Mittetulundusühingu Järvelaev kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
27.jaanuari 2015. a otsuse nr 13-6/124 tühistamiseks
Kohtuistung
22. jaanuar 2020
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Järvelaev, seaduslik esindaja Angela Leiaru-Indriko, volitatud esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Aiki Schneider Kolmas isik I – MTÜ Võrtsjärve Ühendus, seaduslik esindaja Karl Õmblus Kolmas isik II – MTÜ KALESELTS, seaduslik esindaja Marko Vaher
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 27. jaanuari 2015. a otsus nr 13-6/124 osaliselt, v.a teavitamiskohustuse rikkumise eest toetuse tagasinõudmine.
Välja mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt MTÜ Järvelaev kasuks menetluskulu 1 963,80 eurot.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. märts 2020. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Mittetulundusühing Järvelaev 11.07.2011. a taotluse alusel määrati Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 06.09.2011. a käskkirjaga nr 136/1713 MTÜ-le Järvelaev toetus 33 809 eurot kalepurjeka, ohutusvarustuse ja messingist tähistustahvli soetamiseks, millest on seoses projekti odavnemisega välja makstud 33 781,80 eurot. Projekti odavnemise tõttu maksti toetusest välja 33 781 eurot ja 80 senti. Toetuse viimane osa maksti välja 19. novembril 2013.
2.PRIA nõudis 27.01.2015. a otsusega nr 13-6/124 (I kd, tl 4–6) MTÜ-lt Järvelaev tagasi toetuse summas 33 781,80 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt on toetust makstud alusetult ja seda ei ole kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt. 04.12.2014. a viis PRIA toetuse saaja juures läbi täiendava kontrolli, mille käigus selgus, et toetuse saaja on kalepurjeka koos päästevarustusega MTÜ-le Kaleselts viieks aastaks 01.07.2014. a sõlmitud üürilepingu alusel üürile andnud. MTÜ Kaleselts on toetuse saaja välja valitud hinnapakkuja, kes purjeka ehitas. Toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri 27.09.2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 92) § 36 lg 3 p-st 1 tulenevalt on projektitoetuse saaja kohustatud säilitama ja kasutama projekti-toetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise. Projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal kavas pärast kalepurjeka valmimist luua piirkonda vähemalt kolm uut töökohta ning palgata kalepurjeka meeskond. Toetuse saaja andis purjeka üürile, ei palganud meeskonda ega loonud uusi töökohti, mis tähendab, et ta ei kasuta ega säilita investeeringuobjekti sihipäraselt ega projektitoetuse taotluses nimetatud eesmärgi kohaselt. PRIA-l on toetuse saaja esitatud andmetest ja tegevusest lähtudes alust arvata, et purjekas ehitatigi eesmärgiga anda see MTÜ Kaleselts kasutusse.
3.MTÜ Järvelaev 10.02.2015. a vaie jäeti PRIA 14.04.2015. a vaideotsusega nr 134/15/16-2 (I kd, tl 9-10) rahuldamata. Lisaks 27.01.2015. a otsuses toodule põhjendati vaideotsuses, et MTÜ Järvelaev on jätnud kohaliku tegevusgrupi ja PRIA kalepurjeka üürileandmisest teavitamata ja nende nõusoleku küsimata, nagu nõuab määruse nr 92 § 35 lg 2.
4.Mittetulundusühing Järvelaev esitas 07.05.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1–3) PRIA 27.01.2015. a otsuse nr 13-6/124 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul ei tulene määrusest nr 92, et projektitoetuse saaja peab täies ulatuses ise objekti kasutama ning ta ei tohi kasutada teenuse osutamisel teisi isikuid. Oluline pole see, et kaebaja looks töökohad ja maksaks palka. Kaebaja sai toetuse kalepurjeka ehitamiseks ning selleks, et purjekat kasutataks eesmärgipäraselt maaturismi teenuste arendamiseks/turustamiseks. Kaebaja pidas oma taotluses töökohtade loomist kõrvaleesmärgiks. Ilmselgelt on silmas peetud kogu piirkonna arengut, mitte seda, et kaebaja ise palkaks kolm töötajat. Kaebajal oli esialgu plaan leida purjekale töötajad, kuid see osutus prognoositust oluliselt keerukamaks. Kaebaja maandas MTÜ-ga Kaleselts koostööd tehes riskid ning tagas selle, et kalepurjekat kasutataks sihipäraselt. Määruse nr 92 nõuded on täidetud. punktis 1 nimetatud otsuse tühistamiseks.
5.Tartu Halduskohus jättis 11.01.2016. a otsusega (I kd, tl 54–56) kaebuse rahuldamata.
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 20.10.2016. a otsusega (I kd, tl 87–90) MTÜ Järvelaev apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu otsusele rahuldamata.
7.Riigikohus taotles 27.09.2017. a määrusega (I kd, tl 133–138) Euroopa Kohtult eelotsust praeguse asja lahendamiseks ja peatas asja menetluse. Euroopa Kohus lahendas eelotsusetaotluse 08.05.2019. a otsusega (I kd, tl 166–189) asjas C-580/17.
8.Riigikohus rahuldas 03.10.2019. a otsusega (I kd, tl 198–203) MTÜ Järvelaev kassatsioonkaebuse osaliselt. Jättis põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega. Tühistas Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2016. a otsuse ja Tartu Halduskohtu 11.01.2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1188. Saatis asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Kaebaja seisukohad
9.Kaebaja esitas halduskohtus asja uue käbivaatamise käigus järgmised seisukohad.
10.Selle kohta, kas kaebaja võttis toetust taotledes ja saades kohustuse tagada piirkonnas töökohtade loomine ja kalepurjeka meeskonna palkamine, on menetluses varasemalt juba tõendeid esitatud. Projektitaotluse p 30 a) kohaselt, käesoleva projekti kaudseks eesmärgiks on Võrtsjärvel kalepurjekate rohkuse taastamine ning vanade paadiehitustavade propageerimine. Otseseks eesmärgiks on kalepurjeka ehitamine. Ehitatav kalepurjekas võimaldab Võrtsjärve põhjakaldal pakkuda külastajatele huvireise ning katab Kolga-Jaani vallas üha lisanduvate turismiettevõtete lisateenuse vajaduse. Praegu järvel seilav Võrtsjärve SA kalepurjekas ei rahulda kaugeltki kõiki tellimusi ning järvele on tarvis lisa. Ehitatavast kalepurjekast saavadki kasu peamiselt Kolga-Jaani vallas teenuseid pakkuvad ettevõtted, kes saavad oma klientidele seeläbi atraktiivseid lisavõimalusi pakkuda. Uute võimaluste lisandumisel areneb kohalik turismiturg ning ettevõtlus, mis omakorda loob piirkonda uusi töökohti. Pärast kalepurjeka valmimist luuakse piirkonda vähemalt kolm uut töökohta./.../ MTÜ palkab kalepurjeka meeskonna, kes teenindab kliente ning teostab purjeka hooldus ja remonditöid. Projektitaotluse sõnastusest nähtub, et projektil oli kaks eesmärki. Peamiseks eesmärgiks oli kalepurjeka ehitamine ning kõrvaleesmärgiks aidata kaasa kalepurjekate rohkuse taastamisele Võrtsjärvel ning vanade paadiehitustavade propageerimisele. Seega võttis kaebaja toetust taotledes ja saades kohustuse nimetatud eesmärgid täita. Seda on ta ka teinud ning mõlema eesmärg saavutamine aitab otseselt kaasa Võrtsjärve piirkonnaga seotud maaturismi teenuste arendamisele ja turustamisele. Töökohtade loomist ega kalepurjeka meeskonna palkamist ei ole projektitaotluses nimetatud projekti eesmärgina. Pigem on kaebaja selgitatud, et töökohtade loomine piirkonnas ja kalepurjeka meeskonna palkamine, on mõjud, mis kaasnevad projekti elluviimisega. Seega ei võtnud kaebaja toetust taotledes ja saades kohustust tagada piirkonnas töökohtade loomine ja palgata kalepurjeka meeskond.
11.Projektitaotluse p-st 30 a) nähtub, et kaebaja näeb projekti elluviimise ühe mõjuna seda, et luuakse vähemalt kolm uut töökohta seoses kohaliku ettevõtluse arenguga projekti elluviimise tulemusel. Projektitaotlusest ei nähtu, et mainitud töökohad loob kaebaja. Ka ei saa kaebaja võtta kolmandate isikute nimel töökohtade loomise kohustust. Kaebaja on muidugi teinud koostööd kohalike ettevõtjatega. Näiteks üheks selliseks isikuks on Kalle Kütt, kes juhib Valma Seiklusparki. Nemad otseselt sõite purjekaga tellinud ei ole, aga nad on oma kliente meile vahendanud, sest seikluspargi külastajatele on välja pakutud hinnakirjas ka kalepurjeka retked {https://www.valma.ee/teenused-ja-hinnad/}.
12.Projektitaotluse p-st 30 a) nähtub ka, et kaebaja näeb projekti elluviimise ühe mõjuna seda, et palkab kalepurjeka meeskonna, kes teenindab kliente ning teostab purjeka hooldus ja remonditöid. Isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et tegemist ei ole mitte projekti elluviimisega kaasneva mõjuga vaid kaebaja poolt võetud kohustusega, ei ole kaebaja seda kohustust täitmata jätnud. Projektitaotlusest ei nähtu, mis tähtajaks tuleb kalepurjeka meeskond palgata, samuti ei tähenda see, et kaebaja peaks looma töösuhted ja ei võiks kasutada muid õigussuhteid selleks, et kalepurjekal oleks meeskond. Kaebaja selgitab, et töökohtade loomine koheselt peale kalepurjeka valmimist ei olnud investeeringuobjekti sihipärast kasutust ja säilimist silmas pidades võimalik ega ka majanduslikult mõistlik. Nimelt olid esiteks kõik isikud, kes olid võimelised kalepurjekat Võrtsjärve keerukates oludes oskuslikult ja turvaliselt juhtima, MTÜ Kaleselts liikmed/töötajad. Teiseks on töösuhe küllaltki mittepaindlik ning sellega kaasnevad suured püsikulud, mis kujutaksid endast üsna ebakindla rahavooga tegevuse puhul suurt riski. Seda eriti olukorras, kus kaebaja juhatuse liikmetel puudusid oskused ja teadmised, et muutlikes ilmaoludes ja Võrtsjärve ohtliku põhjareljeefi tingimustes sõite turvaliselt läbi viia. Selleks, et kaebajal oleks võimalik kalepurjekat iseseisvalt turvaliselt käitada ning palgata ja välja koolitada oma enda kalepurjeka meeskond, käis kaebaja juhatuse liige A. Leiaru-Indriko purjeka üürilepingu kestvuse ajal koos MTÜ Kaleselts liikmete ja töötajatega ka ise kalepurjekaga sõitmas ning omandas nende kõrval oskused ja teadmised kalepurjeka juhtimise kohta Võrtsjärve keerulistes oludes. Seega, kui kaebajal oli kohustus kalepurjeka meeskond palgata, sai ta selle kohustuse täita alles pärast vastavate teadmiste omandamist. Seda kaebaja ka tegi, kuna sõlmis 2016. a mais töölepingud kolme kalepurjeka meeskonna liikmega. Selle tõendamiseks esitab kaebaja töölepingud ja väljavõtted maksudeklaratsioonidest TSD, millest järeldub, et kaebaja on deklareerinud väljamakseid.
13.Eelnevast nähtuvalt ei võtnud kaebaja toetust taotledes ja saades kohustust tagada piirkonnas töökohtade loomine ja palgata kalepurjeka meeskond. Isegi kui kohus leiab, et kaebajal nimetatud kohustus oli, ei ole kaebaja seda kohustust rikkunud. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et omandada võimalikult kiiresti vajalikud oskused kalepurjeka ohutuks iseseisvaks käitamiseks, mis on vajalikud kalepurjeka meeskonna palkamiseks ja välja koolitamiseks. Samal ajal on kaebaja taganud kalepurjeka sihipärase kasutuse MTÜ Kaleselts sõlmitud üürilepingu alusel. Nimelt kasutati kalepurjekat samas piirkonnas (s.o Võrtsjärvel) ning teenus oli avalikult kättesaadav samadel alustel kui oleks olnud juhul, kui kalepurjekat oleks käitanud kaebaja. Seega oli tagatud meetme eesmärk (Võrtsjärve piirkonnaga seotud maaturismi teenuste arendamine ja turustamine) ka olukorras, kus toetuse objektiks olevat kalepurjekat kasutas üürilepingu alusel toetuse saaja asemel kolmas isik. Ülaltoodule tuginedes ei saanud üürilepingu sõlmimine ja töökohtade loomata jätmine (koheselt peale kalepurjeka valmimist) vähendada märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke.
14.Euroopa Kohtu eelotsuse kohaselt on alusetu eelise olemasolu ja milles see eelis täpselt seisnes, kindlakstegemine liikmesriigi pädeva asutuse ülesanne, toetuse saajal peab olema võimalus tõendada, et toetuse abil soetatud objekti väljaüürimine ei andnud talle või objekti tegelikule kasutajale mingit eelist.
15.Ülaltoodust tulenevalt on alusetu eelise olemasolu kindlaks tegemine vastustaja ülesanne. Senises menetluses ei ole vastustaja toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu, milles võiks seisneda üürilepingust tulenev alusetu eelis kaebajale või MTÜ-le Kaleselts. Siiski võib vastustaja senistest seisukohtadest tuletada, et ta näeb alusetu eelisena asjaolu, et MTÜ Kaleselts kasutab toetuse eest ehitatud kalepurjekat, mille
ehitamiseks MTÜ-l Kaleselts polnuks õigust toetust taotleda ja saada. Tulenevalt Riigikohtu otsuse p-s 29 selgitatust, ei saa see asjaolu olla alusetuks eeliseks määruse nr 1698/2005 Art 72 lg 1 p a tähenduses. Kuna vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milles seisneb vastustaja hinnangul kaebajale või MTÜ-le Kaleselts üürilepingust tulenev alusetu eelis, ei ole kaebajal kohustust tõendada vastupidist. Ka ei ole vastupidise tõendamine talle vastustaja poolt etteheidetavaid asjaolusid teadmata võimalik.
16.Riigikohus on selgitanud, et alusetu eelise saamise hindamisel tuleb esmajoones kontrollida seda, kas kaebaja ja MTÜ Kaleselts vahel kokku lepitud üürisumma on võrreldav potentsiaalse sissetulekuga purjeka käitamisest (arvestades seejuures ka purjeka käitamisega seotud kulusid, mida üürilepingu järgi kandis üürnik). Kaebajal ei ole võimalik esitada andmeid MTÜ Kaleselts poolt vaidlusaluse kalepurjeka käitamisel saadavate tulude ja selleks tehtavate kulutuste kohta. Kaebaja on 17.06.2019. a seisukohas Riigikohtule selgitanud, et üürilepingu kohaselt oli üürisumma lepingu kestuse perioodi kohta (s.o 5 aastat) 13 000 eurot, s.o 2 600 eurot aastas. Üürisumma on välja arvutatud teiste MTÜ-le Kaleselts kuuluvate kalepurjekate varasemate aastate sõite silmas pidades. St üürisumma kujunes arvestades eeldatavatest sõitudest saadavast tulust maha eeldatavad kulud (Üürilepingu kohaselt on üürilepingu kestvuse ajal kalepurjekaga seonduvad hooldustööde ja sisse-välja tõstmise kulud kandnud MTÜ Kaleselts). Võttes arvesse, et üürilepingu 5 aastase kestuse jooksul on kokku 25 navigatsiooni kuud, on üürisumma ühe navigatsioonikuu kuu eest 520 eurot. Kaebaja on pärast töölepingute sõlmimist pakkunud kalepurjekaga sõitmise teenust ka ise ning on saanud nendest tulu keskmiselt 500 eurot ühes navigatsioonikuus. Kaebaja hinnangul ei saanuks rahaline tulu purjeka käitamisest olla oluliselt suurem ka ilma üürilepingut sõlmimata, kuna MTÜ Kaleseltsile kuuluval kalepurjekal oli juba enne üürilepingu sõlmimist tekkinud oma kindel klientuur, kes eelistab sõitudeks MTÜ Kaleseltsi purjekat. Lisaks ei oleks kaebaja saanud pakkuda teenust kõigile soovijatele, kuna oma teadmiste ja oskuste tõttu sõltus tema teenuse pakkumise võimekus otseselt ilmastikuoludest. Seega ei ole rahaline tulu, mida kaebaja oleks võinud saada purjeka käitamisest, võrreldes MTÜ Kaleselts tasutud üüriga oluliselt erineval tasemel ning seetõttu ei ole kaebaja saanud alusetut eelist määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses.
17.Eestis omavad kalepurjekaid vaid kaebaja ja MTÜ Kaleselts, seega puuduvad andmed purjeka üürihindade kohta teistelt omanikelt. Kuna kalepurjeka ülalpidamine ja hooldamine nõuavad spetsiifilisi eriteadmisi, ei ole peale kaebaja ja MTÜ Kaleselts vahelise üürilepingu, ka teisi pikaajalisi lepinguid kalepurjekate rentimiseks ega üürimiseks sõlmitud. Kõikide kalepurjekate rentimine on seni toimunud teenuse pakkumisena, st et renditakse alus koos meeskonnaga, kes teenust pakub ja katab kõik purjeka käitamiseks vajalikud kulud. Rendihinnad olid 2014.a 80 €/h, 2015.a 90 €/h, 2016.a - 2018.a 120 €/h ja 2019.a 145 €/h. Neid hindasid oleks rakendatud ka juhul, kui kaebaja oleks üürinud purjeka MTÜ-le Kaleselts lühiajaliselt konkreetse sõidu jaoks. Kalepurjeka rendihind 2019.a aastal on nähtav MTÜ Kaleselts hinnakirjast (http://www.kaleselts.ee/hinnakiri/). Kalepurjeka sõite vahendava Valma Seikluspargi hinnakirja järgi oli kalepurjeka sõidutunni hinnaks
€/h (https://www.valma.ee/kalepurjekas/).
18.MTÜ-lt Kaleselts saadud andmetel sõitis Kaleselts üüritud kalepurjekaga 2014. a 6,5 h; 2015. a 62,5 h; 2016. a 10 h; 2017. a 11 h; 2018. a 5 h ja 2019.a 2 h. Kaebaja selgitab, et 2015.a oli kalepurjeka sõidutunde üle ootuste palju. Kaebaja hinnangul tingis selle asjaolu, et üüritud purjekas oli uus, tehti reklaami ja inimesed tundsid sellega sõitmise
vastu palju huvi. Järgmistel aastatel enam nii palju sõidutunde müüa ei õnnestunud ning langes mitte ainult üüritud kalepurjeka vaid ka MTÜ-le Kaleselts kuuluvate purjekate sõidutundide arv. Seda asjaolu tõendavad MTÜ Kaleselts 2016. a ja 2017. a majandusaasta aruanded, millest nähtuvalt olid MTÜ Kaleselts tulud 2015. a 10 248 eurot ja tulem 1 826 eurot; 2016. a tulud 5 202 eurot ja tulem -229 eurot ning 2017.a tulud 7 384 eurot ja tulem -3 244 eurot.
19.Eelnevast nähtuvalt kasutas Kaleselts üürilepingu kestuse jooksul üüritud purjekat kokku 97 h. Juhul, kui Kaleselts ei oleks sõlminud kaebajaga üürilepingut ja oleks rentinud kaebajalt purjeka igaks konkreetseks sõiduks, oleks MTÜ-l Kaleselts tulnud tasuda kaebajale 9 555 eurot (6,5x80 + 62,5x90 + 26x120 +2x145) ja ta oleks pidanud kasumi teenimiseks ise sõidutunde kallimalt müüma. Kaebaja ja MTÜ Kaleselts vahel sõlmitud üürilepingu kohaselt oli üürisumma lepingu kestuse perioodi kohta (s.o 5 aastat) 13 000 eurot. Seejuures pidi Kaleselts üürilepingu p 4.4.2 alusel hoidma purjekat korras ning heakorrastatud seisundis ja vajadusel tegema sellele hooldusremonti, mis seisnes peamiselt purjeka sisse ja välja tõstmises kevadel ja sügisel ning tõrvamistes igal aasta. Lisaks pidi Kaleselts kandma purjeka sadamatesse sisse- ja väljasõiduks vajaliku kütuse kulu. Seega pidi Kaleselts üürilepingu alusel tasuma purjeka üürimise eest rohkem, kui tal oleks tulnud purjeka eest tasuda lühiajalise lepingu alusel. Seega ei ole MTÜ Kaleselts saanud üürilepingu sõlmimisel alusetut eelist määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses.
20.Asjaolust, et MTÜ Kaleselts tasus purjeka üürimiseks üürilepinguga rohkem, kui tal oleks tulnud tasuda lühiajalise lepingu alusel, ei saa samas järeldada, et kaebaja on saanud üürilepingu sõlmimisel alusetu eelise. Kaebaja selgitas eelnevalt, et üürisumma on välja arvutatud teiste MTÜ-le Kaleselts kuuluvate kalepurjekate varasemate aastate sõite silmas pidades. Seega on loomulik, et sel viisil määratud hinnad võivad mõnevõrra erineda turul tegelikult kujunevatest hindadest. Kaebajale teadaolevalt kasutas Kaleselts purjekat viimastel aastatel vähem ja tegi sellele vähem reklaami ka purjekaga seoses peetava kohtuvaidluse ning õiguslikult ebaselge olukorra tõttu. Seega on tõenäoline, et Kaleselts kasutas purjekat vähem, kui tal tegelikkuses oleks võimalust olnud. Seega, ei tekkinud viimastel aastatel olukorda, kus kaebajal ei oleks turuolukorrast tulenevalt olnud võimalik purjekat kasutada ja sellest kasu saada sellisel määral, mida talle võimaldas üürileping. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja üürilepingu sõlmimise tulemusena alusetut eelist, st purjeka välja üürimisega kasu, mida ta purjekat ise kasutades ei oleks võinud saada.
21.Eelnevast nähtub, et kuna vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, milles seisneb vastustaja hinnangul kaebajale või MTÜ-le Kaleselts üürilepingust tulenev alusetu eelis, ei ole kaebajal kohustust tõendada vastupidist. Kaebaja on siiski ennetavalt esitanud talle teada oleva info, millest nähtuvalt ei ole ei kaebaja ega MTÜ Kaleselts saanud üürilepingu sõlmimisel alusetut eelist määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses.
22.Ülaltoodust nähtub, et kaebaja ei ole rikkunud määruse nr 1698/2005 Art 72 lg 1 ps a sätestatud nõudeid. Seega ei saa ei üürilepingu sõlmine MTÜ-ga Kaleselts ega töökohtade loomata jätmine vahetult peale kalepurjeka valmimist olla eeskirjade eiramiseks määruse nr 1306/2013 art 56 tähenduses.
23.Vastustaja on heitnud kaebajale ette ka seda, et kaebaja on jätnud kohaliku tegevusgrupi ja vastustaja kalepurjeka üürileandmisest teavitamata ja nende nõusoleku küsimata, nagu nõuab määruse nr 92 § 35 lg 2. Riigikohus on oma otsuse p-s 32
selgitanud, et ka määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmine on eeskirjade eiramine määruse nr 1306/2013 art 56 mõttes. Seda, millises ulatuses on käesoleval juhul, määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustuse täitmata jätmisega, eiratud määruse nr 1306/2013 art 56 eeskirju, tuleb hinnata määruse nr 92 § 35 lg 2 eesmärki arvesse võttes.
24.Riigikohus on oma otsuse p-s 31 leidnud, et määruse nr 92 § 35 lg 2 kohase teavitamiskohustuse eesmärgiks on mh see, et PRIA saaks kontrollida, kas muudatuse tegemise korral järgitakse endiselt toetuse kasutamisega seotud eeskirju, mh kestvuse nõuet. Seega on ka vaatlusaluse sätte lõppeesmärgiks tagada tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke, st Võrtsjärve piirkonna maaturismiga seotud teenuste arendamist ja turustamist ning laiemalt maapiirkondades regionaalarengu edendamist. Eelnevast tulenevalt saaks teavitamiskohustuse rikkumise puhul eeskirjade eiramise ulatus olla suur juhul, kui muutus oli määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p a tähenduses oluline ja vähendas tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke. Sellisel juhul ei oleks vastustaja olnud teavitamiskohustuse rikkumise tõttu muudatusest teadlik ega oleks saanud täita oma ülesannet muutust ära hoida ning tagada tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke. Kaebaja on eelnevalt selgitanud, et käesoleval juhul üürilepingu sõlmimine ning vahetult peale kalepurjeka valmimist töökohtade loomata jätmine, ei vähendanud tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke. Seega ei oleks ka vastustajal vastava teavituse saamisel olnud kohustust sekkuda. Kaebaja ei soovi kuidagi õigustada oma kohustuse täitmata jätmist, kuid leiab, et eelnevast nähtuvalt ei olnud teavitamiskohustuse täitmata jätmisel, tegevuse suutlikkusele saavutada meetme eesmärke, reaalseid negatiivseid mõjusid.
25.Seega lõi kaebaja teavitamiskohustuse täitmata jätmisega üksnes teatava riski, et muutused vähendavad tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke, kuid reaalselt meetme eesmärkide saavutamist ei mõjutanud. Seega saab teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev eeskirjade eiramise ulatus olla üksnes marginaalne, kuna sellel puudus reaalne mõju eesmärgile.
26.Määruse nr 1306/2013 art 56 kohaselt, liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Käesoleval juhul on vastustaja nõudnud kaebajale makstud toetuse tagasi täies ulatuses, s.o 33 781,88 euro ulatuses.
27.Ülaltoodust nähtub, et kaebajale saab määruse nr 1306/2013 art 56 kohase eeskirjade eiramisena ette heita üksnes määruse nr 92 § 35 lg-st 2 tuleneva teavitamiskohustuse täitmata jätmist. Teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev eeskirjade eiramise ulatus saab olla üksnes marginaalne, kuna see ei mõjutanud tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke. Seega sisuliselt saab kaebajale ette heita üksnes toetuse saamisega seotud kõrvalkohustuse täitmata jätmist. Rikkumine ei olnud tõsine, kuna ei mõjutanud tegevuse eesmärkide saavutamist ega põhjustanud EAFRD rahalist kaotust. Ilmselgelt ei ole kogu toetuse tagasinõudmine sellises olukorras proportsionaalne meede ega võta arvesse määruse nr 1306/2013 Art-s 56 sätestatud tingimusi. Ülaltoodust nähtub selgelt, et vastustaja ei ole toetuse tagasinõudmisel kasutanud talle õigusaktidega antud kaalutlusõigust. Vastustaja seisukoht
28.Vastustaja esitas halduskohtus asja uue läbivaatamise käigus järgmised seisukohad.
29.PRIA vastuse kohaselt on proportsionaalne ja kooskõlas rikkumise laadi, tõsiduse ja asjaoludega nõuda tagasi väljamakstud toetus summas 33 781,80 eurot täies ulatuses, mis on ühtlasi ka EAFRD rahalise kaotuse tase asjas.
30.Vastustaja on seisukohal, et Riigikohtu otsuse punktis 28 märgitu valguses pidi kaebaja toetustaotluses kavandatud tegevuse kohaselt peale purjeka valmimist looma uued kavandatud töökohad ja palkama kalepurjeka meeskonna sõiduteenuse osutamiseks ning purjeka hoolduseks ja remondiks, osutama loodud töökohtade alusel uute palgatud inimestega purjekasõiduteenust ning saama osutatud teenusega seoses tulu.
31.Kaebaja ei täitnud endale taotlusega võetud kohustusi, milleks talle toetus määrati ning andis peale purjeka valmimist selle esimesel navigatsiooniajal 2014.a sõiduteenuse osutamiseks MTÜle Kaleselts (kaebaja 2014.a majandusaasta aruanne, 20.10.2013.a. selgituskiri) vältimaks meeskonna palkamist (ärakuulamise vastus 17.12.2014), uute töökohtade loomist endal kompetentsi puudumise tõttu, kuid ei palganud ka vastavaid kompetentseid isikuid vastavalt taotlusele, saades eeltoodud tegevusega taotluse ja määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p a) mõttes ning põllumajandusministri 27.09.2010 määruse nr 92 (Leader määrus) vastaselt alusetu eelise toetuse saamiseks teiste taotlejate ees.
32.Üürilepingu sõlmimise järgselt alates 01.07.2014 vastavalt üürilepingule kaebaja purjekasõiduteenust ise ei osutanud ja sõiduteenuse osutamisest tulu ei saanud, kuid sai purjeka üürileandmisest üüritulu, mida taotluses ette nähtud ja kokku lepitud polnud ega vastavalt Leader määrusele kohalikult tegevusgrupilt ega PRIAlt nõusolekut ei olnud.
33.Kaleselts MTÜ hakkas osutama sõiduteenust, sai toetuse abil ehitatud teenuse osutamisest tulu, purjeka meeskond koos kompetentsiga oli olemas, seetõttu purjeka meeskonda ei olnud vaja palgata, uusi töökohti ei loonud, tal oli olemas purjeka hoiustamiseks ja hooldamiseks Võrtsjärve ääres Valmas paadikuur.
34.Euroopa Kohus märkis otsuses, et eelis purjeka tegelikule kasutajale võib seisneda tulus, mida ta poleks saanud, kui ta vara kasutada ei oleks saanud. Kaleselts poleks saanud toetuse mittesaanuna ja purjekat enda valdusesse mittesaamise tõttu temaga sõiduteenuse osutamisest tulu, mistõttu sai seetõttu alusetu eelise kaebaja ja teiste ettevõtete, organisatsioonide ees määruse 1698/2005 art 72 lg 1 p a) mõttes. Seetõttu on vajalik tulu saamise tõendamine purjekaga sõiduteenuse osutamisest ja nõuda Kaleseltsilt välja purjekaga sõiduteenuse osutamisest tulu saamist tõendavad dokumendid - müügiarved ja laekunud summade kohta pangakonto väljavõtted.
35.Kaebaja 2014.a. majandusaasta aruande kohaselt: “Eesmärgist lähtudes esitas mittetulundusühing 2011. a projekti Võrtsjärve piirkonna LEADER meetmesse, taotledes toetust kohaliku traditsioonilise puulaeva, kalepurjeka ehitamiseks. Projekt sai positiivse vastuse ning 2013. a jooksul tegeletigi purjeka projekti elluviimise ja lõpparuandega. Sügiseks lõpetati kalepurjeka ehitustööd. LEADER meetmest toetust saanud projekti lõpparuanne esitati edukalt septembris ning laev jäi paadikuuri talvituma ja 2014 kevadist navigatsioonihooaega ootama. Kalepurjeka sõit ja rent 2014 on 14 228 eurot. Sama rida 2015.a majandusaasta aruandes on 2 050 eurot. 678 eurot 2016.a. majandusaasta aruandes. Seega on kaebaja tulu purjeka rendiga saanud kokku 16 956 eurot. 2014-2015. a majandusaasta aruannete järgi ei olnud MTÜl Järvelaev
ühtegi töötajat ega arvestatud töötasusid. 2016 aruande põhjal oli MTÜl Järvelaev aastal 2016 3 osalise tööajaga töölist, kellest 2 töötas tähtajalise ja 1 tähtajatu lepingu alusel. Tööjõukulu oli 2 918 eurot. Laekumised kaupade müügist ja teenuste osutamisest olid 678 eurot.
36.Lõplik kuludeklaratsioon esitati 26.11.2013, milles märgiti, et kalepurjeka sõite pakkuvate teenusepakkujate hulga suurenemine loob võimaluse konkurentsi tekkeks Võrtsjärve piirkonnas, luues seeläbi soodsama keskkonna klientuuri suurenemiseks ning teenuse enda mitmekesistamiseks. Teenusepakkujaid kaebaja näol piirkonda juurde ei tulnud. Ka seetõttu sai kaebaja toetuse määramise tõttu eelise, et teenuse pakkumist läbi ei viinud, vaid volitas selle ülesande kolmandale isikule taotluse vastaselt.
37.PRIA tuvastas, et kuigi toetuse saajaks oli kaebaja, tõendab purjeka üürileping, kasutus (kaebaja esitatud purjeka kasutustunnid) ja sellega kaasnevate kulude katmine Kaleselts MTÜ poolt seda, et toetusega soetatud purjeka tegelik kasutaja ja kasusaaja oli hoopis Kaleselts. Selleks, et sellistel tingimustel purjekat kasutada, oleks Kaleselts pidanud olema ise taotleja. Kaebaja pidi saama purjeka kasutamisest taotluse kohaselt müügitulu, mitte renditulu, kuid antud juhul sai müügitulu ja tegi kulutusi meeskonna palkamisega seoses mitte kaebaja, vaid Kaleselts.
38.Kuna kaebaja taotlusega võetud kohustusi ei täitnud – ei loonud kalepurjeka ehitamise ja sihipärase kasutusega seoses piirkonda vähemalt kolm uut töökohta, ei palganud kalepurjeka meeskonda klientide teenindamiseks ning purjeka hooldus- ja remonditööde teostamiseks ning andis purjeka pärast selle valmimist rendile MTÜle Kaleselts, kellel olid vastavad inimesed olemas, siis lähtuvalt Riigikohtu otsuse p-st 26 anti toetuse määramisega kaebajale alusetu eelis (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 72 lg 1 p a) mõttes. Kaebaja tegevuse teadlik eesmärk oligi algusest peale purjekas välja rentida töökohti loomata ja meeskonda palkamata, kuna vastav kompetents oli olemas Kaleseltsil, purjekas anti kohe peale valmimist talle rendile ja terveks 5.a. perioodiks. Asjaolu, et kaebajal kogemused seilamiseks puudusid, pidi kaebajale teada olema veel enne PRIA-le toetustaotluse esitamist. Eeltoodud asjaolud kogumis tekitavad põhjendatud kahtluse, et kaebaja ei plaaninud algusest peale toetusetaotluses märgitud kavatsusi ellu viia ning kasutas investeeringuobjekti üürile andes teadlikult juba varem kokku lepitud eesmärkidel. Seega on tegemist kaebaja poolse teadliku valeandmete esitamisega, mistõttu PRIAl puudus vajadus ka kaaluda (EL) nr 1306/2013 art 56 ja EL 640/2014 art 35 lg 6 kohaselt toetuse summa osalist tagasinõudmist.
39.(EL) nr 1306/2013 art 56 kohaselt rikkumise laadi, tõsiduse ning tagasinõutava toetuse summa arvestamisel lähtuti järgmistest asjaoludest: korduvus – rikkumine on esmakordne; ulatus – rikkumine omab kaugeleulatuvat mõju, kuna uut teenuseosutajat piirkonda viie aasta jooksul 06.09.2011 kuni 06.09.2016 ei lisandunud ning uusi töökohti sellel perioodil kaebaja poolt ei loodud ning purjekat sõiduteenuse osutamiseks ei kasutatud; raskusaste - kaebaja ei ole alates PRIA otsusest vahendite eraldamise kohta 06.09.2011 kuni 06.09.2016 investeeringuobjekti EÜ määruse artikkel 72 lg 1, Leader määruse § 35 lg 2 p 2 kohaselt sihipäraselt kasutanud ja kuna sihipärane kasutamine on peamine nõue toetuse saajale, on tegemist väga tõsise rikkumisega. Kaebaja pidi saama purjekaga sõiduteenuse osutamisest müügitulu, mitte renditulu, kuid antud juhul sai müügitulu ja tegi kulutusi meeskonna palkamisega seoses mitte kaebaja, vaid Kaleselts. Samuti on kaebaja loonud purjeka kasutusse andmisega eelise toetusega valminud purjeka kasutamiseks ja sellega tulu teenimiseks MTÜle Kaleselts.
40.Kuna kaebaja andis kohe peale purjeka valmimist 01.07.2014 purjeka rendile Kaleseltsile, tal endal kompetents puudus laevaga opereerimiseks, vastavaid töötajaid ei palganud ja ise teenust osutama ei asunud, on kaebaja taotlenud toetust eesmärgiga andagi purjekas algusest peale Kaleselts kasutusse, kes juba osutas samasugust teenust, omas kogemust ja ka purjekat hoiti tema paadikuuris. Sellega lõi toetuse saaja alusetu eelise Kaleseltsile, kes sai asuda ilma toetust selleks taotlemata toetuse saaja asemel turismiteenuse osutamiseks purjekat kasutama, saades müügitulu, kaebaja sai samal ajal üüritulu vastuolus toetuse taotlusega ning meetme eesmärgiga turismiteenuste arenguks (uusi teenuse osutajaid ei lisandunud kaebaja näol). Samal ajal sai ta ise eelise taotluse vastaselt sellega teenust mitte osutades ja vältimaks töökohtade loomist ja sõiduteenuse osutamist.
41.Toetatava tegevuse abikõlblik maksumus oli 48 677,44 eurot, kaebaja taotles toetust kuni 90% summas 33 809,00, kuid kuni 10% toetusest summas 3380 eurot pidi kaebaja ise lisama. Kaebaja ei ole seda teinud, kuna on saanud üüritulu kalepurjeka rendist rohkem kui panustatud omaosalus 10% (üür oli 13 000 eurot – 3380= 9620 eurot on saanud kaebaja kasu tegevusest võrreldes omaosalusega) ning ei ole teinud kulutusi uute töökohtade loomiseks ega meeskonna palkamiseks ega tööjõu- ega purjeka hooldus- ega remondikuludeks.
42.Purjekas anti üürile kohalikku tegevusgruppi ja PRIAt teavitamata, saamata selleks nõusolekut. 5.a. jooksul oli rikkumine püsiv ja seda ei kõrvaldatud pärast selle avastamist ega järelevalveperioodi käigus.
43.PRIA on tulenevalt eelnenust seisukohal, et on proportsionaalne ja kooskõlas rikkumise laadi, tõsiduse ja asjaoludega nõuda tagasi väljamakstud toetus summas 33 781,80 eurot täies ulatuses. Ühtlasi taotles PRIA kaebajalt välja nõuda rendiarved purjeka rentimise kohta Kaleselts MTÜle perioodil 01.07.2014 kuni 06.09.2016 ning pangakonto väljavõtted rendimaksete laekumise kohta samal perioodil. Nimetatud tõendid on vajalikud renditulu saamise ja suuruse tõendamiseks purjeka kasutamisest kaebaja poolt, milleks on vaja kohtu kaasabi, kuna kaebaja neid eelnevalt kohtule esitanud ei ole. MTÜlt Kaleselts arved tulude kohta (müügiarved ja makselaekumiste kohta pangakonto väljavõtted) purjekaga sõiduteenuse osutamisest perioodil 01.07.2014 kuni 06.09.2016, et tõendada tulu saamist sõiduteenuse osutamisest purjekaga.
44.Kaebaja vastuväited vastustaja seisukohale
45.Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja oma 15.11.2019.a vastuses suutnud tõendada, et kaebaja või MTÜ Kaleselts oleks saanud alusetu eelise määruse nr 1698/2005 Art 72 lg1 p a tähenduses. Ka ei ole vastustaja esitanud ühtegi selgitust, kas ja millistel põhjustel tuleks tema poolt väljatoodud võimalikud alusetud eelised lugeda oluliseks muutuseks määruse nr 1698/2005 Art 72 lg 1 tähenduses, mis annaks aluse toetuse tagasinõudmiseks. Lisaks nähtub PRIA vastusest, et kaebajalt tagasi nõutava toetusesumma määramisel lähtus vastustaja vääradest asjaoludest ning eksis kaalutlusõiguse teostamisel.
46.Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja poolt saadud alusetu eelis seisnes selles, et kaebaja ei täitnud endale taotlusega võetud kohustust palgata kalepurjeka meeskond ning sai selle tõttu eelise toetusesaamiseks teiste taotlejate ees. Esiteks, ei võtnud kaebaja toetust taotledes ja saades kohustust palgata kalepurjekameeskonda. Isegi kui
kaebajal oleks selline kohustus olnud, ei ole ta seda rikkunud. Seega ei saanud kaebaja saada alusetut eelist toetuse saamiseks teiste taotlejate ees põhjusel, et ta ei olnud vastustaja poolt kontrolli läbiviimise ajaks kalepurjeka meeskonda palganud.
47.Teiseks, ei kvalifitseeru vastustaja poolt väljatoodud asjaolu, s.o teiste taotlejate ees eelise saamine, alusetuks eeliseks määruse nr 1698/2005 Art 72 lg 1 p a tähenduses. Riigikohus selgitas Euroopa Kohtu eelotsusele viidates, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Eelkõige tuleb kontrollida, kas rahaline tulu, mida kaebaja võinuks saada purjeka käitamisest, oleks olnud võrreldav summaga, mida talle tasus üürina MTÜ Kaleselts, kusjuures olulise muutusena on käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus. Seega saab määruse nr 1698/2005 Art 72 lg 1 p a kohane alusetu eelis seisneda eelises, mille kaebaja sai üürilepingu sõlmimise tõttu võrreldes olukorraga kui ta ei oleks üürilepingut sõlminud, mitte aga eelises, mille kaebaja sai taotluses väidetavalt võetud kohustuste täitmata jätmise tõttu võrreldes teiste taotlejatega.
48.Õige ei ole ka vastustaja väide, et kaebaja sai alusetu eelise seetõttu, et kaebaja ise kalepurjeka sõidu teenust ei pakkunud, vaid volitas selle ülesande kolmandale isikule taotluse vastaselt. Esiteks, ei olnud kalepurjeka teenuse pakkumise võimaluse üürilepinguga üleandmine taotluse vastane. Riigikohus on Euroopa Kohtu eelotsusele viidates asunud seisukohale, et määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 ei näe ette nõuet, et toetuse saaja peaks toetuse abil soetatud objekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama; säilitamiskohustuse järgimist tuleb kontrollida iga üksikjuhtumit eraldi analüüsides (st hinnates, kas see üürile andmine toob kaasa kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse niisuguse muutuse, mis vastab mõnele artikli 72 lõike 1 punktis a või b loetletud tingimusele, ja kui see on nii, siis kas see muutus on oluline). Teiseks, on kaebaja oma 31.10.2019.a menetlusdokumendis selgitanud, et rahaline tulu, mida kaebaja sai MTÜ Kaleselts tasutud üürist ei erine oluliselt tulust, mida kaebaja oleks võinud saada ise purjekat kasutades ning seetõttu ei ole kaebaja saanud alusetut eelist.
49.Õige ei ole vastustaja väide, et Kaleselts poleks saanud toetuse mittesaanuna ja purjekat enda valdusesse mittesaamise tõttu temaga sõiduteenuse osutamisest tulu, mistõttu sai seetõttu alusetu eelise kaebaja ja teiste ettevõtete ning organisatsioonide ees. Vastustaja väide tugineb küll Euroopa Kohtu eelotsusele, kuid kaebaja hinnangul on vastustaja tõlgendanud Euroopa Kohtu eelotsuses märgitut meelevaldselt ja ekslikult.
50.Esiteks, on Euroopa Kohus rõhutanud, et asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel. Seega ei oma asjas tähtsust see, et Kaleselts ei oleks ise kalepurjeka ehitamiseks toetust saanud. Samuti ei tähenda asjaolu, et Kaleselts ei oleks ise toetust saanud, seda, et välistatud oleks Kaleseltsi valdus purjeka üle. Eelnevalt on selgitatud, et toetuse abil soetatud purjekaüürimine kolmandale isikule ei ole iseenesest määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 kohaseks oluliseks muutuseks, mis annab aluse toetuse tagasi nõudmiseks. Seetõttu on Euroopa Kohus ka rõhutanud, et kohtul tuleb alusetu eelise kindlaks tegemiseks kontrollida, kas üür oli kokku lepitud oluliselt erineval tasemel võrreldes sellega, mida oleks tulnud tasuda sarnase purjeka üürimise korral muult omanikult. Selle kohta on kaebaja esitanud oma seisukoha 31.10.2019 menetlusdokumendis ning selgitanud, et üürihinna määramisel on püütud lähtuda nii palju kui võimalik
turutingimustest, mida turuolukorrast tulenevalt on võimalik välja selgitada üksnes MTÜ-le Kaleselts kuuluvate purjekate eelnevate aastate sõitude andmetele tuginedes.
51.Teiseks, tuleb eelise, mis seisneb tulus, mida Kaleselts poleks saanud, kui ta seda purjekat kasutada ei oleks saanud, kindlaks tegemisel võtta arvesse ka Kaleseltsi poolt purjeka kasutamiseks tehtud kulutusi. Seda seetõttu, et kui Kaleselts ei oleks purjekat oma kasutusse saanud, ei oleks tal tulnud kanda ka purjeka kasutamisega seotud kulutusi. Nimetatud kulutused on Kaleselts MTÜ poolt tasutud üür 13 000 eurot, mille tasumist tõendavad kaebaja väljastatud arve ja kaebaja pangakonto väljavõte, purjeka hooldusremondi kulud, purjeka sisse- ja välja tõstmiskulud kevadel ja sügisel ning tõrvamised igal aastal, lisaks sadamatesse sisse- ja väljasõiduks vajaliku kütuse kulu. Seega tegi kaebaja üüritud purjekaga seoses igal aastal keskmiselt vähemalt 2 600 euro (13 000 : 5) ulatuses kulutusi. Kahjuks ei saa kaebaja esitada MTÜ Kaleselts, kui kolmanda isiku, arveid ja pangakonto väljavõtteid purjekaga seotud teiste kulude ja tulude kohta. Selleks puuduvad kaebajal igasugused võimalused (kaebajale jääb sellise nõudmise alus tervikuna arusaamatuks, sest mitte üheski teadaolevas menetluses ei saa temalt nõuda kolmandatele isikutele kuuluvate andmete esitamist). Kaebaja hinnangul ei ole need käesoleval juhul ka vajalikud, kuna asjaolu, et Kaleselts ei ole alusetut eelist saanud, saab tõendada ka juba esitatud tõenditega. Nimelt nähtub kaebaja 31.10.2019 dokumendiga koos esitatud Kaleseltsi 2016.a majandusaasta aruandest, et kaebaja kogu tulud (st kõigi kolme purjekaga seotud tulud kokku) olid 2015.a 10 248 eurot ning 2016. a 5 202 eurot. Seega olid kolme purjeka tulud aastas kokku keskmiselt 7 725 eurot (10 248 + 5 202) ning ühe purjeka tulud seega 2 575 eurot (7 725 : 3) Kuna Kaleseltsi kasutuses oleva purjeka keskmine aastane tulu ei katnud isegi purjeka aastast üüritasu (2 600 eurot), siis ei saanud Kaleselts saada üürilepingu tõttu tulu, mida ta ei oleks saanud juhul, kui ta ei oleks purjekat kasutada saanud.
52.Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja on esitanud teadlikult valeandmeid ning sellest tulenevalt puudus vastustajal vajadus kaaluda määruse nr 1306/2013 art 56 ja määruse nr 640/2013 Art 35 lg 6 kohaselt toetuse osalist tagasinõudmist. Vastustaja väide on oletuslik ning tugineb vastustaja kahtlusele, et kuna kaebajale pidid tema puudulikud kalepurjekaga seilamise kogemused olema teada juba enne PRIA-le toetustaotluse esitamist, siis ei plaaninud kaebaja algusest peale toetusetaotluses märgitud kavatsusi ellu viia ning kasutas investeeringuobjekti üürile andes teadlikult juba varem kokkulepitud eesmärgile. Arvestades asjaolusid, on vastustaja väide tegelikult kohatu ja pahatahtlik. Kaebaja selgitab, et tema juhatuse liige Angela LeiaruIndriko õppis kalepurjekaga sõitmist juba toetustaotluse esitamise ajal ning eeldas, et omandab kalepurjeka valmimise ajaks purjekaga sõitmiseks piisavad oskused ja kogemuse. Väikelaevajuhi tunnistus (juhiluba) oli talle väljastatud juba 13.06.2011. a (Rahvusvaheline väikelaevjuhi tunnistus nr. 010904) – s.o enne kui alustati kalepurjeka projektiga. Kahjuks hindas kaebaja juhatuse liige Võrtsjärvel navigeerimise õppimiseks kuluvat aega valesti. Samuti oli Angela Leiaru-Indriko 2013. a lapseootel (nagu oli lapseootel ka teine juhatuse liige Silvia Leiaru), mida ei saanud ega pidanuks loodetavasti kaebaja arvestama ja planeerima taotluse esitamisel. Vajalike oskuste omandamiseks kulus kaebaja juhatuseliikmel arvatust rohkem aega peamiselt seetõttu, et Võrtsjärve digitaalne navigatsioonikaart puudub ning lisaks leidub järve põhjaosas, kus on kalepurjeka kodusadam, alusele palju ohtlikke kivivaresid. Kalepurjekas on 12 m pikkune puidust mitu tonni kaaluv alus, mis eeldab kogemuste omandamist. Seetõttu tuli vajalikud oskused omandada suures osas kogemuste põhiselt, ilma võimaluseta õppimisprotsessi teoreetiliste teadmiste omandamisega oluliselt kiirendada. Eelnevast nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud toetuse taotlemisel teadlikult valeandmeid ning
vastustajal ei olnud alust nõuda määruse nr 640/2013 Art 35 lg-le 6 tuginedes toetust tagasi kogu ulatuses.
53.Vastustaja on rikkumise ulatuse hindamisel põhjendamatult leidnud, et rikkumisel on kaugeleulatuv mõju, kuna uut teenuseosutajat piirkonda viie aasta jooksul 06.09.2011 – 06.09.2016 ei lisandunud ning uusi töökohti sellel perioodil kaebaja poolt ei loodud ning purjekat sõiduteenuse osutamiseks ei kasutatud. Asja materjalidest nähtuvalt valmis kalepurjekas 2013.a sügiseks. Kuna selleks ajaks oli navigatsioonihooaeg läbi, oli võimalik alustada purjeka kasutamist alles 2014. a kevadel. Sellest tulenevalt sai ka võimalik uus teenuseosutaja alustada teenuse pakkumist ning palgata purjeka meeskonna kõige varem 2014. a kevadel (mitte 06.09.2011, nagu lähtub oma hinnangus vastustaja). Õiged ei ole ka vastustaja väited, et kaebaja ise purjekaga sõiduteenust ei osutanud. Kaebaja on varasemas menetluses selgitanud, et võimalusel pakkus ta teenust ka ise. Kaebaja esitab selle tõendamiseks kõik arved purjeka rentimise kohta perioodil 2014–2016 ning pangakonto väljavõtted, millest nähtub nende arvete tasumine . Samuti ei ole õige vastustaja väide, et nimetatud perioodi jooksul ei ole kaebaja töökohti loonud. Kaebaja on 31.10.2019 menetlusdokumendis esitanud tõendid, et sõlmis 2016. a mais töölepingud kolme kalepurjeka meeskonna liikmega.
54.Vastustaja tugineb ka rikkumise raskusastme hindamisel vääradele andmetele. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja purjekat sihipäraselt kasutanud, kuna sai müügitulu asemel renditulu ning andes purjeka MTÜ-le Kalselts sai ise ja lõi MTÜ-le Kalseselts alusetu eelise. Kaebaja on menetluses varasemalt, sh oma 31.10.2019 menetlusdokumendis, põhjalikult selgitanud, et purjekat on vaatamata üürilepingule kasutatud sihipäraselt ning ei kaebaja ega Kaleselts ei ole alusetut eelist saanud.
55.Vastustaja tugineb vääradele andmetele ka rikkumise püsivuse hindamisel. Nimelt leiab vastustaja, et rikkumist ei kõrvaldatud pärast selle avastamist ega järelevalveperioodi käigus. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et peale vastustaja poolt võimalikele rikkumistele tähelepanu juhtimist, sõlmis ta võimaliku rikkumise kõrvaldamiseks 2016. a mais töölepingud kolme kalepurjeka meeskonna liikmega.
56.Kuna eelnevast nähtuvalt on vastustaja tuginenud rikkumise laadi, tõsiduse ja samuti EAFRD rahalise kaotuse taseme hindamisel vääradele asjaoludele, on vastustaja eksinud kaalutlusõiguse teostamisel ning seega ei vasta tagasinõue määruse nr 1306/2013 Art-s 56 sätestatud tingimustele. Kolmanda isiku I arvamus
57.Kohus esitas kolmandale isikule I arvamuse avaldamiseks kolm küsimust.
58.Kas MTÜ hinnangul vähendas kaebaja ja KALESELTS’i vahel üürilepingu sõlmimine ja kaebaja poolt töökohtade (esialgu) loomata jätmine märkimisväärselt kaebaja tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke?. Kolmas isik on selgitab, et meetme „Turismi ja ettevõtluse arendamise toetus“ eesmärk oli, Tugev ja arenenud turismi tugistrutktuur, mis tagab loodus-ja kultuuriressursside parema kasutamise ning piirkonna puhkevõimaluste mitmekesistamise ning väljaarenenud turismivõrgustik MTÜ Võrtsjärve Ühenduse tegevuspiirkonnas/.../
Vastavalt MTÜ Järvelaev poolt esitatud projektitaotluse punktile 30.a oli projekti otseseks eesmärgiks kalepurjeka ehitamine. Kaudse eesmärgina on välja toodud kalepurjekate rohkuse taastamist ning vanade paadiehitustavade propageerimist. Taotlusvormis väljatoodud väide, Uute võimaluste lisandumisel areneb kohalik turismiturg ning ettevõtlus, mis omakorda loob piirkonda uusi töökohti. Pärast kalepurjeka valmimist luuakse piirkonda vähemalt kolm uut töökohta./.../ on kolmanda isiku hinnangul käsitletavad projekti elluviimise eeldatava mõjuna piirkonnas. MTÜ Võrtsjärve Ühendus on seisukohal, et projekt „Kalepurjeka ehitus“ on toetanud meetme eesmärkide saavutamist.
59.Kuivõrd mõjutas kaebaja tegevus, st kalepurjeka üürile andmine KALESELTS’ile piirkonna maaturismi ja regionaalarengut laiemalt? MTÜ Võrtsjärve Ühendus hinnangul mõjutas kale ehitamine ja olemasolu Võrtsjärvel olulisel positiivsel määral piirkonna maaturismi ja ka regionaalarengut laiemalt. Kalesõidu võimalus Võrtsjärvel osutus täiendavaks ja oluliseks argumendiks piirkonna ja piirkonna turismiteenuste osutajate külastamiseks sõltumata sellest, millises vormis oli tagatud kale töö ja mehitamine. Projekti edukust ja mõju piirkonnale näitab ka asjaolu, et 2015.a. toimunud Eesti 100 aarde leidmiseks korraldatud rahvahääletusel kogusid enim hääli Võrtsjärve kalepurjekad.
60.Kui oluline oleks olnud kohaliku tegevusgrupi hinnangul uute töökohtade loomine piirkonna tööhõive seisukohal? Kohaliku tegevusgrupi hinnangul on oluline piirkonna arendamine, selleks meetmete eesmärkide elluviimine, sealhulgas tööhõive suurendamine. Tegevusgrupi hinnangul on kaleprojekti puhul mõlemad eeldused täidetud- kale osutas teenust, toetades sellega piirkonna turismiteenuste arendamist, olles selleks ka mehitatud pädeva meeskonnaga. Seega, sisuliselt töökohad loodi, mis on kahtlemata piirkonna tööhõive seisukohast positiivne.
61.Kolmas isiku II arvamuseks kohtuistungil oli, et kaebus on põhjendatud. Kohtu seisukoht
62.Vaidlustatud otsuse kohaselt (I kd, tl 4–6) nõudis vastustaja kaebajalt toetuse tagasi kahel põhimotiivil. Esiteks, kaebaja ei olnud täitnud põllumajandusministri
27.septembri 2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p-st 1 tulenevat kohustust, andes kalepurjeka üürile kolmandale isikule. Teiseks heitis PRIA kaebajale ette seda, et täitmata on toetuse taotluses esitatud eesmärk luua piirkonda vähemalt kolm uut töökohta. Lisaks leidis PRIA vaideotsuses (I kd, tl 9–10), et kaebaja rikkus ka tegevuse muudatustest teavitamise kohustust, st MTÜ Järvelaev on jätnud kohaliku tegevusgrupi ja PRIA kalepurjeka üürileandmisest teavitamata ja nende nõusoleku küsimata, nagu nõuab määruse nr 92 § 35 lg 2.
63.Halduskohus on asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
64.HKMS § 233 lg 1 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Asja uuel arutamisel kohustas halduskohus menetlusosalisi täiendavate tõendite esitamiseks Riigikohtu otsuses toodud asjaolude tõendamiseks.
65.Kaebaja esitas töölepingud, väljavõtted TSD-dest, tõendid purjeka sõidutundide kohta ja MTÜ Kaleselts majandusaasta aruanded ja arved ja pangakonto väljavõtted (II kd, tl 5–30, 44–62). Vastustaja tõendeid kohtule ei esitanud. Kolmas isik II esitas tulude-kulude aruande kalepurjeka Laura kasutamise kohta, üürilepingu ja arved (II kd, tl 68–103).
66.PRIA kohaldas vaidlustatud otsust andes siseriiklikku õigust. Riigikohus otsustas käesolevas asjas, et määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1), sest Määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kõigil juhtudel peab selleks, et toetus lõplikult säiliks, toetuse saaja toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutama, ilma et need normid võimaldaksid hinnata, kas konkreetsel juhul on selle objekti üürile andmine käsitatav kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse olulise muutusena art 72 lg 1 mõttes (otsuse p 75). Just määruse nr 1698/2005 art 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud tegevuste kestvuse tingimused (otsuse p 79).
67.Riigikohus kohustas halduskohut juhinduma järgnevast ja välja selgitama järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud.
68.Euroopa Kohtu eelotsuse asjas C-580/17 määruse 1698/2005 artikli 72 kohaselt ei tohi investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta teha läbi olulist muutust, mis: a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Kui leiab tõendamist oluline muutus, siis nõutakse alusetult väljamakstud summad tagasi määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 33 kohaselt. Ajalise kohaldamise osas selgitati täiendavalt, et Määrus nr 1698/2005 on tunnistatud määrusega nr 1305/2013 kehtetuks. Tegevuse kestvuse nõude järgimist tuleb hinnata sellele vaatamata määruse nr 1698/2005 art 72 valguses.
69.Riigikohus tuvastas Eesti õiguse vastuolu EL määrusega, sest Euroopa Kohus selgitas asjas C-580/17 tehtud otsuses, et määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 ei näe ette nõuet, et toetuse saaja peaks toetuse abil soetatud objekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama.
70.Seetõttu sedastati, et säilitamiskohustuse järgimist tuleb kontrollida iga üksikjuhtumit eraldi analüüsides (p-d 72 ja 74).
71.Määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kõigil juhtudel peab selleks, et toetus lõplikult säiliks, toetuse saaja toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutama, ilma et need normid võimaldaksid hinnata, kas konkreetsel juhul on selle objekti üürile andmine käsitatav kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse olulise muutusena art 72 lg 1 mõttes.
72.Kestvuse nõude rikkumiseks läbi olulise muutuse piisab ühe art 72 lg 1 tingimuse esinemisest, kuid muutus peab sätte kohaldamisalasse kuulumiseks olema küllaltki märkimisväärne (samas, p 47).
73.Art 72 lg 1 p b kohaldamine tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest.
74.Riigikohus sedastas, et Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p-s b esitatud tingimuste kohta märkis Euroopa Kohus, et kui pärast üürile andmist jätkati investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses, ei ole aset leidnud tootlikutegevuse lakkamist või ümberpaigutamist (otsuse p 49). Infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutus saab Euroopa Kohtu selgituse kohaselt seisneda selle õigusliku staatuse muutuses, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab - lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine sellena käsitatav ei ole (samas, p 50).
75.PRIA ei ole haldus- ega ka kohtumenetluses väitnud, et kaebaja oleks kalepurjeka omandi varjatult üle andnud. Sellele ei viita ka vaidlusaluse üürilepingu sätted. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kalepurjekat kasutatakse üürilepingu alusel samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses (Võrtsjärvel huvireiside pakkumine).
76.Seetõttu ei saa kaebajale ette heita määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p-s b sätestatud nõuete rikkumist.
77.Vaidluse all on seega, kas esineb alus art 72 lg 1 punkt a kohaldamiseks, milleks peab oluline muutus (rikkumine) mõjutama selle laadi või rakendamistingimusi või andma alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile.
78.Hinnates, kas muutus mõjutab investeeringuga seotud tegevuse olemust või rakendamistingimusi, tuleb Euroopa Kohtu sõnul arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti: maaturismiga seotud teenuste arendamine ja turustamine, laiemalt maapiirkondades regionaalarengu edendamine (otsuse p-d 54-55). Seejuures ei tähenda pelgalt asjaolu, et projekti elluviimise käigus asendati projekti teostaja isik teisega, iseenesest seda, et eesmärki ei saavutatud, ega seda, et aset leidis märkimisväärne muutus tegevuse olemuses või rakendustingimustes (samas, p 56). Tegevuse läbiviimiseks omaniku asendamine üürnikuga ja esialgu kavandatud töökohtade loomata jätmine on siiski asjaolud, mille põhjal võib järeldada, et tegevuse olemus või rakendustingimused on niisuguse muutuse läbi teinud, kui need vähendavad märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada talle seatud eesmärki (samas, p 58).
79.Esiteks tuleb Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kontrollida, kas kaebaja võttis ka tegelikult toetust taotledes ja saades kohustuse tagada piirkonnas töökohtade loomine ja kalepurjekale meeskonna palkamine (vt otsuse p 88).
80.Seejärel tuleb hinnata, kas üürilepingu sõlmimine ja vastava kohustuse olemasolu korral töökohtade loomata jätmine vähendas märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke. Selleks võib olla asjakohane küsida kohaliku tegevusgrupi seisukohta ja tema käsutuses olevaid andmeid, kuna kohalik tegevusgrupp tunneb eeldatavasti hästi kohalikke olusid ja oskab hinnata, kuivõrd sellised muudatused tegevuses piirkonna maaturismi ja laiemalt regionaalarengut mõjutasid, sh kui oluline võis uute töökohtade loomine olla piirkonna tööhõive seisukohast.
81.Euroopa Kohus selgitas alusetu eelise mõistet selliselt, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Eelkõige tuleb kontrollida, kas rahaline tulu, mida kaebaja võinuks saada purjeka käitamisest, oleks olnud võrreldav summaga, mida talle tasus üürina MTÜ Kaleselts, kusjuures olulise muutusena on käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus (otsuse p 61). Eelis purjeka tegelikule kasutajale võib seisneda tulus, mida ta poleks saanud, kui ta seda vara kasutada ei oleks saanud; samuti on alusetu eelise andmine tuvastatav juhul, kui üürisummat ei määratud kindlaks turutingimustel. Kohtul tuleb seetõttu kontrollida, kas üür oli kokku lepitud oluliselt erineval tasemel võrreldes sellega, mida oleks tulnud tasuda sarnase purjeka üürimise korral muult omanikult (samas, p 62). Asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel, kuigi kui on tõendatud, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine (samas, p 67).
82.Alusetu eelise olemasolu ja milles see eelis täpselt seisnes, tuleb kindlaks teha liikmesriigi pädeval asutusel ning teisalt peab toetuse saajal olema võimalus tõendada, et toetuse abil soetatud objekti väljaüürimine ei andnud talle või objekti tegelikule kasutajale mingit eelist (samas, p-d 66 ja 60).
83.Euroopa Kohtu vastusest eelotsusetaotlusele nähtub, et määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p a kohaldamisel ei ole määrav, et kalepurjeka tegelik kasutaja (MTÜ Kaleselts) poleks taotlemise korral ise toetust saanud. Euroopa Kohtu juhistest lähtudes tuleb esmajoones kontrollida seda, kas kaebaja ja MTÜ Kaleselts vahel kokku lepitud üürisumma on võrreldav potentsiaalse sissetulekuga purjeka käitamisest (arvestades seejuures ka purjeka käitamisega seotud kulusid, mida üürilepingu järgi kandis üürnik). Alusetut eelist ei tohtinud seejuures saada ei toetuse saaja ega purjeka tegelik kasutaja.
84.Nende asjaolude kindlakstegemiseks võib olla vaja koguda andmeid MTÜ Kaleselts poolt vaidlusaluse kalepurjeka käitamisel saadavate tulude ja selleks tehtavate kulutuste kohta.
85.Pooled on vaidlusaluse haldusakti õiguspärasuses vastupidistel seisukohtadel, kusjuures PRIA poolt esitatud täiendavad kaalutlused asja uuel arutamisel ei kajastu vaidlustatud haldusaktis ega vaideotsuses. Samuti ei ole vastustaja asja uuel arutamisel kohtule omapoolseid tõendeid esitanud. Samas on nii kaebaja kui kolmas isik II neil olemasolevate tõendamisvõimaluste piires tõendanud, et käesoleval juhul kalepurjeka üürileandmisega ei ole kaasnenud taolisi minetusi, mis Euroopa Kohtu selgitustel annaksid aluse toetuse täies ulatuses tagasi nõudmiseks.
86.Halduskohtu arusaamisel ei olnud kohtuistungi seisuga poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja oleks rikkunud Leader meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti: maaturismiga seotud teenuste arendamine ja turustamine, laiemalt maapiirkondades regionaalarengu edendamine. Meetme eesmärgi järgimine on halduskohtu hinnangul tõendatud asja uuel arutamisel kohtu korraldusel kogutud kirjalike tõenditega. Samuti ei ole samade tõenditega tõendamist leidnud märkimisväärset muutust tegevuse olemuses või rakendustingimustes. Tegevuse läbiviimiseks omaniku asendamine üürnikuga ei ole kohtule esitatud tõendite kohaselt vähendanud märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada talle seatud eesmärki.
87.Töökohtade loomise või mitteloomise tähenduse ja olulisuse hindamisel lähtub kohus sellest, et Mittetulundusühing Järvelaev 11.07.2011. a taotluse alusel määrati PRIA peadirektori 06.09.2011. a käskkirjaga nr 13-6/1713 MTÜ-le Järvelaev toetus 33 809 eurot kalepurjeka, ohutusvarustuse ja messingist tähistustahvli soetamiseks (otsuse sisu viidatu vaidlustatud otsuse sissejuhatuses). Seega ei ole Leader meetmest eraldatud toetusega kalepurjeka käitlemist toetatud. Tegemist on soetamise toetamisega meetmest. Meeskonna palkamist on käsitletud projektitoetuse avalduse p-s 30 a (kokkuvõtte tegevuse ja investeeringu eesmärkidest ning tegevustest, (I kd, tl 13)). Töökohtade loomist ega kalepurjeka meeskonna palkamist ei ole projektitaotluses nimetatud projekti eesmärgina. Toetuse teksti keeleliselt analüüsides ei saa kohus vastu vaielda kaebaja selgitusele, et pigem on kaebaja selgitatud, et töökohtade loomine piirkonnas ja kalepurjeka meeskonna palkamine, on mõjud, mis kaasnevad projekti elluviimisega. Seega ei võtnud kaebaja toetust taotledes ja saades kohustust tagada piirkonnas töökohtade loomine ja palgata kalepurjeka meeskond. Selles küsimuses on kohtule määrav, et kalepurjeka käitlemist, töökohtade loomist vmt asjaolusid ei ole kohtule esitatud tõendikogumi kohaselt toetatud. Samuti asjaolu, et toetus on oma eesmärgi täitnud ja, et kolmas isik I peab toetuse alusel teostatut Leader eesmärkidega kooskõlas ja täidetuks olevaks.
88.Kolmanda isiku I MTÜ Võrtsjärve Ühendus arvamuse kohaselt oli meetme „Turismi ja ettevõtluse arendamise toetus“ eesmärk tugev ja arenenud turismi tugistrutktuur, mis tagab loodus-ja kultuuriressursside parema kasutamise ning piirkonna puhkevõimaluste mitmekesistamise ning väljaarenenud turismivõrgustik MTÜ Võrtsjärve Ühenduse tegevuspiirkonnas.
Arvamuse andja on selgitanud, et vastavalt MTÜ Järvelaev poolt esitatud projektitaotluse punktile 30 a oli projekti otseseks eesmärgiks kalepurjeka ehitamine. Kaudse eesmärgina on välja toodud kalepurjekate rohkuse taastamist ning vanade paadiehitustavade propageerimist. MTÜ Võrtsjärve Ühendus on seisukohal, et projekt „Kalepurjeka ehitus“ on toetanud meetme eesmärkide saavutamist. MTÜ Võrtsjärve Ühendus hinnangul mõjutas kale ehitamine ja olemasolu Võrtsjärvel olulisel positiivsel määral piirkonna maaturismi ja ka regionaalarengut laiemalt. Kalesõidu võimalus Võrtsjärvel osutus täiendavaks ja oluliseks argumendiks piirkonna ja piirkonna turismiteenuste osutajate külastamiseks sõltumata sellest, millises vormis oli tagatud kale töö ja mehitamine. Projekti edukust ja mõju piirkonnale näitab asjaolu, et 2015. a toimunud Eesti 100 aarde leidmiseks korraldatud rahvahääletusel kogusid enim hääli Võrtsjärve kalepurjekad. Kohaliku tegevusgrupi hinnangul on oluline piirkonna arendamine, selleks meetmete eesmärkide elluviimine, sealhulgas tööhõive suurendamine. Tegevusgrupi hinnangul on kaleprojekti puhul mõlemad eeldused täidetud- kale osutas teenust, toetades sellega piirkonna turismiteenuste arendamist, olles selleks ka mehitatud pädeva meeskonnaga. Seega, sisuliselt töökohad loodi, mis on kahtlemata piirkonna tööhõive seisukohast positiivne.
89.Nagu osundatud on art 72 lg 1 punkt a kohaldamiseks peab oluline muutus mõjutama investeeringu laadi või rakendamistingimusi või andma alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile. Kohus nõustub menetlusosaliste seisukohaga, et arvestades asjaolu, et tegemist on Leader meetme toetusega kohalikus piirkonnas, siis ei ole eelpool nimetatud tõenditega tõendatud, et kaebaja või kolmas isik II oleks saanud alusetu eelise.
90.Halduskohus on seisukohal, et asja uue arutamise käigus kogutud tõendid ei tõenda art 72 lg 1 punkt a alusel toetuse tagasinõudmise eeldusi, mille tõttu jääb kaebus selles osas rahuldamata.
91.Määruse nr 92 § 35 lg 2 järgi peab projektitoetuse saaja alates taotluse esitamisest kuni viie aasta möödumiseni PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest teavitama viivitamatult PRIA-t ja kohalikku tegevusgruppi kirjalikult oma postiaadressi ja kontaktandmete muutumisest ning PRIA-lt ja kohalikult tegevusgrupilt nõusoleku saamiseks mh tegevuse või investeeringuobjektiga seotud muudatusest (p 1) või projektitoetuse saamise või kasutamisega seotud muust asjaolust, mille tõttu taotluses esitatud andmed ei ole enam täielikud või õiged (p 2). Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul on viidatud teavitamiskohustuse eesmärk muu hulgas see, et PRIA saaks kontrollida, kas muudatuse tegemise korral järgitakse endiselt toetuse kasutamisega seotud eeskirju, mh kestvuse nõuet. Teavitamiskohustus ei piirdu seega muudatustega, mida tehes minnakse määruse nr 1698/2005 art 72 tingimustega vastuollu, vaid muudatusest tuleb teada anda ka kahtluse korral, kas see on lubatav. Vastasel korral ei oleks PRIA ja kohaliku tegevusgrupi nõusoleku küsimisel mõtet.
Riigikohus on samuti sedastanud, et ka määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmine on eeskirjade eiramine määruse nr 1306/2013 art 56 mõttes. Eeskirjade eiramise mõiste hõlmab ka liikmesriigi õigusnormide rikkumist (vt analoogia korras Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavate projektidega seoses Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-260/14 ja C-261/14, Județul Neamț, p 37). Tegemist ei pruugi aga olla rikkumisega, mis õigustaks toetuse tervikuna tagasinõudmist. Seda saab arvesse võtta eeskirjade eiramise laadi ja tõsiduse hindamisel.
92.Halduskohtule esitatud tõendikogumi alusel ei saa asja uue arutamise käigus asuda seisukohale, et tõendatud oleks Riigikohtu seisukohtadest erineva järelduse tegemise võimalus. Kuna tegemist on PRIA algatatud haldusmenetlusega ja halduskohus ei saa haldusorgani asemel ise kaalutlusõigust teostada, siis jätab halduskohus määruse nr 92 § 35 lg 2 rikkumise osas kaebuse rahuldamata. Kui PRIA peab vajalikuks uue haldusakti anda, peaks halduskohtu hinnangul muuhulgas arvestama kolmanda isiku I kui kohaliku tegevusgrupi arvamusega käesolevas asjas. Menetluskulud
93.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi 6. lõike kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
94.Kaebaja on asjas esitanud järgmised menetluskulude nimekirjad. Halduskohtus esitatud kaebaja menetluskulude nimekirja (I kd, tl 46–47) ja kuludokumentide (I kd, tl 48–50) kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu 507 eurot. Ringkonnakohtus esitatud kaebaja menetluskulu nimekirja (I kd, tl 82p) ja kuludokumentide (I kd, tl 84–85) kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu 375 eurot. Halduskohtus asja uuel läbivaatamisel esitatud kaebaja menetluskulude nimekirja (II kd, tl 111) ja kuludokumentide (II kd, tl 112–113) kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu 1 300 eurot. Kaebaja menetluskulu on seega kokku 2 182 eurot.
95.Halduskohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, arvestades menetluse pikkust ja selle käigus kaebaja esindajal kulunud aega arvukatele menetlusdokumentide koostamisele ja kaebaja nõustamisele. Samuti on kohane ajakulu ja ühikuhind.
96.Kohus rahuldab kaebuse praktiliselt täies ulatuses, mille tõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 90 % menetluskuludest, s.o 1 963,80 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.