Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 22. november 2019, Tallinn 3-19-579
Haldusasi
E. G. kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 17. jaanuari 2019 kirjas nr 2.1.-5/19/230 sisalduva otsuse ja 26. märtsi 2019 vaide tagastamise otsuse tühistamise ning kaebaja
16.jaanuari 2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: E. G. Vastustaja: Andmekaitse Inspektsioon
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada E. G. kaebus. Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 17. jaanuari 2019 vastuskirjas nr 2.1.-5/19/230 sisalduv järelevalvemenetluse algatamisest ja järelevalvemenetluse raames ettekirjutuste tegemisest keeldumise otsus ning 26. märtsi 2019 vaide tagastamise otsus nr 2.1.-3/19/656 ning kohustada Andmekaitse Inspektsiooni E. G. 16. jaanuari 2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
3.Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabi kulud 218,44 eurot (kakssada kaheksateist eurot ja 44 senti). Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 23. detsembril 2019 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.E. G. esitas 16. jaanuaril 2019 Andmekaitse Inspektsioonile (edaspidi ka „AKI“) avalduse, paludes abi, kuna tema isiklikke andmeid on korduvalt ebaseaduslikult avaldatud. Avalduses oli ära toodud rida veebilinke erinevates uudisteportaalides ja meediaväljaannetes avaldatud -1-
artiklitele. Andmekaitse Inspektsioon käsitas 17. jaanuari 2019 vastuses nr 2.1.-5/19/230 seda avaldust selgitustaotlusena vastas, et inspektsioon ei sekku üldjuhul eraõiguslikesse suhetesse. Seepeale esitas E. G. 12. veebruaril 2019 AKI-le vaide, mida täiendas 25. märtsil 2019. Kõnealuse vaide AKI tagastas 26. märtsi 2019 otsusega nr 2.1.-3/19/656.
2.E. G. esitas Tallinna Halduskohtule 29. märtsil 2019 kaebuse, milles oli sõnastatud AKI 26.03.2019 vaide tagastamise otsuse nr 2.1.-3/19/656 tühistamise nõue. Halduskohus tagastas kaebuse 19. juuni 2019 määrusega halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 121 lg 2 punkti 1 alusel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. juuli 2019 määrusega halduskohtu eelnimetatud määruse, leides, et AKI oleks E. G. 16. jaanuari 2019 avaldust pidanud käsitama isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi „IKS“) § 28 lg 1 ja isikuandmete kaitse üldmääruse1 (edaspidi „GDPR“) artikli 77 lg 1 alusel esitatud kaebusena.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
3.Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb E. G. seega AKI kohustamist 16. jaanuari 2019 kaebuse alusel järelevalve algatamiseks selles kaebuses loetletud artikleid ja saateid avaldanud meediaväljaannete suhtes ning neile ettekirjutuse tegemist, millega kohustataks neid eemaldama E. G. andmed selliselt, et vastavad artiklid /saated ei oleks leitavad ka E. G. nime otsingumootorisse sisestades.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
4.Andmekaitse Inspektsioon vaidleb E. G. kaebusele vastu. Esiteks leiab vastustaja, et kaebus on valesti menetlusse võetud, kuna 16. jaanuari 2019 avalduse näol ei olnud tegemist taotluse, vaid selgitustaotlusega ning seega ei olnud ka AKI 17. jaanuari 2019 vastuse näol tegemist kaalutlusotsusega, kus oleks põhjendatud riiklikku järelevalvemenetluse algatamata jätmist. Vastustaja on ka seisukohal, et E. G. kaebus ei vasta seaduse nõuetele, sest see ei sisalda selgelt väljendatud nõuet. Lisaks selgitab vastustaja, et käesoleva kohtuasja toimikust nähtuvalt on kaebajale antud riigi õigusabi muuhulgas selleks, et koostada tsiviilhagi seonduvalt nende samade artiklitega, millele ta osundas AKI-le 16. jaanuaril 2019 esitatud avalduses. Vastustaja selgitab, et kui kaebaja läheb samade veebiartiklite osas oma õigusi kaitsma kohtusse, ei ole AKIl õigust ega võimalust paralleelse menetluse läbi viimiseks samade asjaolude osas, kuna sel juhul on oht, et inspektsioon sekkub sisuliselt kohtumenetlusse. Täiendavas seisukohas märgib AKI, viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-14-51724, et andmesubjektil ei ole õigust nõuda AKI-lt järelevalvemenetluse läbi viimist või konkreetsete järelevalvemeetmete rakendamist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja toimiku materjalid, leian, et E. G. kaebus tuleb rahuldada, AKI 17 jaanuari 2019. aasta vastuskirjas väljenduv otsus 26. märtsi 2019 vaide tagastamise otsus tühistada ning kohustada AKI-t E. G. 16. jaanuari 2019 kaebuse uueks läbivaatamiseks.
6.Käesolevas kohtuasjas 8. juulil 2019 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu määruses võetud seisukohtade valguses on väär vastustaja seisukoht, et E. G. 16. jaanuari 2019 avalduse näol oli tegemist selgitustaotlusega. Ringkonnakohus selgitas üheselt mõistetavalt, et olukorras, kus 1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määruse (EL) nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste
andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, lk 1).
-2-
kaebaja pöördumises oli palutud abi seoses isikuandmete ebaseadusliku avaldamisega ning viidatud hulgale kaebajaga seotud kriminaalasja kajastavatele veebiartiklitele, ei saanud AKI eeldada, et isik soovib üksnes selgitusi oma õiguste kaitse võimaluste kohta, mitte ei ole esitanud taotlust meediaväljaannete suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks (ringkonnakohtu 8. juuli 2019. aasta kohtumääruse punkti 13 teine lõik). Ringkonnakohus märkis sõnaselgelt, et AKI pidi E. G. 16. jaanuari 2019 pöördumist käsitama IKS § 28 lg 1 /GDPR art 77 lg 1 alusel esitatud kaebusena ning AKI 17. jaanuari 2019 vastust tuleb käsitada haldusaktina haldusmenetluse seaduse (edaspidi „HMS“) § 43 lg 2 p 1 tähenduses. Halduskohtule esitatud kaebuse sisulisel lahendamisel ei saa ringkonnakohtu eelnimetatud seisukohta kahtluse alla seada ning sellest tuleb juhinduda. Seetõttu ei ole vastustaja kirjalikus seletuses esitatud põhjendused selle kohta, miks siiski tuleks 16. jaanuari 2019 avaldust kaebusena käsitada, käesolevas menetlusetapis enam asjakohased.
7.Antud juhul ei ole poolte vahel tegelikult vaidlust selles, et AKI ei ole käsitanud E. G. 16. jaanuari 2019 avaldust kaebusena ega isegi kaalunud seadusega tema pädevusse antud järelevalvemenetluse algatamist. Seda kinnitab vastustaja kohtule sõnaselgelt 28. augustil 2019 esitatud seisukohapunktis 6.5. Kaebaja 16. jaanuari 2019 avaldus oli napisõnaline, ent tulenevalt muuhulgas HMS § 5 lõikes 2 nimetatud eesmärgipärasuse põhimõttest oleks AKI pidanud seda tõlgendama sellest nähtuva eesmärgi valguses ning isegi kui ta leidnuks, et avaldusest ei ole võimalik aru saada, kas kaebaja soovib üksnes selgituse andmist või mingisuguste muude AKI pädevusse kuuluvate meetmete võtmist (näiteks järelevalvemenetluse algatamist), siis oleks tulnud anda kaebajale võimalus oma soove täpsustada.
8.Kohustus viia haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt keelab haldusorganil ka mõnevõrra ebaselgelt vormistatud või napisõnalise taotluse alusel valida automaatselt lahenduskäiku, mis on haldusorgani jaoks kõige vähem koormav, kui isiku avaldusest võib ometi aru saada, et tema eesmärgi saavutamiseks võib vajalikuks osutuda mingisuguste muude selle haldusorgani pädevusse kuuluvate meetmete võtmine ning võib eeldada, et ta selliste meetmete võtmist soovib. Olukorras, kus IKS § 28 lg 1 annab andmesubjektile sõnaselgelt õiguse pöörduda kaebusega AKI poole ning kus AKI pädevuses on samas riikliku ja haldusjärelevalve teostamine, saab avaldust, kus isik palub abi seoses tema õiguste rikkumisega, käsitada üksnes taotlusena teha kõik AKI pädevuses olevad toimingud, et selline rikkumine lõppeks. Isik ei pea kaebuses ette kirjutama, milliseid konkreetseid järelevalvetoiminguid ta vajalikuks peab. Ta ei pea ka üksikasjalikult teadma, milliste meetmete võtmine on AKI võimuses. Seda kas üldse ja kui siis milliste järelevalvetoimingute tegemine kaebuses esile toodud asjaoludel vajalik on, peab AKI kaalutlusõiguse alusel ise otsustama ning kui ta leiab, et mistahes tema pädevuses olevate meetmete võtmine ei ole vajalik ega otstarbekas, tuleb seda nõuetekohaselt põhjendada.
9.Käesoleval juhul on ringkonnakohus oma 8. juuli 2019. aasta kohtumääruses ka selgitanud, et isegi kui E. G. 16. jaanuari 2019 avaldus võiks jääda segaseks, siis hiljemalt vaidena pealkirjastatud dokumendist oli ilmne, mida kaebaja tahab. AKI aga, selmet vaidest saadud täiendavat teavet silmas pidades asuda kaaluma järelevalve algatamise vajalikkust ja otstarbekust, keskendus põhjendamatult formaalselt küsimusele, kas vaide esitamine selgitustaotlusele antud vastuse peale on võimalik. Kuivõrd E. G. eesmärk oli algusest peale esitada kaebus IKS § 28 lg 1 alusel ja AKI 17. jaanuari 2019 kirja tuleb käsitada (nagu ringkonnakohus leidis) järelevalve algatamisest keeldumisena, siis oli selle kirja peale esitatud vaide tagastamine argumendil, et selgitustaotlusele vastamise peale vaiet esitada ei saa, ilmselgelt põhjendamatu. Tegemist on kahetsusväärse näitega sellest, kuidas haldusorgan on püüdlikult otsides ning menetluse kestel täiendavalt saadud teavet sisuliselt tähelepanuta jättes leidnud formaalse põhjuse, et vältida isiku avalduses tõstatatud sisuliste probleemidega -3-
tegelemist ja enda seadusest tuleneva pädevuse rakendamist. See ei ole haldustegevuse eesmärk. Haldusorgan ei tohi rangelt juhinduda üksnes isiku esitatud avalduse pealkirjast või soovi sõnastusest. Eelnev ei tähenda seda, et AKI oleks tingimata pidanud tekkinud olukorras kaebaja avalduses nimetatud meediaväljaannete suhtes järelevalvemenetluse algatama või mingisuguseid konkreetseid järelevalvemeetmeid rakendama, küll aga oleks tulnud seda kaaluda ning sellest keeldumist nõuetekohaselt põhjendada. Nagu ka ringkonnakohus 8. juuli 2019 määruses tõdes, ei võimalda IKS järelevalve läbi viimisest keelduda pelgalt sellele argumendile tuginedes, et isikul oleks võimalik oma õiguste kaitseks esitada tsiviilõiguslikke nõudeid tema õigusi vahetult väidetavalt rikkuvate isikute vastu.
10.Ma pean asjakohaseks vastustaja täiendavas seisukohas esitatud viidet kohtuasjas 3-14-51724 tehtud ringkonnakohtu lahendile. Kõnealuses kohtuasjas tehtud määruses leidis ringkonnakohus tõepoolest, et andmesubjektil puudub õigus nõuda AKI-lt järelevalvemenetluse läbiviimist või konkreetse järelevalvemeetme rakendamist. Seda aga olukorras, kus AKI oli kaalutlusõiguse alusel otsustanud, et järelevalvemenetlus tuleb lõpetada. Käesolevas asjas vaidluse all olev olukord erineb eelviidatud kohtulahendis käsitletust põhimõtteliselt selle poolest, et antud juhul esitas E. G. avalduse, mida AKI pidi käsitama IKS § 28 alusel esitatud kaebusena, ent ei teostanud oma kaalutlusõigust ega kaalunud üldse kaebuse alusel järelevalvemenetluse algatamist. Üksnes juhul, kui AKI oleks seda kaalunud, saaks esitatud kaalutlustest lähtudes kohtuliku kontrolli raames hinnata, kas kaalutlusõigust teostati nõuetekohaselt.
11.Eeltoodust tulenevalt tuleb AKI-l E. G. taotlus sisuliselt lahendada ning kaaluda, kas või milliste seaduse kohaselt AKI pädevuses olevate meetmete võtmine on E. G. õiguste kaitseks vajalik ja otstarbekas.
12.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohtuotsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud ning muude menetluskulude välja mõistmist ei ole ta taotlenud. Seega vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude välja mõistmise küsimust ei teki. Käesolevas asjas 29. aprillil 2019 tehtud kohtumäärusega (kd I, tl 94) on kaebajale antud menetlusabi (tõlkeabi), mille raames on kohus korraldanud kaebuse ning käesolevas asjas tehtud kohtumääruste tõlkimise. Sellega seonduv kulu on tõlketeenuse osutajate arvete kohaselt (kd I, tl. 97, tl. 106, tl 183, tl 199 ning kd II, tl. 27) kokku 218,44 eurot. Tegemist on menetlusabi kuluga, mis tuleb vastustajalt HkMS § 109 lg 3 alusel välja mõista Eesti Vabariigi kasuks. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-4-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.