Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-572 17. juuni 2020 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Heiki Loot ja Julia Laffranque MTÜ Eesti Keskerakond kaebus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni 14. veebruari 2017. a ettekirjutuse nr 60 tühistamiseks Kaebaja MTÜ Eesti Keskerakond, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Triin Kaurov Vastustaja erakondade rahastamise järelevalve komisjon, esindajad vandeadvokaadid Küllike Namm ja Kristiina Urb-Semjonov Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2019. a otsus MTÜ Eesti Keskerakond kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Arvata kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) kohustas 14. veebruari 2017. a ettekirjutusega nr 60 (nr 31-3/17-1/1) erakonnaseaduse (EKS) § 123 lg 1 ja lg 2 p 1, § 124 lg 2, § 1211 lg 1 p 4 ja lg 2 p 2 alusel MTÜ-d Eesti Keskerakond (KE) kandma keelatud annetuse 110 100 eurot riigieelarvesse ja esitama komisjonile tõendid selle kohustuse täitmise kohta. 2014. a majandusaasta aruande järgi oli 31. detsembril 2014 KE kassas sularaha 174 343 eurot 30 senti ja pangakontol 52 711 eurot. Sularaha summa oli tavatult suur ja mitukümmend korda suurem teiste erakondade majandusaasta aruannetes kajastatust. 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015 tegi KE arvelduskontole AS-s SEB Pank sularaha sissemakseid 110 100 eurot. Sissemakstud raha on teadmata päritoluga. KE kassas selliseid summasid polnud. Seega on EKS § 123 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi tegemist keelatud annetusega. KE esitatud dokumentidest nähtub, et sissemaksed ei ole käsitatavad liikmemaksuna ega annetusena. KE ei järginud raamatupidamist korraldades ja majandustehinguid kajastades raamatupidamise sise-eeskirja, nt ei kajastanud sularaha liikumist kassakontol, vaid aruandvate isikute kontol. Seetõttu ei ole sularahakonto ja aruandvate isikute konto käibed ja saldod
3-17-572 eraldi jälgitavad ega anna õiget pilti erakonna varast. Veenev ei ole väide, et suur kogus sularaha toodi kassasse likviidsuse tagamiseks (kassareservi loomiseks). Raha pangakontol ja kassas on samavõrd likviidne. Seejuures võeti sissemaksetega samadel päevadel arvelduskontolt sularaha. Arusaamatu on, miks ei tehtud sissemakseid ühe summana. KE selgitas, et sularahaarvestus toimus aruandvate füüsiliste isikute kaupa. Sularahakonto 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“ oli ühtlasi erakonna peakassa, mille kaudu liikuv sularaha kajastati erinevatel raamatupidamiskontodel. Pangast toodi raha kassasse, et vältida pangakontode arestimist. Selline põhjendus on arusaamatu, sest ka kassas olevat sularaha on võimalik arestida. Samuti jääb selgusetuks, millel põhines hirm, et raha võidakse arestida. ERJK tellis järelevalvemenetluses EKS § 1210 lg 12 alusel OÜ-lt AMC Audit erikontrolli KE raamatupidamise korraldust ja raamatupidamisarvestust puudutavates küsimustes. Vandeaudiitor koostas 6. juulil 2016 aruande, mis sisuliselt kinnitab kahtlust, et 31. detsembri 2014. a kassainventuuri akt ei ole tõene. KE raamatupidamisarvestus 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2015 ei võimalda saada aktuaalset, objektiivset ja võrreldavat informatsiooni erakonna finantsseisundi, finantstulemuse ja rahavoogude kohta. Vastuolude tõttu dokumentatsioonis pole KE peakassa inventuuri tulemused 31. detsembri 2014. a seisuga usaldusväärsed. KE ei pidanud kassa sissetuleku ja väljamineku orderite põhist kassaarvestust, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kellele on raha antud või kellelt on sularaha saadud. Olukorras, kus erakonnal on raamatupidamisandmete järgi
31.detsembri 2014. a seisuga kassas sularaha 165 969 eurot 80 senti ja kontol 52 711 eurot, ei ole usutav, et ta ei vähenda ega likvideeri võlgnevusi tarnijatele ega maksa tasumata arveid. On põhjust arvata, et KE ei viinud pangast võetud sularaha tegelikult kassasse, vaid kasutas seda ilma raamatupidamises kajastamata, ja reservi ei tekkinud. Sularaha sissemaksetega püüti seadustada isikustamata raha. Tegemist on laekumistega, mida raamatupidamises ei kajastatud taotluslikult õigesti. Kuna pole objektiivset teavet, kui palju pidi 31. detsembril 2014 kassas olema sularaha, ja audiitor leidis, et kassainventuuri ei saa pidada tõeseks , siis ei tõenda esitatud kassainventuuri akt, et sularaha oli 165 969 eurot 80 senti. KE korraldas raamatupidamist teadlikult nii, et sellest ei ole võimalik saada objektiivset informatsiooni. Kuna sularaha liikumise kontrollimist võimaldavaid andmeid ei esitatud, on ERJK veendunud, et nimetatud summasid kassas ei olnud ja neid ei olnud võimalik kassast pangakontole maksta, v.a kui sissemaksed kassasse tehti neid raamatupidamises kajastamata. Pangakontolt sularahas välja võetud summad on KE kulutanud neid kassasse viimata ja vastavaid kuludokumente raamatupidamises kajastamata. Tasumisele kuuluvate maksete pangakonto kaudu, võeti teadmata isikutelt vastu teadmata päritoluga sularaha, mis maksti KE pangakontole ja mida tuleb käsitada keelatud annetusena. Seda tõendab ka 6. detsembril 2016 Postimehes ilmunud artiklis „Kurat, ma ütlen“ kajastatud 18. veebruari 2015. a vestlus Edgar Savisaare, Priit Toobali ja Kalev Kallo vahel. KE eiras raamatupidamise seaduse (RPS) §-des 4, 6 ja 7 ning EKS § 121 lg-tes 4 ja 7 sätestatut selleks, et kontrolli tegijal ei oleks võimalik saada objektiivset jooksvat teavet tegeliku kassajäägi kohta. Kontrollitud ajavahemikul toimunud samaaegne sularaha pangakontole kandmine ja sealt võtmine ning aruandva isiku kulude kajastamine sularahaga samal kontol ei ole kooskõlas mõistliku finantsmajandusliku käitumise ega RPS §-dega 4, 6 ja 7. Selle põhjuseks oli soov varjata sularaha päritolu. Garantiikirjad Midfield OÜ-le anti põhjusel, et erakonnal polnud raha võlgade tasumiseks. Kui kohustus on võimalik täita, ei ole eluliselt usutav ega mõistlik võtta selle asemel pikaajaline rahaline kohustus 730 000 eurot. Kuna ei ole võimalik tuvastada keelatud annetusi teinud isikuid, kellele annetused tagastada, siis tuleb keelatud annetus 110 100 eurot kanda riigieelarvesse (EKS § 124 lg 2).
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutus tühistada.
2(11)
3-17-572
3.Tallinna Halduskohus jättis 22. detsembri 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohus leidis, et kuna ei ole võimalik tuvastada, kes tegi kaebajale annetuse, on vastustaja põhjendatult kohustanud kaebajat kandma keelatud annetuse riigieelarvesse. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebaja ei ole tõendanud, et tema pangakontolt võetud sularaha jõudis erakonna kassasse ja et pangakontole sisse makstud 110 100 eurot pärineb erakonna kassast. Seega tuleb pangakontole sisse makstud summat pidada teadmata päritoluga annetuseks. Kaebaja rikkus RPS ja oma raamatupidamise sise-eeskirja, jättes toimingud tahtlikult dokumenteerimata ja pidades raamatupidamist moel, mis raskendab sellest arusaamist või teeb selle võimatuks. Kaebaja eesmärk oli varjata pangakontolt võetud sularaha kasutamist ja hiljem pangakontole makstud sularaha päritolu; 2) sularaha hoidmine kassas või aruandva isiku käes ei ole keelatud. Seetõttu ei ole kaebajal kohustust põhjendada, miks sularaha välja võeti. See, kas kaebaja põhjendused on vastustaja meelest usutavad või mitte, pole määrava tähtsusega. Kuna sularaha liikumist on keeruline jälgida ja erakonnal on EKS § 121 lg 1 järgi kohustus tagada tulude ja kulude täielik läbipaistvus, siis on oluline sularaha liikumist arusaadavalt kajastada ja vajaduse korral tõendada. EKS § 121 lg 2 järgi võib erakond tulu saada üksnes samas sättes loetletud allikatest; 3) vastustaja küsis kaebajalt pearaamatu ja konto väljavõtteid. Kaebaja esitas need, kuid jättis täitmata nõude esitada 2015. a raamatupidamise algdokumendid. Kaebaja põhjendas dokumentide esitamata jätmist sellega, et nende selekteerimine, komplekteerimine ja esitamine on ajamahukas ja pärsiks tema igapäevast tööd. 2014. a raamatupidamise algdokumente vastustaja kaebajalt ei küsinud. Kaebaja ei esitanud neid ka ise; 4) vastustaja algatas 10. märtsil 2016 kaebaja vastu järelevalvemenetluse võimaliku keelatud annetuse vastuvõtmise kontrollimiseks ja selgitas, miks ja millised kahtlused tal tekkisid kaebaja raha liikumist hinnates. Vastustaja ei nõudnud enam uute dokumentide esitamist, kuid andis kaebajale mitu korda võimaluse esitada arvamus ja vastuväited. Kaebajale pidi dokumentide esitamise vajadus olema ilmselge, arvestades vastustaja kahtlusi ning raamatupidamise algdokumendi tähtsust majandustehingu tõendamisel ja raamatupidamiskirjendite kontrollimisel; 5) kaebaja möönis, et ei järginud raamatupidamiskirjendeid tehes RPS § 6 lg 5 p 1, mis kohustab kirjendis näitama tehingu kuupäeva. Sama nõue on ette nähtud ka kaebaja raamatupidamise siseeeskirjas. Kaebaja selgitas, et kirjendid tehti tagantjärele kuu viimase päeva seisuga, kirjendis näidati kande tegemise, mitte tehingu kuupäev. Ilmselgelt raskendab see kontrollimist. Vastustajal tekkisid põhjendatult küsimused, miks tehti samal päeval pangakontole erinevates summades sularaha sissemakseid ja võeti samal ajal ka sularaha välja. Samuti tekkis vastustajal põhjendatult küsimus, miks kanti sularaha kontole 10421 “büroo sularaha Priit Toobal” alles mitu nädalat pärast sularaha väljavõtmist pangakontolt. Algdokumentide esitamine oli oluline, sest kaebaja pidas kontol 10421 “büroo sularaha Priit Toobal” sularaha kassaarvestust, aruandva isiku käes oleva raha arvestust ja pangakontol tehtud väiksemate tehingute arvestust. Selline arvestus ei võimalda aru saada, kui palju sularaha oli kassas, palju aruandva isiku käes ja kui palju pangakontol; 6) KE ei esitanud 2014. a raamatupidamise algdokumente vastustaja tellitud audiitorile, kuigi viimati nimetatu neid küsis. Kaebaja sõnul jättis ta dokumendid esitamata, sest neid oli keeruline arhiivist kätte saada. See põhjendus on asjakohatu. Dokumentide esitamata jätmise tõttu ei olnud võimalik kaebaja tegevuse õiguspärasust kontrollida. 2015. a raamatupidamise algdokumendid audiitorile esitati; 7) RPS ei reguleeri kassas oleva sularaha liikumise kajastamist. Kaebaja raamatupidamise siseeeskirjas on alg- ja koonddokumentidena ette nähtud piirkondade rahastamise aruanne, piirkondade sularahas tasutud liikmemaksude kogumisleht, piirkondade sularahas tasutud annetuste kogumisleht, algdokumendid kuluarvete kohta, palgalehed, palgaarvestuse koondid, arvelduskontode väljavõtted, tarnijate arved ja lepingud, arvete koonddokumendi ja raamatupidamise õiendid. Täpsemat kassa dokumentatsiooni ja sularaha käitlemise reegleid kehtestatud ei ole. Haldusasjas nr 3-3-1-40-02 (p 7) tehtud Riigikohtu otsusest järeldub, et sularaha liikumise jälgitavuse tagamiseks tuleb koostada kassa sissetuleku ja väljamineku orderid ja/või pidada kassaraamatut ja/või peab aruandev isik koostama 3(11)
3-17-572 sularaha kasutamist tõendavad aruanded. Kaebaja ei esitanud neid vastustajale ega selgitanud, kas ta on koostanud kassa sissetuleku ja väljamineku ordereid ning on jätnud need esitamata või pole ta neid koostanud. Ka eraldi kassaarvestust pidavat kassaraamatut ei peetud või ei esitatud. Konto 10421 “büroo sularaha Priit Toobal” arvestus ei kajasta ainult sularaha arvestust. Seega ei ole selle kaudu võimalik sularaha liikumist arusaadavalt jälgida. Algdokumentide esitamata jätmise tõttu pole kindlust, kas pangakontolt võetud sularaha jõudis kassasse või jäi P. Toobali kätte ja mida ta sellega tegi. Ebaõige on kaebaja arusaam, et oluline on vaid summade klappimine pearaamatus. Kuna erakonnal on EKS § 121 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada tulude ja kulude täielik läbipaistvus, siis on oluline aru saada, mida kaebaja tegi pangakontolt võetud sularahaga ja kust pärineb pangakontole makstud sularaha; 8) audiitor ei leidnud 6. juuli 2016. a aruandes, et kaebaja raamatupidamine on nõuetekohane ja läbinähtav. Audiitor sai kontrollida kaebaja tegevust piiratud ulatuses, sest talle ei esitatud 2014. a raamatupidamise algdokumente. Audiitori analüüsis on olulisi märkusi, milles tuvastati rikkumised raamatupidamise korraldamisel. Raamatupidamiskannetes ei ole majandustehingu kuupäeva, vaid kande tegemise kuupäev. Kontol 10421 on tehinguid debiteeritud ja krediteeritud valesti. Kuna kontol 10421 peeti nii kassaarvestust kui ka arvestust aruandvate isikutega, raskendab see objektiivse ja võrreldava info saamist. Sularaha sissemaksed erakonna kassasse on raamatupidamises korrektselt vormistamata; 9) ebausaldusväärne on audiitori hinnang, et kaebaja dokumenteeris kõik tehingud ja kirjendas neid raamatupidamisregistrites. Audiitoril ei võimaldatud tutvuda kõigi dokumentidega. Ta sai kontrollida vaid pangatehingute kajastamist raamatupidamisarvestuses. Kaebaja raamatupidaja selgitused ei asenda algdokumente. Audiitor viitas raamatupidamise 2014. a aastaaruannet auditeerinud vandeaudiitori kontrollile. Kuna vastustajal oli põhjendatud kahtlus raamatupidamise õiguspärasuses, tulnuks kontrollida raamatupidamise õiguspärasust, mitte tugineda varasematele kontrollimaterjalidele; 10) vastustaja püüdis kaebajalt selgituste ja dokumentide küsimisega koguda tõendeid ning aru saada raamatupidamisarvestusest. Kui vastustajal pole muid võimalusi saada kaebaja valduses olevaid dokumente, läheb tõendamiskoormis kaebajale, kes ainsana saab dokumente esitada, et ümber lükata vastustaja hinnangut. Kaebaja ei esitanud vastustaja nõutud tõendeid ka kohtus. Kaebaja pidas raamatupidamist nii, et kõrvalseisjal polnud võimalik sellest aru saada. Ta ei tõendanud raamatupidamise algdokumentidega, kus hoiti ja mida tehti pangakontolt võetud sularahaga ning kust täpselt pärineb pangakontole sisse makstud sularaha. Kaebaja keeldus kontrollimenetluses korduvalt koostööst vastustajaga. Seetõttu võib lähtuda eeldusest, et kaebaja soovib sularaha liikumist ja päritolu varjata ning tegemist on anonüümse annetusega. Kaebaja ei lükanud sellist järeldust ümber; 11) seda järeldust toetab kriminaalmenetluses jälitustoimingu käigus salvestatud erakonna juhtkonna liikmete vestlus, mida kajastab 6. detsembril 2016 Postimehes ilmunud artikkel. Sellest vestlusest ilmneb mure, et kassas pole raha, kuigi dokumentide järgi peaks seal raha olema. Ilmselgelt räägiti erakonna kassast. Kaebaja pangakonto väljavõttest nähtub, et U. Sõõrumaa kandis 16. veebruaril 2015 kaebajale üle 25 000 eurot, nagu artiklis mainiti. Järeldust, et kassas polnud tegelikult sularaha, toetavad ka maksetähtaja ületanud võlgade tasumata jätmine ja viieaastase kohustuse võtmine garantiikirjadega vaatamata asjaolule, et võlad olnuks võimalik tasuda sularahaga, kui see oleks olemas olnud. Seejuures võeti garantiikirjadega erakonnale oluliselt suurem kohustus (730 000 eurot), kui oli võlgnevus Midfiled OÜ-le (151 900 eurot). Need asjaolud kogumis kinnitavad vastustaja ettekirjutuses toodud järeldusi.
4.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis rahuldamata nii apellatsioonkaebuse kui ka taotluse võtta asja juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Apellatsiooniastme menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et ettekirjutuses on põhjendamispuudusi, kuid 4(11)
3-17-572 selle lõppjäreldused on õiged, sest pole võimalik tuvastada, kellelt saadi sularaha, mis arvelduskontole sisse maksti. Ringkonnakohus vastas apellatsioonkaebusele järgmist: 1) ringkonnakohus ei võtnud istungil vastu kaebaja esitatud kuut kassa väljamineku orderit. Kaebaja sõnul esitas ta need tõendid seetõttu, et vastustaja oli kaebaja hinnangul üllatuslikult ja põhjendamatult leidnud, et tõendamiskoormis on kaebajale üle läinud. Ringkonnakohtu arvates esitas kaebaja need mõjuva põhjuseta hilinenult. Kaebaja vastuväite jättis ringkonnakohus otsusega rahuldamata, sest kassa väljamineku orderite esitamisega viivitati. ERJK kohustas kaebajat 20. jaanuari 2016. a järelepärimisega esitama 2015. a kohta kõik kassa sissetuleku ja väljamineku orderid või nende koopiad hiljemalt 10. veebruaril 2016. Tähtajaks oli märgitud küll 10. veebruar 2015, kuid see ilmselge ebatäpsus ei saanud nõude täitmist takistada. KE keeldus 10. veebruari 2016. a vastusega dokumente esitamast, sest talle on nõude eesmärk ja õiguslik alus arusaamatud ning teavet nõutakse ebamõistlikus ja erakonda ülemäära koormavas mahus ning täitmise tähtaeg on minevikus. ERJK juhtis kassaorderite puudumisele tähelepanu 10. märtsi 2016. a menetluse alustamise teates ja
25.oktoobri 2016. a menetluse kokkuvõttes. Kuid kaebaja ei lisanud neid 11. aprilli 2016. a ja
13.detsembri 2016. a vastuväidetele. Seega pidi kassa väljamineku orderite esitamise vajadus olema kaebajale arusaadav. Vastusest nähtuvalt oli kaebajale selge, et dokumentide nõudmise õiguslikuks alus on EKS § 1211 lg 6 ja nõudele vastamise tähtaeg 10. veebruar 2016. Kaebaja ei taotlenud vastamistähtaja pikendamist või nõude täpsustamist. Halduskohtule ei saa ette heita, et ta ei teinud ettepanekut esitada kassaorderid kohtule; 2) ettekirjutusest nähtub üheselt selle faktiline alus: puudulik sularahaarvestus ei võimaldanud veenduda, et kaebaja arvelduskontole tehti sularahasissemaksed tema kassas olnud rahast. Vastustaja hinnangul polnud kaebaja selgitus likviidsusreservi kohta eluliselt usutav ja seetõttu ei pidanud ta ka tõenäoliseks, et kaebaja säilitab varem pangast võetud raha kassas. Seega käsitas vastustaja tundmatu päritoluga raha anonüümse annetusena; 3) menetlusosalise kontrolli all olevate tõendite või tõendiallikate osas, mis ei saa olla haldusorganile muul viisil teada või kättesaadavad, on haldusorgan täitnud uurimiskohustuse, kui ta on menetlusosaliselt nõudnud tõendite esitamist või tõendiallikate kättesaadavaks tegemist (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-56-16, p 22). See ei tähenda, et haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude või nende puudumise tõendamise koormis läheks menetlusosalisele üle. See annab aluse tõendite esitamata jätmisest järeldada, et tõendeid pole, ja võimaluse tugineda kaudsetele tõenditele või elulisele usutavusele. Kuigi halduskohus märkis ekslikult, et sellisel juhul läheb tõendamiskoormis üle kaebajale, peeti pigem silmas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-st 1 tulenevat menetlusosalise üldist kohustust tõendada asjaolusid, millele ta tugineb. See üldine põhimõte ei saanud olla kaebajale üllatuslik; 4) kuna kaebaja esitas kohtus täiendavalt üksnes 2015. a kassaarvestuse algdokumente, mida nõuti juba järelevalvemenetluses, siis pole tähtis, et ERJK ei küsinud talt 2014. a kassaarvestuse algdokumente, sest kaebajal ei olegi ilmselt esitada oma väiteid kinnitavaid dokumente. Samuti ei ole määrav, et vastustaja ei nõudnud dokumente korduvalt ega hoiatanud sunniraha määramisega. Dokumentide esitamise kohustus tekib nende esmasel nõudmisel. Sunnivahendi kohaldamine oleks asjakohane eelkõige siis, kui haldusorgani hinnangul ei ole menetlust võimalik ilma puuduolevate dokumentideta lõpetada ja on põhjendatud kahtlus, et dokumendid on olemas, kuid neid ei esitata pahatahtlikult. Kuna kassaorderite olemasolule ei osutatud enne apellatsioonkaebust, siis oli vastustajal põhjust eeldada, et neid pole. 2014. a raamatupidamise algdokumente nõuti ka EKS § 1210 lg 12 alusel tehtud audiitorkontrolli käigus. Vandeaudiitori 6. juuli 2016. a aruande järgi jättis kaebaja need esitamata, kuna dokumente on arhiivist raske kätte saada. Halduskohus leidis põhjendatult, et dokumentide esitamata jätmise põhjendus pole asjakohane. Kuna erikontroll tehti järelevalvemenetluses, oli kaebajal kohustus esitada nõutud dokumendid; 5) RPS § 4 p 3 ja § 6 lg 4 järgi peab raamatupidamiskohustuslane kirjendama kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites, iga raamatupidamiskirjendi aluseks peab olema tehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument, millele tuleb kirjendis viidata (kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud RPS § 6 lg 5 p 5; alates 1. jaanuarist 2017 5(11)
3-17-572 kehtiva RPS § 6 lg 5 p 4). Nõuded raamatupidamise algdokumendile on ette nähtud RPS § 7 lg-s 1. Nõudeid kassaarvestuse pidamisele ei ole täpsemalt sätestatud. Tehingute dokumenteerimist ja kirjendamist tuleb reguleerida raamatupidamise sise-eeskirjas, mis hõlmab ka kassaarvestuse korda (RPS § 11 lg 1; Riigikohtu otsus nr 3-3-1-40-02, p 7). Lahendist nr 3-3-1-40-02 nähtub, et sissetulekute ja väljaminekute kohta ei pea tingimata koostama eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele ja kassaraamatu kannete vastavus algdokumentidel näidatud arvandmetele on kontrollitav. Kassaarvestus peab võimaldama tuvastada sularaha jääki kassas iga päeva kaupa, mitte ainult arvestusperioodi lõpus. Kassaraamatut võib ka mitte pidada ja määrata aruandev isik, kellel on õigus hoida enda käes sularaha ja teha sellest väljamakseid. Siis esitab aruandev isik kokkulepitud perioodi lõpus saadud ja kulutatud raha kirjaliku aruande, lisades kulutusi tõendavad algdokumendid. Aruanne on aluseks raamatupidamiskannetele. KE raamatupidamise siseeeskirjas ei ole kassaarvestuse korda üksikasjalikumalt kindlaks määratud, vaid selles loetletakse üksnes majandustehingute dokumenteerimiseks kasutatavaid alg- ja koonddokumente. Samas nähtub eeskirjast, et majandustehinguid kirjendatakse RPS § 7 nõuetele vastavate algdokumentide või nende alusel koostatud koonddokumentide põhjal; 6) kuigi kassaarvestuse täpsema korra kehtestab raamatupidamiskohustuslane, tuleneb eeltoodust, et kõik raamatupidamiskanded peavad tuginema RPS § 7 lg 1 kohastele raamatupidamise algdokumentidele ja võimaldama igal hetkel usaldusväärselt tuvastada kassajääki. EKS § 121 lg-te 1 ja 2 tulenevalt on raamatupidamise, sh kassaarvestuse läbipaistvuse ja kontrollitavuse tagamine erakondade puhul eriti oluline, sest nende varjatud rahastamine võib ohustada demokraatia toimimist. Järelevalveorgan peab saama veenduda, et erakond ei ole võtnud vastu keelatud annetusi. Raamatupidamisregistrite kannete ja pangakontodel kajastuvate liikumiste võrdlemisest ja summade klappimisest ei piisa. Kuna kaebaja kassaarvestuse puuduste tõttu ei saa sularaha liikumist lünkadeta ja sisuliselt kontrollida (raamatupidamine ei olnud pelgalt keerukas, vaid koguni kontrollimatu), pole võimalik ka hinnata, millistest rahalistest vahenditest tehti konkreetsed sularaha sissemaksed. Tõend pangakontolt sularaha väljavõtmise kohta ei tõenda väljavõetud raha kassasse laekumist ega ole seega kassaarvestuse algdokument. Ka ei saa tõend sularaha pangakontole maksmise kohta tõendada panka viidud raha kassast pärinemist ega ole seega samuti kassaarvestuse algdokument; 7) ettekirjutuse järgi ei saa erakonna varast õiget pilti, sest sularaha liikumist ei kajastatud kontol 10111 „Kassa“, vaid erakonna peakassana kasutati kontot 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“, millel kajastati osaliselt ka muid tehinguid (aruandva isiku kulud, mis on tasutud pangakonto kaudu). Ka pole andmeid, mis võimaldaksid kandeid algdokumentidega võrrelda, või pole algdokumente üldse koostatud. Kuu jooksul tehtud tehinguid kirjendati tagantjärele kuu viimase päeva seisuga. Kirjendid ei sisalda tehingu kuupäeva, mis on vastuolus RPS § 6 lg 5 p-ga 1. Sellele juhtis tähelepanu ka vandeaudiitor 6. juuli 2016. a aruande märkustes 1 ja 2. Audiitor pidas esitatud andmete väga piiratud ulatusele vaatamata võimalikuks järeldada, et raamatupidamine vastab olulises osas nõuetele ja
31.detsembril 2014 koostatud kassainventuuri aktis märgitud sularaha jääk vastab raamatupidamise andmetele. Audiitori järeldus ei ole vastustajale siduv, see on vaid üks tõend, millega vastustaja peab arvestama kogumis teiste tõenditega. Kuna audiitor ei saanud tutvuda raamatupidamisregistrite kirjendite aluseks olnud algdokumentidega, vaid näib olevat rajanud oma järeldused 2014. a majandusaasta aruannet auditeerinud teise vandeaudiitori tööpaberile, siis ei või tema järeldustele omistada määravat tähendust. Isegi kui pidada 31. detsembri 2014. a inventuuriakti usaldusväärseks, saaks sellega tõendada üksnes kassas sularaha olemasolu, mitte selle päritolu; 8) kuna kaebaja raamatupidamine ei võimaldanud saada tõsikindlat teavet, kas pangakontolt võetud sularaha jõudis kassasse ja kas pangakontole kantud sularaha on pangakontolt võetud ja kassasse viidud raha, ning kaebaja ei esitanud ka järelevalvemenetluses sularaha liikumist jälgitavaks tegevaid andmeid, siis on ettekirjutuses põhjendatult tuginetud ka kaudsetele tõenditele ja elulisele usutavusele. Ettekirjutus ei põhine pelgalt oletustel. Ettekirjutuse järelduse õigsust on alust eeldada, kui see on asjaolusid arvestades eluliselt kõige usutavam; 9) ettekirjutuses ei peetud veenvaks kaebaja selgitust, et pangakontolt võetud rahast moodustati kassareserv. Raha pangakontol ja kassas on ühtviisi likviidne. Mõlemad on arestitavad. Kuigi kassas 6(11)
3-17-572 oleva sularaha arestimine on keerukam ja aeganõudvam kui arvelduskonto arestimine, ei ole kaebaja ka kohtus esitanud usutavat põhjendust, miks tal oli üldse alust karta pangakonto arestimist. Sellist kartust ei saa põhjendada ainuüksi sellega, et ettekirjutuse ning 2014. ja 2015. a majandusaasta aruannete järgi ületasid KE kohustused käibevara. Põhjendatud ei ole siiski ettekirjutuse seisukoht, et kui kassas olnuks raha, siis oleks mõistlikult käituv isik viinud pärast järelevalve alustamist kogu sularaha panka, et ERJK-le pangakonto väljavõttega tõendada sularaha olemasolu. Kui erakond pidas kassareservi endist viisi vajalikuks, siis olnuks raha panka viimise (kassareservi likvideerimise) asemel pigem mõistlik esitada ERJK-le tõendid kassas sularaha olemasolu ja päritolu kohta. Ka ei ole arusaadav, kuidas saanuks kogu kassas olnud sularaha korraga panka viimine tõendada, et tegemist oli varem pangakontolt võetud summadest moodustatud likviidsusreserviga; 10) kaebaja ei ole esitanud mõistlikke selgitusi, miks tehti kassast võetud sularaha arvelt sissemakseid osaliselt samal päeval korduvalt järjestikuste toimingutega ja juhuslikuna näivates summades. Kuigi sellisest tegevusest üksi ei või teha kaugeleulatuvaid järeldusi, käitus kaebaja siiski tavapäratult ning pidanuks selgitama, miks ta kirjeldatud viisil toimis. Vastustaja pidas põhjendatult ebausutavaks ka seda, et erakond, kellel on raamatupidamisandmete järgi 31. detsembril 2014 võlgnevuste tasumiseks piisavalt raha, ei kasuta seda võlgnevuste likvideerimiseks või vähendamiseks ega maksetähtaja ületanud arvete tasumiseks, vaid võtab uusi varalisi kohustusi (garantiikirjad Midfield OÜ-le). Isikul ei ole küll kohustust vabade rahaliste vahendite arvel võlgu vähendada, kuid võlgade vähendamist võiks pidada tavapäraseimaks käitumiseks ja seega tulnuks kaebajal kõrvalekallet põhjendada. Kuna garantiikirjade väljastamise vajaduse tingis ilmselgelt kaebaja tasumata võlg Midfield OÜ-le ja seetõttu ei oleks Midfield OÜ oma võlausaldajate ees enam olnud piisavalt maksejõuline, siis ei saa väita, et garantiikirjade väljastamine ei puutu üldse asjasse. Kuigi Postimehes ilmunud artiklis kajastatud E. Savisaare, P. Toobali ja K. Kallo vestlusest ei saa samuti otseselt järeldada keelatud annetuste vastuvõtmist, saab sellest siiski välja lugeda, et erakonnal pidi justkui raamatupidamise järgi olema palju sularaha, kuid tegelikult ei olnud, ja lisaraha oleks abiks. See kinnitab kaudselt ERJK järeldust, et pangakontolt võetud summadest sularahareservi ei moodustatud ja sularaha sissemakseid ei tehtud pangast kassasse viidud raha arvel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii ringkonna- kui ka halduskohtu otsuse, saata asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule ning mõista vastustajalt välja kassatsiooniastme menetluskulud. Kaebaja väidab järgmist: 1) ettekirjutusel pole faktilist alust. Vastustaja käsitas teadmata päritoluga raha anonüümse annetusena, sest ta ei pidanud eluliselt usutavaks selgitust, et loodi likviidsusreserv ja pangast võetud raha oli erakonna kassas. Meelevaldne on ilma tõendamata pidada keelatud annetuseks sularaha viimist oma kassast oma pangakontole. Ettekirjutusest ei selgu, milliste eluliste asjaolude alusel leiti, et kaebaja arvelduskontole tehtud sularaha sissemaksed on anonüümsed annetused; 2) ringkonnakohtu arvates halduskohus eksis, kui leidis, et tõendamiskoormis läks üle kaebajale, kuid jättis halduskohtu vea selgelt kõrvaldamata. Ringkonnakohus võttis seisukoha, et pigem pidas halduskohus silmas HKMS § 59 lg-st 1 tulenevat menetlusosalise üldist kohustust tõendada asjaolusid, millele ta tugineb. Ringkonnakohtu oletuslik tõlgendus on arusaamatu. Kui ringkonnakohus pidas halduskohtu seisukohta valeks, tulnuks esitada õige seisukoht. Kui kohtud olid segaduses tõendamiskoormise ja tõendamise küsimuses, siis pidanuks ringkonnakohus igal juhul võtma asja juurde apellatsioonkaebusega esitatud täiendavad tõendid. Isegi kui tõendid oleks jäetud esitamata, võib kaudsetele tõenditele ja elulisele usutavusele tugineda üksnes mõistlikult ja põhjendatult. Halduskohus märkis, et vastustajal oli kahtlusi raha liikumises, kuigi algdokumente oli vastustaja kaebajalt nõudnud 2015. a kohta vaid ühe korra. 2014. a kohta pole algdokumente küsitudki; 3) ringkonnakohus leidis, et ettekirjutuses on arusaamatult loetud kõik ühe kuu pangatehingud tehtuks samal kuupäeval ja seetõttu on ebaõigesti ette heidetud, et mitmel juhul on samal kuupäeval sularaha 7(11)
3-17-572 välja võetud ja ka sisse makstud. Ringkonnakohus märkis aga ootamatult, et vead ettekirjutuses ei muuda olematuks, et kaebaja raamatupidamise ebakorrektsuse tõttu ei olnud võimalik kontrollida panka viidud sularaha allikaid. Seetõttu ei mõjuta need vead ka ettekirjutuse lõppjäreldust; 4) ettekirjutus tuleb ainuüksi nende minetuste tõttu tunnistada kehtetuks. Asjaolude väljaselgitamine oli puudulik, sest kaebaja ei saanud aru , et ta peab esitama ka kassa väljamineku orderid; 5) ringkonnakohus pidas põhjendamatuks ettekirjutuse selgrooks olevat seisukohta, et mõistlikult käituv isik oleks viinud kassast sularaha panka. Ringkonnakohus viitas, et ettekirjutuses ei peetud veenvaks kaebaja väidet, et pangakontolt välja võetud rahast moodustati kassareserv. Likviidne on nii sularaha kassas kui ka pangakontol ja kaebajale ei saa ette heita, et ta otsustas sularaha kassas hoida. Vastustajale on määrav vaid pangakontol raha hoidmine. Kaebaja järeldab, et sularaha kassas hoidmine ongi kogu talle etteheidetav tegu. Kuna ka sularaha on raha, ei ole põhjust raamatupidamislikult eristada kassas ja pangakontol olevat raha. Vastustaja jaoks olnuks aktsepteeritav, kui järelevalvemenetluse ajal oleks kaebaja viinud sularaha kassast panka. Kohus ei saa anda hinnanguid, mida vastustaja ei ole andnud; 6) raamatupidamise keerukus ei anna alust pidada kassast oma pangakontole viidud raha keelatud annetuseks. Sularaha sissemaksed panka ja sularaha võtmised kassasse on tuvastatavad ka täiendavate algdokumentideta. RPS-s pole sätestatud seda, kuidas tuleb kajastada kassas oleva sularaha liikumist. Kaebaja nägi raamatupidamise sise-eeskirjas alg- ja koonddokumentidena ette piirkondade rahastamise aruande, piirkondade sularahas tasutud liikmemaksude kogumislehe, piirkondade sularahas tasutud annetuste kogumislehe, algdokumendid kuluarvete kohta, palgalehed, palgaarvestuse koondid, arvelduskontode väljavõtted, tarnijate arved ja lepingud, arvete koonddokumendid, raamatupidamise õiendid. Esitatud raamatupidamise andmed võimaldavad saada aktuaalse, objektiivse ja võrreldava informatsiooni kaebaja finantsseisundi, finantstulemuste ja rahavoogude kohta; 7) ka ei saa keelatud annetust järeldada sellest, kuidas raamatupidamises kirjendati kandeid ja millise sagedusega neid tehti. Kõik kanded lähtuvad algdokumentidest. Kaebaja ei tugine üksnes pearaamatu kannetele. Ta pidas kontol 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“ sularaha arvestust, aruandva isiku käes oleva raha arvestust ja pangakontol tehtud väiksemate tehingute arvestust. Ehkki ühel kontol peeti erinevaid arvestusi, on sularaha liikumine selgelt jälgitav. Tõele ei vasta väide, et pole andmeid, mis võimaldaksid kandeid võrrelda algdokumentidega, või et algdokumente ei ole üldse koostatud. Ringkonnakohus ei võtnud asja juurde kaebaja esitatud 2015. a algdokumente; 8) kohtud ei arvestanud raamatupidamise auditeerimise andmeid. Nad viitasid, et vastustaja tellitud audiitor ei saanud tutvuda kirjendite aluseks olnud algdokumentidega. Kaebaja raamatupidamise audit minetusi ei täheldatud. Ka vastustaja tellimusel koostatud vandeaudiitori aruandes ei täheldatud, et
31.detsembri 2014. a seisuga tehtud kassa inventuuri käigus oleks leitud midagi keelatud annetusele viitavat. Vandeaudiitori hinnangul on kaebaja dokumenteerinud kõik majandustehingud ja kirjendanud algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõik tehingud raamatupidamisregistrites. Kaebaja esitas vastustajale 24. septembril 2015 AS Danske Bank arvelduskonto väljavõtte, millest nähtub, et 2014. a võttis P. Toobal pangakontolt sularahana 134 250 eurot. See raha viidi kassasse. Kahtlused sularaha päritolus on ainuüksi sellega kõrvaldatud. Kaebaja kõik tehingud, sh sularahatehingud, on kirjendatud. Isegi kui raamatupidamisele on etteheiteid, ei ole võimalik sellest järeldada keelatud annetusi; 9) kohtute ja vastustaja arvates ei esitanud kaebaja mõistlikke selgitusi, miks tehti kassast välja võetud sularaha arvelt sissemakseid osaliselt samal päeval järjestikuste toimingutega juhuslikuna näivates summades. Anonüümse annetuse tõendamisel tugineti maksetähtaja ületanud võlgadele, viieaastase kohustuse võtmisele garantiikirjade väljaandmisega ja Postimehes ilmunud artiklile. Kuid võlausaldajate ees kohustuste täitmine, kaebajale teenust osutanud isiku võlausaldajatele antud garantiikirjad ja ajakirjanduses avaldatud vestlus ei näita, et panka viidud raha on keelatud annetus; 10) ettekirjutuse järgi tekitab kahtlust, et kaebaja võttis ühel ja samal päeval pangakontolt sularaha ja viis sularaha ka panka. Samal päeval korduvalt tehtud sularaha sissemaksed ei saa näidata keelatud annetust. Halduskohus märkis õigesti, et sularaha hoidmine kassas või aruandva isiku käes ei ole 8(11)
3-17-572 iseenesest keelatud ja seetõttu ei ole kaebajal kohustust põhjendada, miks sularaha välja võeti. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et sellel, kas kaebaja põhjendused on vastustaja meelest usutavad või mitte, pole määravat tähtsust; 11) ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et pole usutav, et kaebaja oleks jätnud võlgnevuse likvideerimata, kui tal ka tegelikult oleks 31. detsembril 2014 olnud selleks piisvalt raha. Sellele seisukohale ei saa rajada ettekirjutuse põhjendust. Kaebajal ei ole kohustust kasutada oma vaba raha võlgnevuste vähendamiseks. Samuti ei saa tekitada kahtlust see, kui tavapärases majanduskäibes tehakse ühel ja samal päeval mitu korda pangatehinguid, sh sularaha sisse- ja väljamakseid; 12) ringkonnakohus märkis, et ei saa väita, et garantiikirjade väljastamine ei puutu üldse asjasse, sest nende väljastamise tingisid ilmselgelt kaebaja tasumata võlad Midfield OÜ-le, mille tõttu ei oleks Midfield OÜ oma võlausaldajate ees olnud piisavalt maksejõuline. Garantiikirjad ei ole seotud kaebaja rahaliste vahendite ega sellega, kas kaebajal oli võlgnevusi Midfield OÜ-le. Garanteeriti nõudeid Midfield OÜ vastu. Garantiikirjad olid vajalikud, et tagada kaebaja reklaamikampaania korraldaja Midfield OÜ kohustuste täitmist enda võlausaldajate vastu; 13) Postimehe artiklist ei saa järeldada keelatud annetust. Artiklist ei nähtu, kellel on sularahakriis, kellele on tehtud ülekandeid. Kui ka tegemist oleks kaebajat puudutava artikliga, ei kajastu selles vaidlusalused sularaha sissemaksed. Ringkonnakohus märkis, et artiklis kajastatud vestlusest ei saa otseselt järeldada keelatud annetuste vastuvõtmist, kuid leidis, et sellest saab siiski välja lugeda, et erakonnal pidi raamatupidamise järgi olema palju sularaha, aga tegelikult ei olnud, ja lisaraha oleks abiks. Kui kohus lubab tõendina kasutada artiklit, milles ei kajastata ettekirjutuses nimetatud summasid, viib see meelevaldse haldusmenetluseni. U. Sõõrumaa annetus ei saa kinnitada, et kaebaja pangakontolt varem välja võetud sularaha viimine panka oma kontole on keelatud annetus.
7.ERJK palub jätta kassatsioonikaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata ning nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsuse muutmata.
9.ERJK heidab kaebajale ettekirjutuses ette anonüümse annetuse vastuvõtmist. EKS § 123 lg 2 p 1 järgi on anonüümne annetus keelatud. Anonüümse annetusena on käsitatav kaebaja arvelduskontole sisse makstud sularaha, mille päritolu ei ole ERJK-l õiguspärases menetluses õnnestunud teada saada. Ettekirjutuse järgi tuleb keelatud annetus 110 100 eurot kanda riigieelarvesse. Kolleegiumi arvates ongi ettekirjutuse selgrooks see, et erakonna sularahakassast panka erakonna kontole viidud sularaha päritolu ei ole teada, põhjusel, et erakonna raamatupidamine ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, ei ole läbipaistev ning raha päritolu tõendavaid raamatupidamise algdokumente 2014. a kohta ei esitatud ERJK määratud audiitorile ja 2015. a raamatupidamise algdokumente ei esitatud ERJK nõudel komisjonile. Ettekirjutuse selgrooks ei ole erakonna kassast sularaha panka viimine. Sellest lähtusid ka kohtud.
10.Erakondade roll parlamendi moodustamisel ja riigi valitsemisel eeldab tema rahavoogude dokumenteerimise täielikku läbipaistvust. EKS § 121 lg 1 järgi on erakond kohustatud demokraatia põhimõttest lähtudes tagama oma tulude ja kulude seaduslikkuse ja täieliku läbipaistvuse vähemalt sama seaduse peatükis 21 ettenähtud viisil. Seda sätet ei saa mõista nii, et piisav on, kui erakond esitab ERJK-le seadusega nõutavaid perioodiliselt esitatavaid andmeid või kajastab raamatupidamises enda rahavooge kuu või mõne muu ajavahemiku lõpu seisuga. Rahaasjad on läbipaistvad, kui nad on läbipaistvad ajateljel. EKS § 1211 lg 2 p 1 ja lg 6 järgi on ERJK-l õigus nõuda erakonnalt ka muid dokumente, et veenduda, kas erakond on saanud tulu üksnes allikatest, mis on EKS § 121 lg-s 2 ammendavalt loetletud. 9(11)
3-17-572 Erakond vajab tegevuseks paratamatult raha ja ta saab selleks kasutada ka kassas või pangas olevat raha. Loomulikult võib erakond võtta pangast sularaha ja viia selle oma kassasse, seda ka nn likviidsusfondi moodustamiseks, samuti võib ta viia kassast raha oma pangakontole. Kuid erakonna tulude ja kulude jälgitavuse tagamiseks peavad erakonnal olema raamatupidamise seaduse nõuetele vastavad algdokumendid, mis kajastavad mh iga üksikut kassatehingut, võimaldamaks vajaduse korral päeva kaupa kindlaks teha iga erakonna kassasse laekunud rahasumma päritolu ning erakonna kassaseisu. Piisav ei ole kassaseisu kajastamine mingi perioodi lõpu seisuga. Kui kassaseisu tõendamise kohustus piirduks mingi arvestusperioodi lõpu seisu tõendavate dokumentide esitamise kohustusega, siis ei oleks võimalik kontrollida läbi kassa liikunud raha päritolu. Seega peaks raamatupidamise algdokumentide olemasolu ja esitamise ning läbipaistva raamatupidamise korraldamise vajadus olema erakondadele selge ka ilma praegusest detailsema regulatsioonita EKS-s. Erakonnaseadust tuleb mõista nii, et erakonnad peavad oma raamatupidamise sise-eeskirja koostama ja oma rahaasju ajama sellisel moel , et kõik erakonna sularahatehingud oleksid läbipaistvad.
11.Kolleegium nõustub kohtutega, et keskerakonna kaks arvepidamist (kassa ja erakonna raamatupidamise konto 10421 „büroo sularaha Priit Toobal“) ei taganud sularahatehingute läbipaistvust. Lõppjärelduse seisukohalt pole oluline, et summad pearaamatus klappisid. Vaja on tõsikindlaid tõendeid sularaha liikumise kohta (raamatupidamise algdokumente). Kaebaja raamatupidamine ei võimaldanud saada tõsikindlat teavet, kas pangakontolt välja võetud sularaha jõudis kassasse ja kas pangakontole kantud sularaha pärines varem pangakontolt välja võetud ja kassasse viidud rahalistest vahenditest. Erakond ei ole ka järelevalvemenetluses asjakohaseid andmeid esitanud. Kassatsioonkaebuses esitatud üldsõnalised kinnitused ei lükka ümber kohtute järeldust.
12.Vaidluse põhiküsimuseks on, kas ettekirjutusel on faktiline alus. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et seda pole. Ettekirjutuse faktiliseks aluseks ei ole sularahakassas olnud raha erakonna pangakontole viimine. Ettekirjutuse faktiliseks aluseks on see, et kaebaja jättis 2014. ja 2015. a kohta erakonna kassas oleva raha päritolu tõendavad raamatupidamise algdokumendid audiitorile ja ERJK-le esitamata, olgugi et viimati nimetatud neid nõudsid. Seetõttu ei olnud raamatupidamise algdokumentide alusel võimalik kontrollida päeva kaupa kassasse tulnud raha päritolu ega kassast võetud raha saatust ning erakonna raamatupidamine ei andnud tuludest ja kuludest selget ja usaldusväärset pilti.
13.ERJK-l tuli järelevalvemenetluses jõuda selgusele, kas erakonnal on 2014. ja 2015. a kohta kassas oleva raha päritolu tõendavad algdokumendid. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei esitanud selliseid raamatupidamise algdokumente 2015. a kohta ei ERJK nõudel ega ka omal algatusel komisjonile haldusmenetluses. 2014. a kohta nõudis neid dokumente komisjoni määratud vandeaudiitor, kes 6. juulil 2016 esitatud aruande märkuses 3 leidis, et 31. detsembri 2016. a seisuga, s.o inventuuri tegemise seisuga, pole selge, kas aruandluses kajastatud sularaha jääk, mille olemasolu kontrollimiseks inventuur tehti, on õige. Audiitor leidis, et kassainventuuris märgitud sularaha jäägi õigsust ja põhjendatust
31.detsembri 2014. a seisuga saab hinnata, võttes arvesse audiitori aruande märkuses 3 toodut. Audiitor nentis, et KE ei esitanud talle 2014. aasta raamatupidamise algdokumente ehk kuludokumente aruandvate isikute tehtud kulude kohta ning audiitoril ei õnnestunud neid kontrollida, kuna dokumendid asuvat erakonna raamatupidaja sõnul arhiivis ja neid on raske kätte saada. KE saatis
13.detsembril 2016 ERJK-le seisukoha, milles leidis, et kuna komisjoni etteheited on tõendamata, asjakohatud ja oletuslikud ning menetluses on kulunud palju maksumaksja raha, siis võiks komisjon juhinduda enda tellitud aruande kokkuvõttes märgitud järeldustest. Komisjon on seda kirjeldanud ettekirjutuse p-des 5.8, 5.9 ja 4.24.
10(11)
3-17-572 Kolleegium on seisukohal, et sellises olukorras oli põhjendatud ERJK järeldada, et väidetavalt erakonna kassast panka viidud raha on tundmatu päritoluga ja seega keelatud annetus. Komisjon ei olnud kohustatud erakonnalt uuesti küsima raamatupidamise algdokumente 2014. a kohta. Komisjon võis lähtuda sellest, et tema määratud audiitori nõuet esitada 2014. a kohta dokumendid ei täidetud ja audiitor sai 2014. a raamatupidamisdokumentidega tutvuda vaid piiratud ulatuses. Audiitori aruande märkused on audiitori järelduste lahutamatu osa. Kohtud on audiitori märkustele osutanud. Dokumentide esitamise vajadus nii 2014. kui ka 2015. a kohta pidi kaebajale selge olema nende esitamise nõude saamisest. Dokumentide korduv nõudmine pärast erakonnalt vastuste saamist või sunnirahaga hoiatamine ei olnud praegusel juhul vajalik. Keskerakonna väidetest ja tegevusest tuleb järeldada, et ta on seisukohal, et 2014. ja 2015. a kohta on tal raamatupidamise algdokumendid olemas. Erakonnale pidi olema ka arusaadav, et ERJK-le ja audiitorile raha päritolu tõendavate algdokumentide esitamata jätmise tagajärjeks võib olla EKS § 1211 lg 2 p-s 4 nimetatud ettekirjutuse tegemine.
14.Ringkonnakohus jättis õigesti kaebajalt vastu võtmata alles apellatsioonimenetluses 2015. a kohta esitatud tõendid. Nende dokumentide esitamise vajadus, isegi kui see varem võis kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal puududa, pidi kaebajale olema selge juba ettekirjutuse halduskohtus vaidlustamisel. Ettekirjutus tugines nende tõendite esitamata jätmisele. Halduskohtu seisukoht ei saanud olla üllatuslik. 2014. a kohta ei esitatud raamatupidamise algdokumente ka ringkonnakohtule.
15.Kolleegium on seisukohal, et eeltoodu tõttu piisanuks ettekirjutuse põhjendamiseks järgmistest argumentidest: erakonna raamatupidamine ei võimaldanud saada kaebaja sularahatehingutes kasutatud raha päritolu kohta adekvaatset ülevaadet; kuigi kaebajalt nõuti 2014. ja 2015. a kohta raamatupidamise algdokumente, jättis ta need esitamata; ERJK-l ei olnud võimalik erakonna kassast panka viidud sularaha päritolu kindlaks teha, mistõttu tuli seda raha käsitada keelatud annetusena.
16.Kassatsioonkaebuse väidetele, mida eeltoodu ei hõlma, vastab kolleegium kokkuvõtvalt järgmist. Ringkonnakohus parandas arusaadava selgusega halduskohtu eksimuse tõendamiskoormise ülemineku kohta, esitades seisukoha, et tegemist oli HKMS § 59 lg-st 1 tuleneva menetlusosalise üldise kohustusega tõendada asjaolusid, millele ta tugineb, ning et see on kohtumenetluse üldine põhimõte, mis ei saanud olla kaebajale üllatuslik. Ringkonnakohus ei jätnud küsimust lahtiseks. Ettekirjutuse põhijärelduse õigsuse seisukohalt pole määravat tähtsust põhjendustel, mis puudutavad kaebaja finantskäitumise mõistlikkust ja elulist usutavust, likviidsuse tagamiseks kassareservi moodustamist, kassas ja pangakontol oleva raha arestimise võimalikkust, kassast välja võetud sularaha arvel sissemaksete tegemist osaliselt samal päeval korduvalt järjestikuste toimingutega ja juhuslikuna näivates summana, erakonna võlgnevusi ja nende tasumiseks vajalikku raha, erakonna võetud uusi varalisi kohustusi, s.o garantiikirju Midfield OÜ-le, Postimehes 6. detsembril 2016 ilmunud artiklis kajastatud 18. veebruari 2015. a vestlust E. Savisaare, P. Toobali ja K. Kallo vahel ning U. Sõõrumaa annetust. Kohtud ei ole sellele määravat tähendust ka omistanud. Kolleegium märgib, et viide U. Sõõrumaa annetusele ja selle kajastamisele erakonna aruandluses oli ilmselgelt määratud näitama, et artiklis kajastatud vestluses rääkisid erakonna juhtliikmed kaebaja rahalisest seisust.
17.Kaebaja kassatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kaebus jääb rahuldamata (HKMS § 108 lg 1). Tasutud kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.