatud rakendada sunniraha, et stimuleerida kohustatud isikut täitma oma kohustust ja saavutada õigusaktide järgimise. Kuivõrd kaebaja on kogu järelevalvemenetluse jooksul hoolimata hoiatustest järjekindlalt mälestiste nõuetekohasest katmisest hoidunud, on 19. septembri 2019. a hoiatusega sunniraha rakendamine vastavalt 7. oktoobri 2019. a kohtumääruse tingimustele põhjendatud, kuivõrd varasemalt rakendatud meetmed ei ole kaebajat õiguspärasele käitumisele kallutanud.
8.MKA tagastas 27. juuli 2020. a kirjaga nr 5.1-15/14-2 kaebaja vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 5 alusel, kuna asjas toimub kohtumenetlus. MKA märkis täiendavalt, et 21. juuli 2020. a järelkontrolli raames tehti kindlaks, et Hinni talu laut ei ole katustatud. Samuti olid katmata rehielamu osad. Kuna 19. septembri 2019. a ettekirjutus oli 21. juuliks 2020 täitmata, siis ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks on sunniraha rakendamine ja korduva sunniraha rakendamisest hoiatamine õiguspärane ja põhjendatud.
9.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse täitemenetluses tasutud sunniraha 300 euro ja kohtutäituri tasu 72 euro tagastamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) halduskohtu 12. juuni 2020. a otsuse asjas nr 3-19-1841 p 18 kohaselt ei tohi MKA
19.septembri 2019. a ettekirjutust ja hoiatust täitmisele pöörata, sest ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal MKA-le teada olnud asjaolud muutusid; 2) järelkontrolli käigus tehti vigu. Vastasel korral oleks MKA-l olnud võimalik veenduda, et omanik on abinõud rakendanud. Kaebaja suhtes kohaldatakse sanktsioone selle eest, et ta on täitnud ehitusseadustiku (EhS) §-dest 8 ja 16 tulenevad kohustused. Seda tuleb sanktsioonide rakendamise proportsionaalsuse hindamisel arvesse võtta; 3) pärast 21. juuli 2020. a järelkontrolli ilmnenud uute muutunud asjaolude valguses pole võimalik kaebajal MKA ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatusega nr 5.1-15/14 pandud kohustusi täita, sest hoonetel jätkunud avariitööd tõid välja veelgi ulatuslikuma kahju, mille likvideerimine MKA vanade korralduste kohaselt oleks osutunud ohtlikuks ka töödele appi palutud ekspertidele. Kaebaja viis avariitööd lõpuni ohtu eludele välistades, mis oli ainumõeldav viis; 3(9)
3-20-1522 4) ohutuse küsimused laiemalt ei ole MuKS-iga reguleeritud. Kaebaja põlistalu on koduks kolmele põlvkonnale, kuid MKA-l puudub visioon või vähimgi huvi omanikuga lahendust otsida; 5) MKA 6. juuli 2020. a ettekirjutuse ja sunnivahendi rakendamise hoiatusel nr 5.1-15/14 ja 27. juuli 2020. a vaideotsusel nr 5.1- 15/14-2 puudus vajalik õiguslik alus. Määrus nr 17 ei ole tõenäoliselt kehtiv õigusakt. Õigusvastase haldusakti sundtäitmine ei ole proportsionaalne. Kohtul tuleb lubada kaebust muuta ja tuvastada tuleb määruse nr 17 kehtetus; 6) kaebaja palus 15. novembril 2021 MKA-lt otsust, millele toetudes rakendab MKA repressioone. MKA saatis 19. novembril 2021 vastuseks kaebajale kuuluva hoone ENSV aegse passi. ENSV ülemnõukogu esimehe otsus kuulutada Hinni talu mälestiseks võib küll olla põhjendatud avaliku huviga, kuid tuleb silmas pidada, et mõiste avalik huvi kuulub määratlemata õigusmõistete hulka. Tänaste tegevuste ja tagajärgede hindamisel tuleb paratamatult anda hinnang 48 aasta tagustele otsusele ja kuigi seda otsust on määrusega nr 17 kinnitatud, siis tuleb ka selle määruse kehtivusele anda hinnang; 7) määrus nr 17 ei arvestanud omandireformist tingitud muutunud oludega. Riik on alles viimastel aastatel tunnistanud probleemi, mis kaasneb sundvõõrandatud omandi okupatsiooni ajal mälestisteks võtmisega, laiendades omandireformi reservfondi raha kasutamise otstarvet ka mälestistele. Näiteks Hinni talu tagastati 14. mail 1993 omanikule halvas seisukorras. Mälestis hinnati 2009. aastal avariiliseks. Omaniku palvetele saada leevendusi vastas MKA eitavalt; 8) määruse nr 17 ajal kehtinud MuKS § 46 lg 2 kohustas üle vaatama ja kindlaks tegema mälestiste vastavuse mälestise tunnustele 1. juuliks 1997. Seda ei tehtud; 9) mälestiste hindamisel ei saa lähtuda ainult tema kultuuriväärtusest, vaid arvestada tuleb ka omaniku huvidega ning majanduslikku ja sotsiaalset aspekti. Kõiki neid aspekte pole tänini terviklikult kaalutud ega hinnatud. Karistada heaperemehelikku kodu korrastamist ning koormata tagaselja omanikku asendustäitmistega, kui sellest ei muutu mälestise kvaliteedis midagi, on pahatahtlik ja õigusriigile sobimatu.
10.MKA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja ei täitnud ettekirjutust. Ta ei kaitsnud hoonet sademete eest. Kohustus oli sunniraha rakendamise teate esitamisel ajal osaliselt täitmata. Sunniraha rakendamiseks olid kõik eeldused täidetud. Sunniraha rakendati hoiatuses märgitud summast (1500 eurot) oluliselt väiksemas ulatuses (300 eurot); 2) ekspert tegi 23. detsembril 2019 kindlaks, et rehetoale paigaldatud kate ei kaitse seinapalke sademevee eest. Ekspert andis juhise eesmärgipärase ajutise katuse paigaldamiseks. Eksperdi arvamus kinnitas vajadust paigaldada ajutised katused rehielamu rehetoale, kambrile, köögile, esikule, laudale ja mälestisest eraldatud osadele kaitsmiseks sademevee eest. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid ekspertiisis esitatud hinnangute kohta. Rehetuba ja maas asuvad mälestise osad on endiselt eesmärgipäraselt katustamata ning ilmastikule avatud. Ettekirjutuse nõuet ei saa lugeda täidetuks; 3) haldusakti põhjendusetega või haldustoiminguga mittenõustumine ei ole iseseisvaks aluseks sunniraha rakendamata jätmisele, sunnirahade tasumise tähtaegade edasi lükkamisele ega sunniraha rakendamise keelamisele. Sunnivahendite rakendamise alus (s.o rehielamu rehetoa ja mälestiste osade sademevee eest kaitsmise kohustuse täitmata jätmine) on jätkuvalt olemas; 4) määratud sunniraha ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne. Ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks oli 27. september 2019. Kaebaja ei ole näidanud üles valmidust ettekirjutust täita; 5) kaebuses esitatud väited ei anna alust kohtute lahendite ümberhindamiseks. Kaebaja väited ei lükka ümber kohtu otsustes esitatud põhjendusi muinsuskaitsenõuete põhjendatuse kohta, mis on kantud põhiseaduse eesmärgist tagada kultuuripärandi säilimine;
4(9)
3-20-1522 6) sunnivahendi liigi valikul eelistati sunniraha-hoiatusega ettekirjutust sundimaks kaebajat ise tegutsema. Kaebaja näitas üles tahet asi oma jõududega korda teha. Seetõttu vastustaja eeldas, et tööde nõuetekohane täitmine võib valitud sunnivahendi kaudu realiseeruda; 7) kaebaja väidab, et juhindus oma tegevuses EhS-st, kuid MuKS on selle seaduse suhtes eriseadus. Kaebaja on mälestise omanik pikka aega ning kursis MuKS-i nõuetega. Ta osales ka
1.mail 2019 jõustunud MuKS-i väljatöötamisel; 8) vaide tagastamine samas asjas toimuva kohtumenetluse tõttu tugines asjaolule, et haldusasjas nr 3-19-1481 oli kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgiks muu hulgas sunniraha tasumise kohustuse vältimine. Kaebaja 17. juulil 2020 esitatud vaie kordas sisu poolest haldusasjas nr 3-19-1481 esitatud kaebust. Sunniraha rakendamise teade ega uus hoiatus ei muuda ettekirjutusega pandud kohustust ega pane täiendavaid kohustusi; 9) määruse nr 17 andmisel juhinduti Hinni talu rehielamu ja teiste Hinni talu ehitiste mälestiseks tunnistamisel selle andmise ajal kehtinud normidest. Sel ajal kehtinud MuKS-i kohaselt kehtestas mälestiseks tunnistamise ja mälestiseks olemise lõpetamise korra Vabariigi Valitsus. Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise korra p 5 kohaselt tunnistati asi mälestiseks kultuuriministri määrusega ja see on riigi kaitse all määruse andmise päevast arvates. Määrus nr 17 avaldati 1999 Riigi Teataja lisas nr 122. Seega on õigusakt avaldatud ning selle kehtivuse eeldus on täidetud; 10) kaebajale ettekirjutusega pandud kohustus katta mälestised sademete eest kaitsva katustega on jõustunud ja täitmiseks kohustuslik. Haldusakti kehtivus ei sõltu selle õiguspärasusest. Kehtiva haldusakti tõttu puudub kaebajal õigus nõuda ka selle alusel rakendatud sunniraha tagastamist.
11.Tallinna Halduskohus jättis 12. jaanuari 2022. a otsusega kaebuse muutmise taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3). Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebaja taotlus täiendada kaebust määruse nr 17 kehtivuse tuvastamise nõudega tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et selle nõude menetlemine võimaldab hinnata, kas kaebajale 6. juuli 2020. a ettekirjutusega pandud kohustus ning selle täitmata jätmise tõttu määratud sunniraha on õiguspärane. Kaebajat kohustati 19. septembri 2019. a ettekirjutusega, mitte MKA 6. juuli 2020. a teatega nr 5.1-15/14. Teate resolutsiooni p 1, millega MKS rakendas kaebajale sunniraha 300 eurot 19. septembri 2019. a ettekirjutuse täitmata jätmise eest, kehtib. HKMS § 37 lg 2 ei näe ette nõuet tuvastada õigusloova akti kehtivust, mistõttu ei ole määruse nr 17 kehtivuse tuvastamise nõue lubatav. Kuigi vaidluse raames on võimalik kontrollida õigustloova üldakti põhiseaduspärasust, tulnuks seda teha MKS 19. septembri 2019. a ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel. MKA 19. septembri 2019. a ettekirjutuse õiguspärasust on kohtud kontrollinud haldusasjas nr 3-19-1841 ning leidnud, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga. Kuna 19. septembri 2019. a ettekirjutus kehtib, on see täitmiseks kohustuslik. Kohus ei saa praeguses vaidluses uuesti hinnata MKA 19. septembri 2021. a ettekirjutuse õiguspärasust. Määrus nr 17 on Riigi Teatajas avaldatud ning seega kehtiv; 2) sunniraha 300 eurot on määratud õiguspäraselt. Vaidlust ei ole selle üle, et MKA
19.septembri 2019. a ettekirjutus kehtib ning kaebajal oli kohustus seda täita. Kohus hindab kaebuse lahendamisel vaid seda, kas sunniraha määramine ning selle sissenõudmine olid õiguspärased. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks MKA
19.septembri 2019. a ettekirjutuse täielikult täitnud. Asja materjalidest ei nähtu, et ettekirjutuse tähtaegne täitmine oleks olnud kaebajale võimatu või ta oleks teinud kõik endast oleneva, et seda täita. Kaebaja on selgitanud, et ettekirjutuse täitmise asemel lähtus ta oma tegevustes EhS
5(9)
3-20-1522 §-dest 8 ja 16. Seega on kaebaja teadlikult vältinud MKA 19. septembri 2019. a ettekirjutuse täitmist. Sunniraha rakendamise eeldused olid 6. juulil 2020 täidetud; 3) asjaolu, et halduskohus märkis 12. juuni 2020. a otsuse asja nr 3-19-1841 p-s 18 obiter dictumi korras, et MKA peab 19. septembri 2019. a hoiatuse täitmisele pööramisel muutunud asjaoludega arvestama, ei tähenda, et konkreetne sunniraha määramine oleks olnud ebaproportsionaalne. Halduskohus ei asunud seisukohale, et sunniraha määramine oli keelatud. MKA lähtus 6. juuli 2020. a sunniraha rakendamisel 23. detsembri 2019. a ekspertiisiga tuvastatud asjaoludest. Eespool nimetatud otsuses asus kohus seisukohale, et sunnivahendite rakendamine ei aita ehitismälestiste taastamisele kaasa. Praegusel juhul polnudki aga sunniraha määramise otseseks eesmärgiks mälestise taastamine, vaid selle säilitamine ehk hävimise vältimine. Kuigi kohtud on varem väljendanud seisukohta, et sunniraha korduv rakendamine ei pruugiks tulevikus proportsionaalne olla, ei tähenda see, et esmane sunniraha rakendamine
6.juulil 2020 oli õigusvastane. Vastustaja selgitas, et arvestas sunnivahendi valikul, et kaebaja senine tegevus oli kantud tahtest tegutseda mälestisel oma jõududega. Niisiis oli põhjendatud võimaldada kaebajal omada olukorra suhtes suuremat kontrolli ning mälestise säilitamiseks ise vajalikud meetmed kasutusele võtta; 4) vastustaja määras kaebajale sunniraha hoiatuses märgitust oluliselt väiksemas ulatuses ehk 1500 euro asemel 300 eurot. Sunniraha suuruse valimine on vastustaja kaalutlusotsus. MKA
6.juunil 2020 määratud sunniraha suurus ei ole ebaproportsionaalne, arvestades ettekirjutuse eesmärki (mälestise säilimine), ettekirjutuse täitmiseks võimaldatud aega (enam kui 9 kuud) ning ka kaebaja isikut (töötav pensionär).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebust tuli lasta muuta. Tuvastada tuleb, kas määrus nr 17 kehtib. Halduskohus eksis, kui ei lubanud nõuet muuta; 2) kaebaja õigused pole riigi omavoli eest kaitstud. Õigusselgusega pole kooskõlas, kui riik toimetab haldustäitemenetlust täitedokumendi alusel, mida pole võimalik täita. Halduskohus pole põhiseaduspärasuse küsimust analüüsinud. Täna nõuab vastustaja kaebajale kuni viieaastast karistust (karistusseadustiku (KarS) § 204 lg 1). Ametnikel on põhjendamatult suur voli sekkuda inimese eraellu. Juhtum on jõudnud tautoloogilisse ringi, kus kohtute aktsepteeritud ebaproportsionaalne akt võib viia inimese reaalsesse vangistusse; 3) kaebaja õiguste kaitseks tuleb tuvastada määruse nr 17 kehtetus. Hinni talu mälestiseks tunnistamise materiaalõiguslik alus pärineb ENSV ajast ja seda pole põhiseaduse alusel uuesti hinnatud. Kohtul tuleb hinnata, millisel põhjendusel karistatakse inimest ENSV otsuste alusel. MKA ei taha hinnata mälestise kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku aspekti tervikuna. MKA viitab, et määruse nr 17 andmisel lähtuti selle andmise ajal kehtinud menetlusnormidest. Seejärel viitab MKA 1994. a MuKS § 12 lg-le 1. Selline õiguslik alus on sisutühi. Kui määrus nr 17 ei kehti, laheneb õigusvaidlus; 4) MKA ei ole uuesti hinnanud seda, kas ehitis vastab mälestise tunnustele või mitte, kuigi seda nõudis 1994. a MuKS § 46 lg 2. Talu muudeti mälestiseks okupatsiooni ajal ja omandireformi käigus jäi see aspekt tähelepanuta; 5) ühist tegevuskava hädavajalike tööde tegemiseks pole kunagi koostatud. Otsuses on mitmed asjaolud jäänud tähelepanuta.
3-20-1522 1) sunniraha rakendati, kuna kaebaja jättis kehtivast ettekirjutusest tuleneva kohustuse tähtpäevaks täitmata; 2) 19. septembri 2019. a ettekirjutus kehtib (vt haldusasi nr 3-19-1841); 3) ATSS § 8 lg-s 1 sätestatud sunniraha rakendamise eeldused on täidetud. Sunniraha rakendati 300 eurot 1500 euro asemel; 4) vaie tagastati õiguspäraselt, kuna asjas toimus kohtumenetlus (HMS § 79 lg 1 p 5); 5) eesmärgiks oli mälestist väärtustada ja säilitada. Hinni talu on Liivimaa vanim säilinud rehetalu, mis on 1. augustist 1973 riikliku kaitse all. MuKS-s sätestatud nõuded aitavad kaitsta kultuuripärandit. MuKS § 33 lg 3 piirab omandiõigust ja kohustab mälestist säilitama ja hooldama. Kaebaja rikkus viimati märgitud kohustust, kuna hävitas mälestise. Kaebaja likvideeris rehielamu ajavahemikus august 2019 – august 2021.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Kaebaja esitas koos apellatsioonkaebusega järgmised tõendid: 1) vastustajale
15.novembril 2021 esitatud teabenõue, milles paluti edastada mälestise kaitse alla võtmise otsus; 2) vastustaja 19. novembri 2021. a vastus, milles märgitakse, et mälestise tunnistamise aluseks oli määrus nr 17; 3) kaebaja pöördumine Riigi Teataja poole küsimusega, kas määrus nr 17 kehtib; 4) Riigi Teataja vastus kaebaja pöördumisele. Esitatud tõendid on haldusasja toimikus olemas (dtl 231–236), mistõttu puudub vajadus neid uuesti apellatsiooniastmes esitada. Seetõttu tuleb need tõendid tagastada.
15.Kaebaja esitas nõude kohustada vastustajat tagastama MKA 6. juuli 2020. a teate alusel tasutud sunniraha 300 eurot ja kohtutäituri tasu 72 eurot.
16.Kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on sunnivahendi adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (HKMS § 37 lg 2 p 5; RVastS § 11 lg 2; Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-31-15, p 12). Tasutud kohtutäituri tasu hüvitamiseks tuleb esitada hüvitamisnõue (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-31-15, p 12).
17.Haldustäitemenetluses kohaldatud sunniraha õiguspärasuse hindamisel tuleb kontrollida sunnivahendi rakendamise, mitte aga ettekirjutuse tegemise eeldusi (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-31-15, p 14). Sundtäitmise õiguspärasuse hindamisel tuleb analüüsida, kas olemas on kehtiv ettekirjutus ja kas sellest tuleneva kohustuse on isik tähtpäevaks jätnud täitmata (ATSS § 8 lg 1). Samuti tuleb analüüsida, kas esineb ATSS § 8 lg-s 3 sätestatud sunnivahendi rakendamise keeld. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega, sh selle liigi ja kohaldamise viisi otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p-d 14, 16, 27).
18.Vastustaja otsustas sunniraha rakendada põhjusel, et kaebaja ei täitnud tähtpäevaks
19.septembri 2019. a ettekirjutusest tulenevat kohustust (ettekirjutuse kohta vt käesolev otsus, p 5). Vastustaja 19. septembri 2019. a ettekirjutus omandas lõpliku kehtivuse pärast seda, kui Riigikohus tegi 13. oktoobril 2021 otsuse asjas nr 3-19-1841, mille tulemusena jäi kaebaja nõue
19.septembri 2019. a ettekirjutuse tühistamiseks rahuldamata. Viidatud haldusasjas ei keelanud halduskohus 7. oktoobri 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse korras vastustajal mälestise säilimise tagamiseks ettekirjutuse täitmiseks sunnivahendi rakendamist. Seega rakendas vastustaja sunnivahendit olukorras, kus olemas oli kaebajale teatavaks tehtud kehtiv ettekirjutus ning kohus polnud selle täitmisele pööramist ega kehtivust peatanud. 7(9)
3-20-1522
19.Vastustaja on õigesti leidnud, et sunnivahendi rakendamise hetkeks, s.o 6. juuliks 2020 ei olnud kaebaja 19. septembri 2019. a ettekirjutusest tulenevat kohustust täitnud, s.o katnud hiljemalt 27. septembriks 2019 mälestist katusega, kaitsmaks seda sademevee eest, samuti puudus mälestise lahtivõtmiseks vastustaja luba ning seda ei tehtud kinnitatud restaureerimisprojekti alusel ja vastustaja järelevalve all. Vastustaja paikvaatlusel tuvastatust järeldub, et mälestis ei olnud sademevee eest kaitstud ning rehielamu võeti lahti ilma kinnitatud dokumentatsiooni, kirjaliku loa ja vastustaja järelevalveta.
20.ATSS § 8 lg 3 p-des 1–3 sätestatud sunniraha rakendamist välistavaid asjaolusid sunniraha rakendamise hetkel ei esinenud.
21.Rakendatud sunniraha 300 eurot ei saa pidada ilmselgelt ülemääraseks, arvestades algses hoiatuses märgitud sunniraha suurust, samuti kaebaja tegevust mälestise säilimise mittetagamisel.
22.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et sunnivahendi rakendamine 6. juulil 2020 oli õiguspärane. Halduskohus on kohustamisnõude jätnud õiguspäraselt rahuldamata. Kuigi halduskohus ei suunanud kaebajat 72 euro osas esitama hüvitamisnõuet, ei mõjuta see asjas otsuse tegemist. Sõltumata nõude liigist, ei saaks ka hüvitamisnõuet rahuldada, kuna sunnivahendit rakendati õiguspäraselt.
23.Sunnivahendi rakendamise õiguspärasuse hindamisel ei oma tähendust see, kas kaebajat sai 19. septembri 2019. a ettekirjutusega kohustada millegi tegemiseks või millegi tegemisest hoidumiseks. Viidatud ettekirjutuse õiguspärasust hinnati haldusasjas nr 3-19-1841. Viimati viidatud haldusasjas analüüsis Riigikohus ka seda, kas MuKS-i normid, mille alusel ettekirjutus tehti, riivasid kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
13.oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-19-1841, p-d 17–20).
24.Sunnivahendi rakendamise õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et kaebaja väidete kohaselt on tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust KarS § 204 lg 1 alusel. Sunniraha ei käsitata karistusena, vaid selle eesmärgiks on sundida isikut täitma kehtivast ettekirjutusest tulenevaid kohustusi, milleks praegusel juhul oli kõrvaldada muinsuskaitse alaste normide rikkumine. Kui isik jättis kehtivast ettekirjutusest tulenevad nõuded täitmata, siis võttis ta teadliku riski, et vastustaja võib kasutada sundi, tagamaks ettekirjutuse täitmine. Asjaolu, et määratud sunniraha ei motiveerinud kaebajat ettekirjutust täitma, selgus pärast sunnivahendi rakendamist. See aga ei muuda rakendatud sunniraha õigusvastaseks. Praeguses haldusasjas ei ole vaidluse esemeks see, kas kaebajat saab KarS § 204 lg 1 alusel karistada. Seda otsustatakse süüteomenetluses.
25.Halduskohus on õigesti jätnud rahuldamata kaebaja taotluse täiendada kaebust uue nõudega. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas tegemist oli mälestisega ja kas määrusega nr 17 oli vaidlusalune hoone, sh selle juurde kuuluvad teised hooned ja rajatised kuulutatud mälestiseks. Nimetatud küsimuse analüüsimine oli asjakohane ettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel. Isegi kui kaebaja taotlust tulnuks praeguses asjas lahendada, ei mõjutaks see asja tulemust. Asjaolust, et vaidlusalune rehetalu võeti riikliku kaitse alla 1. augustil 1973, ei saa järeldada seda, et tegemist ei olnud kaitsmist vajava väärtusega määruse nr 17 andmise ajal. Kaebaja pole vaidlustanud asjaolu, et tegemist oli Liivimaa vanima säilinud rehetalu juurde kuuluvate hoonetega. Nimetatud asjaolu ei mõjuta see, et seda ajaloolist väärtust otsustati algselt kaitsta nõukogude okupatsiooni ajal, ega ka see, kas see toimus toona õiguspäraselt. Asjas esitatud ükski tõend ei kinnita seda, et Liivimaa vanima säilinud rehetalu juurde kuuluvad hooned ei ole sisulises mõttes käsitatavad mälestisena, mida ei tulnud kaitsta. 8(9)
3-20-1522
26.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
27.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ning § 109 lg 1 ja lg 6).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.