Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-1837 18. veebruar 2021 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld X kaebus Viru Vangla keelamiseks kohaldada tema suhtes üksikvangistust Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2020. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2020. a määrus ja Tartu Halduskohtu
10.veebruari 2020. a määrus osas, millega kaebus tagastati. Saata kaebus Tartu Halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 3. juulil 2019 Viru Vanglale taotluse, et teda psüühikahäire tõttu edaspidi kartserisse ei paigutataks. Viru Vangla märkis 6. augusti 2019. a vastuses nr 6-10/26239-2, et kuigi taotluse esitamise ajal ei olnud kaebajal kartseris kandmata ühtegi distsiplinaarkaristust, määrati talle 15. juuli 2019. a käskkirjaga distsiplinaarkaristuseks 15 ja 13 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Psühhiaatri 5. augusti 2019. a arvamusest lähtudes on kaebaja võimeline kandma kartserikaristust ning pole alust taotlust rahuldada. Kaebaja esitas seepeale vaide, milles palus viivitamata lõpetada tema piinamine Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonna kartserikambris, kuna see seab ohtu tema tervise. Psühhiaatri arvamus psühhiaatrilise ravi vajaduse puudumise kohta ei tähenda veel, et isiku võib kartserisse paigutada. Viru Vangla jättis 12. septembri 2019. a vaideotsusega nr 6-12/279-2 vaide rahuldamata.
2.X esitas kaebuse, milles palus keelata Viru Vanglal kohaldada tema suhtes üksikvangistust. Lisaks taotles ta riigi õigusabi.
3.Tartu Halduskohus tagastas 10. veebruari 2020. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ning kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada selle eesmärki. Halduskohus leidis järgmist.
3.1.Kaebaja on sisuliselt palunud abstraktselt keelata tema suhtes koostatavate kartserikaristusi määravate või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjade täitmisele pööramine. Sellise abstraktse kaebuse esitamiseks puudub kaebeõigus.
3-19-1837
3.2.Isegi kui kaebaja sooviks toimingu sooritamise keelamist, ei oleks tal HKMS § 45 lg-st 1 lähtudes kaebeõigust, sest keelamiskaebuse saab esitada üksnes siis, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kaebajal on võimalik kaitsta samu õigusi, mida ta soovib kaitsta keelamiskaebusega, muude kaebustega, näiteks vaidlustades distsiplinaarkaristuse määramise või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirju ja vajaduse korral taotledes nende täitmise peatamist esialgse õiguskaitse korras, sh juba vaidemenetluse ajal. Keelamiskaebus ei ole mõeldud olukordadeks, kus isik ei ole kasutanud tühistamiskaebust või see on jäetud rahuldamata. Ka abstraktse keelamiskaebusega pole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, sest distsiplinaarkaristuse määramise või julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjad on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud. Lisaks saab kaebaja õiguskuulekalt käitudes kartserikaristusi ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vältida.
3.3.Riigi õigusabi ei ole alust määrata, sest kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma ning asjaoludest tulenevalt on tema võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
4.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse tühistada.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 4. juuni 2020. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
5.1.Keelamiskaebuse esitamine on lubatud väga piiratud juhtudel (HKMS § 45 lg 1). Keelamiskaebuse eelduseks on muuhulgas oht, et kaebaja õigusi rikutakse tulevikus. Kuna psühhiaatri
5.augusti 2019. a hinnangu järgi ei ole kartserisse paigutamine kaebaja puhul vastunäidustatud, ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et teda kartserisse ei paigutataks, kui selleks esinevad alused. Järelikult ei oleks kaebaja kartserisse paigutamine õigusvastane ega rikuks kaebaja õigusi. Seega puudub õiguste rikkumise oht.
5.2.Kaebaja saab õiguskuulekalt käitudes enda kartserisse või üksikkambrisse paigutamist vältida. Kaebaja väited, et tal on keeruline oma käitumist korrigeerida ravi puudumise tõttu ning et tema paigutamisel tuginetakse valeettekannetele, on oletuslikud. Psühhiaater on kaebajat kontrollinud ning pole alust arvata, et talle pole tagatud vajaduse korral asjakohast ravi. Kaebaja osalemine kohtumenetluses viitab samuti sellele, et ta suudab oma tegudest aru saada ja neid juhtida.
5.3.Nõustuda ei saa siiski halduskohtu seisukohaga, et kaebusega pole võimalik saavutada selle eesmärki. Kehtiva haldusakti kohustuslikkus ei tähenda, et selle täitmiseks tehtavat toimingut ei saaks keelamiskaebuse rahuldamisel keelata. Haldusakt jääb keelamise korral kehtima, kuid seda ei tohi täita. Vastasel juhul muutuks keelamiskaebus paljuski sisutuks. HKMS võimaldab keelata kehtiva haldusakti täitmist (vt ka nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-84-11, p 28 ja 3-3-1-3-04, p 12). Selles osas tuleb halduskohtu põhjendusi muuta.
5.4.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale ei ole alust anda riigi õigusabi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub nii ringkonna- kui ka halduskohtu määrused tühistada ning kaebuse menetlusse võtta. Kaebaja leiab, et kohus jättis käsitlemata tema põhiargumendid, tõlgendas valesti seadust ja Riigikohtu praktikat ning jättis kaebuse õigusvastaselt menetlemata. Kartseris hoidmine kahjustab kinnipeetava psüühikat. Kaebajal on diagnoositud psüühilised probleemid ning psühhiaatrilise hinnangu andmine ei ole ringkonnakohtu pädevuses. 2(5)
3-19-1837 Vastustaja rikub kaebaja suhtes pikka aega järjest üksikvangistust kohaldades piinava ja väärikust alandava kohtlemise keeldu. Kaebaja on viibinud üksikvangistuses järjest 307 päeva (19. juulist 2018 kuni 22. maini 2019), 43 päeva (7. augustist 2019 kuni 19. septembrini 2019), 52 päeva (23. septembrist 2019 kuni 14. novembrini 2019) ja 200 päeva (18. novembrist 2019 kuni
5.juunini 2020), s.o kokku 602 päeva umbes kahe aasta jooksul.
14.oktoobril 2020 esitatud täiendavas seisukohas selgitab kaebaja, et tal diagnoositi 2019. a aprillis ja uuesti oktoobris raske depressioon psühhootiliste sümptomitega, kuid sellest hoolimata jätkas vastustaja kartserikaristuste täideviimist. Pärast eelkirjeldatud ajavahemikku on kaebajat hoitud kartseris veel 15. juunist 2020 kuni 28. juulini 2020 (43 päeva), 3. augustist 2020 kuni
22.septembrini 2020 (50 päeva) ja alates 6. oktoobrist 2020. Kaebaja väidab, et Viru Vangla II üksuse juht kiusab teda ning vastustaja jättis õigusvastaselt ära kaebaja pikaajalise kokkusaamise vanematega.
7.Vastustaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. HKMS § 45 lg 1 seab keelamiskaebuse esitamisele olulised piirangud. Nii nagu ei saa keelamiskaebust esitada abstraktselt selleks, et vangla ei määraks kinnipeetavale tulevikus distsiplinaarkaristusi, ei ole keelamiskaebus lubatav ka abstraktselt suure hulga vangla toimingute keelamiseks. Sisuliselt on tegemist kahe eraldi keelamisnõudega: kaebaja soovib, et keelataks nii tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine täiendava julgeolekuabinõuna kui ka kartserikaristuste täitmisele pööramine. Kartserikaristusi ei ole vangla seejuures pööranud täitmisele järjest üldjuhul kauem kui 45 ööpäeva, mida senises kohtupraktikas on peetud lubatavaks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on aga vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks (praegusel juhul kaebajast lähtuva ohu ärahoidmiseks) ning seda on kaebaja suhtes tehtud proportsionaalselt ja vastavalt vajadusele. Ühestki objektiivsest tõendist ei järeldu, et kaebaja terviseseisundi tõttu põhjustaks üksikvangistus talle pöördumatuid kahjustusi. Kaebaja psüühilist tervist on korduvalt hinnatud. Seejuures on kaebajat hinnatud ka Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas, kus kaebaja väidetud probleemid kinnitust ei leidnud. Kaebaja saab enda õigusi tõhusalt kaitsta konkreetseid haldusakte vaidlustades ja seejuures esialgset õiguskaitset taotledes.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Haldus- ja ringkonnakohtu määrused tuleb kaebuse tagastamist puudutavas osas tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks (HKMS § 238 lg 2 neljas lause).
9.Riigikohtus on vaidlusteemaks üksnes see, kas halduskohus tagastas kaebuse õiguspäraselt. Riigi õigusabi küsimuses ei olnud ringkonnakohtu määrus edasikaevatav (HKMS § 119 lg 1 viimane lause). Praeguses menetlusstaadiumis ei ole asjakohased kaebaja poolt Riigikohtule esitatud uued väited vangla õigusrikkumiste kohta. Menetlusse võtmise otsustamise käigus tuleb halduskohtul selgitada välja, kas kaebaja soovib esitada Riigikohtule esitatud uutest väidetest tulenevaid täiendavaid nõudeid ja kas täidetud on nende menetlemise eeldused, sh läbitud kohtueelne menetlus. Samuti tuleb halduskohtul otsustada kaebaja esitatud uute tõendite asja juurde võtmise ja tõendite kogumise taotluse üle.
10.HKMS § 45 lg 1 järgi võib keelamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Riigivastutuse seaduse § 5 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmata jätmist või halduse toimingu sooritamata jätmist, kui haldusakt või toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel võib tagastada 3(5)
3-19-1837 kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (p 1) või kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki (p 2).
11.Kolleegiumi hinnangul asus halduskohus ekslikult seisukohale, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Ka ringkonnakohus, muutes halduskohtu põhjendusi, ei lükanud seda ebaõiget järeldust ümber.
12.Ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja õiguste rikkumise ohtu ei esine, sest vangla psühhiaatri hinnangu kohaselt ei ole kartserisse paigutamine kaebaja puhul vastunäidustatud, viitab sisuliselt kaebuse tagastamisele selle vähese edulootuse tõttu. Sellel alusel võib kaebuse tagastada ainult juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne (HKMS § 121 lg 2 p 21). Isiku üksikvangistusse paigutamine ja seal hoidmine on aga olemuselt isiku õiguste intensiivne riive (vt ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12), mistõttu tuleb kaebuse rahuldamise võimalust hinnata asja sisulisel lahendamisel. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib keelamiskaebuse kaebaja õiguste rikkumise ohu puudumise tõttu tagastada juhul, kui on ilmselge, et haldusakt või toiming, mida kaebaja soovib keelata, ei saa rikkuda tema õigusi, või kui pole põhjust arvata, et vastustaja vaidlusaluse haldusakti annab või toimingu teeb. Keelamiskaebust ei või esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole – kaebajat on viimastel aastatel hoitud pikaajaliselt, sh pikkade ajavahemike vältel katkestusteta üksikvangistuses ning kaebuse esitamise ajal eksisteeris oht, et ta paigutatakse taas üksikvangistusse, kuna pooleli oli distsiplinaarmenetlus. Ka kohtumenetluse ajal on kaebajat hoitud üksikvangistuses ning kaebaja väitel on tal praegugi täitmisele pööramata kartserikaristusi. Juhul kui asja sisulisel lahendamisel osutub kaebaja üksikvangistuses hoidmine õigusvastaseks, ei saa neil asjaoludel kahelda kaebaja õiguste rikkumise ohus. Kolleegium märgib ka, et kaebuse lahendamisel ei ole ühelgi tõendil, sh vangla psühhiaatri hinnangul isiku kartserisse paigutamise lubatavuse kohta, ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendeid tuleb hinnata kogumis (HKMS § 61 lg 2). Muu hulgas võib tähendust omada kaebaja väide, et tal on diagnoositud psüühikahäireid. Kolleegium on aga selgitanud, et pikaajaline üksikvangistus võib kahjustada isegi vaimselt ja füüsiliselt terve isiku tervislikku ja sotsiaalset olukorda (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-15-2943/85, p 19).
13.Samuti võib olla täidetud teine HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud keelamiskaebuse lubatavuse eeldus, et õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Kuigi kaebajal on võimalik esitada kaebusi talle distsiplinaarkaristuse määramist või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavate haldusaktide tühistamiseks, ei pruugi tegemist olla tõhusa õiguskaitsevahendiga. Isegi kui distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane, võib selle täideviimine olla kaebaja vaimse tervise seisundi tõttu õigusvastane. Tühistamiskaebuse rahuldamiseks sel juhul aga alus puuduks, samuti ei pruugi neil asjaoludel olla võimalik kohaldada esialgset õiguskaitset (HKMS § 249 lg 3 järgi tuleb esialgse õiguskaitse määramisel arvestada mh kaebuse perspektiive). Keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega võib esitada konkreetse kartserikaristuse määramise käskkirja täitmise keelamiseks, kuid see ei välista keelamisnõude esitamise õigust juba enne käskkirja andmist, nagu praegusel juhul, kus distsiplinaarmenetlus oli pooleli. Võimalik on ka olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine. Sellistel asjaoludel ei ole kinnipeetaval võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta muul viisil kui keelamiskaebusega.
14.Kaebuse lubatavust ega rahuldamist ei välista kohtute iseenesest õige märkus, et kaebaja saab üksikvangistust vältida vanglas korrarikkumisest hoidudes. Nagu eespool märgitud, võib ka 4(5)
3-19-1837 õiguspäraselt määratud kartserikaristuse täitmisele pööramine osutuda näiteks tervislikel põhjustel õigusvastaseks. Teisalt võidakse kinnipeetavat julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutada ka muul alusel kui tema poolt toime pandud korrarikkumise tõttu (vangistusseaduse § 69 lg 1).
15.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei võinud kaebust tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Selle sätte kohaldamise eelduseks on, et isegi kui kohus kaebuse rahuldaks, ei aitaks see kaasa kaebuse eesmärgi saavutamisele. Praegusel juhul on kaebaja taotlenud, et keelataks tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine. Tegemist on nõudega keelata toimingu sooritamine. HKMS ei välista kaebuse esitamist kehtiva haldusakti täitmise keelamiseks (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-15-2943/85, p 14 ning otsused asjades nr 3-3-1-84-11, p 28 ja nr 3-3-1-3-04, p 12). Juhul kui jõustunud kohtulahendiga oleks kaebaja üksikvangistusse paigutamine keelatud, kehtiks paigutamist ettenägev haldusakt edasi, kuid seda ei tohiks täita. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.