Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-1503 28. veebruar 2020 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest A kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Kaebaja A Vastustaja Tartu Vangla Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2018. a otsus A kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2017. a otsuse resolutsiooni punkt 2 ja Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2018. a otsus. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 2. detsembri 2016. a käskkirjaga nr 6-1/1283 A suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: piiras tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelas kehakultuuriga tegelemise ja paigutas ta eraldatud lukustatud kambrisse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja hiljem seitsme päeva pikkuse kartserikaristuse määramise põhjuseks oli kahe kinnipeetava vahel toimunud sõnavahetus, mille lõpuks kaebaja lõi kaaskinnipeetavat rusikaga alalõua pihta. 9. jaanuaril 2017 ja 9. veebruaril 2017 otsustas vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist jätkata, kuna kaebaja käitus endiselt agressiivselt.
2.Kaebaja esitas 15. mail 2017 vastustajale kahju hüvitamise taotluse, mis oli sõnastatud järgmiselt: „Palun Teid hüvitada mulle 86 € mittevaralise kahjuna seoses sellega et mina viibisin „üksinda“ alates 02.12.16 a kuni 28.02.17 a VangS § 69 alusel ilma - võimaluseta taasühiskonna tegevuseta (kursuseta); – aknad olid sissekeevitatud (värske õhk oli 1t/päevas) - ilma piisava venekeelse ajaleheta - ilma keedukannuta - ilma telerita - ilma Eesti keele kursuseta (lõpes 12.12.16).“
3.Taotluses märgitud lisadeks on kaebaja poolt Justiitsministeeriumile aprillis 2017 esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlus ja dokument, millega Justiitsministeerium tagastas taotluse põhjusel, et selle lahendamine kuulub Tartu Vangla pädevusse. Kaebaja oli Justiitsministeeriumile esitatud taotluses seisukohal, et üksikvangistus on põhiseadusevastane. Kaebaja väitis, et ta viibis üksinda kambris ilma võimaluseta õppida riigikeelt ja „parandus“grupi tööta (sotsiaal-psühholoogita) 2. detsembrist 2016 kuni 28. veebruarini 2017, kokku 86 päeva, ja kambri aknad olid kinni keevitatud. Kaebajal oli võimalik kuulata üksnes Raadio 4, kasutada teatud aegadel arvutit ning vahel lugeda eestikeelseid ajalehti ja raamatuid. Veel väitis kaebaja, et psüühikahäiretega kinnipeetavat ei tohi üksikvangistusse paigutada, ja loetles endal diagnoositud psüühikahäireid.
4.Vastustaja jättis 17. juulil 2017 taotluse rahuldamata. Ta oli seisukohal, et kahju hüvitamist taotletakse seoses akende kinnikeevitamise, piisava arvu venekeelsete ajalehtede, keedunõu ja teleri puudumise ning taasühiskonnastava tegevuse ja eesti keele kursuste mittevõimaldamisega. Vangla ei pidanud neid tingimusi õigusvastaseks.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et Tartu Vangla hüvitaks talle inimväärikuse alandamise ja ajutise tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju „seoses üksikvangistusega“. Hüvitise palus kaebaja määrata kohtu äranägemisel. Kaebaja väitis, et tal on mitmed psüühikahäired. Kaebuse kohaselt viibis ta 86 päeva üksinda ilma värske õhu juurdepääsuta (aken oli kinni keevitatud), taasühiskonnastava tegevuseta, piisavate venekeelsete ajalehtedeta, keedukannuta, telerita ja võimaluseta osaleda eesti keele kursusel. Olukord tekitas kaebajas solvumist, hirmu, ärevust, ärritust ja nördimust. Põhjendamaks enda üksikvangistusse paigutamise õigusvastasust, viitas kaebaja Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) järgmistele dokumentidele: CPT/Inf (2011) 28 (p 56), CPT/Inf (2014) 01 (p 62) ja CPT/Inf (2001) 16 (p 30).
6.Tartu Halduskohus jättis 11. oktoobri 2017. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse tervisekahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata. Otsuse resolutsiooni p-ga 2 jättis halduskohus kaebuse ülejäänud osas rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) asjas ei vaielda julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle. Seega pole asjakohane kaebaja väide, et talle pandud diagnooside tõttu ei oleks tema suhtes tohtinud täiendava julgeolekuabinõuna kohaldada eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist; 2) täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisega kaasnevad piirangud ei ole iseenesest põhiseadusvastased. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-st 1 tulenevalt ei pea aken olema avatav. Kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus. See, et kaebaja ei saa kambrit lisaks tuulutada, on ebameeldivus, mis kaasneb vangistuses viibimisega, kuid ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist. Piisav õhuringlus on tagatud sundventilatsiooniga. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud; 3) veekeedukann ei ole justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 järgi kambri kohustuslik sisustuselement. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetava õigust nõuda kambris sooja vee olemasolu. Seega ei olnud kambris veekeedukannu kasutamise mittevõimaldamine õigusvastane; 4) kaebaja väitis, et ei saanud lugeda piisavalt venekeelseid ajalehti. See, et vangla on korraldanud ajalehtede lugemise järjekorra alusel, ei välistanud võimalust lugeda ajalehte ega olnud õigusvastane. Informatsiooni kättesaadavus oli lisaks tagatud võimalusega kuulata venekeelset raadioprogrammi. Vanglal pole kohustust paigutada igasse kambrisse teler. VangS § 41 lg 2 valguses oli õigustatud ka
2(6)
3-17-1503 telesaadete jälgimise ajutine piirang. See piirang ei riivanud ülemäära kaebaja õigust saada informatsiooni; 5) VSkE §-st 101 tulenevalt on põhjendatult piiratud kaebaja riigikeele tundidest osavõttu. Liikumispiirangute kohaldamise aeg moodustas vähem kui veerandi kursuse kestusest. Kaebaja on kursuse edukalt läbinud; 6) täiendavate julgeolekumeetmete iseloomust tulenes, et kaebajal polnud võimalik osaleda väljaspool kambrit toimuvates taasühiskonnastavates tegevustes või tööhõives; 7) kaebaja ei ole vastustajalt nõudnud tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist ega väitnud kohtueelselt ka terviseprobleeme, mille kohta ta on esitanud kohtumenetluses tõendi. Seega ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust tervisekahju hüvitamise nõudes. Kaebus jääb selles osas läbi vaatamata.
7.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse kohaselt viibis kaebaja üksinda kambris 2. detsembrist 2016 kuni
28.veebruarini 2017 ning talle ei võimaldatud telerit, kursusi, keedukannu ega venekeelseid ajalehti. Jalutuskäike võimaldati selle 86 päeva jooksul ainult üks tund päevas ning aknad olid kinni keevitatud. Kui kinnipeetaval on puue (psüühikahäired), siis peaks ta saama ravi, mitte ei tohi teda paigutada VangS § 69 alusel isolatsiooni.
8.Pärast seda, kui ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta, esitas kaebaja täpsustatud taotluse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja teha selles osas uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebaja viitas sellele, et oli 86 päeva jooksul iga päev 23 tundi üksinda kambris ning lisandusid muud piirangud: ei olnud telerit, keedukannu, venekeelseid ajalehti ega võimaldatud tal kursustel osaleda.
9.Ringkonnaohus võttis 5. detsembril 2017 menetlusse apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 peale.
10.Tartu Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2018. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 muutmata. Ringkonnakohus muutis otsuse resolutsiooni p-ga 2 halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 osaliselt ja jättis riigi kanda riigilõivu 250 eurot, mille tasumisest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud. Otsuse resolutsiooni p-ga 3 jättis ringkonnakohus kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (250 eurot) riigi kanda. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist: 1) kaebaja ei ole vastustajale esitatud taotluses nõudnud kahju hüvitamist seoses sellega, et teda ei tohtinud tervise tõttu paigutada üksikkambrisse. Kaebaja tugineb sellele kaebuses ja apellatsioonkaebuses. Kuna vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotlus ei hõlmanud tervisekahju, ei saa kohus asja lahendamisel ka kaebaja sellise väitega arvestada (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p-d 12–14). Seepärast nõustus ringkonnakohus halduskohtuga, et kuna praeguses asjas ei vaielda julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle, ei ole asjakohased kaebaja väited, et tema diagnoose arvestades ei oleks tohtinud teda eraldatud lukustatud kambrisse paigutada; 2) kuna kambris oli VangS § 45 lg 1 nõuetele vastav elutegevuseks vajalik sundventilatsiooniga tagatud õhuhulk, siis ei pidanud kambri aken käima tuulutamiseks lahti. Varasema kohtupraktika kohaselt viitab VangS § 45 lg 1 Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavatele nõuetele“, kuid sätestab samas vangla eripära arvestades erisuse määruse nr 38 p-st 5. Nimelt ei pea kambri aken olema avatav. See, et kaebaja ei saa kambrit lisaks tuulutada, on ebameeldivus, mis kaasneb vangistuses viibimisega. Samas ei too see asjaolu kaasa kaebaja õiguste rikkumist (Tartu Ringkonnakohtu 5. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-10-157, p 7, ja 18. juuni 3(6)
3-17-1503 2015. a otsus asjas nr 3-15-193, p 4). Need seisukohad on kohaldatavad ka majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lg 3 tõlgendamisel, millele kaebaja viitab; 3) kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses nimetanud asjaolusid, millest järelduks, et kambris teleri ja veekeedukannu puudumine on õigusvastane. Ka ei ole apellatsioonkaebuses põhjendatud, miks on vaatamata halduskohtu põhjendustele siiski õigusvastane, et kaebajale ei tagatud rohkemate venekeelsete ajalehtede lugemise võimalust, või see, et kaebaja ei saanud täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise tõttu osa võtta kursustest. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt saaks nimetatud olukordi pidada õigusvastaseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks otsustamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebaja väidab, et psüühikahäiretega kinnipeetavat ei tohi paigutada üksikkambrisse. Ta esitas mitu korda Tartu Vanglale kaebuse, et ei ole nõus üksikkambris viibima (vt nr 1-13/112-1, lk 9 8. reas sõna „üksinda“; nr 11-7/439-21, lk 9 pöördel
2.reas sõna „üksikvangistus“; nr 11-7/439-16, lk 10 15. reas; nr 1-11/46-1, lk 13 pöördel „üksikvangistus“). Seega on ringkonnakohus tõendeid vääralt hinnanud ja teinud menetlusvea.
12.Kaebaja esitas 9. detsembril 2019 taotluse, milles palus arvestada CPT 27. septembrist kuni
5.oktoobrini 2017 toimunud külastuse aruande p-ga 78, mis käsitleb üksikvangistust, ja Vabariigi Valitsuse vastusega CPT raportile (p 78, lk 38).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada menetlusõiguse normi (HKMS § 2 lg 4 teine lause) ebaõige kohaldamise tõttu. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 ning halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue hüvitada mittevaraline kahju inimväärikuse alandamise eest, mis seisnes tagajärgedes, mille väidetavalt põhjustasid eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning kambritingimused ja piirangud: kinni keevitatud aken, teleri, piisaval arvul venekeelsete ajalehtede ja keedukannu puudumine, samuti eesti keele kursustel ja taasühiskonnastavas tegevuses osalemise mittevõimaldamine. Kaebus tuleb saata viidatud osas Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks.
14.Kassatsiooniastmes ei ole enam vaidlust tervisekahju hüvitamise nõude üle, mille halduskohus jättis otsuse resolutsiooni p-ga 1 läbi vaatamata. Pärast seda, kui kaebaja sai apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruse, täpsustas ta apellatsioonkaebust ja vaidlustas ainult halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, millega halduskohus jättis kaebuse läbi vaadatud osas rahuldamata. Seega ei olnud tervisekahju üle ringkonnakohtus enam vaidlust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1) ning Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud (HKMS § 229 lg 1 teine lause).
15.Kuigi kaebaja ei nimetanud apellatsioonkaebuses ega selle hilisemas täpsustuses otsesõnu kambrivälise taasühiskonnastava tegevuse võimaldamata jätmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist, hõlmab tema viide kursuste puudumisele kolleegiumi hinnangul ka taasühiskonnastava tegevuse puudumist. Kaebaja apelleeris halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tervikuna.
16.Kassatsioonkaebusest nähtub, et kaebaja ei ole nõus eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise kui üksikvangistusega. Kassatsioonkaebuses esitatud viidetest järeldab kolleegium, et kaebaja seostab
4(6)
3-17-1503 eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise õigusvastasuse tal esinevate psüühikahäirete ja nende pinnalt talle pandud diagnoosidega.
17.Halduskohus leidis, et kohtus ei vaielda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle ja seega pole asjakohane kaebaja väide, et psüühikahäirete tõttu poleks tohtinud teda eraldatud lukustatud kambrisse paigutada. Kaebaja ei ole praeguses asjas seadnud kahtluse alla asjaolusid, millele tuginedes otsustati ta paigutada eraldatud lukustatud kambrisse ja hiljem jätkata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Sellest ei saa aga teha järeldust, et kaebaja pole seadnud kahtluse alla enda eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasust. Kaebaja on nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, kaebuses kui ka hilisemas menetluses rõhutanud, et teda hoiti 86 päeva üksinda ilma taotluses ja kaebuses nimetatud hüvedeta (vt otsuse p-d 2, 3, 5) ning et tal on mitmed psüühikahäired, mille tõttu poleks tohtinud teda eraldatud lukustatud kambrisse paigutada. Samuti on ta viidanud CPT raportitele, mille kohaselt ei ole üksikvangistus lubatud kauem kui 14 päeva. Kuigi kaebaja on lisaks üksinda hoidmisele viidanud ka muudele puudustele tema kinnipidamistingimustes vaidlusalusel ajavahemikul, on ta nõudnud inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kõigi kirjeldatud asjaolude eest kogumis. Kolleegium selgitab, et sellist kahjunõuet ei tohi jagada osadeks, vaadeldes eraldi iga piirangu või kambritingimuse õiguspärasust. Isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. juuli 2013. a otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63–64, 67 ja 69). Juhul, kui eraldatud lukustatud kambris hoidmine on juba iseenesest õigusvastane, võivad kinnipidamistingimused kogumis suurendada eraldatusega põhjustatud kahju. Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11–12). Kaebaja nõuab siin kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühiliselt haiget isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid. See väide viitab inimväärikuse alandamisele, s.o kannatuste põhjustamisele, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21).
18.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajal oli eraldatud lukustatud kambris hoidmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja käsitles vanglale esitatud kahjunõudes nii enda üksinda hoidmist kui ka muid tingimusi, millega tema hinnangul oli talle kahju tekitatud (vt otsuse p 2). Vanglale esitatud kahjunõude lisana esitas kaebaja ka varem ekslikult Justiitsministeeriumile esitatud kahjunõude, mille Justiitsministeerium oli tagastanud pädevuse puudumise tõttu (vt otsuse p 3). Justiitsministeeriumile esitatud kahjunõudes oli kaebaja viidanud mh üksikvangistusele ja endal diagnoositud psüühikahäiretele, mille tõttu poleks teda tohtinud eraldatud lukustatud kambrisse paigutada. Ei ole kahtlust, et vangla pidi olema kaebaja vaimsest tervisest ka varem teadlik. Vastustaja jättis kahjunõuet lahendades ekslikult käsitlemata küsimuse, kas kaebajale tekitati kahju võimaliku õigusvastase üksikvangistusega, piirdudes üksikute kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisega. VangS § 11 lg 8 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, kui vangla on kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Arvestades, et praegusel juhul on
5(6)
3-17-1503 vastustaja jätnud kaebaja kahjunõude osaliselt lahendamata, on kolleegiumi hinnangul selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.
19.Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 tühistada ning asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega.
20.Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 käsitlevad menetluskulude, millest kaebaja oli menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda jätmist. Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotust puudutavas osas. Menetluskulude jaotuse peab otsustama halduskohus asja uuel lahendamisel (HKMS § 108 lg 12 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 173 lg 3 teine lause).
21.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.