Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-1188 3. oktoober 2019 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Mittetulundusühingu Järvelaev kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti otsuse tühistamiseks Kaebaja Mittetulundusühing Järvelaev, esindaja advokaat Kaspar Lind Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Aiki Schneider Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsus Mittetulundusühingu Järvelaev kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Jätta põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p 1 kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.
3.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a otsus ja Tartu Halduskohtu
11.jaanuari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1188.
Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
5.Tagastada kassatsioonkaebuse lisad 1–4.
6.Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 6. septembri 2011. a käskkirjaga nr 13-6/1713 anti Mittetulundusühingule (MTÜ) Järvelaev 33 809 eurot toetust kalepurjeka, ohutusvarustuse ja messingist tähistustahvli soetamiseks. Projekti odavnemise tõttu maksti toetusest välja 33 781 eurot ja 80 senti. Toetuse viimane osa maksti välja 19. novembril 2013.
2.PRIA nõudis 27. jaanuari 2015. a otsusega nr 13-6/124 MTÜ-lt Järvelaev tagasi toetuse 33 781 eurot ja 80 senti. Otsuse kohaselt on toetust makstud alusetult ning seda pole kasutatud sihiega eesmärgipäraselt. 4. detsembril 2014 viis PRIA toetuse saaja juures läbi täiendava kontrolli, mille käigus selgus, et toetuse saaja on kalepurjeka koos päästevarustusega MTÜ-le Kaleselts viieks aastaks
3-15-1188
1.juulil 2014 sõlmitud üürilepingu alusel üürile andnud. MTÜ Kaleselts on toetuse saaja välja valitud hinnapakkuja, kes purjeka ehitas. Toetuse taotlemise ajal kehtinud põllumajandusministri
27.septembri 2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 92) § 36 lg 3 p-st 1 tulenevalt on projektitoetuse saaja kohustatud säilitama ja kasutama projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti ise. Projektitaotluse kohaselt oli toetuse saajal kavas pärast kalepurjeka valmimist luua piirkonda vähemalt kolm uut töökohta ning palgata kalepurjeka meeskond. Toetuse saaja andis purjeka üürile, ei palganud meeskonda ega loonud uusi töökohti, mis tähendab, et ta ei kasuta ega säilita investeeringuobjekti sihipäraselt ega projektitoetuse taotluses nimetatud eesmärgi kohaselt. PRIA-l on toetuse saaja esitatud andmetest ja tegevusest lähtudes alust arvata, et purjekas ehitatigi eesmärgiga anda see MTÜ Kaleselts kasutusse.
3.MTÜ Järvelaev esitas PRIA-le vaide, mille PRIA jättis 14. aprilli 2015. a vaideotsusega nr 13-4/15/16-2 rahuldamata. Lisaks 27. jaanuari 2015. a otsuses toodule märgiti vaideotsuses, et MTÜ Järvelaev on jätnud kohaliku tegevusgrupi ja PRIA kalepurjeka üürileandmisest teavitamata ja nende nõusoleku küsimata, nagu nõuab määruse nr 92 § 35 lg 2.
4.MTÜ Järvelaev esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 27. jaanuari 2015. a otsuse nr 13-6/124. Kaebaja hinnangul ei tulene määrusest nr 92, et projektitoetuse saaja peab täies ulatuses ise objekti kasutama ning ta ei tohi kasutada teenuse osutamisel teisi isikuid. Oluline pole see, et kaebaja looks töökohad ja maksaks palka. Kaebaja sai toetuse kalepurjeka ehitamiseks ning selleks, et purjekat kasutataks eesmärgipäraselt maaturismi teenuste arendamiseks/turustamiseks. Kaebaja pidas oma taotluses töökohtade loomist kõrvaleesmärgiks. Ilmselgelt on silmas peetud kogu piirkonna arengut, mitte seda, et kaebaja ise palkaks kolm töötajat. Kaebajal oli esialgu plaan leida purjekale töötajad, kuid see osutus prognoositust oluliselt keerukamaks. Kaebaja maandas MTÜ-ga Kaleselts koostööd tehes riskid ning tagas selle, et kalepurjekat kasutataks sihipäraselt. Määruse nr 92 nõuded on täidetud.
5.Tartu Halduskohus jättis 11. jaanuari 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt: 1) pooled ei vaidle selle üle, et toetust kasutades on kaebaja soetanud kalepurjeka ja muud esemed, mille soetamiseks toetust anti. Samuti on kaebaja tõendanud, et kalepurjekat kasutati aastatel 2014-2015; 2) PRIA tuvastatud kõrvalekalded kaebaja tegevuses kalepurjeka kasutamisel on projektitoetuse taotlusest erinevuse tõttu sellised, et PRIA-l oli kohustus toetus kaebajalt tagasi nõuda. Kaebajal lasus Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg 1 ja määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 alusel kohustus kasutada toetusega soetatud vara viie aasta jooksul sihipäraselt. Terminiga „sihipärane“ tähistatav mõiste hõlmab ka kohustust toetuse alusel soetatud vara eesmärgipäraselt kasutada. Kaebaja on investeeringu eesmärgina võtnud mh kohustuse arendada kohalikku turismiturgu ja ettevõtlust, luues pärast kalepurjeka valmimist vähemalt kolm töökohta. Taotluses on kinnitatud, et kaebajal on vaja palgata kalepurjeka meeskond. Kaebaja pole tõendanud ühegi töökoha loomist. Seega ei ole ka toetusraha kasutatud sihi- ja eesmärgipäraselt; 3) kaebaja õigusi ei ole rikutud ka vaideotsuses esitatud analüüsiga määruse nr 92 § 35 lg 2 kohta. Vastustaja selgitas, millisel juhul oleks võinud investeeringu eesmärgist kõrvale kalduda. Kuna kaebaja pole töökohtade loomata jätmisest teavitanud ei PRIA-t ega kohalikku tegevusgruppi, ei saa materiaalõiguse selgitamine vaideotsuses rikkuda kaebaja õigusi.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.
7.Kaebaja esitas 6. septembril 2016 ringkonnakohtule täiendavate tõenditena kolm töölepingut ja väljavõtte maksudeklaratsioonidest, millega soovis tõendada seda, et ta on nüüdseks töösuhted 2(9)
3-15-1188 loonud. Kaebaja selgitas, et tal polnud võimalik neid tõendeid varem esitada, sest lepingud sõlmiti apellatsioonimenetluse ajal. Kaebaja hinnangul on tõendid asjakohased, sest kaebaja võib saavutada toetuse kõrvaleesmärgid pikema aja jooksul.
8.Tartu Ringkonnakohus tagastas 20. oktoobri 2016. a otsusega kaebaja esitatud uued tõendid (resolutsiooni p 1), jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata (p 2) ning kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (p 3). Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega; 2) määruse nr 92 § 36 lg 3 p-s 1 on selgelt öeldud, et just projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest. Sätte mõte ei ole, et investeeringuobjekti võib kasutada ja selle säilimise tagada mõne teise isiku kaudu. Teistsuguse tõlgenduse korral loodaks võimalus, et toetust taotleb määruse nõuetele vastav isik, kuid pärast investeeringuobjekti valmimist annab selle kolmanda isiku kasutusse, kellel polnuks õigust toetust taotleda ja saada. See poleks kooskõlas ka toetusmeetme eesmärkidega. Samuti oleks sellise eesmärgi puhul määruses sätestatud vaid investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõue, mitte nõue, et toetust peab sihipäraselt kasutama selle saaja; 3) taotluses on kavandatavat tegevust kirjeldatud nii, et kaebaja soovib ise kasutada toetusraha abil ehitatavat purjekat klientide teenindamiseks ning soovib ise luua uued töökohad ja palgata purjeka meeskonna. Ka tulu pidi kaebaja toetustaotluse kohaselt saama ise teenuse osutamisest, mitte üürina. Üks MTÜ Võrtsjärve Ühendus hindamiskriteeriumidest oli, et projekti tulemusena luuakse uusi jätkusuutlikke töökohti ja projektiga kasutusele võetaval ressursil on suur potentsiaal piirkonna spetsiifiliste konkurentsieeliste väljaarendamisel; 4) see, et kaebaja esitas halduskohtule enda poolt 2. juulil 2015 väljastatud arve kalepurjeka üüri kohta 4.–7. juunil 2015, ei kinnita, et kaebaja kasutas tegelikult purjekat sihipäraselt ise, sest see ei tee olematuks üürilepingut. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole investeeringuobjekt jätkuvalt kaebaja sihipärases kasutuses; 5) uued tõendid ei ole asjakohased. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga ning seda õiguslikku ja faktilist olukorda arvestades, millal haldusakt anti. Lepingud on sõlmitud hiljem. Lisaks ei olnud uute töötajate palkamata jätmine ainus toetuse tagasinõudmise põhjus, vaid kõiki toetuse sihipärase kasutamisega seotud asjaolusid vaadeldi kogumis. Olulisim rikkumine seisnes selles, et kaebaja ei kasutanud investeeringuobjekti ise; 6) kaebaja rikkus oma tegevusega ka määruse nr 92 § 35 lg-t 2. Kuigi investeeringuobjektiga seotud muudatused on iseenesest võimalikud, on muutmisvajaduse korral vaja toetustaotlusega seotud võimalikest muudatustest osapooli eelnevalt teavitada ja neilt nõusolek saada, et PRIA ja tegevusgrupp saaksid hinnata, kas toetuse sihi- ja eesmärgipärane kasutus on endist viisi tagatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsus täies ulatuses, rahuldada kaebus ja tühistada vaidlusalune PRIA otsus ning mõista PRIA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 sõnastusest ei saa teha ühest järeldust, et toetuse saaja peab täies ulatuses ise objekti kasutama ega tohi kasutada teenuste osutamisel teisi isikuid. Sisuliselt on kaks MTÜ-d ühiselt tegutsedes taganud kalepurjeka sihipärase kasutamise. Kalepurjeka ainuvaldust ei ole üürnikule loovutatud ning ka kaebaja ise on purjeka kasutamisega seoses arveid väljastanud; 2) töökohtade loomise kohustus ei tulene määrusest nr 92. Kolme uue töökoha loomine on prognoos taotluse rahuldamise võimalike mõjude kohta, mitte kindel lubadus. Samuti ei tule kõrvaleesmärke saavutada kohe, vaid viie aasta jooksul; 3) kaebaja palub vastu võtta tõendid selle kohta, et ta on töösuhted loonud.
3(9)
3-15-1188
10.Riigikohus taotles 27. septembri 2017. a määrusega Euroopa Kohtult eelotsust praeguse asja lahendamiseks ja peatas asja menetluse. Euroopa Kohus lahendas eelotsusetaotluse 8. mai 2019. a otsusega asjas C-580/17. Riigikohus uuendas 28. mai 2019. a määrusega asja menetluse ning palus menetlusosalistel esitada täiendavad seisukohad.
11.Kaebaja leiab 17. juuni 2019. a seisukohas järgmist: 1) kaebaja poolt MTÜ-le Kaleselts antud õigused on puhtalt lepinguõiguslikku laadi (üürileping) ega ole käsitatavad omandi laadi muutusena; 2) kalepurjeka üürile andmine MTÜ-le Kaleselts ei ole käsitatav määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 kohase olulise muudatusena investeeringuga seotud tegevuses, kuna see ei vähendanud märkimisväärselt suutlikkust saavutada tegevuse eesmärki (tagada Võrtsjärve ümbritseva piirkonna areng maaturismi teenuste edendamise kaudu). Kalepurjekat kasutatakse samas piirkonnas ning teenus on avalikult kättesaadav samadel alustel, kui oleks olnud juhul, kui kalepurjekat käitaks kaebaja. Seega pole toimunud tootliku tegevuse lakkamist ega ümberpaigutamist. Kalepurjekas otsustati üürile anda, lähtudes soovist pakkuda parema kvaliteediga ja ohutumat teenust, kuna kaebaja juhatuse liikmetel puudusid oskused ja teadmised, et muutlikes ilmaoludes ja ohtliku põhjareljeefi tingimustes sõite turvaliselt korraldada. Kaebaja juhatuse liige on üürilepingu kestuse ajal käinud ka ise kalepurjekaga sõitmas, omandades oskusi ja teadmisi, et pärast lepingu lõppemist pakkuda ise kvaliteetset teenust. Üürisumma oli viie aasta peale 13 000 eurot, s.o ühe navigatsioonikuu eest 520 eurot, välja arvutatud teiste MTÜ-le Kaleselts kuuluvate kalepurjekate varasemate aastate sõite silmas pidades. Arvestati ka üürniku kulusid (ta vastutas üürilepingu kestuse ajal hooldustööde eest). Rahaline tulu purjeka käitamisest ei saanuks olla oluliselt suurem. MTÜ-le Kaleselts kuuluval kalepurjekal oli juba tekkinud kindel klientuur ning teisalt poleks kaebaja suutnud teenust mõnede ilmastikuolude puhul osutada. Seega ei ole kaebaja saanud alusetut eelist. Puudub info selle kohta, kas kokkulepitud üür oli oluliselt erineval tasemel võrreldes sellega, mida MTÜ-l Kaleselts tulnuks tasuda muult omanikult üürimise korral, sest kalepurjekaid omavad piirkonnas vaid kaebaja ja MTÜ Kaleselts. Üür vastas aga üldjoontes summale, mida oli võimalik purjekat kasutades teenida; 3) töökohtade loomata jätmine ei ole käsitatav määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 kohase olulise muudatusena, kuna see ei mõjutanud märkimisväärselt tegevuse eesmärgi saavutamise suutlikkust. Toetus määrati kaebajale PRIA peadirektori käskkirjaga; rahastamislepingut sõlmitud ei ole. Seega polnud töökohtade loomine kaebaja lepinguline kohustus. Projektitaotlusest ei nähtu, et töökohad loob just kaebaja, samuti pole märgitud kalepurjeka meeskonna palkamise tähtaega või et see peaks toimuma just töölepinguga. Kaebaja on soovinud tõendada, et maksis 2016. ja 2017. aastal töötajatele palka. Töökohtade loomine kohe pärast kalepurjeka valmimist polnud võimalik ega majanduslikult mõistlik. Kõik isikud, kes olid võimelised kalepurjekat Võrtsjärve oludes juhtima, olid MTÜ Kaleselts liikmed või töötajad. Teisalt tuli arvestada, et töösuhe on jäik ja sellega kaasnenuks suured püsikulud ebakindla rahavoo tingimustes. MTÜ-ga Kaleselts koostööd tehes maandati riskid; 4) kui kohus peab seda oluliseks, võib olla vaja tõendada üüri suuruse vastavust turuhinnale. Samuti võib vaja olla esitada tõendeid kolmandate isikute sõlmitud lepingute kohta, et näidata positiivset mõju piirkonna turismile.
12.PRIA leiab 17. juuni 2019. a vastuses järgmist: 1) kogu vaidlus taandub sellele, et määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 ja taotluse järgi peab investeeringuobjekti kasutama toetuse saaja (kaebaja) ise, mitte kolmas isik. Kui teistsugust olukorda oleks Leader-meetme raames antava projektitoetuse puhul võimalikuks peetud, oleks määruses nr 92 sätestatud vaid investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõue, mitte sihipärase kasutamise nõue toetuse saaja poolt; 2) mittesihipärast kasutust tõendavad purjeka üürile andmine ning meeskonna palkamata ja töökohtade loomata jätmine;
4(9)
3-15-1188 3) kaebaja loodigi MTÜ-na puhtalt toetuse taotlemiseks, kuna siis sai tellida purjeka ehituse MTÜ-lt Kaleselts, kellel oli olemas kogu kompetents purjekaga seilamiseks ja vajalik meeskond. Määruse nr 92 § 27 lg 4 ei luba tellida ega osta tööd iseendalt ega seotud isikult; 4) taotlust hindas kohalik tegevusgrupp lähtuvalt kaebaja isikust ja taotlusest. Kaebaja ei ole küsinud muudatuseks (purjeka üürile andmiseks) kohalikult tegevusgrupilt ega PRIA-lt nõusolekut (määruse nr 92 § 35 lg 2). Seetõttu on kaebaja tegevus õigusvastane ka nõusolekute puudumise tõttu; 5) kuna haldus- ja ringkonnakohus on rikkumise aluseks olnud asjaolud tuvastanud ja uusi asjaolusid tuvastada pole vaja, on Riigikohtul võimalik asi lahendada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.PRIA nõudis kaebajalt toetuse tagasi kahel põhimotiivil. Esiteks tugines PRIA sellele, et kaebaja ei olnud täitnud põllumajandusministri 27. septembri 2010. a määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ § 36 lg 3 p-st 1 tulenevat kohustust, andes kalepurjeka üürile kolmandale isikule. Teiseks heitis PRIA kaebajale ette seda, et täitmata on toetuse taotluses esitatud eesmärk luua piirkonda vähemalt kolm uut töökohta. Lisaks leidis PRIA vaideotsuses, et kaebaja rikkus ka tegevuse muudatustest teavitamise kohustust.
14.Kolleegium käsitleb esmalt tegevuse kestvuse reegleid Eesti riigisiseses ja Euroopa Liidu õiguses (I), seejärel kestvuse nõude võimalikku rikkumist praegusel juhul (II). Lõpetuseks esitab kolleegium oma seisukohad teavitamiskohustuse rikkumise kohta kaebaja poolt (III) ning lahendab kassatsioonkaebuse ja menetluslikud küsimused (IV). I
15.Määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 sätestas, et projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.
16.Vaidlusaluse toetuse taotlemise ajal kehtinud nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 72 lg 1 sätestas, et ilma et see piiraks asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist asutamislepingu art-te 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et investeeringu puhul säilib EAFRD panus, kui see investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis: a) mõjutab selle laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile; b) tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Kuigi see määrus on tunnistatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta art 88 esimese lõiguga kehtetuks, kohaldatakse määrust nr 1698/2005 jätkuvalt enne
1.jaanuari 2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes. Euroopa Kohus kinnitas asjas C-580/17 tehtud otsuses (p 37), et tegevuse kestvuse nõude järgimist tuleb praegusel juhul hinnata määruse nr 1698/2005 art 72 valguses.
17.Kuigi PRIA tugines toetust tagasi nõudes üksnes määrusele nr 92 ja ELÜPS-le, tuleb lisaks arvesse võtta Euroopa Liidu õigusakte, mille rakendamiseks on viidatud Eesti õigusaktid antud. Määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 käsitleb sisuliselt sama investeeringuobjekti viie aasta jooksul säilitamise kohustust, mida reguleerib ka määruse nr 1698/2005 art 72, kuid sätete sõnastused ei kattu.
5(9)
3-15-1188 Nii PRIA kui ka Vabariigi Valitsus (Euroopa Kohtu otsuse p 72) on seisukohal, et määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 kohustab toetuse saajat investeeringuobjekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama. Euroopa Kohus selgitas aga asjas C-580/17 tehtud otsuses, et määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 ei näe ette nõuet, et toetuse saaja peaks toetuse abil soetatud objekti viie aasta jooksul isiklikult kasutama; säilitamiskohustuse järgimist tuleb kontrollida iga üksikjuhtumit eraldi analüüsides (p-d 72 ja 74). Määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kõigil juhtudel peab selleks, et toetus lõplikult säiliks, toetuse saaja toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutama, ilma et need normid võimaldaksid hinnata, kas konkreetsel juhul on selle objekti üürile andmine käsitatav kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse olulise muutusena art 72 lg 1 mõttes (otsuse p 75). Just määruse nr 1698/2005 art 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud tegevuste kestvuse tingimused (otsuse p 79).
18.Arvestades eeltoodut, tuleb määruse nr 92 § 36 lg 3 p 1 jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (määruse nr 1698/2005 art 72 lg-ga 1). II
19.ELÜPS § 131 kohaselt nõutakse enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha tagasi kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras. ELÜPS § 111 lg 1 sätestab, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Euroopa Kohus kinnitas asjas C-580/17 tehtud otsuses, et hoolimata asjaolust, et kaebajale määrati toetus ja maksti see välja enne viidatud määruste jõustumist, on tagasinõude aluseks tagasinõude otsuse tegemise ajal kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta art 56 (otsuse p 42). Selle artikli esimese lõigu kohaselt teevad liikmesriigid maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.
20.Praeguses asjas on PRIA kaebajapoolset eeskirjade eiramist tuvastades lähtunud kestvuse nõude sisustamisel ekslikult määruse nr 92 § 36 lg 3 p-st 1, selle asemel et hinnata kaebaja käitumise vastavust määruse nr 1698/2005 art 72 lg-le 1. See ei too siiski vältimatult kaasa PRIA otsuse tühistamist. Kui kohtumenetluses leiab kinnitust, et kaebaja on talle ette heidetud tegevusega rikkunud kestvuse nõuet ka määruse nr 1698/2005 mõttes, siis võib osutuda õigeks PRIA lõppjäreldus, et kaebaja on eeskirju eiranud ja seetõttu tuli toetus tagasi nõuda. Hinnangu andmine eeskirjade eiramise kohta on faktidel põhinev otsustus, mis kaalumist ei nõua.
21.Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 seob investeeringutega seotud tegevuse kestvuse nõude sellega, et investeering viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust. Oluline on muutus juhul, kui see mõjutab investeeringu laadi või rakendamistingimusi või annab alusetu eelise mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile (p a), samuti juhul, kui muutus tuleneb kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest (p b). Kestvuse nõude rikkumiseks piisab ühe eeltoodud tingimuse esinemisest (Euroopa Kohtu otsus asjas C-580/17, p-d 45–46), kuid muutus peab sätte kohaldamisalasse kuulumiseks olema küllaltki märkimisväärne (samas, p 47). Järgnevalt analüüsib kolleegium nende tingimuste täidetust praeguse asja puhul.
6(9)
3-15-1188
22.Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p-s b esitatud tingimuste kohta märkis Euroopa Kohus, et kui pärast üürile andmist jätkati investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses, ei ole aset leidnud tootliku tegevuse lakkamist või ümberpaigutamist (otsuse p 49). Infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutus saab Euroopa Kohtu selgituse kohaselt seisneda selle õigusliku staatuse muutuses, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab – lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule kindlaks ajavahemikuks kasutusõiguse andmine sellena käsitatav ei ole (samas, p 50).
23.PRIA ei ole haldus- ega ka kohtumenetluses väitnud, et kaebaja oleks kalepurjeka omandi varjatult üle andnud. Sellele ei viita ka vaidlusaluse üürilepingu sätted. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kalepurjekat kasutatakse üürilepingu alusel samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses (Võrtsjärvel huvireiside pakkumine). Seetõttu ei saa kaebajale ette heita määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p-s b sätestatud nõuete rikkumist.
24.Määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p a kohta selgitas Euroopa Kohus, et enne kui järeldada, kas oluline muutus esineb või mitte, on vaja kontrollida, kas asjasse puutuv muutus on andnud alusetu eelise ja/või kas see on mõjutanud rakendamise olemust või tingimusi (otsuse p 53). Nagu p b, sisaldab ka see säte tegelikult mitut alternatiivset tingimust.
25.Hinnates, kas muutus mõjutab investeeringuga seotud tegevuse olemust või rakendamistingimusi, tuleb Euroopa Kohtu sõnul arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames tegevust finantseeriti: maaturismiga seotud teenuste arendamine ja turustamine, laiemalt maapiirkondades regionaalarengu edendamine (otsuse p-d 54–55). Seejuures ei tähenda pelgalt asjaolu, et projekti elluviimise käigus asendati projekti teostaja isik teisega, iseenesest seda, et eesmärki ei saavutatud, ega seda, et aset leidis märkimisväärne muutus tegevuse olemuses või rakendustingimustes (samas, p 56). Tegevuse läbiviimiseks omaniku asendamine üürnikuga ja esialgu kavandatud töökohtade loomata jätmine on siiski asjaolud, mille põhjal võib järeldada, et tegevuse olemus või rakendustingimused on niisuguse muutuse läbi teinud, kui need vähendavad märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada talle seatud eesmärki (samas, p 58).
26.Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik eeltoodud küsimusele vastata ilma täiendavaid asjaolusid tuvastamata. Esiteks tuleb Euroopa Kohtu selgituste kohaselt kontrollida, kas kaebaja võttis ka tegelikult toetust taotledes ja saades kohustuse tagada piirkonnas töökohtade loomine ja kalepurjekale meeskonna palkamine (vt otsuse p 88). Seejärel tuleb hinnata, kas üürilepingu sõlmimine ja vastava kohustuse olemasolu korral töökohtade loomata jätmine vähendas märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada meetme eesmärke. Selleks võib olla asjakohane küsida kohaliku tegevusgrupi seisukohta ja tema käsutuses olevaid andmeid, kuna kohalik tegevusgrupp tunneb eeldatavasti hästi kohalikke olusid ja oskab hinnata, kuivõrd sellised muudatused tegevuses piirkonna maaturismi ja laiemalt regionaalarengut mõjutasid, sh kui oluline võis uute töökohtade loomine olla piirkonna tööhõive seisukohast.
27.Kõige tugevamalt seonduvad PRIA argumendid toetuse tagasinõudmisel määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p a teise alternatiivse tingimusega, mille kohaselt eeldab investeeringuga seotud tegevuse kestvus mh seda, et mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile (praegusel juhul kas kaebajale kui kalepurjeka omanikule või purjekat üürilepingu alusel kasutavale ühingule) ei ole antud alusetut eelist (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-580/17, p 59). PRIA väidab, et kaebaja MTÜ loodi just toetuse taotlemiseks, kuna siis sai tellida purjeka ehituse MTÜ-lt Kaleselts, kellel oli olemas kompetents purjekaga seilamiseks ja vajalik meeskond. Purjeka ehitaja ei oleks määruse nr 92 § 27 lg 4 kohaselt saanud tellida tööd iseendalt.
7(9)
3-15-1188
28.Euroopa Kohus selgitas alusetu eelise mõistet selliselt, et toetuse saaja puhul tuleb eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgu kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Eelkõige tuleb kontrollida, kas rahaline tulu, mida kaebaja võinuks saada purjeka käitamisest, oleks olnud võrreldav summaga, mida talle tasus üürina MTÜ Kaleselts, kusjuures olulise muutusena on käsitatav ainult küllaltki märkimisväärne erinevus (otsuse p 61). Eelis purjeka tegelikule kasutajale võib seisneda tulus, mida ta poleks saanud, kui ta seda vara kasutada ei oleks saanud; samuti on alusetu eelise andmine tuvastatav juhul, kui üürisummat ei määratud kindlaks turutingimustel. Kohtul tuleb seetõttu kontrollida, kas üür oli kokku lepitud oluliselt erineval tasemel võrreldes sellega, mida oleks tulnud tasuda sarnase purjeka üürimise korral muult omanikult (samas, p 62). Asjaolu, et investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, ei saa olla määrava tähtsusega alusetu eelise hindamisel, kuigi kui on tõendatud, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine (samas, p 67). Alusetu eelise olemasolu ja milles see eelis täpselt seisnes, tuleb kindlaks teha liikmesriigi pädeval asutusel ning teisalt peab toetuse saajal olema võimalus tõendada, et toetuse abil soetatud objekti väljaüürimine ei andnud talle või objekti tegelikule kasutajale mingit eelist (samas, p-d 66 ja 60).
29.Euroopa Kohtu vastusest eelotsusetaotlusele nähtub, et määruse nr 1698/2005 art 72 lg 1 p a kohaldamisel ei ole määrav, et kalepurjeka tegelik kasutaja (MTÜ Kaleselts) poleks taotlemise korral ise toetust saanud. Euroopa Kohtu juhistest lähtudes tuleb esmajoones kontrollida seda, kas kaebaja ja MTÜ Kaleselts vahel kokku lepitud üürisumma on võrreldav potentsiaalse sissetulekuga purjeka käitamisest (arvestades seejuures ka purjeka käitamisega seotud kulusid, mida üürilepingu järgi kandis üürnik). Alusetut eelist ei tohtinud seejuures saada ei toetuse saaja ega purjeka tegelik kasutaja. Nende asjaolude kindlakstegemiseks võib olla vaja koguda andmeid MTÜ Kaleselts poolt vaidlusaluse kalepurjeka käitamisel saadavate tulude ja selleks tehtavate kulutuste kohta. III
30.Määruse nr 92 § 35 lg 2 järgi peab projektitoetuse saaja alates taotluse esitamisest kuni viie aasta möödumiseni PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest teavitama viivitamatult PRIA-t ja kohalikku tegevusgruppi kirjalikult oma postiaadressi ja kontaktandmete muutumisest ning PRIA-lt ja kohalikult tegevusgrupilt nõusoleku saamiseks mh tegevuse või investeeringuobjektiga seotud muudatusest (p 1) või projektitoetuse saamise või kasutamisega seotud muust asjaolust, mille tõttu taotluses esitatud andmed ei ole enam täielikud või õiged (p 2). Ka selle sätte rikkumist on PRIA kaebajale ette heitnud.
31.Kolleegiumi hinnangul on viidatud teavitamiskohustuse eesmärk muu hulgas see, et PRIA saaks kontrollida, kas muudatuse tegemise korral järgitakse endiselt toetuse kasutamisega seotud eeskirju, mh kestvuse nõuet. Teavitamiskohustus ei piirdu seega muudatustega, mida tehes minnakse määruse nr 1698/2005 art 72 tingimustega vastuollu, vaid muudatusest tuleb teada anda ka kahtluse korral, kas see on lubatav. Vastasel korral ei oleks PRIA ja kohaliku tegevusgrupi nõusoleku küsimisel mõtet. Praegusel juhul on selge, et vaidlusalune muudatus võis teatud tingimustel minna vastuollu kestvuse nõudega, mistõttu kaebaja pidi PRIA-t ja kohalikku tegevusgruppi üürilepingu sõlmimise kavatsusest teavitama, et viimased saaksid hinnata, kas muudatus vähendab märkimisväärselt tegevuse suutlikkust saavutada talle seatud eesmärki või kas selle tulemusena võib keegi saada alusetu eelise.
32.Ka määruse nr 92 § 35 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmine on eeskirjade eiramine määruse nr 1306/2013 art 56 mõttes. Eeskirjade eiramise mõiste hõlmab ka liikmesriigi õigusnormide rikkumist (vt analoogia korras Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavate projektidega seoses Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-260/14 ja C-261/14, Județul Neamț, p 37). Tegemist ei 8(9)
3-15-1188 pruugi aga olla rikkumisega, mis õigustaks toetuse tervikuna tagasinõudmist. Seda saab arvesse võtta eeskirjade eiramise laadi ja tõsiduse hindamisel. IV
33.Käesoleva otsuse II osas esitatud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul välja selgitada käesoleva otsuse p-des 25–29 käsitletud asjaolud. Eeskirjade eiramise ulatuse tuvastamise järel tuleb kohtul hinnata ka tagasinõude vastavust määruse nr 1306/2013 art-s 56 esitatud tingimustele, st kas toetuse täielikul tagasinõudmisel on asjakohaselt arvesse võetud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust ning EAFRD rahalise kaotuse taset.
34.Euroopa Kohus selgitas oma otsuses, et tagasinõudmist ei saa mõjutada see, kui toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks (otsuse p 97). Seetõttu ei saa asja lahendamisel tähtsust omada kaebaja poolt töötajate palkamine kohtumenetluse kestel. Kassatsioonkaebuse lisadena 1–4 selle kohta esitatud tõendid tuleb järelikult tagastada kui asjassepuutumatud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2).
35.Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4 esimene lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.