lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-19-1312/16

Rahvastik › Välismaalased

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 17.06.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-19-1312/16
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Rahvastik › Välismaalased
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
17.06.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2520
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
HKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendamineVSS § 32 lg 1HKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusHKMS § 109 lg 1Menetluskulude väljamõistmineHKMS § 175 lg 3Otsuse avaldamineHKMS § 201 lg 4Ringkonnakohtu otsuse sisuHKMS § 215 lg 3Vastukassatsioonkaebuse esitamineHKMS § 59 lg 1Tõendamiskoormus

Viidatud EL õigus

EUR-Lex
Direktiiv 2003/109Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-19-1312/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja07.02.2020

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1312

Haldusasi

XX kaebus Siseministeeriumi 10.06.2019 otsusele nr 124/188 sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamata jätmise asjus Kaebaja – XX, volitatud esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk

Menetlusosalised

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.02.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.02.2020 otsus muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda.

Asendada arvutivõrgus avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.07.2020. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse ( lg 6).

Sarnased lahendid

Rahvastik
  • 10.09.20263-26-2467/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 04.09.20263-26-2476/30Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 28.08.20263-26-2334/29Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 28.08.20263-26-2468/8Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 27.08.20263-26-2646/5Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 26.08.20263-26-2624/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
HMS § 6Uurimispõhimõte
VSS § 29 lg 3
VSS § 31 lg 3
VSS § 72 lg 2
VSS § 74 lg 2
HKMS § 215
HKMS § 116
HKMS § 116

3-19-1312

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.10.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/8008-1 kohaldati XX-le sissesõidukeeld viieks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates, tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisluba ja tehti sundtäidetav lahkumisettekirjutus.
2.XX esitas 28.03.2019 Siseministeeriumile taotluse, milles palus talle PPA 25.10.2017 otsusega kohaldatud sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada. XX põhjendas taotlust sellega, et sissesõidukeelu tõttu ei saa ta esitada tähtajalise elamisloa taotlust ega oodata positiivset otsust. Võrreldes 25.10.2017 otsuse tegemise seisuga on muutunud kohtupraktika. XX on kogu elu elanud Eestis ning vajab ravi, mida Venemaal pole võimalik saada. Eestis elab ka XX ema, kes vajab terviseseisundist tulenevalt abi.
3.Siseministeerium jättis 10.06.2019 otsusega nr 1-24/188 sissesõidukeelu kehtivusaja muutmata. XX on karistatud kriminaalkorras neljal korral. Viimati mõisteti XX süüdi Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega karistusseadustiku § 120 lg 1, § 199 lg 2 p 9, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 64 lg 1 alusel ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle 3 aasta ja 2 kuu pikkune vangistus. Lisaks on XX väärteokorras karistatud 15 korral, sh 14 korral narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel. PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud direktiivi 2003/109/EÜ1 art-s 12 nimetatud asjaoludega. Need taotlejat puudutavad asjaolud ei ole hiljem muutunud. XX süütegusid arvestades on tema suhtes põhjendatud kohaldada preventiivsel eesmärgil sissesõidukeeldu viieks aastaks, et hoida ära uute süütegude toimepanemist. Taotleja on end ise oma tegudega jätnud ilma võimalusest olla koos emaga ja teda abistada. Kuivõrd ka vangistuses viibimise ajal ei saanud taotleja oma emaga tihedalt suhelda ja teda abistada, on alust järeldada, et neil puudub omavaheline sõltuvussuhe. XX ei ole oma taotluses toonud välja asjaolusid, mille põhjal sellise sõltuvussuhte olemasolu saaks tuvastada. XX saab sissesõidukeelu kehtivuse ajal suhelda emaga telefoni ja muude kommunikatsioonivahendite abil. Taotleja väited, et ta on sisuliselt kogu elu elanud Eestis, tal pole Venemaal sugulasi ja tal on seal võimatu sobivat tööd leida, ei ole sellisteks erandlikeks põhjusteks, mis kaaluks üles avaliku korra kaitsmise huvi. XX väide, et ta vajab ravi, mida pole võimalik Venemaal saada, on paljasõnaline; taotleja ei ole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi tõendit.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 10.06.2019 otsuse tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks kustutada kaebaja nimi sissesõidukeelu registrist. 1) Kaebaja on küll Venemaa kodanik, kuid ta asus Eestisse väikese lapsena ning siin elab tema ema. Vastustaja pole hinnanud sissesõidukeelu proportsionaalsust tulenevalt selle pikkusest ning on jätnud analüüsimata eraelu riive. 2) Kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale pole vaidlustatud otsuses põhjendatud. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks esinevad humaansed kaalutlused. Lähtuvalt Riigikohtu 19.02.2019 otsusest asjas nr 3-17-1545 tuleks kaebaja suhtes tehtud otsus ümber vaadata. Kaebaja ei kujuta tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, mis õigustaks tema riigist väljasaatmist ja tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist. Kaebaja on pandud olukorda, kus sissesõidukeeld takistab tal tähtajalise elamisloa saamist ning ta viibib Eestis ebaseaduslikult. Seda asjaolu pole vastustaja oma otsuses analüüsinud. Euroopa Liidu nõukogu 25.11.2003 direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta.

2(6)

3-19-1312

5.Siseministeerium vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Kaebusest ei nähtu, millised asjaolud on vastustaja jätnud kontrollimata ning millised asjaolud on niivõrd muutunud, et tuleks teha teistsugune otsus. Vastustaja hindas otsuse tegemisel kaebajat puudutavaid asjaolusid. Sissesõidukeelu kohaldamise ajaga võrreldes ei ole asjaolud muutunud. 2) Vastustaja on vaidlustatud otsuses käsitlenud kaebaja eraelu riivet. Samade asjaoludega on arvestanud juba PPA oma 25.10.2017 otsuse tegemisel. Kaebaja ema ei ole tema perekonnaliige, kuna kaebaja on täisealine ning erakordset sõltuvussuhet kaebaja ja tema ema vahel ei nähtu. Kaebajal on võimalik emaga suhelda samamoodi nagu vangistuses viibimise ajal. Seda on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) lugenud oma praktikas piisavaks (Grant vs Ühendkuningriigid). Vastustaja on taotlust menetledes palunud kaebajal esitada oma tervise kohta tõendid, mis näitaksid, et tema haigus on nii haruldane, et seda ei ole võimalik Venemaal ravida. EIK on leidnud asjas D. vs Ühendkuningriik, et üksnes ravi-, sotsiaalabiteenuse või muude teenuste saamine vanglas ja nende jätkuva saamise soov ei õigusta riiki edasijäämist. Ka Riigikohus on asjas nr 3-16-2123 leidnud, et terviseseisund ja ravivõimalused sihtriigis võivad olla vaid erandina väljasaatmist välistavateks asjaoludeks. 3) Asjaolu, et kaebaja on pea kogu oma elu elanud Eestis ning tema kodakondsusjärgses riigis puuduvad tal sugulased või hõimlased, ei välista tema väljasaatmist. Kui pikaajaline sisserändaja kujutab reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kaalub avaliku korra kaitsmise huvi üles eraelu riive. PPA on haldusmenetluses andnud arvamuse, et varasema seisukoha muutmiseks pole alust, arvestades kaebaja karistatust, süütegude asjaolusid ja olemust ning muid kaebaja isikuga seotud asjaolusid. Sissesõidukeelu pikkus pole sellest tulenevat alust pidada ebaproportsionaalseks. 4) Kaebaja saadeti 24.09.2019 Venemaale ja sellest alates hakkas kehtima sissesõidukeeld.
6.Tallinna Halduskohus jättis 07.02.2020 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 32 lg 1 järgi teeb Siseministeerium sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluse saamisel esmalt kindlaks asjaolude muutumise või äralangemise või humanitaarsete kaalutluste esinemise. Seejärel hindab Siseministeerium, kas sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine või lühendamine võib ohustada riigi julgeolekut või avalikku korda. Vastustaja ei pea selles haldusmenetluses hindama, kas pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane. Vastustaja saab otsust tehes kontrollida, kas esialgne otsus sissesõidukeelu kohaldamise osas (sh selle pikkus) oli õiguspärane, sest kui see ei olnud õiguspärane sissesõidukeelu kehtestamise ajal ja asjaolud ei ole kaebaja suhtes negatiivses suunas muutunud, ei saa vastav piirang olla õiguspärane ka selle hilisema muutmise kaalumise ajal. Kui esineb ka jätkuv subjektiivsete õiguste riive, tuleb sissesõidukeeld kehtetuks tunnistada. 2) VSS § 31 lg 3 sätestab sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivuse määramisel arvestatavate asjaoludena mh samad asjaolud (Eestis viibimise kestus, vanus, terviseseisund, sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed, mõju pereliikmetele, sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon, side päritoluriigiga jm), mida tuleb arvestada elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel. Seega kui pädev haldusorgan on nimetatud asjaolusid varem hinnanud ja need ei ole hiljem oluliselt muutunud, saab tugineda varasemale hindamisele ning asjaolude muutumatuna püsimisele. Sellisel juhul peab kaebaja põhjendama, kui ta leiab teisiti (VSS § 32 lg-st 1 tulenev taotluse põhjendamise kohustus).

3(6)

3-19-1312 3) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamise osas pole kaebaja viidatud Riigikohtu lahendiga muutunud kriteeriumid, mida peab hinnangu andmisel arvesse võtma. Need asjaolud lähtuvad EIK-i kohtupraktikast (nn Boultif-Üner-Maslov test) ning olid selgelt välja toodud juba nt Riigikohtu 13.04.2016 lahendis asjas nr 3-3-1-2-16 (p 16). Riigikohtu 19.02.2019 otsuses asjas nr 3-17-1545 on uute seisukohtadena märgitud, et kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasneb ka isiku riigist väljasaatmine (otsustatud samas otsuses), peab temast lähtuv oht riigi julgeolekule ja/või avalikule korrale olema tegelik ja piisavalt tõsine. Kui sellist ohu taset ei esine, on pikaajalisele elanikule võimalik anda tähtajaline elamisluba, kuid samas ei ole tähtajalise elamisloa korral isikul enam tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu (otsuse p 36). Samuti selgitas Riigikohus kõnealuses lahendis, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel saab kohus arvesse võtta ka pärast lahkumisettekirjutuse andmist tekkinud asjaolusid. 4) PPA on 25.10.2017 otsuses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel viidanud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-le 1 ning on selle artikli lg-s 3 nimetatud asjaolusid koos EIK praktikast tulenevate kriteeriumidega hinnates põhjendanud, miks kujutab XX tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist. Siseministeerium on oma otsuses viidanud ohule avalikule korrale. PPA andis haldusmenetluses arvamuse, et varasemas otsuses võetud seisukoha muutmiseks pole alust. Kaebaja ei ole oma taotluses toonud välja uusi või muutunud asjaolusid. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab kaebaja oma väiteid tõendama. Kaebaja ei ole tõendanud ühegi VSS § 32 lg-s 1 sätestatud eelduse esinemist. 5) Vastustaja on hinnanud otsuse tegemisel sissesõidukeelu kehtima jäämisega kaasnevat kaebaja eraelu riivet. Ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kaebajal puudub Eestis perekonnaelu, kuna kaebaja kui täisealise mehe perekonnaliige ei ole tema ema ning nende vahel erakordse sõltuvussuhte olemasolu kaebaja ei väida. Emaga suhtlemine on võimalik nii nagu ajal, kui kaebaja viibis kinnipidamisasutuses. Kaebaja pole esitanud haldus- ega kohtumenetluses tõendeid terviseprobleemi kohta, millega on võimalik tegeleda üksnes Eestis. Kaebaja põeb epilepsiat, mis ei ole üldteadaolevalt nii haruldane haigus, et seda ei saaks Venemaal ravida. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Halduskohus rikkus uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Samuti jättis kohus tähelepanuta tuvastatud rikkumised. Kohus pole hinnanud, kas vastustaja on täitnud kohustust kontrollida varasemat sissesõidukeelu kohaldamise otsuse õiguspärasust ja uute asjaolude esinemist. Arvestades kohtupraktika olulist muutumist, tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt PPA otsus sissesõidukeelu kohaldamise osas kehtetuks tunnistada. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja taotluse lahendamisel võtnud arvesse kõige hilisemat Riigikohtu praktikat. Siseministeerium ei analüüsinud seda, et kehtiv sissesõidukeeld välistab tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise. 2) Sissesõidukeelu tähtaja lühendamine on põhjendatud ka tulenevalt sellest, et Eestis elab kaebaja ema, kes vajab kaebaja abi. Kaebaja elab koos emaga ühe perena. Perekonnaelu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 mõttes hõlmab ka suhteid täiskasvanute, kes ei ole loonud oma perekonda, ja tema vanemate vahel. Kohus ei ole välja selgitanud, kas kaebaja ja tema ema vahel esineb sõltuvussuhe. 3)

Vastustaja ei hinnanud sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust.

4(6)

3-19-1312

8.Siseministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Halduskohus on arvestanud kaebaja taotluses ja kaebuses esitatud asjaoludega. Apellatsioonkaebuses pole nimetatud, millised asjaolud on kaebaja arvates sedavõrd muutunud, et sissesõidukeeld tuleks osaliselt kehtetuks tunnistada. 2) Põhiseaduse §-s 26 sätestatud igaühe õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele pole absoluutne. Seaduses sätestatud juhul saavad riigiasutused ja ametiisikud sellesse õigusesse sekkuda mh avaliku korra kaitseks. Selline alus tuleneb ka VSS-st. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb kaebaja poolt oma emale pakutav abi. Kaebaja pole saanud seda teha ka vanglas viibimise ajal. Kaebaja on oma elustiiliga ise seadnud oma lähedased olukorda, kus neil tuleb ilma tema abita hakkama saada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Vastustaja on teinud otsuse VSS § 32 lg 1 alusel, millest tuleneb, et välismaalase põhjendatud taotluse alusel võib Siseministeerium tunnistada sissesõidukeelu kehtetuks või lühendada selle kehtivusaega, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Nimetatud sätte järgi tuleb esmalt tuvastada kas sissesõidukeelu aluseks olevate asjaolude muutumine või äralangemine või humaansete kaalutluste esinemine, mis võiks olla sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või selle kehtivusaja muutmise aluseks. Kui sellise asjaolu esinemine on tuvastatud, tuleb hinnata, kas isik ohustab riigi julgeolekut või avalikku korda ning kaaluda põrkuvaid huvisid.
11.PPA tunnistas 25.10.2017 otsusega kaebaja elamisloa kehtetuks, tuginedes välismaalaste seaduse § 241 lg 1 p-le 1 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-le 1, s.o välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja/või julgeolekule. PPA tegi kaebajale VSS § 72 lg 2 p 7 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu. Puudub vaidlus, et Siseministeeriumi 10.06.2019 otsuse tegemise ajal oli kaebajal kehtiv lahkumisettekirjutus. Kaebaja leidis oma 28.03.2019 taotluses, et kohtupraktika on võrreldes PPA otsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu 19.02.2019 otsuse tegemist asjas nr 3-17-1545 ei saa pidada asjaolude muutumiseks VSS § 32 lg 1 mõttes. Kaebaja ei ole taotluses viidanud teda puudutavatele olulistele asjaoludele, mis oleks pärast 25.10.2017 otsuse tegemist muutunud. Asjaolud, et kaebaja on sisuliselt kogu oma elu elanud Eestis ja tal elab siin haiguse tõttu abi vajav ema, samas kui Venemaal puuduvad tal sugulased ja sissetulek, ning kaebaja põeb epilepsiat, olid haldusorganile teada juba 25.10.2017 otsuse tegemise ajal. Kohtupraktika järgi ei ole sidemete nõrkus kodakondsusjärgse riigiga sissesõidukeelu kehtestamise absoluutseks takistuseks (Riigikohtu 23.09.2019 otsus asjas nr 3-16-2436, p 16). Ka perekonnaliikmete olemasolu Eestis on vaid erandjuhul asjaoluks, mis automaatselt välistab sissesõidukeelu kohaldamise (vt VSS § 29 lg 3); muudel juhtudel tuleb perekonnaliikmetega seonduvat kaalumisel arvesse võtta (VSS § 31 lg 3 p-d 4 ja 5) (samas, p 17). 5(6)

3-19-1312

12.Riigikohus on selgitanud, et kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1110, p 23; otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9-13). Siseministeerium palus kaebajal esitada taotluses toodud väidete tõendamiseks raviarsti kinnitus tema terviseseisundi kohta. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et ta vajab ravi, mida tal pole Venemaal võimalik saada. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid tema ja tema ema vahelise sõltuvussuhte esinemise kohta. Siseministeerium on põhjendatult viidanud asjaolule, et ka vanglas viibimise ajal ei saanud kaebaja enda tegude tõttu oma ema abistada. PPA 25.10.2017 otsusest nähtub, et kaebaja ema on olnud tema viimase kolme kuriteo ohver. Kaebaja eluviisi ja tegusid arvestades tuleb eitada tema ja tema ema vahelise sõltuvussuhte esinemist. Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei asunud omal initsiatiivil välja selgitama asjaolusid, mis võiks anda aluse sissesõidukeelu tähtaega muuta, kuid millele kaebaja polnud oma taotluses viidanud. Kirjeldatud asjaolude põhjal ei nähtu ringkonnakohtule humaanseid kaalutlusi, mis võiks olla sissesõidukeelu seadmise otsuse ümbervaatamise aluseks.
13.Ringkonnakohus märgib, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht, mille PPA on oma 25.10.2017 otsuses tuvastanud, ei ole ära langenud (PPA 09.04.2019 kiri). Üheks avalikule korrale eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks on eelduslikult kuriteo toimepanemise fakt. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17). Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab tema korduv karistamine kriminaalkorras ja väärteomenetluses, sh vägivaldsete isikuvastaste kuritegude ja narkootikumidega seotud süütegude eest. Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Kaebaja toime pandud kuritegude ajendiks on olnud raha hankimine narkootikumide ostmiseks. Võib öelda, et süütegude toimepanemine on kaebajal kujunenud käitumismustriks. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja eraelu riive. Kaebajaga seotud asjaolusid arvestades on viie aasta pikkune sissesõidukeeld proportsionaalne.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
15.Ringkonnakohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.08.20263-26-2626/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 25.08.20263-26-1949/19Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja