Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-18-2244 8. aprill 2021 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Y kaebus Tallinna linna kohustamiseks andma X elamule kasutusluba, alternatiivselt Tallinna Linnaplaneerimise Ameti projektide läbivaatamise komisjoni 24. oktoobri 2018. a otsuse nr 114-1 ja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
31.oktoobri 2018. a kirja nr 4-4/73-16 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja Y, esindaja vandeadvokaat Liisa Linna Vastustaja Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2019. a otsus Y kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Y kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2019. a otsus ja Tallinna Halduskohtu
7.veebruari 2019. a otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
3.Kohustada Tallinna linna X elamu kasutusloa menetlust läbi viima.
4.Võtta asja juurde kassatsioonkaebuse täienduse ja selle kohta avaldatud vastustaja seisukoha lisad.
5.Mõista Tallinna linnalt Y kasuks välja menetluskulud 10 051 (kümme tuhat viiskümmend üks) eurot.
6.Tagastada kautsjon Y-le.
7.Avaldatavas otsuses asendada isikunimi tähemärgiga ja jätta hoone aadress avaldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y taotleb kasutusluba Tallinnas X kinnistule ehitatud üksikelamule. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 15. jaanuaril 2008 ehitusload nr 29840 ja nr 29841 kinnistule kahe üksikelamu püstitamiseks. Ehitusloa nr 29841 alusel ehitati üks elamu. Kinnistu omanik esitas 29. aprillil 2016 TLPA-le selle elamu kasutusloa taotluse. TLPA nõudmisel esitas taotleja 7. septembril 2016 ehitise auditi. Y omandas kinnistu 19. septembril 2016 ja jätkab kasutusloa taotlemist.
2.TLPA projektide läbivaatamise komisjon arutas taotlust ja tegi selle kohta otsuse
24.oktoobri 2018. a koosolekul. Viidates koosoleku otsusele, selgitas TLPA 31. oktoobri 2018. a kirjas nr 4-4/73-16 kaebajale, et valminud hoone ei vasta ehitusprojektile ega detailplaneeringule.
3-18-2244 Hoone asub osaliselt ja terrass peaaegu terves ulatuses ehituskeelualas. Looduskaitseseaduse (LKS) ja veeseaduse (VeeS) kohaselt on ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejoon põhikaardile kantud veekogu piir. Põhikaarti haldab Maa-amet ja ehituskeeluvööndi täpne ulatus on näha Maa-ameti geoportaalist. Kuivõrd Maa-ameti geoportaali kohane ehituskeeluvöönd on detailplaneeringus kindlaks määratust ulatuslikum, tuleb lähtuda detailplaneeringus ja selle alusel kinnitatud ehitusprojekti asendiplaanil sätestatud ehituskeeluvööndist. Järgides Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta asjas nr 3-3-1-69-16, on võimalik hoone ehituskeeluvööndis asuvat osa käsitada olemasoleva ehitise esmakordse juurdeehitisena vastavalt LKS § 38 lg 4 p-le 5. Ametile tuleb esitada ehitusteatis hoone laiendamiseks koos ehitusprojektiga, milles on käsitletud nii juurdeehitatud mahtu kui ka teisi muudatusi, ehitusprojekt peab vastama detailplaneeringule ning ehituskeelualasse jääv terrassi osa tuleb näidata likvideeritavana.
3.Y esitas Tallinna halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid vastavalt halduskohtu
17.jaanuari 2019. a määrusele nõue kohustada Tallinna linna viima läbi elamu kasutusloa taotluse menetlus ja väljastama 30 päeva jooksul kasutusluba ning alternatiivselt nõue tuvastada TLPA projektide läbivaatamise komisjoni 24. oktoobri 2018. a otsuse ja TLPA 31. oktoobri 2018. a kirja õigusvastasus.
4.Tallinna Halduskohus jättis 7. veebruari 2019. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus tegi kindlaks, et hoone ei vastanud detailplaneeringule, ehitusloale ega ehitusprojektile ning hoone on ehitatud osaliselt ja terrass peaaegu tervikuna ehituskeelualasse ja ehituskeeluvööndisse. Seega ei saanud vastustaja hoone kasutusluba väljastada ja tema tegevus kasutusloa menetluses ei ole olnud õigusvastane.
5.Y palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. juuni 2019. a otsusega halduskohtu otsuse osaliselt ja tegi selles osas uue otsuse, millega tunnistas TLPA projektide läbivaatamise komisjoni
24.oktoobri 2018. a otsuse ja TLPA 31. oktoobri 2018. a kirja õigusvastaseks osas, milles nõuti ehitusprojekti ja ehitusteatise esitamist tingimusega, et ehituskeelualasse jääv terrassi osa likvideeritakse. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. a) Ehituskeeluvööndi ulatuse arvestamisel tuleb lähtuda veekogu põhikaardile kantud piirist, mitte kaebaja esitatud ehitusjärgse kontrollmõõdistuse projektist. Maa-ameti geoportaalis kättesaadavalt põhikaardilt on mõõtmise teel hõlpsasti arusaadav, et hoone asub nurkipidi ehituskeeluvööndis. LKS § 38 lg 4 p 5 kohaselt ei laiene ehituskeeld siiski olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist. Juurdeehituseks on võimalik taotleda ehitusluba ka olukorras, kus see lisandub pooleliolevale, ehitusloa alusel ehitatavale (st kasutusloata) hoonele. Kui kasutusloa andmine on võimalik ilma ehitus- või lammutustöid tegemata (enam kui kaks kolmandikku püstitatud ehitisest paikneb väljaspool ehituskeeluvööndit) ning ehitise ohutuse kohta lisaandmeid esitamata, ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2 kooskõlas uue ehitusloa taotluse nõudmine valminud ehitisele, mille kohta on esitatud piisava üksikasjalikkusega mõõdistusprojekt. b) Ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 3 järgi võib elamut, abihoonet, müüri ja terrassi loamenetluses käsitada ühe ehitisena ning nõuda nende seadustamist ühes menetluses tervikuna. Vastustaja ei ole kõrvalekaldeid ehitusloa aluseks olevast ehitusprojektist ilmselgelt ebaõigesti hinnanud. Keldriruumide lisandumine, hoone kõrguse muutmine ja abihoone valitud lahendus koosmõjus
2(8)
3-18-2244 võimaldavad asuda seisukohale, et kaebajal tuleb esitada uus ehitusloa taotlus, et hinnata muudatuste vastavust detailplaneeringule. c) Detailplaneeringus kindlaks määratud krundi maksimaalse täisehitusprotsendi ja ehitisealuse pinna hulka tuleb arvata ka väikeehitiste alune pind. Väikeehitisi võib püstitada üksnes kohta, kuhu ehitamine on seaduse ja planeeringuga lubatud, ja mahus, mis ei lähe planeeringuga vastuollu. d) Terrassi tuleb pidada rajatiseks. EhS § 3 lg 1 järgi on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Rajatis on EhS § 3 lg 2 järgi ehitis, mis ei ole hoone. Hoone tunnuseid terrassina tähistatud konstruktsioonil ei ole. Ehitis ei pea olema aluspinnaga ühendatud, vaid võib sellele ka toetuda. Kaebaja selgituste ja terrassi mõõdistusprojekti kohaselt on puitlaudise all killustikupadi, millele toetuvad puittalad. Ehitist eristab muudest asjadest nii selle püsivus, konstruktsioon kui ka asukoht. Erinevalt muudest asjadest on ehitis oma asukohas kindlal otstarbel ning selle ümberpaigutamine saab olla vaid erandlik. Killustikualuse ja puitkonstruktsiooni ümberpaigutamine juhuslikult või sagedamini kui haruharva tekkiva soovi korral ei ole toimikus olevaid jooniseid ja fotosid arvestades usutav. Konstruktsioonis kasutatud materjalid on omased ehitamisel kasutatavatele materjalidele ning see on valmistatud püsivaks kasutamiseks, vastanduvalt ajutisele lahendusele.
e) Kui vastustaja võib EhS § 3 lg 3 alusel käsitada loamenetluses hoonet ja terrassi ühe ehitisena, ei ole tähtis, kas terrass on hoonega ehituslikult seotud või mitte. Kui terrassi ja elamut käsitada ühe ehitisena, on võimalik lugeda ka terrass juurdeehitise osaks LKS § 38 lg 4 p-i 5 tähenduses ja seadustada. Kuna terrassi kui rajatise kubatuur ei ole märkimisväärne, võib ehituskeelualas olev hoone osa koos terrassiga jääda väiksemaks kui üks kolmandik ehitusalas paiknevast hooneosast. Sellisel juhul sõltub terrassi seadustamine sellest lähtuvatest mõjudest Tiskre ojale, sobivusest miljöösse ja ohutusest. Vastustaja ei ole kahjulikke mõjutusi ojale väitnud ja arvestades, et kinnistust oja pool paikneb ka avalikult kasutatav tee, ei ole selline mõju usutav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Y palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, ning tühistada halduskohtu otsus täies mahus. Kaebaja palub teha uue otsuse, millega tuvastada TLPA projektide läbivaatamise komisjoni
24.oktoobri 2018. a otsuses ja TLPA 31. oktoobri 2018. a kirjas kaebajale esitatud puuduste kõrvaldamise nõude kui haldustoimingu õigusvastasus ning kohustada Tallinna linna viima läbi kasutusloa taotluse menetluse ja väljastama kasutusloa viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kaebaja soovib, et kõik tema menetluskulud mõistetaks Tallinna linnalt välja. Alternatiivselt palub kaebaja tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, tühistada halduskohtu otsus täies mahus ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Oma kassatsiooniastmes kantud menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. a) Ringkonnakohus rajas oma järelduse selle kohta, kas hoone paikneb osaliselt Tiskre oja ehituskeeluvööndis, mõõtmisele, mille ta tegi ise Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil. Sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab tugineda üksnes neile tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 2), ning normi, mille järgi ei või kohus rajada otsust tõendile, mida istungil ei uuritud (HKMS § 157 lg 3).
3(8)
3-18-2244 b) Ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas valesti LKS § 35 lg-t 2. Ehituskeeluvööndi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda geodeetide poolt looduses tehtud kontrollmõõdistusest, mitte ebatäpsest põhikaardist. c) Ringkonnakohus tugines ekslikult TLPA projektide läbivaatamise komisjoni 23. novembri 2016. a otsusele, lugedes tuvastatuks fakti, et kaebaja hoone on nihkunud X poole umbes 1,5 meetrit ning et hoone kõrvale ehitatud kuuri tõttu ületaks kaebaja teise hoone püstitamisel detailplaneeringuga lubatud ehitisealust pinda umbes 5 m2. Komisjoni 23. novembri 2016. a otsus ei kehti, sest komisjon on seda parandanud uue, 24. oktoobri 2018. a otsusega. Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga ja selle tulemusel anti kaebajale 31. oktoobri 2018. a kirjaga juhised kasutusloa taotluse parandamise kohta. d) Ringkonnakohus tegi menetlusvea, teostades kaalutlusõigust haldusorgani eest, kui ta leidis, et ühe keldriruumi lisandumine hoone välispiirete sees, hoone kõrguse 15-sentimeetrine muutmine ja abihoone valitud lahendus nende koosmõjus takistavad kasutusloa väljastamist ning on nii olulised, et tingivad uue ehitusloa taotlemise. Vastustaja ei ole kasutusloa menetluses neid oluliseks ja uue ehitusloa taotlemist tingivaks pidanud. EhS § 55 p-i 5 kohaselt ei saa neid muudatusi olulistena käsitada. Samuti ei ole vastustaja muid erisusi ehitusloast uue ehitusloa taotlemist tingivateks erisusteks pidanud ning nõuab ehitusteatise esitamist vaid ehituskeeluvööndi ületamise tõttu. Ringkonnakohus on ekslikult tuvastanud vastustaja seisukoha, lähtudes kehtetust TLPA projektide läbivaatamise komisjoni 23. novembri 2016. a otsusest. e) Ringkonnakohus leiab ekslikult, et detailplaneeringus kindlaks määratud ehitusaluse pinna hulka tuleb arvata loa- ja teatisekohustuseta ehitised. Detailplaneering väikeehitistele tingimusi ja piiranguid ette ei näe. Seega ei pea 13,7 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga kuur mahtuma detailplaneeringuga määratud ehitusaluse pinna sisse. f) Ringkonnakohus oleks pidanud jätma lisatingimuste seadmise vajaduse korral haldusorgani kaalutleda menetluse lõpule viimisel, mitte hindama tõenditele viitamata kuuri osaks hoonest, mida see ei ole. Kaebaja vaidlustab veel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mis puudutavad kaebuse rahuldamist terrassi osas. Kaebaja on seisukohal, et terrassi rajamine vastas detailplaneeringule ja selle menetlemise ajal kehtinud ranna ja kalda kaitse seaduse §-le 10. Ringkonnakohus on ekslikult hinnanud terrassi lubatavust otsuse tegemise ajal kehtiva LKS-i alusel. Planeeringulahendusega ei lähe olemuslikult vastuollu see, kui üle ehitusloa keelujoone asuvat ristkülikukujulist terrassi muudeti suuremaks ja nurgelisemaks ning detailplaneeringuga aiakujunduses nõutud graniit- või paeplaadistus asendati puitlaudisega. Kassatsioonkaebuse täienduses esitas kaebaja uue informatsiooni, mille kohaselt on Tiskre oja ehituskeeluvööndi piiri Maa-ameti geoportaalis oleval kitsenduste kaardil ja põhikaardil muudetud selliselt, et kaebaja elamu ei paikne enam ehituskeeluvööndis. Kaebaja lisas selle kohta ka mõlema kaardi väljavõtted.
8.Vastustaja oma seisukohta kassatsioonkaebuse kohta ei esitanud. Kassatsioonkaebuse täienduse kohta avaldatud seisukohas andis vastustaja teada, et kuigi Maa-amet on andmeid Tiskre oja asukoha kohta muutnud, jääb X hoone nurk endiselt ehituskeeluvööndisse. Ta lisas selle kohta geodeetilise alusplaani ja selle väljavõtte koos selgitavate märkustega.
4(8)
3-18-2244
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu (HKMS § 230 lg 1). Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja kohustab Tallinna linna läbi viima kasutusloa menetluse (HKMS § 230 lg 5 p 5).
10.Kolleegium võtab asja juurde kassatsioonkaebuse täiendusele ja selle kohta avaldatud vastustaja seisukohale lisatud tõendid ehituskeeluvööndi uue piiri kohta. Tegemist on asjakohase teabega, et otsustada, millist HKMS § 230 lg-s 5 nimetatud võimalustest kassatsioonkaebuse lahendamisel kasutada ning milliseid selgitusi otsuse põhjendustele lisada (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-18-529, p 14). Kolleegium ei kasuta neid dokumente faktiliste asjaolude tuvastamiseks, vaid lähtub kohtute tuvastatud asjaoludest (HKMS § 229 lg 2).
11.Tallinna halduskohtu 17. jaanuari 2019. a määruse kohaselt on menetlusse võetud kaebaja nõue kohustada Tallinna linna viima läbi elamu kasutusloa taotluse menetlus ja väljastama 30 päeva jooksul kasutusluba ning alternatiivselt nõue tuvastada TLPA projektide läbivaatamise komisjoni
24.oktoobri 2018. a otsuse ja TLPA 31. oktoobri 2018. a kirja õigusvastasus. Seega tuleb esmalt lahendada kohustamisnõue ja seejärel vajaduse korral tuvastamisnõue.
12.Kohustamisnõude lahendamiseks teeb kolleegium kindlaks, kas Tallinna linn on kohustatud kasutusloa andma (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1).
13.Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 29 lg 1 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ning enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele anda kasutusloa, lähtudes EhS-is sätestatust ja arvestades EhSRS §-st 29 tulenevaid erisusi. EhSRS § 29 lg 3 järgi peab pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ning 2015. aasta 1. juulil kasutatav ehitis vastama EhS § 11 lg-s 2 ja §-s 12 sätestatud nõutele.
14.Kohtutoimikust on näha, et vastustaja on menetluse käigus lähtunud asjaolust, et hoone on valmis ehitatud pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit. Kuigi halduskohus märkis, et kaebaja asus kinnistule ehitama pärast selle omandamist 2016. aastal, on ringkonnakohtu otsusest näha, et ringkonnakohus lähtub vastustaja seisukohast. Samuti ei ole pooled vaielnud selle üle, et kaebaja kasutab elamut oma peamise elukohana alates 2010. aastast. Seepärast lähtub kolleegium asja lahendamisel selles, et hoone ehitati pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ning seda kasutati 1. juulil 2015.
15.EhSRS § 29 lg 3 ja EhS § 12 lg 2 esimese lause järgi peab ehitis olema kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga. LKS § 38 lg 3 keelab kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamise. LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt on kalda ehituskeeluvööndi laius tiheasustusalal 50 meetrit. Ringkonnakohus on leidnud õigesti, et ehituskeeluvööndi laiuse arvestamisel tuleb lähtuda põhikaardile kantud veekogu piirist, mitte kaebaja tellitud geodeetilises mõõdistuses toodud veepiirist. LKS § 35 lg 2 ütleb sõnaselgelt, et ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejoon on põhikaardile kantud veekogu piir. Samas jättis ringkonnakohus tähelepanuta selle, et vastustaja lähtus detailplaneeringus ja selle alusel kinnitatud ehitusprojekti asendiplaanis toodud ehituskeeluvööndi piirist, mis on tegelikkuses kaebajale soodsam. Halduskohus tegi kindlaks, et ehituskeeluvööndi piir ulatub põhikaardi järgi kaugemale, kui see oli detailplaneeringu kehtestamisel ranna ja kalda kaitse seaduse järgi. Kolleegium nõustub vastustajaga. Ehituskeeluvööndi piir on ära toodud nii detailplaneeringus kui ka ehitusloale lisatud ehitusprojekti asendiplaanil. Seejuures lähtub asendiplaan detailplaneeringust (asendiplaani märkus nr 2) ja mõlemad põhinevad samal geodeetilisel alusplaanil 5(8)
3-18-2244 (detailplaneeringu joonise märkus nr 4 ja asendiplaani märkus nr 1). Kolleegium leiab, et kui detailplaneeringus märgitud ehituskeeluvööndi piir on isiku jaoks soodsam kui põhikaardi andmed, saab isik lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (HMS § 60 lg 2 esimene lause). Kui põhikaardijärgne keeluvööndi piir on aga detailplaneeringus märgitud piiriga võrreldes isikule soodsam ning isik ehitamisel sellest lähtudes detailplaneeringust kõrvale kaldub, ei ole kasutusloa andmisel põhjust lugeda vastuolu detailplaneeringuga oluliseks (vt EhS § 55 p 3 ning kolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1398, p-id 16–17). Planeeringus märgitud piir ja põhikaardil märgitud piir teenivad sellises olukorras sama eesmärki (vt LKS § 34), mis on eeldatavasti täidetud olukorras, kus põhikaardijärgset piiri on järgitud.
16.Kassatsioonkaebusega on vaidlustatud see, kuidas ringkonnakohus tuvastas hoone paiknemise ehituskeeluvööndis. Ringkonnakohtu otsusest selgub, et kohus tegi seda Maa-ameti geoportaalis kättesaadaval põhikaardil mõõtmise teel. Mõõtmise tulemus ei ole aga fikseeritud ega toimikusse võetud ning pooltel ei olnud võimalust selle kohta oma seisukohta avaldada. Kolleegium leiab, et sellega rikkus ringkonnakohus kohtumenetluse normi, mis lubab otsust tehes tugineda üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida (HKMS § 157 lg 2 esimene lause).
17.Viidates 2017. a koostatud mõõdistusprojektile ning TLPA geodeesia ja maakorralduse osakonna juhataja 29. oktoobri 2018. a selgitustele ja joonistele, tegi halduskohus kindlaks, et hoone ulatub ehituskeeluvööndisse ka juhul, kui võtta aluseks detailplaneeringu joonisel toodud ehituskeeluvööndi piir. Kolleegium arvestab kassatsioonkaebuse lahendamisel halduskohtu tuvastatud asjaoluga (HKMS § 229 lg 2 esimene lause).
18.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et hoone ehituskeeluvööndis asuvat osa on võimalik käsitada olemasoleva ehitise esmakordse juurdeehitisena vastavalt LKS § 38 lg 4 p-le 5 ning ehitusteatise ja juurdeehitatud mahtu kajastava ehitusprojekti esitamise nõue ei olnud kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2, ega korda ringkonnakohtu põhjendusi (eespool p 6 a). Kuigi tegu pole juurdeehitisega või ehitise laiendamisega selle tavatähenduses, annab LKS § 38 lg 4 p 5 võimaluse kaaluda ka üle ehituskeeluvööndi piiri rajatud uue ehitise seadustamist kasutusloa menetluses. Vastasel juhul tekiks ebamõistlik olukord, kus uue ehitise üle piiri ehitatud osa ei saaks LKS § 38 lg-st 3 tuleneva range keelu tõttu seadustada, ükskõik, millises ulatuses üle piiri on ehitatud, samas kui LKS § 38 lg 4 p 5 alusel on kohalikul omavalitsusel võimalik lubada olemasoleva ehitise laiendamist ehituskeeluvööndisse 1/3 ulatuses ehitise kubatuurist. Selline tulemus võib osutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui uus ehitis on üle piiri ehitatud eelneva loata. Ehitise seadustamisel LKS § 38 lg 4 p-i 5 kohaldamist kaaludes tuleb arvestada erinevaid konkreetsel juhul asjakohaseid kaalutlusi, sh ehitise omaniku omandiõiguse riive ulatust, üle keeluvööndi piiri ehitamise asjaolusid ning ehitise mõju ranna ja kalda kaitse eesmärkidele (LKS § 34). Kolleegium märgib, et kui esmakordse laiendamise erandile on tuginetud uue ehitise seadustamiseks, siis ei saa sama ehitise puhul enam sellele sättele tugineda ning ehitist suuremas ulatuses ehituskeeluvööndisse laiendada.
19.Kohtud on tuvastanud, et hoone juurde ehitatud terrass asub tervikuna (välja arvatud selle kirdenurk) ehituskeeluvööndis. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et terrassi tuleb pidada ehitiseks, ja järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (eespool p 6 d). Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et EhS § 3 lg 3 kohaselt võib hoonet ja terrassi loamenetluses käsitleda ühe ehitisena. Vastustaja on temale antud kaalutlusõigust teostanud ning käsitlenud hoonet ja terrassi ühe ehitisena, kui ta oma 31. oktoobri 2018. a kirjas puudutas ka terrassi. Kolleegium siin kaalutlusviga ei näe. Halduskohus on märkinud, et terrass ulatub ehituskeeluvööndisse umbes 3,5 m. 6(8)
3-18-2244 Kaebaja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Selle kõrvalekalde käsitlemiseks jätavad seadused vastustajale edasises kasutusloa menetluses kaalutlusõiguse. Näiteks võib ka terrassi käsitada hoone esmakordse juurdeehitisena LKS § 38 lg 4 p-i 5 tähenduses, nagu on kasutusloa menetluse käigus pakkunud vastustaja. Samuti on võimalik kaaluda kasutusloa andmist koos terrassi puudutava kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 1 p 2), millele on kohtumenetluse käigus osutanud kaebaja. Enne valiku tegemist tuleb kaebaja ära kuulata (HMS § 40 lg 1, § 4 lg 2). Vastustaja peab jätkama menetlust ja teostama kaalutlusõigust, kohus seda vastustaja eest teha ei saa (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause).
20.Ringkonnakohus tegi kindlaks, et ehitusloa aluseks olevast ehitusprojektist erinev ei ole üksnes hoone asukoht. Kavandatud hoonele lisati täiendav keldriruum ja hoonega müüri abil ühendatud panipaigad. Kohus leidis, et keldriruumi lisandumine, hoone kõrguse muutmine ja abihoone valitud lahendus nende koosmõjus võimaldavad asuda seisukohale, et kaebajal tuleb esitada uus ehitusloa taotlus, et hinnata muudatuste vastavust detailplaneeringule. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. EhSRS § 29 lg 2 järgi võib pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele, kui ta on valmis ja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid ei ole vaja teha, anda kasutusloa või lugeda kasutamine teavitatuks ilma ehitusluba või ehitusteatist nõudmata. Selle sätte aluseks olnud eelnõu menetlemisel Riigikogus selgitati järgmist: „Muudatusettepanekus toodud täienduse eesmärk on vältida olukorda, kus valmis ehitisele tuleb anda ehitusluba. Kui ehitusluba või -teatist vajavaid töid ei tehta, ei ole ehitusluba vajalik ning koheselt võib anda kasutusloa- või esitada kasutusteatise. Täienduse eesmärk on vähendada bürokraatiat, et luba ei taotletaks olukorras, kus sellel ei ole sisulist eesmärki.“ (Muudatusettepanekute loetelu ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu 572 SE II juurde, muudatusettepanek nr 17). Selgitusest on näha seadusandja soov lihtsustada enne EhS-i jõustumist valminud ehitiste seadustamist ja erandina vältida kasutusloa või -teatise menetluses ehitusloa või ehitusteatise tagantjärele taotlemist, kui valminud ehitis on ohutu (EhSRS § 23 lg 1) ja vastab teistele EhSRS § 29 lg-s 1 sätestatud nõuetele. EhSRS § 29 lg 6 järgi tehakse ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks ehitise audit. Ehitise audit peab olema sellise kvaliteediga, et selle tulemusel on võimalik kanda ehitise olulisemad tehnilised andmed ehitisregistrisse ning vajaduse korral tuvastada ehitise vastavus detailplaneeringule või projekteerimistingimustele. EhS § 52 lg 3 esimesest lausest tulenevalt peetakse EhSRS § 29 lg-s 6 silmas ehitusprojekti, mille järgi ehitis tegelikult ehitati. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hoone on valmis ning sellega ei ole vaja ehitusteatise või ehitusloakohustuslikke töid teha. Seega ei saa uue ehitusloa nõudmist pidada vajalikuks ega õiguspäraseks. Nii ringkonna- kui ka halduskohtu otsus tuleb EhSRS § 29 lg 2 kohaldamata jätmise tõttu tühistada.
21.Kolleegium märgib veel, et 31. oktoobri 2018. a kirjas nõudis TLPA ehitusteatise, mitte uue ehitusloa taotluse esitamist. Koos ehitusteatisega tuli esitada ehitusprojekt, milles on käsitletud nii juurdeehitatud mahtu kui ka teisi muudatusi. Kirja aluseks on TLPA projektide läbivaatamise komisjoni 24. oktoobri 2018. a otsus, milles on välja toodud, et kui hoone jääb väljapoole ehituskeeluvööndit, tuleb esitada muudatusprojekt. Järelikult pidas TLPA ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamist vajalikuks üksnes siis, kui hoone asub ehituskeeluvööndis. Teiste muudatuste käsitlemiseks pidas TLPA piisavaks muudatusprojekti esitamist. Ehitusprojekti muudatuste esitamist saab nõuda siis, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist (Vabariigi Valitsuse 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1; vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-16-1050, p 18). Seega, kui ehitusteatise nõudmise vajadus langeb ära, võib ehitusprojekti esitamise nõuet käsitada kitsamalt ehitusprojekti muudatuse esitamise nõudena ja kontrollida selle õiguspärasust. Kuivõrd ehitusprojekti muudatus lisatakse ehitusprojektile (määruse nr 97 § 12 lg 6) ja ehitusprojekt on lahutamatult seotud ehitusloaga (EhS § 38 lg 1), tähendab muudatusprojekti esitamise nõue sisuliselt ehitusloa muutmise taotluse nõudmist (vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-04, p 9 teine lõik). Eespool selgitas kolleegium, et EhSRS § 29 lg 2 järgi ei saa hoonele kasutusloa taotlemisel ehitusluba nõuda. Kolleegium ei näe 7(8)
3-18-2244 põhjust, miks see ei peaks kehtima ka ehitusloaga lahutamatult seotud ehitusprojekti ja selle muudatuste kohta. See on kooskõlas EhSRS § 29 lg 6 teise lausega, mille kohaselt tehakse pärast 2003. aasta 1. jaanuari ja enne 2015. aasta 1. juulit ehitatud ehitisele ehitusprojekti puudumisel ehitise ohutuse hindamiseks audit. Seega ei võinud TLPA kasutusloa menetluses nõuda ka muudatusprojekti esitamist.
22.Kohtutoimikus oleval ehitisregistri märkuste koondlehel on välja toodud, et pärast hoone ehituskeeluvööndis asumise probleemi lahendamist saab TLPA komisjoni koosolekul arutada hoone detailplaneeringule mittevastavuse küsimust. Nimelt väljub hoone detailplaneeringuga määratud hoonestusalast. Samuti on peetud vajalikuks hinnata ehitusaluse pinna detailplaneeringule vastavust. Veel on märgitud, et märkusi võib lisanduda ja menetlust saab jätkata pärast seda, kui hoone ehituskeeluvööndis asumise probleem on lahendatud. Neid märkusi ja käesoleva otsuse punktis 19 välja toodud kaalutlusõiguse teostamise vajadust arvestades leiab kolleegium, et praeguses menetluse etapis ei ole Tallinna linn kohustatud kaebaja nõutud kasutusluba väljastama. Linnal tuleb kõik asjas olulise tähtsusega asjaolud välja selgitada (HMS § 6). Kohus ei saa haldusorgani eest menetlust lõpule viia ega kaalutlusõigust teostada. Seepärast ei ole vaja selles kohtuasjas ka täiendavaid tõendeid koguda. Kolleegium saab teha uue otsuse ja kohustada Tallinna linna kasutusloa menetlust läbi viima (HKMS § 41 lg 3, RVastS § 6 lg 4). Menetluse lõpuleviimise tähtaega ei pea kolleegium võimalikuks määrata, sest menetluse kestus ei sõltu ainult vastustaja, vaid ka kaebaja tegevusest. Linn peab jätkama menetlust ehitusteatist ja -projekti nõudmata.
23.Kaebuse esmanõude rahuldamise korral puudub vajadus kaebuse alternatiivnõude lahendamiseks. Kaebuse esmanõue ja alternatiivnõue välistavad üksteist (HKMS § 37 lg 3 teine lause).
24.HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud vastustaja, sest kolleegium rahuldab kaebuse. Ringkonnakohus tegi kindlaks, et halduskohtus tasus kaebaja riigilõivu 30 eurot, dokumentaalsete tõendite saamise eest 6 eurot ja esindajatasu 6679 eurot ja 20 senti ning apellatsioonimenetluses riigilõivu 15 eurot ja esindajatasu 6408 eurot. Riigikohtus oli kaebaja esindajatasu 6435 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohtus oli põhjendatud ja vajalik esindajatasu 4000 eurot ning apellatsioonimenetluses 3000 eurot. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud kassatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-90-10, p 21 kolmas lõik; otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Kolleegium ei näe selles asjas erandjuhtumit. Seepärast tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 10 051 eurot (menetluskulud halduskohtus 4036 eurot, ringkonnakohtus 3015 eurot ja Riigikohtus 3000 eurot). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada Y pangakontole (HKMS § 107 lg-d 4–6).
25.Avaldatavas otsuses tuleb isikunimi asendada tähemärgiga ja hoone aadress jätta avaldamata (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.