Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-781 11. juuni 2019 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Enn Neemela kaebus Viru-Nigula Vallavalitsuse
24.märtsi 2016. a otsuse tühistamiseks ning Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile ettekirjutuse tegemiseks kohustamaks neid taotlust uuesti lahendama Kaebaja Enn Neemela Vastustajad Viru-Nigula vald, esindaja advokaat Artur Maljukov, ja Siseministeerium, esindaja Liisa Olesk Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2018. a otsus Viru-Nigula valla ja Siseministeeriumi kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebused.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2018. a otsus. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu
22.detsembri 2016. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
1.Siseminister jättis 17. mai 2001. a käskkirjaga nr 212 „Maa riigi omandisse jätmine“ riigikaitsemaana riigi omandisse Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas asuva Letipea neeme. Viru-Nigula Vallavalitsus jättis 2. juuni 2004. a korraldusega nr 102 Enn Neemelale (kaebaja) tagastamata Letipea neemel asuva Uluneeme kinnistu A-93 lahusmaatüki ning määras
22.detsembri 2015. a korraldusega nr 208 kaebajale õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni.
2.Viru-Nigula Vallavalitsus algatas 23. septembril 2015 Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu, millega soovitakse muuta riigi omandisse jäetud kinnistu sihtotstarve osaliselt riigikaitsemaast elamumaaks.
3-16-781
3.Kaebaja esitas 25. veebruaril 2016 Viru-Nigula Vallavalitsusele ja Siseministeeriumile taotluse haldusmenetluse uuendamiseks ja talle Letipea neemel maa tagastamiseks. Alternatiivselt palus kaebaja tagastada talle maa osaliselt või hüvitada õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju.
4.Viru-Nigula Vallavalitsus keeldus 24. märtsi 2016. a vastusega nr 5-7/90-1 haldusmenetlust uuendamast põhjendusega, et kõnealuse maa sihtotstarbe muutmine ei ole haldusmenetluse uuendamise aluseks. Kaebajale pole kahju tekitatud. Siseministeerium taotlusele ei vastanud, kuid vallavalitsuse vastuses on märgitud, et esitatud seisukohad on kooskõlastatud Siseministeeriumiga.
5.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru-Nigula Vallavalitsuse vastus nr 5-7/90-1 ning kohustada Viru-Nigula Vallavalitsust ja Siseministeeriumi tema taotlust uuesti lahendama.
6.Tartu Halduskohus jättis 22. detsembri 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmiste põhjendustega.
6.1.Viru-Nigula Vallavalitsuse 24. märtsi 2016. a keeldumine haldusmenetlust uuendamast on haldusakt. See ei ole haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 1 järgi tühine ja on kooskõlas HMS § 55 lg-ga 1 ja § 56 lg-tega 1 ja 2. Menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid selline asjaolu, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel (Riigikohtu halduskolleegiumi
21.veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-80-10, p 21). Vallavalitsus on õiguspäraselt märkinud, et haldusmenetluse uuendamise aluseid ei esine. Kuna Viru-Nigula Vallavalitsuse 24. märtsi 2016. a haldusakt on õiguspärane, jääb rahuldamata kaebaja kohustamisnõue.
6.2.Siseministeerium ei ole kaebajale eraldi vastanud. Kuna Viru-Nigula Vallavalitsuse vastuses on märgitud, et seisukohad on kooskõlastatud Siseministeeriumiga, on sellega hõlmatud ka vastuse esitamine Siseministeeriumi poolt.
6.3.Kaebaja on varem vaidlustanud kohtus maa tagastamata jätmist. Selle kohta on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-04-317. Selles otsuses leidis kohus, et vallavalitsusel oli seaduslik alus ja kohustus jätta kõnealune maatükk tagastamata, kuna see oli jäetud riigi omandisse. Maa riigi omandisse jätmise käskkirja ei vaidlustatud. Kaebajale määrati tagastamata maa eest kompensatsioon ning ei nähtu, et ta oleks seda vaidlustanud.
7.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. veebruari 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas Viru-Nigula Vallavalitsuse 24. märtsi 2016. a otsuse nr 5-7/90-1 ja kohustas Viru-Nigula Vallavalitsust ja Siseministeeriumi esitatud haldusmenetluse uuendamise taotlust uuesti lahendama. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
8.1.Siseministri käskkiri nr 212, millega jäeti Letipea neeme kinnistu riigi omandisse, on kestva mõjuga haldusakt, mis piirab kaebaja õigusi. Maad riigikaitsemaana riigi omandisse jättev haldusakt on õiguspärane seni, kuni see maa on riigile vajalik riigikaitse eesmärgil. Kui selline maa riigi omandisse jätmise alus langeb ära, on maa tagastamata jätmine õigusvastane. Õigusriigi põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus avalik võim jätab isikule õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata põhjendusega, et see maa on vajalik riigikaitse eesmärgil, kuid hiljem, kui eelnimetatud vajadust enam pole, ei kaalu uuesti võimalust maa õigustatud subjektile tagastada, vaid soovib selle kruntideks jagada, et see siis ilmselt pärast elamumaana võõrandada. Kõnekas on asjaolu, et riik ei ole seda maad
2(7)
3-16-781 kunagi riigikaitse otstarbel kasutanud, v.a tarastatud radarijaama ala, mis on olnud aastaid muutumatu suurusega.
8.2.Detailplaneeringu algatamine lubab arvata, et vaidlusalust maad ei vajata enam tervikuna riigikaitsemaana. HMS § 44 lg 1 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tulenevalt on isikul sellisel juhul õigus nõuda haldusmenetluse uuendamist ning haldusorganil on kohustus menetlus uuendada ja otsustada asjas tähtsust omavate haldusaktide kehtetuks tunnistamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
10.novembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p 11). See võib tähendada, et maa tagastamise menetluses antud haldusaktid tuleb kehtetuks tunnistada ning otsustada kaebajale maa tagastamise üle uuesti. Eeltoodut ei väära vastustajate viidatud Riigikohtu seisukoht, mille järgi annab menetluse uuendamise nõudmiseks aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel, ja et muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-80-10, p 21). Kui muutunud asjaoluks on see, et kõnealust maad ei ole riigikaitse eesmärgil riigile vaja, siis võimaldaks see ilmselgelt teha kaebaja jaoks soodsama otsuse, kui esialgsetes haldusaktides (maa riigi omandisse jätmine 2001. aastal ja maa tagastamata jätmine 2004. aastal) tehti.
8.3.Kumbki vastustajatest ei lahendanud menetluse uuendamise taotlust sisuliselt ning ka kohtumenetluses ei ole nende esitatud seisukohad kuigi põhjalikud. Esitamata on muu hulgas ka mitmed haldusaktid, mis on vaidlusaluses haldusmenetluses varem antud. Seetõttu ei ole kõik vaidluse asjaolud piisavalt selged, otsustamaks, kas kaebajale tuleb lõppkokkuvõttes maa tagastada või mitte.
8.4.Õige pole Siseministeeriumi seisukoht, et haldusmenetluse uuendamist ei saa tingida asjaolud, mida ei esinenud haldusmenetluse ajal. HMS § 44 lg 1 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tuleneb just vastupidine seisukoht. Haldusmenetluse uuendamist ja varasema haldusakti kehtetuks tunnistamist õigustab see, kui asjaolu, mis oli olemas haldusakti andmise ajal, on hiljem ära langenud. Neil alustel haldusmenetluse uuendamise eesmärk ongi reageerida muutustele, mille tõttu algselt õiguspärase haldusakti kehtima jäämine tähendaks õigusvastast olukorda.
8.5.Menetluse uuendamisest keeldumine on haldusakt. Vaidlustatud vastus ei vasta haldusaktile kehtestatud vorminõuetele. Vastusest ei nähtu põhjendusi ega kaalutlusi, miks on vallavalitsus seisukohal, et selles asjas ei esine HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise aluseid. Vastuses on üksnes nenditud, et uuendamise aluseid ei esine. Selline põhjendus ei ole kaalutlusotsuse jaoks piisav. Kaalutluste puudumine viitab sellele, et vallavalitsus ei ole sisuliselt kaalutlusõigust üldse teostanudki.
8.6.Siseministeerium käitus taotlusele vastamata jättes õigusvastaselt. Õige ei ole Siseministeeriumi seisukoht, et piisab sellest, et vallavalitsuse vastuses on märgitud, et see on ministeeriumiga kooskõlastatud.
8.7.Maa riigi omandisse jätmise menetlus ja maa tagastamise menetlus on omavahel seotud menetlused. Menetluse uuendamine tuleb lahendada kompleksselt ning vajaduse korral kahe haldusorgani koostöös. Taotlust uuesti lahendades saavad ministeerium ja vallavalitsus koostööd teha ja otsustada haldusmenetluse uuendamise üle, hinnates kõigepealt siseministri maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust ning seejärel maa tagastamise võimalikkust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Nii Viru-Nigula vald kui ka Siseministeerium esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsus tühistada. 3(7)
3-16-781
10.Viru-Nigula vald on kassatsioonkaebuses seisukohal, et vald on teinud oma vastuses nr 5-7/90-1 õiguspärase otsustuse. Praegusel juhul ei esine haldusmenetluse uuendamise aluseid. Erandlikuks põhjuseks, mis annaks aluse haldusmenetluse uuendamiseks, ei saa pidada asjaolu, et riigi omandisse jäetud maale soovitakse kehtestada detailplaneering ja muuta osa riigikaitsemaast elamumaaks. Maareformi seadusest ei tulene riigile siduvat kohustust kasutada riigi omandisse jäetud maad üksnes maa riigi omandisse jätmise käskkirjas märgitud otstarbel. Siseministri käskkiri nr 212 ja Viru-Nigula Vallavalitsuse korraldus nr 102 ei ole kaebaja õigusi kestvalt piiravad haldusaktid. Tegemist on ühekordsete haldusaktidega, millega otsustati jätta maa riigi omandisse ja lähtuvalt sellest ei rahuldatud kaebaja taotlust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Nimetatud otsustega lõppes maareform vaidlusaluse maatüki ja kaebaja suhtes. Riigi omandisse antud maa on muutunud tavapäraseks riigivaraks ning selle maaga ei kaasne kohustust arvestada igavesti omandireformi õigustatud subjektide ning nende õigusjärglaste huvidega. Isegi kui asuda seisukohale, et eelnimetatud haldusaktid on kaebaja õigusi kestvalt piiravad, ei anna asjaolu, et maa sihtotstarvet plaanitakse muuta või isegi kui seda tehakse, alust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise haldusmenetluse uuendamiseks. Maa riigi omandisse jätmise otsus on maa tagastamise menetluses vallale siduv ega jäta talle kaalutlusõigust. Seetõttu oleks vald praegusel juhul kohustatud maa tagastamata jätma ka siis, kui menetluse uuendataks. Kaebaja ei ole esitanud Siseministeeriumile taotlust käskkirjaga nr 212 otsustatud maa riigi omandisse jätmise menetluse uuendamiseks.
11.Siseministeerium on kassatsioonkaebuses seisukohal, et ringkonnakohus on väljunud kaebuse piiridest, rikkunud uurimisprintsiipi ja jätnud tähelepanuta ministeeriumi kohtumenetluses esitatud väited ja põhjendused. Kaebaja taotlusele vastamata jätmisega ei riivanud ministeerium kaebaja õigusi nii intensiivselt, et see tingiks ministeeriumi kohustamise nimetatud taotlusele vastama. Isegi kui ministeeriumile pandaks selline kohustus ei aitaks see täita kaebaja taotletavat eesmärki – saavutada sellise otsuse tegemist, millega haldusmenetlus uuendatakse ja maa tagastatakse. Sellise otsuse saab maareformi seaduse (MaaRS) § 15 kohaselt teha vaid kohalik omavalitsus. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et käskkiri nr 212 on isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt. Nii käskkirja nr 212 alusel maa riigi omandisse jätmisel kui ka nimetatud menetluse läbiviimisel toimiti õiguspäraselt. Riigi hilisem otsus kasutada maid muul viisil ei muuda maa riigi omandisse jätmise otsust õigusvastaseks ega anna alust haldusmenetluse uuendamiseks. Käskkirjast nr 212 ei tulene riigile siduvat kohustust kasutada riigi omandisse jäetud maid üksnes käskkirjas märgitud otstarbel ning see ei välista, et tulevikus võib riik otsustada kasutada neid maid mõnel muul viisil. Riigi vajadused ja eesmärgid võivad ajas muutuda ja sellisel juhul tuleb riigil toimida riigivaraseaduse sätete kohaselt.
12.Kaebaja kassatsioonkaebustele ei vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegiumi hinnangul on kaebaja eesmärgiks saavutada haldusmenetluse uuendamise kaudu endise Uluneeme kinnistu A-93 täielik või osaline tagastamine või kinnistu tagastamata jätmise eest selle turuväärtusele vastava hüvitise saamine.
14.HMS § 44 lg 1 p 1 järgi uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. HMS § 65 lg-s 3 on sätestatud, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada 4(7)
3-16-781 kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Seega tuleb haldusmenetlus HMS § 44 lg 1 p 1 alusel uuendada, kui eksisteerib isiku õigusi kestvalt piirav haldusakt ning sellise haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud.
15.Siseminister jättis 17. mai 2001. a käskkirjaga nr 212, riigi omandisse maa, mille tagastamist kaebaja taotles. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et kõnealune käskkiri on kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt HMS § 44 lg 1 p 1 ja § 65 lg 3 mõttes.
15.1.MaaRS § 6 lg 2 p 4 järgi ei tagastata riigi omandisse jäetud maad. Seetõttu piiras käskkiri nr 212 kaebaja õigusi. Selleks, et haldusakt oleks isiku õigusi kestvalt piirav, peavad sellega olema isikule kehtestatud jätkuva iseloomuga keelud või kohustused. Käskkirjaga nr 212 jätkuva iseloomuga keelde või kohustusi kaebajale ei pandud. Seetõttu ei ole käskkiri nr 212 kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt. Maa riigi omandisse jätmise otsuse puhul on tegu ühekordse mõjuga haldusaktiga, millega määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seda maad ei tagastata ning see ei kuulu ka erastamisele (MaaRS § 20 lg 1). Tagastamata jäänud maa kompenseeritakse maa hindamise seadusega sätestatud korras (MaaRS § 13). Maa tagastamata jätmist ja kompensatsiooni määramist puudutavad otsused lõpetavad õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse.
15.2.Viru-Nigula Vallavalitsus jättis 2. juuni 2004. a korraldusega nr 102 kaebajale tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa (Uluneeme kinnistu A-93) Letipea neemel ning määras
22.detsembri 2015. a korraldusega nr 208 kaebajale tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni. Kaebaja vaidlustas korralduse nr 102, kuid tema kaebus jäeti rahuldamata (haldusasi nr 3-04-317). Tagastamata jäänud maa eest kompensatsiooni määramise korraldust kaebaja ei vaidlustanud. Seega on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus Uluneeme kinnistu A-93 osas lõppenud.
16.Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et maa riigikaitsemaana riigi omandisse jättev haldusakt on õiguspärane seni, kuni see maa on riigile vajalik riigikaitse eesmärgil. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sellest tulenevalt ei saa käskkirja nr 212 õiguspärasust seada sõltuvusse sellest, et riigikaitse eesmärgil riigi omandisse jäetud maad soovitakse aastaid hiljem kasutada muul eesmärgil. Riigikaitselised vajadused võivad ajas muutuda. Riigi omandisse jäetud maa võimaliku kuritarvitamise ohtu maandavad riigivara valitsejale riigivaraseaduses sätestatud piirangud ja kontrollimehhanismid.
17.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et vallavalitsus ei lahendanud menetluse uuendamise taotlust sisuliselt ning vaidlustatud vastus ei vasta haldusaktile kehtestatud vorminõuetele põhjenduste ja kaalutluste puudumise tõttu.
17.1.Kaebaja taotles õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse uuendamist, kuna tema hinnangul oli Letipea neeme kinnistu detailplaneeringu algatamine oluline asjaolu, mis annab aluse taotleda haldusmenetluse uuendamist. Kolleegium on selgitanud, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Ei ole keelatud esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi ka muudel alustel kui neil, mis on sätestatud HMS § 44 lg-s 1. Kuid haldusorgan ei ole kohustatud sellist taotlust igal juhul sisuliselt menetlema ning võib vastuseks selgitada, et HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluste puudumise tõttu menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata. Välistatud ei ole aga, et isiku sellelaadses taotluses võib olla esitatud andmeid või seisukohti, mis võivad ajendada haldusorganit oma varasemaid seisukohti muutma ja haldusakti kehtetuks tunnistama. Sellisel juhul võib haldusorgan menetluse uuendada enda initsiatiivil (kolleegiumi 10. novembri 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11–14). Seega on haldusorganil isiku taotluse alusel kohustus haldusmenetlus 5(7)
3-16-781 uuendada, kui esineb seaduses sätestatud menetluse uuendamise alus. Lisaks on haldusorganil õigus haldusmenetlus enda initsiatiivil uuendada juhul, kui taotluse sisu võib anda haldusorganile põhjuse oma varasemaid seisukohti muuta.
17.2.Vallavalitsus keeldus menetlust uuendamast põhjendusega, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmise kavatsus ei anna selleks alust. Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja märgib, et vastasel juhul ei lõpeks maareform riigi omandisse jäetud maa puhul kunagi. MaaRS § 31 lg 3 järgi toimub riigi omandisse jäetud maa võõrandamine riigivaraseaduses sätestatud korras, kui seadusega ei sätestata teisiti. Omandireformi aluste seadusest ega maareformi seadusest ei tulene, et riigi omandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmisel muutub see maa uuesti omandireformi objektiks ning maa tagastamise menetlus tuleb uuendada. Sarnaselt ei tingi ka munitsipaalomandisse jäetud maa sihtotstarbe muutmine, võõrandamine või kasutusvalduse või hoonestusõigusega koormamine selle maa muutumist uuesti omandireformi objektiks (MaaRS § 25 lg-d 3 ja 4). Kaebaja ei esitanud taotluses ega kohtumenetluses muid põhjendusi haldusmenetluse uuendamiseks. Muid HMS § 44 lg-s 1 nimetatud haldusmenetluse uuendamise aluseid ega põhjendusi, mis võiksid anda aluse menetluse uuendamiseks haldusorgani enda initsiatiivil, asjas ei nähtu. Tuvastanud, et puudub alus menetluse uuendamiseks, ei pidanud vallavalitsus taotluse rahuldamata jätmist rohkem põhjendama.
18.Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu etteheited, et vastustajad ei ole kohtumenetluses esitanud kuigi põhjalikke seisukohti ja esitamata on mitmed haldusaktid, mis on vaidlusaluses haldusmenetluses varem antud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milliseid asjaolusid oleksid vastustajad pidanud põhjalikumalt selgitama. Samuti ei vaielda Uluneeme kinnistu A-93 tagastamistaotluse lahendamisel ning selle maa riigi omandisse jätmisel antud haldusaktide olemasolu ja sisu üle. Kui ringkonnakohtu arvates oli asja õigeks lahendamiseks vaja koguda lisatõendeid, oleks tal tulnud teha menetlusosalisele ettepanek need esitada või koguda need tõendid ise (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 3). Kolleegiumi hinnangul on vastustajate kohtumenetluses esitatud seisukohad asjakohased ja kogutud tõendid asja õigeks lahendamiseks piisavad.
19.Kuna praegusel juhul polnud alust haldusmenetlust uuendada ning vallavalitsuse vastuse põhjendused on asjakohased ja piisavad, ei olnud vastus õigusvastane ning puudub alus selle tühistamiseks ja vallavalitsuse kohustamiseks kaebaja esitatud haldusmenetluse uuendamise taotlust uuesti lahendama.
20.Rahuldamata tuleb jätta ka Siseministeeriumi vastu esitatud kohustamisnõue, kuna sellega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Omandireformi läbiviimisel teevad kohalikud omavalitsused seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid (omandireformi aluste seaduse § 5 lg 2). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluste lahendamine on tehtud kohalike omavalitsuste ülesandeks. Juhul, kui maa jäetakse riigi omandisse, peab kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamisel sellest lähtuma ning maad ei ole võimalik tagastada. Vallavalitsuse vastuse kohaselt on selles esitatud seisukohad Siseministeeriumiga kooskõlastatud. Seda kinnitavad ka Siseministeeriumi kohtumenetluses esitatud seisukohad, mistõttu ei ole kolleegiumil alust selles väites kahelda. Kuna haldusmenetlust polnud alust uuendada, ei saanud see, et Siseministeerium jättis kaebaja taotlusele eraldi vastamata, riivata kaebaja kaebusega taotletava eesmärgiga seotud õigusi.
21.Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused ja tühistab Tartu Ringkonnakohtu
8.veebruari 2018. a otsuse. Asjas jääb jõusse Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2016. a otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse põhjendusi täiendatakse käesoleva otsuse põhjendustega. 6(7)
3-16-781
22.HKMS § 109 lg 4 alusel tuleb asjas muuta menetluskulude jaotust. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Viru-Nigula vald taotles kassatsioonkaebuses enda kõigi kohtuastmete menetluskulude kaebaja kanda jätmist. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtule enne kohtuvaidlusi. Vald esitas menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ainult apellatsioonimenetluses, taotledes õigusabikulude väljamõistmist (1980 eurot). Kolleegiumi hinnangul pole Viru-Nigula valla menetluskulude väljamõistmine kaebajalt praegusel juhul põhjendatud, kuna maareformiga seotud tegevused, sh menetluse uuendamise taotluse lahendamine, kuuluvad kohaliku omavalitsuse põhitegevuste hulka. Siseministeerium menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Valla ja ministeeriumi menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vallavalitsuse tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus pangakontole nr EE512200221011374711.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.