3-22-474/6 - Planeerimine ja ehitus - Kinnisasja sundvõõrandamine - Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

5.Kaebaja esitas 20.04.2022 vastuse, milles palus lugeda kaebus tähtaegseks. 5.1 Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Kuivõrd vastav säte kasutab terminit „kohtueelset menetlust lõpetav lahend“ ning vaidemenetlus võib lisaks vaideotsusele lõppeda vaide tagastamise otsusega, siis on ilmne, et HKMS § 47 lg 2 kohaldub sõltumata sellest, mis põhjusel vaidemenetlus lõpetati. Ka HKMS kommenteeritud väljaandes märgitakse HKMS § 47 osas, et „seega on erinevalt varasemast regulatsioonist isikule antud sõnaselge õigus kohtusse pöördumiseks ka siis, kui tema vaie jäeti läbi vaatamata ja tagastati“ (lk 203). Kaebus on esitatud 30 päeva jooksul pärast vaide tagastamise otsust ning kaebaja ei ole kaebetähtaega rikkunud. Halduskohtu 05.04.2022 määruses viidatud kohtulahendid ei ole konkreetses vaidluses kohaldatavad või on kontekstist välja rebitud. Samas aga tuleneb Riigikohtu 04.04.2003 määrusest nr 3-3-1-32-03 (p 9), et kohtueelse menetluse läbimisel võib esitada kaebuse halduskohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Nimetatud lahendis rõhutati, et kohtueelse menetluse alustamine katkestab kaebetähtaja kulgemise ja kohtueelses menetluses lahendi teatavakstegemisest arvates hakkab kulgema uus 30-päevane kaebetähtaeg. Ka 09.05.2008 määruses nr 3-3-1-22-08 on Riigikohus korranud, et kaebuse halduskohtule võib esitada kohtueelse menetluse läbimisel 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta, kusjuures vastav säte ei lükka kaebetähtaja kulgemist edasi igasuguse kohtuvälise vaidluse lahendamise katse korral, vaid silmas peetakse seadusega reguleeritud kohtueelset menetlust (nt vaidemenetlus). 5.2 Alternatiivselt taotleb kaebaja tähtaja ennistamist. Võimaliku kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseks oli asjaolu, et kaevatavat haldusakti ei toimetatud kaebaja seaduslikule esindajale kätte seaduse nõuete kohaselt, mistõttu seoses kaebaja seadusliku esindaja isiklike probleemidega (masenduse ja depressiooni tõttu palgata puhkuse võtmine ja viibimine Otepää suvilas, kus ta ei tegelenud tööasjade ja tööalaste meilide lugemise ja nendele vastamisega) kaebaja seaduslik esindaja tutvus haldusaktiga ja pöördus õigusabi saamiseks lepingulise esindaja poole liiga hilja (17.01.2022), mistõttu seoses piiratud ajafaktori ja keerulise õigusliku olukorraga võis kaebaja valida oma õiguste kaitseks eksliku õiguskaitsevahendi. Kaevatavat käskkirja ei toimetatud kätte kooskõlas kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 29 lg 2 ja § 7 lg 3 väljastusteatega tähtkirjaga või allkirja vastu teatisel, millele märgitakse dokumendi üleandmise aeg. Sundvõõrandamise otsus saadeti kaebajale elektronkirjaga aadressile [email protected], mis ei ole kaebaja seadusliku esindaja Raivo Pärnpuu isiklikuks igapäevaselt kasutatavaks elektronposti aadressiks. R. Pärnpuu tutvus haldusaktiga ja pöördus õigusabi saamiseks lepingulise esindaja poole alles

6.Kohus võttis 25.04.2022 määrusega kaebuse tähtaja küsimuse lahendamiseks menetlusse ning küsis vastustaja seisukohta. Vastustaja asus 10.05.2022 vastuses seisukohale, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades ning puuduvad alused tähtaja ennistamiseks. Siseministri käskkiri saadeti 17.12.2021 kell 09:24 kaebaja äriregistrisse kantud elektronposti aadressile [email protected]. Nimetatud elektronposti aadressile saadetud siseministri käskkirja saab seega lugeda sel kuupäeval elektrooniliselt kättetoimetatuks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 27 lg 2 p 3). Vaidlustatud käskkirja andmine ei saanud kaebajale tulla üllatusena, kuna 01.10.2021 teavitas Siseministeerium kirjaga nr 9-8/89-3 OÜ-d Lõuna Inkasso, et siseminister on algatanud kinnistu sundvõõrandamise menetluse. Sellest tingitult oleks pidanud kaebajal pärast 01.10.2021 tekkima kahtlus, et piiritaristu väljaehitamiseks vajaliku maaga seonduvalt võib olla täiendavaid dokumente, mis võivad puudutada tema õigusi ning selle väljaselgitamiseks oleks ta pidanud olema oma õiguste kaitsel aktiivne. Kaebetähtaja ületamine rikub õiguskindluse põhimõtet – mida enam on kaebetähtaega ületatud, seda kaalukamad peavad olema kaebetähtaja ennistamise põhjused. Seejuures mõjuvaks põhjuseks saab olla vaid sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Antud juhul ei esinenud selliseid mõjuvaid põhjuseid. Seega on teiste isikute, sh riigi huvi vaidlustatud haldusakti kehtima jäämise suhtes kaalukam, kui kaebaja huvi. Kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas oma õiguste kaitsel ning eeltoodut kinnitab juba see, et ta ei pöördunud ettenähtud ajal kohtusse isegi siis, kui siseministri käskkirjal on vaidlustamisviitena välja toodud, et käskkirja peale võib esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku §-s 46 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebajal on õigusteadmisi omav vandeadvokaadist esindaja, kes oleks pidanud teadma ministri käskkirja vaidlustamise korda. Isegi kui kaebaja või tema vandeadvokaadist esindaja olid ministri käskkirja vaidlustamise menetluse osas teadmatuses, oleks nad hiljemalt 24.01.2022 kirja nr 9-8/2-2 „Vaide tagastamine“ kättesaamisel pidanud mõistma, et ministri käskkirja vaidlustamiseks tuleb neil pöörduda kohtusse. Kuid sellele vaatama viibis kohtusse pöördumine veel ligemale kuu.

kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti (HKMS § 47 lg 2). 8.1 Kohus asus 05.04.2022 määruses seisukohale, et kaebaja vaie on Siseministeeriumi poolt 24.01.2022 kirjaga nr 9-8/2-2 õiguspäraselt tagastatud, mistõttu kaebajale ei laiene HKMS § 47 lg-s 2 sätestatu. Kohus jääb selles osas juba 05.04.2022 määruses esitatud põhjenduste juurde ega korda neid. Kohus ei nõustu seejuures kaebajaga, et 05.04.2022 määruses kohtu poolt viidatud kohtulahendid ei ole käesolevas vaidluses asjakohased ning HKMS § 47 lg 2 kohaldub sõltumata sellest, mis põhjusel vaidemenetlus lõpetati. Kui vaidemenetlus pole olnud isiku jaoks tulemuslik ja ta pöördub oma õiguste kaitseks kaebusega halduskohtusse, peab kohus muu hulgas kontrollima, kas vaidluse kohtuvälise lahendamise katse puhul on peetud kinni seaduses sätestatud tingimustest. Väljakujunenud kohtupraktikast (sh 05.04.2022 määruses viidatud lahenditest) tuleneb üheselt, et kui vaie on tagastatud õiguspäraselt, siis ei saa vaide esitamist käsitada HKMS § 47 lg 2 tähenduses nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimisena ning halduskohtusse pöördumise 30-päevast tähtaega ei saa hakata arvestama vaide tagastamise otsuse teatavaks tegemisest, vaid vaide esemeks olnud haldusakti teatavaks tegemisest. Vastupidist ei ole võimalik välja lugeda ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahenditest. 8.2 Eeltoodust tulenevalt pidanuks kaebaja esitama kohtule kaebuse siseministri 17.12.2021 käskkirja vaidlustamiseks 30 päeva jooksul selle teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 46 lg-d 1 ja 2) . Vastustaja on ära näidanud, et vaidlustatud käskkiri saadeti 17.12.2021 kell 09:24 kaebaja äriregistrisse kantud elektronposti aadressile [email protected]. Kaebaja viidatud KAHOS § 7 lg-st 3 ja 29 lg-st 2 ei tulene, et vastustaja ei võinud kaebajale otsust elektrooniliselt kätte toimetada. Viidatud sätetes on selgelt ette nähtud võimalus toimetada sundvõõrandamise otsus kinnisasja omanikule kätte muu hulgas elektrooniliselt. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud sundvõõrandamise otsuse kättetoimetamist mõnele äriregistris märgitust erinevale elektronposti aadressile. Seega saab vastavalt HMS § 27 lg 2 p-le 3 lugeda vaidlustatud käskkirja äriühingust kaebajale kätte toimetatuks 17.12.2021. See tähendab, et kaebaja pidanuks kaebusega kohtu poole pöörduma hiljemalt 17.01.2022. Sõltumata sellest, kas vaidlustatud käskkirja saab kaebajale lugeda HMS § 27 lg 2 p 3 kohaselt teatavaks tehtuks selle edastamisega tema äriregistrisse märgitud e-posti aadressile, nähtub kaebaja selgitustest, et ta on sellest teada saanud hiljemalt 17.01.2022. Seega, kui ka lugeda vaidlustatud haldusakti teatavakstegemise ajaks 17.01.2022, pidanuks kaebaja pöörduma kaebusega kohtu poole hiljemalt 16.02.2022. 8.3 Kuna kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 23.02.2022, on see eeltoodut arvesse võttes esitatud kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega ületades.

9.1 Vaidlust ei ole, et kui kaebaja oleks esitanud 17.01.2022 vaide asemel kaebuse halduskohtusse, siis oleks see olnud tähtaegne. Seega ei oma tähtsust kaebaja väited sellest, et talle ei toimetatud haldusakti nõuetekohaselt kätte ja ta oli seetõttu viivituses. Kaebajat esindas juba 17.01.2022 vaide esitamisel õigusteadmistega esindaja (vandeadvokaat), kelle puhul ei ole alust rääkida õiguslikult kogenematu inimese eksimusest protsessitoimingutes. Vandeadvokaadist esindaja puhul võib eeldada, et ta on kursis, et vaiet ei saa esitada haldusorgani, kelle üle teostab teenistuslikku järelevalvet Vabariigi Valitsus, akti või toimingu peale (HMS § 71 lg 2). Isegi kui selline teadmine õigusteadmistega esindajal puudus, ei oleks ta õiguskaitsevahendi valikul eksinud ja oleks saanud kaebusega õigeaegselt kohtu poole pöörduda, kui ta oleks järginud vaidlustatud haldusaktis välja toodud vaidlustamiskorda. Vaidlustatud käskkirjas sisalduv vaidlustamisviide nägi ühemõtteliselt ette, et „Käskkirja peale võib esitada kaebuse Tallinna Halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku §-s 46 sätestatud tähtaja jooksul“. Kaebajat ei saanud seega eksitada kaebuse asemel vaiet esitama haldusaktis sisalduv vaidlustamisviide, milles oli muu hulgas õigesti viidatud halduskohtumenetluses kaebetähtaega reguleerivale normile. Eeltoodut arvestades ei ole kohane kaebetähtaja ületamist vabandada väidetava õiguslikult keerulise olukorraga ega tugineda kohtupraktikale, mis puudutavad juhtusid, kus kaebetähtaega reguleerisid erinevad õigusaktid või tegemist oli vastuolulise õigusliku regulatsiooniga. Piisava hoolsuse järgimisel oleks kaebaja vastavalt haldusaktis märgitud vaidlustamisviitele esitanud 17.01.2022 vaide asemel kaebuse halduskohtule. Praegusel juhul aga ei pöördunud kaebaja isegi 24.01.2022 vaide tagastamise otsuse (kus oli selgitatud, et siseministri käskkirja vaidlustamiseks tuleb pöörduda otse kohtusse) saamisel koheselt kohtu poole, vaid esitas kaebuse kohtule alles 23.02.2022 (s.o vaide tagastamisest ca kuu aega hiljem) ning seda olukorras, kus vaie vaidlusaluse haldusakti peale oli juba koostatud ja kohtusse pöördumiseks poleks tulnud teha aeganõudvaid toiminguid. 9.2 Õiguskindluse tagamiseks on vajalik, et seadusega kehtestatud menetlustähtaegu järgitaks. Seaduses ette nähtud tähtaja järgimata jätmine on lubatav vaid erandina üksikjuhtumil õiglase tulemuse saavutamiseks. Seejuures tuleb arvesse võtta ka teiste menetlusosaliste ja avalikke huve ning põhimõtet, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (vt Riigikohtu 16.10.2002 otsus nr 3-3-1-41-02, p 11). Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset ega kaalukat asjaolu, mis õigustaks käesoleval juhul kaebetähtaja ennistamist.