Tallinna Sadam AS kaebus Riigiprokuratuuri keelamiseks (keelata avaldada kaitsjatele kriminaalasjas nr 1-17-9149 kaebaja ärisaladusena ja siseteabena kaitstud teavet) ja Riigiprokuratuuri kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Tallinna Sadam AS, volitatud esindajad v.adv Marko Kairjak ja adv Carel Kivimaa Vastustaja – Riigiprokuratuur
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Tallinna Sadam AS kaebus läbivaatamatult.
2.Tagastada Tallinna Sadam AS-le tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Muus osas jätta võimalikud kohtukulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab isik, kelle õigusi määrusega puudutatakse, esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 203 lg 1, § 204 lg 1).
ASJAOLUD
1.Tallinna Sadam AS esitas 12.11.2019 Tallinna Halduskohtule keelamiskaebuse, mille eesmärgiks on keelata Riigiprokuratuuril sooritada toiminguid, millega kaasneks kaebaja ärisaladuse ja siseteabe avaldamine kaitsjatele kriminaalasjas nr 1-17-9149, ning kohustamiskaebuse, mille eesmärgiks on kohustada Riigiprokuratuuri teavitama kaebajat enne kaebaja ärisaladusena ja siseteabena käsitatava teabe avaldamist ja keelduda selle avaldamisest enne, kui vastavad kinnitused ning andmed on kantud insaiderite-nimekirja. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse (EÕK) taotluse, paludes kohtul keelata Riigiprokuratuuril avaldada kaebaja ärisaladusena ja siseteabena kaitstud teavet kaitsjatele kriminaalasjas nr 1-179149.
2.Kohus kohaldas 13.11.2019 määrusega EÕK-d halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 4 alusel põhjendusi esitamata ning keelas Riigiprokuratuuril EÕK korras kriminaalasjas nr 1-17-9149 Kaitsepolitseiameti poolt eelmenetluse käigus kogutud Tallinna Sadam AS töötajate e-postkastide sisu avaldamise või e-postkaste sisaldavate andmekandjate
3-19-2110 üleandmise kriminaalasja nr 1-17-9149 süüdistatavatele (sh nende kaitsjatele) kuni 13.12.2019 (k.a). Keeld ei laienenud e-kirjadele, millega kaitsjatel oli olnud võimalik kuni 13.11.2019 tutvuda. Kohus juhtis menetlusosaliste tähelepanu sellele (määruse resolutsiooni p 2), et kui menetlusosalised EÕK kohaldamist ei vaidlusta või ei esita halduskohtule taotlust EÕK tühistamiseks või muutmiseks, rakendub EÕK kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani. HKMS § 249 lg-st 4 tulenevalt kehtib EÕK määrusest tulenev õigus, kohustus või keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamiseni. Menetlusosalised ei vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 13.11.2019 määrust.
3.Tallinna Halduskohus küsis 06.12.2019 kohtunõudes HKMS § 120 lg 4 alusel Riigiprokuratuuri seisukohta kaebuse menetlusse võtmise kohta, kuna kohtul oli kahtlus, kas kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.
4.Riigiprokuratuur leiab 16.12.2019 vastuses, et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. 1) Kriminaalmenetluse nr 1-17-9149 eelmenetluse käigus koguti muu hulgas Tallinna Sadam AS töötajate e-postkastides sisalduvat teavet. Teave anti menetlejale mälupulga ja CD-plaatide ehk salvestiste näol, mida ei ole tõstetud toimikusse, vaid hoitakse toimikust eraldi. Selliseks puhuks on kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) eriregulatsioon § 224 lg 3 näol, mille järgi kaitsja, kannatanu, tsiviilkostja või sama paragrahvi lõikes 11 nimetatud juhul kahtlustatava taotlusel esitatakse talle tutvumiseks kriminaalasjas tehtud salvestis või asitõend. Nimetatud salvestiste näol on tegu kriminaaltoimikust eraldi hoitava, kuid sama staatusega teabega, mistõttu sellele teabele juurdepääsu andmise saab otsustada üksnes maakohus konkreetse kriminaalasja raames. Sellele, et eksisteerib kriminaaltoimikust eraldi hoitavaid materjale, mida reguleeritakse KrMS alusel, viitavad ka KrMS § 67 lg 4, § 146 lg 8, § 213 lg 1 p 4, § 223 lg 2 ja § 224 lg 7. Ei ole põhjendatud leida, et kriminaaltoimiku kõrval olevad materjalid jagunevad veel omakorda selliselt, et osa materjale tuleb käsitleda KrMS ja osa materjale muul alusel. Ka õigusselguse huvides on vajalik kogu kriminaalmenetluse käigus kogutud teavet käsitleda KrMS alusel. 2) Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-84-15 ja 3-3-1-58-16 on olnud tegemist olukorraga, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud ning arhiveeritud kriminaaltoimikuga tutvumise ja kriminaaltoimikust ärakirjade ja koopiate tegemise küsimust on seetõttu peetud halduskohtu pädevusse kuuluvaks. Käesolevas asjas kriminaalmenetlus, mille raames salvestised koguti, ei ole lõpetatud. Asjas nr 3-3-1-84-15 punktis 26 ning asjas nr 3-3-1-58-16 punktis 10 on Riigikohus juhtinud tähelepanu, et parema õigusselguse eesmärgil võiks kriminaaltoimikuga, sh pärast arhiveerimist, tutvumise kord olla ammendavalt reguleeritud KrMS-s. Ka see Riigikohtu seisukoht viitab, et eelistada tuleb sellist tõlgendust, mille kohaselt kriminaaltoimikusse lisamata materjale tuleb käsitleda KrMS alusel ja sellega seonduvad vaidlused tuleb lahendada maakohtus, mitte halduskohtus. 3) Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-116-04 punktis 19 on leitud, et „kui andmesubjekt soovib enda kohta kriminaalmenetluses kogutud isikuandmetega tutvuda kriminaalmenetluse toimumise ajal, tuleb sellist soovi käsitada kriminaalmenetluses esitatava taotlusena. Menetleja, kes on ühtlasi isikuandmete töötleja, peab taotluse lahendama määrusega. Kuna kriminaalmenetluses kogutud teabe avaldamine menetluse kestel mõjutab vahetult kriminaalmenetluse kulgu, jääb kõnealuse määruse vaidlustamine kriminaalmenetluse raamidesse.“ Eelviidatud Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas ja mitte ainult juhul, kui andmesubjekt soovib tutvuda enda kohta kriminaalmenetluses kogutud isikuandmetega. Kriminaalmenetluses kogutud teabe avaldamine või avaldamata jätmine mõjutab ka käesoleval juhul kriminaalmenetluse kulgu, muu hulgas võimaldades andmeid taotlenud menetlusosalistel 2(6)
3-19-2110 tutvuda võimalike lisatõenditega või nendega mitte tutvuda, ja seetõttu tuleb sellekohased vaidlused lahendada kriminaalmenetluse raamides.
4) Olukorras, kus kriminaalmenetlusega seotud asjaolusid tuleb paralleelselt vaielda lisaks maakohtule ka halduskohtus, on see koormav nii menetlusosalistele, prokuratuurile kui kohtusüsteemile. Käesoleval juhul on andmete avaldamise küsimus aga maakohtus ja ringkonnakohtus tegelikkuses juba arutluse all olnud ja selles osas on maakohus ja ringkonnakohus seisukoha võtnud. Olukord, kus sama küsimust võivad arutada nii maakohus kui ka halduskohus, kes võivad asuda erinevatele seisukohtadele, kahjustab ka õigusselguse põhimõtet.
5.Tallinna Sadam AS leiab kaebuses ja 23.12.2019 täiendavas vastuses, et kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. 1) Ringkonnakohtu 29.11.2019 määrusega jäeti kaebaja määruskaebus kriminaalasjas nr 1-17-9149 läbi vaatamata. Kohtu põhjenduste kohaselt ei ole käesoleval juhul kaebajal kaebeõigust, kuna tegemist on KrMS § 385 p 20 erandi alla mineva määrusega – st sisuliselt on kohus rahuldanud poole taotluse andmekandjate väljaandmiseks. Ringkonnakohtu 29.11.2019 määruse põhjendused on ekslikud. Esiteks ei olnud teabekandjate väljaandmise küsimus kaitsjate taotluste tulemusena tekkinud küsimus. Maakohus on sedastanud, et andmekandjad on toimiku osa ja tulnuks kaitsjatele teha kohe kohtueelse menetluse lõpuleviimisel teatavaks. Seega ei saaks maakohtu enda 29.10.2019 protokollilise määruse loogika alusel teabekandjate üleandmise aluseks olla kaitsjate taotlus. Teiseks on RKKKo erinevates asjades siiski jaatanud kaebeõigust (1-17-1205, 1-16-10503), mistõttu on kaebeõigus käesoleval juhul siiski RKKKo praktika pinnalt olemas. Kui ringkonnakohtu 29.11.2019 määrus jääb jõusse, ei ole kaebajal enam muud õiguskaitse viisi kui kaebus halduskohtus. Kui kaebajal puudub KrMS § 385 p 20 alusel kaebeõigus maakohtu suulise määruse osas, puudub kaebajal võimalus oma põhiõiguste kaitseks kriminaalmenetluses, mistõttu on HKMS § 4 lg 1 alusel halduskohtul käesolevas asjas pädevus. 2) Asjaolu, et andmekandjate üle peaks kriminaalasjas otsustama asja menetlev kohus, ei tähenda seda, et väljaandmist reguleerivad muud, kriminaalmenetlusvälised õigusaktid. Seda enam, et isegi kui andmekandjate üleandmise osas võib otsustada maakohus, ei kaota see Riigiprokuratuuri kohustust üleandmisel kriminaalmenetlusväliseid norme järgida, lisaks – isegi kui andmekandjate üleandmise osas saaks otsustada maakohus – ei saa viimane anda mingeid konkreetseid suuniseid, mida ja mis kujul üle anda, kuna Eesti kriminaalmenetluse põhimõtte kohaselt maakohus andmekandjatega tutvuda ei saa. Ükski KrMS-st tulenev alus ei anna Riigiprokuratuurile õigust keelduda siseteabe kaitsest ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 596/2014 (turukuritarvituse määrus) tulenevate kohustuste mittetäitmiseks. Niisamuti ei ole KrMS-s erisätteid ärisaladuse üleandmiseks ja, arvestades ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) jõustumist üsna hiljuti, on see kas seadusandja selge tahe (KrMS ei peagi seda küsimust reguleerima) või on tegemist seaduslüngaga, mille tulemusena saab kaebaja pöördumatut kahju ja tema ainuke sisuline võimalus kahju ära hoida on pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtusse, et kohustada Riigiprokuratuuri otse, kuna maakohtu võimalus kahju ärahoidmiseks on piiratud: juhul, kui käsitleda materjale toimikuna (ja sedastada, et puudub ka kaebeõigus) tuleb need ilmselt välja anda. Riigiprokuratuur on varasemalt võtnud selge seisukoha, et kõnealused materjalid ei ole kriminaaltoimiku osaks ja neid ei pea tutvustama. Kuna kriminaalasjas esitatud määruskaebuste lahendamine on sisuliselt piirdunud määruskaebuste esitajate (kannatanu ja andmesubjektide) kaebeõiguse tuvastamisega, ei ole kohtud tänaseni andnud hinnangut, kas vaidlusalused andmekandjad on kriminaaltoimiku osa või mitte. Seega on vastustaja 16.12.2019 seisukoht
3(6)
3-19-2110 selles osas üllatuslik ning vastuolus sellega, mida vastustaja on esitanud kriminaalasjas 1-179149. 3) Prokuratuuri viidatud lahend 3-1-1-116-04 käsitleb andmesubjekti esitatud ligipääsutaotlust oma isikuandmetele keset kriminaalmenetlust. Nimetatud lahend kõneleb andmesubjektide subjektiivsete õiguste teostamisest kriminaalmenetluses 2004. aastal. Võrreldes 2004. aastaga on tänaseks Eestis kohalduv andmekaitseõigus läbinud väga suured muudatused nii viimase 15 aasta jooksul ilmunud Euroopa Kohtu praktikast kui ka Euroopa Liidu andmekaitsereformist tulenevalt. Seega ei oleks nimetatud Riigikohtu otsus asjakohane ka juhul, kui küsimuse all oleks isikuandmete avaldamine isikule, kellele need kuuluvad. Teiseks on siinkohal kaebuse ese ka olemuslikult teine – kaebaja ei taotle ligipääsu oma ärisaladusele ja siseteabele, vaid soovib, et Riigiprokuratuur selle teabega ringikäimisel arvestaks kaebaja põhiõigustega ning osutaks neile kaitset, et vältida kaebajale kahju tekkimine. 4) Riigiprokuratuuri väide, et andmete avaldamise küsimuse osas on maakohus ja ringkonnakohus juba seisukoha võtnud, ei vasta tõele. Ringkonnakohus ei võtnud sisulist seisukohta selle osas, kas andmete avaldamine kaitsjatele on õiguspärane või mitte, vaid seal on piirdutud määruskaebajate kaebeõiguse küsimusega. Ka esitatud kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtupoolset sisulist analüüsi materjalide väljastamise kohta kaitsjatele ei ole toimunud. 5) Eesti kriminaalmenetlusõiguses kehtib n-ö kahe toimiku põhimõte, st asja lahendav kohus ei näe kohtueelses menetluses kogutud materjale. Kohus tutvub vaid tõenditega, mida kohtule on tõenditena esitatud. KrMS sätestab tõendite vahetu uurimise põhimõtte. Kohus keeldub muude tõendite vastuvõtmisest, mida talle ei ole vastavalt kriminaalmenetluses tõendite esitamise korrale esitatud. Kohus tutvub tõenditega, mida pooled on talle esitanud tõendina süüküsimuse või tsiviilhagi tõendamiseks. Seega ei saa maakohus tutvuda kõigi andmekandjatega, vaid tutvub nende üksikute e-kirjade või dokumentidega, mida pooled talle andmekandjatelt esitavad. Kogu andmekandja kohtule esitamine ei ole mõeldav – tegemist ei ole asjakohase tõendiga ja kohus seda vastu ei võta – olgugi, et ilmselgelt püüavad kaitsjad kohtule esitada nii palju andmekandjate materjale kui võimalik (mis on kaebaja hinnangul üks kaitsjate motiiv andmekandjate kättesaamisel – kohut koormata asjassepuutumatute, kuid pealtnäha oluliste tõenditega ja nii menetlust venitada kuni mõistliku menetlusaja möödumiseni). Kohtule ei saa esitada ka kõiki andmekandjaid „tutvumiseks“ vaid selleks, et ta saaks otsustada, mis tõendeid kaitsjatele esitada ja mida mitte. Korra juba kohtule esitatuna on see toimiku osa ja kohus peab sellega otsuse tegemisel arvestama. Kohus ei saa üleandmise ulatuse osas teha sisulist otsust, seda saab teha vaid andmevaldaja ehk Prokuratuur. Maakohus saaks teha vaid otsuse sellise üldistusastmega, mis on võimalik, arvestades, et (a) kohtul ei ole võimalik tutvuda üleantavate tõenditega, (b) kohtul on üldteadmine tõendamiseseme üldistest küsimustest ja pooltevahelistest suhetest. Seega saab kohus teha vaid määruse, millega otsustatakse üleandmise viis ja üldtingimused (kas kõik andmekandjad, osaliselt, kaetuna, aga mitte üksiku dokumendi kaupa). Täpselt sellisena on kohus ka oma 29.10.2019 protokollilise määruse teinud: ta on vaid sedastanud, et dokumendid tuleb üle anda, nägemata, millega tegu. Ka kaebaja kaebeõigus antud küsimuses kriminaalmenetluses on juba olemuslikult piiratud vaid üldiste küsimustega: kas tegemist on üldse toimikuga, mida tuleb tutvustada ja kas selline üleandmine on üldse lubatud. Andmekandjate üleandmise ja tutvustamise osas saab lõpliku otsustuse teha prokuratuur (küll maakohtu üldistele suunistele tuginedes), ent selle otsuse üle ei saa teha kohtulikku järelevalvet maakohus (kuna tema vaidlusaluseid tõendeid ei näe).
4(6)
3-19-2110
KOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus asjas välja vaidluse eseme. Vaidluse esemeks on kaebuse nõue ja kaebuse alus (asjaolud, millega seoses nõue esitatakse). Kohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta (HKMS § 120 lg 1 p 3). Veel kontrollib kohus HKMS § 121 lg 1 p 8 kohaselt seda, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus määrusega kaebuse selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
7.Kohtu hinnangul ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse, mistõttu tuleb kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
8.Kohtu arvates lähtub kaebaja ebaõigetest eeldustest. Kriminaalmenetluses kogutakse tõendeid, mis süüdistatavat potentsiaalselt inkrimineerivad. Seetõttu peab süüdistataval ja tema kaitsjal olema õigus tutvuda tõenditega, millest sõltub tema süüdi tunnistamine või õigeks mõistmine. See on põhiõiguse ausale kohtumenetlusele tagamise eelduseks. Ärisaladuse kaitse või ka isikuandmete kaitse (väited võimalikust isikuandmete kaitse põhimõtte rikkumisest tuleb käesoleval juhul jätta tähelepanuta, sest Tallinna Sadam AS ei saa esitada kaebust teiste isikute – oma töötajate – huvides, vt HKMS § 44 lg-d 1 ja 2) ei saa siin olla põhimõtteks, mis a priori on kaalukam põhiõigusest ausale kohtumenetlusele, kohustades teabevaldajaid (kohus, prokuratuur) igal üksikul juhul läbi viima kaalumist, kas konkreetse tõendi avaldamine süüdsitatavale või tema kaitsjale oleks kooskõlas isikuandmete või ärisaladuse kaitse põhimõttega. Piisavaks ei saa pidada kaebaja üldiseid viiteid ärisaladuse kahjustamisele ja siseteabe kuritarvitamisele (turukuritarvituse määrus ja EKTÄKS). Materjalid, mille avaldamisest käib jutt, pärinevad ka ajast, mil kaebaja ei olnud veel börsiettevõte, mistõttu vajaksid kaebaja välja toodud probleemkohad täpsemat avamist ja põhjendamist.
9.Ka KrMS tekst ei toeta lähenemist, et menetlusele allutatud isikule või tema kaitsjale esitatakse tõendeid selektiivselt. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kriminaaltoimiku koopia. Kaitsja taotlusel esitatakse talle tutvumiseks kriminaalasjas tehtud salvestis või asitõend (KrMS § 224 lg 3). KrMS § 224 lg 10 kohaselt otsustab prokuratuur kaitsjale toimiku ja sellest kõrvaldatud materjali tutvustamisel, kas ja millises ulatuses on tal lubatud teha toimikust või esitatud materjalidest täiendavaid koopiaid, arvestades isikuandmete kaitse vajadust. Seega tuleb kaitsjatele esitada kogu kriminaaltoimiku koopia, samuti tuleb taotluse esitamisel esitada tutvumiseks salvestised või asitõendid. Seadus tagab kaitse selle eest, et isikuandmeid või muud tundlikku teavet sisaldavaid teabekandjaid ei saaks kontrollimatult kopeerida ja levitada. Kohtu arvates ei saa KrMS § 224 lg-t 10 tõlgendada selliselt, et prokuratuur võib koopiate tegemise keelata üksnes isikuandmete, mitte aga nt ärisaladuse osas. Viimasel juhul aga tuleb kaebajal selgelt välja tuua, millistes e-kirjades ja millises mahus sisaldub ärisaladus. Vastav kaitse ei saa laieneda abstraktselt kogu kogutud teabe kohta. Vajadusel tuleb konkreetne info maakohtuniku ette uueks otsustamiseks tuua.
10.Kohtu arvates on ekslik kaebaja järeldus, et käesolevas asjas vaidluse all olev teave (epostkastide sisu), mida ametlikult ei ole lülitatud kriminaaltoimiku koosseisu, on õigusliku režiimi poolest kriminaalasja toimikust kuidagi eraldiseisev. Sellisele lähenemisele KrMS alust ei anna. Kohus nõustub prokuratuuriga, et e-postkastide sisu näol on tegu kriminaaltoimikust eraldi hoitava, kuid sama staatusega teabega, mistõttu sellele teabele juurdepääsu andmise peab otsustama maakohus konkreetse kriminaalasja raames. Selle üle, kas mingil menetluse käigus kogutud tõendil võib olla tähendus kaitseõiguse teostamise seisukohalt, peab otsustama kaitsja, mitte prokuratuur kriminaaltoimikut komplekteerides (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-14-14, p 633). Kahe toimiku eristamine ja neile erineva õigusliku režiimi omistamine on kunstlik, põhjustab õiguslikku ebaselgust ja on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kohus nõustub 5(6)
3-19-2110 vastustaja argumentidega. Halduskohus ei saa sekkuda vaidlusesse, kas konkreetsel teabel on mingis kriminaalasjas tõendi väärtus ning kas see tõend tuleb menetlusosalisele avaldada. Paralleelne menetlus erinevates kohtuharudes koos edasikaebevõimalusega muudab kohtupidamise kriminaalasjades ebaselgeks ja ebatõhusaks.
11.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Teistsuguse menetluskorra puudumisele ei viita see, kui konkreetses asjas ei ole maakohtu kohtunik oma menetluslikku otsust (kaebaja hinnangul) piisavalt põhjendanud või kui seaduses puudubki kord (nt võimalus kohtuniku otsustust vaidlustada), mis aga õigussuhte olemust silmas pidades peaks jääma konkreetse seaduse reguleerida (antud juhul KrMS). Halduskohus ei saa asuda hindama maakohtu kohtuniku konkreetse menetlusliku otsuse põhjendatust. Kohtusüsteemi hierarhilisuse põhimõttest lähtuvalt saab kohtuniku otsustuse õiguspärasust hinnata kõrgema astme kohus, st ringkonnakohus. Pooleli olevas kriminaalmenetluses tõenditele juurdepääsu üle otsustamine on olemuslikult kriminaalmenetluse reguleerimisala küsimus. Halduskohtul puudub siin pädevus. Riigikohtu praktika lõpetatud kriminaalasjades kriminaalasja toimikule juurdepääsu tagamise osas (3-3-1-84-15 ja 3-3-1-58-16) ei ole ülekantav käesolevale asjale.
12.Kaebusest nähtuvalt näib kaebaja suurim kartus olevat materjalide teatavaks saamine kaitsjatele, mitte süüdistatavatele. Kaitsjate õiguste piiramine vajab samuti selget õiguslikku alust ja põhjendusi. KrMS § 47 lg 1 p 7 kohaselt on kaitsjal õigus tutvuda kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kogu kriminaaltoimikuga. Kaitsja on kohustatud hoidma saladuses talle kriminaalmenetluse käigus õigusabi andmisel teatavaks saanud andmeid (KrMS § 47 lg 3). Kaitsja ei ole õiguslikus mõttes lahutatav süüdistatavast, keda ta kohtus esindab. Kohus ei saa teha otsuseid konkreetse kaitsja isikust või tema valitud kaitsetaktikast lähtudes.
13.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus tagastada läbivaatamatult, kuna kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (HKMS § 121 lg 1 p 1 ). Kohus ei saa sisuliselt läbi vaadata ei keelamis- ega kohustamisnõuet.
14.HKMS § 249 lg 4 kohaselt kehtib EÕK määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld, samuti EÕK määruse alusel antud haldusakt kuni kaebuse tagastamise määruse jõustumiseni. Huvitatud isikul on õigus esitada taotlus EÕK tühistamiseks ka varem (HKMS § 253 lg 1).
15.HKMS § 43 lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. HMKS § 104 lg 5 p 2 alusel kuulub tasutud riigilõiv tagastamisele. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud mh kaebuse tagastamise korral. Kaebaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Prokuratuur ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kohtule ka võimalike menetluskulude kandmist ei nähtu. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud (v.a tagastamisele kuuluv riigilõiv) nende endi kanda.