Kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ peale
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad MS, JL, MJ, AV, MP, KJ, VV, MS, TV, AA,
DK, KW, MA, TH, KL, KA, AO, MÜ, TL, AM, ML,
TH, KP, VL, PT, RB, HT, AK, MT, VE, HL, ML, MN,
SV, TK, KA, ER, JR,
LS, EK, SP, IS, PT, AN, EM ja RL, esindajad v.adv Robert Sarv ja adv Severinas Jakubauskas Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Ants Nõmper ja adv Kairi Kilgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaebajate määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta kaebajate määruskaebus menetlusse.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 08.12.2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Selgitus Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
1.Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. Korralduse p 10 kohaselt on COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil piiratud mitmed tegevused, nt sportimine, treenimine, noorsootöö, huvitegevus, huviharidus, täienduskoolitus, täiendusõpe, spordivõistlustel ning spordi- ja liikumisüritustel osalemine, avalikuks kasutamiseks mõeldud saunade, spaade, basseinide jms külastamine, avalikel koosolekutel, avalikel üritustel, konverentsidel, teatrietendustel jms osalemine. Korralduse p 13 kohaselt on tegevus lubatud, kui on tagatud korralduse p-des 14, 151, 16 ja 17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 alap-de 3 ja 4 kohaselt võib isik p-s 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui täidetud on mh üks järgmistest tingimustest: a) tema vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi; b) ta on p-s 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (COVID-tõend). Korralduse p 15 algse redaktsiooni kohaselt võis isik lisaks p-s 14 nimetatud alustele tegevuses osaleda, kui ta esitas tõendi samas punktis märgitud tingimustele vastava SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne, samuti oli võimalik testida võimaluse korral tegevuse asukohas. Vabariigi Valitsus tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 p 1 ap-ga 7 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks, muudatus jõustus 25.10.2021.
2.MS, JL, MJ, AV, MP, KJ, VV, MS, TV, AA, DK, KW, MA, TH, KL, KA, AO, MÜ, TL, AM, ML, TH, KP, VL, PT, RB, HT, AK, MT, VE, HL, ML, MN, SV, TK, KA, ER, JR, LS, EK, SP, IS, PT, AN, EM ja RL (kaebajad) esitasid 22.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nad paluvad tühistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 14. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebajad COVID-19 haigust läbi põdenud, samuti pole nad viiruse vastu vaktsineeritud ning nad ei soovi seda ka teha. Valitsuse kehtestatud meetmed on õigusvastased ja nendest saadav potentsiaalne kasu ei kaalu üles ulatuslikku kahju, mis tekib kaebajate õigustele ning ühiskonnale laiemalt. Piirangute tegelikuks eesmärgiks on survestada inimesi vaktsineerima, mis on lubamatu. Vaktsineerimisega kaasneb risk inimeste tervisele. Rahvusvaheline õigus keelab kohustusliku vaktsineerimise. Arusaamatu on, miks valitsuse korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes osalemiseks ei piisa alates 25.10.2021 enam negatiivsest testitulemusest, mis kinnitab inimese nakkusohutust. Ulatuslikke piiranguid ei tohi põhiseaduse kohaselt kehtestada valitsuse korraldusega.
3.Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus peatada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 14 kehtivus kaebajate suhtes või kohaldada muud abinõu, mida kohus peab sobivaks. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kaevatav korraldus piirab juba kohtumenetluse ajal kaebajate võimalust osaleda ühiskondlikes tegevustes (nt treenimine, kultuuriürituste väisamine, sotsiaalse elu elamine, elatise teenimine jne). Kaebajatel pole võimalik osaleda jõuluüritustel. Kaebajate seas on ettevõtjaid ja loomeinimesi, kes jäävad esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral sissetulekuta. Piirangute tühistamine kohtuotsusega ei ole kaebajate õiguste kaitseks piisav, kuna kaotatud aega ja võimalusi tagasi ei saa. Kui vastustaja ei suuda
2(8)
3-21-2722 esitada mingeid mõjuvaid tõendeid, millest nähtuks, et kaebajad on teistele nakkusohtlikumad (sh võivad haigestudes suurema tõenäosusega teisi nakatada kui vaktsineeritud isikud), siis on kaebajate õiguste piiramine kohtumenetluse ajal põhjendamatu. Kaebajad soovivad taastada oma põhiseaduslikud õigused.
4.Vabariigi Valitsus palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Riik on kohustatud looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese (põhi)õiguste vahel ning arvestatava ohu korral on riigi sekkumine lubatav (teatud juhtudel isegi kohustuslik). Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute eesmärgiks hoida ka ühiskond võimalikult avatuna, tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine (politsei, pääste, kohtusüsteem, haridussüsteem) ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Vastustaja on korralduse nr 305 kehtestamisel tuginenud teaduslikule konsensusele ja lähtunud teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoda on pandeemia vältel kogunud ja analüüsinud parimat ekspertinfot ning esitanud vastustajale oma põhjendatud seisukohad ja soovitused. Teadusnõukoja soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne just raske haiguse ära hoidmisel, sellest on vastustaja ka järjepidevalt lähtunud ega ole taganud vaktsineerimata inimestele niivõrd laiapõhjalisi õigusi kui vaktsineeritutele. Vaktsineerimise korral on võimalik minimeerida inimeste haiglasse sattumise võimalust ning vähendada tervishoiusüsteemi koormust. Valitsus lähtub sellest, et ühiskondlikult on võimalikult laialdane vaktsineerimine tõenäoliselt ainus toimiv lahendus tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöördumiseks. Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et testi tegemise võimaluse kaotamine on viinud selleni, et ühiskondlikus elus osalemiseks on inimesed sunnitud ennast vaktsineerima. Kaebuses toodud artiklid, kontekstist väljarebitud peaministri sõnavõtud ja muu teave ei toeta kaebajate positsiooni. Vastustaja eesmärk ei ole sundida inimesi vaktsineerima. Küll aga on negatiivse testi ettenäitamise võimaluse kaotamine põhjendatud, kuna negatiivne test ei kaitse – iseäranis vaktsineerimata ja läbipõdemata inimesi – nakatumise või raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse leviku takistamisel. Vaktsineerimata inimesed on suuremas nakatumisohus kui vaktsineeritud või haiguse läbipõdenud isikud. Ühtlasi ei pruugi negatiivse testi andnud inimene ise olla nakkusohutu. Tulenevalt tervishoiusüsteemi ülekoormatusest on vajalik vältida vaktsineerimata inimeste rasket haigestumist, et tagada süsteemi toimepidevus ning taastada haiglate normaalne toimimine ja plaaniline ravi. Sellest eesmärgist tulenevalt on läbipõdemata vaktsineerimata inimeste suhtes kehtestatud täiendav liikumispiirang negatiivse testi võimaluse kaotamise näol sobiv ja vajalik. Kaebuse viited rahvusvahelisele õigusele on asjakohatud. Vaktsineerimise korral ei osale isik teadusuuringus, vaid selle näol on tegemist tavapärase meditsiinilise protseduuriga. Seejuures ei pidanud Riigikohus vaktsineerimisnõuet iseenesest inimväärikust alandavaks (PS § 10, vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas nr 41994/21 Zambrano vs. Prantsusmaa), kuna tegemist ei ole tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Eestis kasutatavad COVID-19 vaktsiinid on ohutud ning reeglina kõrvalnähtudeta. Nende ohutust kinnitab ka piisav kontroll ja pidev järelevalve. Pealegi on vaktsineerimisega seotud väidetavad riskid kõigi jaoks üldjoontes ühesugused, kuid need, kes on selle „riski“ võtnud, toetavad seeläbi üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks ning üldise kasu nimel. Korralduse põhiseaduspärase küsimus ja volitusnormi piisavus on põhivaidluse esemeks ning seda ei saa lahendada esialgse õiguskaitse menetluse raames. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimestele erinevate tingimuste kehtestamine on põhjendatud, kuna esimeste puhul on teiste inimestega kokkupuutumise korral nakkuse leviku oht suurem. Teadusuuringud 3(8)
3-21-2722 näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimestelt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem. Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi professor JS sõnul põevad haiglaravi vajanud vaktsineeritud inimesed haigust võrreldes vaktsineerimata patsientidega kergemalt ja lühemalt. Nagu selgitas prof JS, on vaktsineerimata isikute haiguse kulg sama keeruline ja raske kui pandeemia esimese ja teise laine ajal. Samuti vajavad COVID-19 haiged raviks oluliselt rohkem ressurssi kui teised haiged. Kuna vaktsineerimata inimesed on haiglas kauem intensiivravil, hõivavad nad ka suurema osa voodikohtadest, mis omakorda tähendab, et teiste patsientide ravivõimalused vähenevad ja vähem on võimalik osutada plaanilist ravi. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241, et COVID-19 vastu vaktsineeritud inimesed haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed ning neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid. Riigikohus rõhutas, et teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Kuna teadusuuringute kvaliteet on erinev ning need võivad olla omavahel vasturääkivad, samuti kuna kohtutel puuduvad eelduslikult erialateadmised asjaomastes teadusvaldkondades korraldatud uuringute iseseisvaks hindamiseks, on põhjendatud lähtuda asjatundjate poolt koostatud koondülevaadetest ja tervikraportitest, samuti Eesti teadlaste ametlikest seisukohtadest. Kaebajad ei ole toonud esile ülekaalukaid huvisid või oma õiguste ülemäärast rikkumist, mis kaasneks piirangute järgimisega ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate isikute õiguse elu ja tervise kaitsele. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi elulist argumenti ega selgitust, millest oleks näha, et piirangutega on rikutud kaebajate õigusi ja tekitatud neile pöördumatuid tagajärgi. Kaebajatel on tänapäevaste mugandustega võimalik oma tavapärast elu jätkata ning soovitud tegevusi nautida. Esialgset õiguskaitset õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud, kuid kaebajad ei ole neid esile toonud. On selge, et avalikud huvid põrkuvad esialgset õiguskaitset taotlenud üksikisikute huvidega ning kaaluvad need üles. Pidades silmas seisukohti, mida on väljendanud Tallinna Ringkonnakohus praeguse vaidlusega sarnastes olukordades 02.12.2021 asjades nr 3-21-2473, 3-21-2432 ja 3-21-2412 tehtud määrustes, räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu kaalukas avalik huvi tõkestada haiguse levikut ja tagada meditsiinisüsteemi toimepidevus. Nende eesmärkide saavutamiseks on kehtestatud piirangumeetmete tõhusa ja järjepideva rakendamise vajadus kaalukam kui kaebajate esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamine takistaks piirangute süsteemi järjepidevat toimimist ja töötaks seega vastu avalikule huvile saavutada võimalikult kiiresti elanikkonnas selline immuunsete inimeste osakaal, mis võimaldaks tagada eeskätt tervishoiusüsteemi toimepidevuse ning piirata COVID19 haiguse levikut.
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.12.2021 määrusega kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Vabariigi Valitsuse vastuväited esialgse õiguskaitse kohaldamisele on põhjendatud. Kohus saab esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel hinnata, ega haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis võiksid viidata kaebuse märkimisväärsetele eduväljavaadetele, kas kaebajatel on olemas õiguskaitse vajadus ja kas õiguskaitse kohaldamata jätmisel võiksid kaebajate jaoks vahepealsel perioodil tekkida pöördumatud tagajärjed, mida hiljem kaebuse rahuldamisega enam ühelgi moel heastada ei saaks. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Piirangute järgimise või teatud tegevusest loobumise tõttu ei saa kaebajate jaoks tekkida pöördumatuid tagajärgi. Mõne sotsiaalse iseloomuga tegevuse ära jäämisega ei kaasne neile pöördumatuid tagajärgi HKMS § 249 lg 1 tähenduses, vaatamata sellele, et olukord ei ole 4(8)
3-21-2722 tagantjärgi taastatav. Avalik huvi säilitada COVID-19 leviku tingimustes haiglate ravivõimekus on tunduvalt kaalukam kui kaebajate õiguste võimalik riive. Kaebajate õiguste riive on pigem väheintensiivne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebajad paluvad määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.12.2021 määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada nende esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebajatel on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Kaebajad soovivad taastada oma põhiseaduslikud õigused vabale liikumisele ja eneseteostusele. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et avalik huvi on kaalukam kaebajate õigustest. Vaktsiinidel, nagu ka kõigil teistel ravimitel, on kõrvaltoimed. COVID-19 vaktsiini tagajärjel on tekkinud mõnel inimesel tervisekahjustused ja see võib olla põhjustanud ka surmasid. Inimestel, kellel tekivad kõrvaltoimed, on vähe lohutust sellest, et nende tekkimise risk on väike. Puudub alus saada hüvitist vaktsiini tekitatud tervisekahju korral. Ka ei korvaks rahaline hüvitis tekkinud kahju. Valitsus ei peaks survestama ennast vaktsineerima neid inimesi, kes seda teha ei soovi. Inimese tervist puudutavate meetmete pealesurumine on vastuolus põhiseadusega. Piirangud võisid olla arusaadavad olukorras, kus COVID-19 haiguse vastu puudusid veel meetmed, kuid praeguseks saab iga soovija ennast vaktsineerida. Kui vastustaja arvab, et kaebajad võtavad vaktsineerimata jätmisega endale riski, siis leiavad kaebajad, et demokraatlikus ühiskonnas peab neil olema selleks õigus. Täitevvõim ei saa inimeste elusid mikromanageerida ja kohustada neid tegema üksnes asju, mis on valitsuse hinnangul nende parimates huvides. Täitevvõim ei saa määramata ajaks piirata kaebajate põhiseaduslikke õigusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele.
8.Määruskaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu määrust ning uue määrusega rahuldada kaebajate esialgse õiguskaitse taotlusi.
9.Kaebajad ei ole vaktsineeritud ega COVID-19 haigust läbi põdenud. Seetõttu ei saa nad juba kohtumenetluse ajal osaleda korralduse nr 305 p-s 10 loetletud tegevustes, milliste piirangute kõrvaldamine ongi nende kaebuse eesmärgiks. Seega on kaebajatel iseenesest olemas esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määrust tervikuna vaadates võib järeldada, et kaebajatele pöördumatute tagajärgede tekkimist eitades soovis halduskohus väljendada seda, et kaebajad pole esile toonud oma õiguste mitteheastatavat riivet, mis kaaluks üles avaliku huvi, mitte seda, et kaebajatel puudub üleüldse esialgse õiguskaitse vajadus. Asjaolu, et kaebajad on jäänud oma õiguste ja huvide riive kirjeldamisel üsna üldsõnaliseks, ei tähenda seda, et eitada tuleks üldse vaidlustatud korralduse faktilist mõju kaebajate elukorraldusele ja põhiseaduslikele õigustele. Selline riive on kaevatava üldkorralduse olemust arvestades ilmselge. Piirangud riivavad vähemalt inimese õigust vabale eneseteostusele ning mida kauem need kestavad, seda suurem on nende kumuleeruv mõju inimese heaolule ja vabadustele. Ei saa nõuda, et kaebajad peaksid oma riivete täpsustamiseks tooma välja konkreetsed plaanid, mis asjaoludel ja mis ajal nad plaanivad mõnda korralduse p-s 10 5(8)
3-21-2722 loetletud ettevõtet või asutust külastada või mõnes seal toodud tegevuses osaleda. Need tegevused käivad inimese normaalse elu juurde ning õiguste riive olemasolu kontekstis ei pea kaebajad välja tooma erilisi põhjusi, miks nad nendes osaleda soovivad.
10.Esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu tuvastamine ei tähenda sellegipoolest, et esialgset õiguskaitset tuleb tingimata kohaldada. Nimelt peab kohus taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi, samuti hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). Vastustaja ja halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine sisuliselt õigustatud. Osundatud põhjendused on kooskõlas ringkonnakohtu väljakujunenud praktikaga sarnastes asjades1. Kokkuvõtvalt on nüüdseks kujunenud kohtupraktikas asutud seisukohale, et kaebuste eduväljavaated ei ole suured ning avalik huvi uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjeks ja leviku ennetamiseks on kaalukam kohtusse pöörduja õiguste riivest. Seejuures on varasemates asjades enamik kaebajaid olnud siiski haiguse läbi põdenud, s.o nende immuunsus on märksa tugevam kui kaebajatel, kes pole COVID-19 haigust läbi põdenud ega vaktsineeritud, nagu nad kaebuses kinnitavad. Nende oht ise COVID-19 haigusesse nakatuda ja seda ka teistele inimestele edasi anda on seega tunduvalt suurem kui inimestel, kes on haiguse läbi põdenud või vaktsineeritud. See vähendab veelgi kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse perspektiivikust.
11.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Kõigepealt kaebaja õiguste riive intensiivsusest. Õige on kaebajate väide, et vaidlustatud korraldusega kehtestatud piirangud riivavad nende põhiseaduslikku vaba eneseteostuse õigust. Vaatamata sellele, et uudse ohtliku nakkushaiguse laialdase leviku tõttu tekkinud enneolematus olukorras peavad kõik ühiskonnaliikmed oma senistes harjumustes ja elulaadis tegema sotsiaalse solidaarsuse huvides kompromisse, tuleb kohtul sellegipoolest veenduda, et kaebaja õigust oma elu vabalt korraldada ja valikuid teha ei piirataks ebaproportsionaalselt. Üldjuhul pole epideemiaolukorras siiski alust pidada piirangut ebaproportsionaalseks, kui inimesel on oma tegevusi veidi muutes ja kohandades võimalik soovitud tegevust jätkata muul moel. Näiteks on võimalik sportida ajutiselt välitingimustes, väljas söömise asemel tellida toit kaasa, asendada kultuuri- ja meelelahutusasutuste külastamine koduste tegevustega, nt nautida kultuurisündmusi veebi teel jne. Kuna kaebajad pole oma huvide riivet lähemalt põhistanud, on kohtul raske teha kontrolli, kui suur riive tegelikkuses esineb. Väide, et „mitmed kaebajatest on ettevõtjad ja loomeinimesed, kes jäävad sissetulekuta, kui kohus neile esialgset õiguskaitset ei anna“, on liialt üldsõnaline. Kohtul puuduvad andmed, mis liiki ettevõtluse ja loometegevusega nad tegelevad ja kuidas piirangud neid reaalselt mõjutavad. Siinkohal tuleb pidada silmas, et korralduse nr 305 p 14 alapunktid 3 ja 4 käivad üksnes tegevuses osalejate ehk selles kontekstis külastajate/klientide kohta, muude isikute (sh nt esinejad, müüjad jne) puhul kohalduvad p 14 alapunktid 5 ja 6, kelle alal viibimise tingimuste üle otsustab tegevuse eest vastutav isik riskianalüüsi alusel. Mis puudutab pühadega seotud üritustel käimata jäämist, siis need on siiski ühekordsed sündmused ehk riive on kaebajate jaoks väheldase mõjuga.
13.Kaebajad on märkinud, et ei soovi ennast vaktsineerida, kuid pole täpsustanud, millistel põhjustel. Kaebusest on siiski välja loetav mh kartus, et vaktsineerimine ei pruugi olla nende tervisele ohutu. Ringkonnakohus märgib, et meditsiinilist vastunäidustust vaktsineerimisele saab üksikjuhtumil kõige adekvaatsemalt hinnata arst meditsiinilisi erialateadmisi kasutades ja patsiendi haiguslugu arvestades. Vaidlustatud korralduse nr 305 p 14 ap-st 3 tuleneb, et kui vaktsineerimine ei ole arsti otsusel võimalik inimese tervislikku seisundit arvestades,
6(8)
3-21-2722 saab ta osaleda soovitud tegevustes COVID-19 tõendi asemel arsti väljastatava tõendi alusel. Tõendi väljastamise korral ei oleks kaebajatel enam ka esialgse õiguskaitse vajadust.
14.Kaebajate põhjendustest nähtub, et isegi kui arst ei tuvastaks nende puhul vaktsineerimise vastunäidustuse olemasolu, ei nõustuks nad ikkagi vaktsineerimisega, kuna pole täielikult välistatud, et vaktsiinil tekivad kõrvaltoimed. Ringkonnakohus nõustub, et tänapäeva meditsiin ei suuda tõepoolest anda garantiid, et ravim, sh vaktsiin on alati efektiivne ja kõrvaltoimeteta. Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021 määrused haldusasjades nr 3-21-2413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 määrus nr 3-21-2503; 10.12.2021 määrus nr 3-21-2555; 21.12.2021 määrus nr 3-21-2663; 23.12.2021 määrus nr 3-21-2554, 30.12.2021 määrused nr 3-21-2555, 3-21-2719, 3-21-27210). Avalikult kättesaadavad Riigi Teataja veebilehel kohtulahendite otsingu vahendusel.
Samas on vaktsiinide kasutusele võtmise heaks kiitnud riiklikud regulaatorid selle riskiga arvestanud ja kaalumise tulemusena jõudnud järelduseni, et võimalikud negatiivsed mõjud väga vähestel inimestel ei kaalu üles vaktsiiniga kaasnevat üldist kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2732, p 13). See tähendab, et parima teadusliku teadmise kohaselt on ka kaebajatel nende tervist ohustavaid kõikvõimalikke riske kogumis arvestades lõppkokkuvõttes siiski kasulik ja ratsionaalne ennast vaktsineerida, kui arst ei näe selleks vastunäidustust. Teisisõnu, vaktsineerimata jätmine pigem suurendab riski, et kaebaja saab tervisekahjustuse, mida ta loodab vaktsineerimata jätmisega vältida. 15. Isegi kui võimalike vaktsiinikahjude nõudmine ravimi (vaktsiini) valmistajalt või turustajalt võiks osutuda praktikas keeruliseks, ei saa väita, et see poleks õiguslikult tagatud (vt võlaõigusseaduse §-d 1061–1067; Euroopa Kohtu 21.06.2017 otsus kohtuasjas C-621/15, W jt). Samuti võib riigile tuleneda täiendav vastutus COVID-19 vaktsiinide ühistest ostulepingutest (vt Euroopa Komisjoni 18.06.2020 otsuse C(2020)4192 lisa art 6). Lisaks valmistab riik ette vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi, et toetada inimesi, kellel on vaktsineerimisega seoses tekkinud mõni tõsine kõrvaltoime. Sotsiaalministeerium esitas 16.12.2021 kooskõlastamiseks tervishoiuteenuse osutajate kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu, millega lisatakse ravimiseadusesse sätted vaktsiinikahjude hüvitamise ja vaktsiinikahjude sundkindlustuse kohta (EIS toimik 19-0548). Eelnõu kohaselt saab vaktsiinikahjude hüvitamist tagasiulatuvalt nõuda alates COVID-19 vaktsiinide manustamise algusest. Ravimiseaduse muudatuste kavandatavaks jõustumisajaks on 01.05.2022. Ehkki õige on see, et rahaline hüvitis ei teeks tervisekahjustust olematuks, on selge, et uudse ohtliku nakkushaiguse pandeemia tingimustes ei saa kellelgi olla garantiid, et nende tervisega midagi ei juhtu, nagu selgitatud määruse p-s 14. Vaktsineerimine vähendaks aga nii üksikisiku kui ka üldpopulatsiooni tasandil tuntavalt riski saada tervisekahjustusi.
16.Riik peab siiski aktsepteerima kaebajate vaba tahte avaldust mitte lasta ennast vaktsineerida. Kehtiv õigus ei kohusta sunnijõu ähvardusel inimest käituma ratsionaalselt ega keela inimesel langetada oma tervisele kahjulikke valikuid. Eestis ei ole kehtestatud üldist sundvaktsineerimist COVID-19 vastu, mis oleks tagatud riigi sunniga. Vaid mõningatel hädavajalikel juhtudel kehtib tingimuslik vaktsineerimise kohustus töö- või ametikoha eeldusena. Kaebajad nende erandite hulka ei kuulu. Neid ei ähvarda vaktsineerimata jätmisel õiguslik vastutus.
17.Eelnev ei tähenda samas seda, et kaebajate valikul mitte ennast vaktsineerida ei saa olla mistahes faktilisi tagajärgi. Kaebajad kujutavad teiste inimestega kokku puutudes objektiivselt suuremat ohtu kui need inimesed, kellel on kujunenud COVID-19 viiruse vastu teatud määral
7(8)
3-21-2722 immuunsus. Viimatinimetatud inimesed haigestuvad harvem, samuti on vaktsineeritud inimestel teadusandmete kohaselt nakatumise korral väiksem viiruskoormus ning nad annavad seetõttu nakkust vähem edasi. Kaebajate objektiivne tervislik olukord ka legitiimseks põhjuseks, mis õigustab korralduse p-s 10 loetletud asutuste ja ettevõtete külastamisel ja tegevustes osalemisel soodsamate tingimuste kehtestamist nendele, kellest lähtuv oht ei ole nii suur. Valitsusel oli ettevõtete ja asutuste tegevuse piiramisel pandeemia olukorras laialdane kaalutlusõigus. Igal juhul on õige ühiskonna kui terviku ja kõigi inimeste huve arvestavalt eelistada lahendust, mille kohaselt teatud ettevõtete ja asutuste, kus on inimeste kokkupuutumisel suurem nakkushaiguse leviku oht, tegevusi ei piirata täielikult, vaid nii vähe kui võimalik, s.o võimaldada tegevustes osaleda inimestel, kellest lähtuv oht nakatada teisi inimesi ja oht ise nakatuda on praeguste parimate teaduslike teadmiste pinnalt väikseim. Selline lahendus võimaldab minimeerida negatiivseid majanduslikke mõjusid ning hoida ühiskonda avatuna võimalikult paljude inimeste jaoks. Kaebajate soovitud olukord, kus vaktsineerimata inimestel poleks mistahes piiranguid, poleks ühiskondlikult tasakaalustatud lahendus, kätkedes endas suurt ohtu, et võõrastega hakkavad kokku puutuma suur hulk inimesi, kelle immuunsus COVID-19 vastu on madal ning sellele järgneb nakatumise oluline kasv. Nagu eelpooltoodud määrustes ja valitsuse esitatud seisukohas on kirjeldatud, seaks see tervishoiusüsteemi senisest veelgi suurema surve alla ja hakkaks ohustama inimeste põhiõigust saada õigel ajal arstiabi.
18.Ebaõige on kaebaja väide, et valitsuse kehtestatud piirangud võisid olla õigustatud vaid kuni selle ajani, mil soovijad said ennast vaktsineerima hakata. Teadupärast võivad ka vaktsineeritud inimesed nakatuda ja haiguse läbi põdenud inimesed taashaigestuda (ehkki selle tõenäosus on pärast teatud immuunsuse saavutamist märksa madalam). Seetõttu on valitsusel jätkuvalt alust võtta ennetavaid meetmeid nende inimeste tervise kaitseks ja tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks.
19.Eeltoodu tõttu on kujunenud olukorras paratamatu ja proportsionaalne, et inimene, kes jääb kindlaks oma otsusele ennast mitte vaktsineerida ja kujutab seetõttu suuremat nakkusohtu kui teised, peab teatud piiratud aja jooksul tegema järeleandmisi selles, milliseid spordi-, kultuuri- meelelahutus- jm selliseid asutusi ta külastada saab. Üks inimene saab oma õigusi ja vabadusi kasutada niivõrd, kuivõrd see ei ohusta teise inimese õigusi ja vabadusi (PS § 19 lg 2). Kaebajatel on jätkuvalt võimalik ennast vaktsineerida, aidates sellega kaasa ka viiruse leviku tõkestamisele laiemalt. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.