Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-16-2514 26. märts 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld Margus Oolo kaebus Maksu- ja Tolliameti intressinõude ja vaideotsuse tühistamiseks Kaebaja Margus Oolo, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Indrek Lind Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2018. a otsus Margus Oolo kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Margus Oolo kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu
15.veebruari 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Arvata kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) uurimisosakond võttis 12. detsembril 2011 kriminaalmenetluse käigus toimunud läbiotsimisel Margus Oololt (kaebaja) ära sularaha 81 560 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 Suurbritannia naela. Raha kanti MTA kontole. Tartu Maakohus arestis 13. märtsi 2012. a määrusega kõnealuse MTA kontole kantud vara, et tagada kuriteoga saadud vara ja kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine. Tartu Maakohus arestis 14. ja 20. detsembri 2011. a määrustega lisaks kaebaja pangakonto, millel oli 7927 eurot ja 64 senti, ning kaebaja ja tema lähikondsete kuus sõidukit. Sõidukid müüdi enampakkumisel ning nende müügist saadud 53 770 eurot arestiti Tartu Maakohtu 27. märtsi 2013. a määrusega ja kanti MTA kontole.
2.Tartu Maakohus tegi 19. juulil 2016 kriminaalasjas kokkuleppemenetluses otsuse, millega tunnistas kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 3891 lõike 1 järgi, kuna ta jättis ajavahemikul jaanuarist 2010 detsembrini 2011 maksuhaldurile esitamata käibedeklaratsioonid ja 2011. a füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning esitas 2010. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis valeandmeid, jättes deklareerimata ettevõtlusest saadud tulu ja üüritulu. Maakohus kohustas kandma kaebajale kuuluva arestitud raha 143 244 eurot ja 93 senti, 2350 USA dollarit ja 20 Suurbritannia naela MTA ettemaksukontole kaebaja 26. aprillil 2016 esitatud 2010. ja 2011. a parandusdeklaratsioonide järgi tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele kuuluva intressikohustuse katteks. Kokkuleppe kohaselt tuli sellest üle jääv raha kaebajale tagastada.
3-16-2514
3.MTA tegi kaebajale 6. septembril 2016 intressinõude, millega kohustas kaebajat tasuma intressivõla 18 556 eurot ja 13 senti. Intressinõude kohaselt oli kaebajal tähtpäevaks tasumata maksusummadelt kogunenud intressi 80 028 eurot ja 51 senti, kuid kriminaalasjas arestitud rahast tasuti 81 420 eurot ja 40 senti tulu- ja käibemaksu ning 61 472 eurot ja 38 senti intresse.
4.Kaebaja esitas MTA intressinõude peale vaide. MTA rahuldas 11. novembri 2016. a vaideotsusega vaide osaliselt ja vähendas intressinõuet 164 euro ja 6 sendi võrra.
5.M. Oolo esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus intressinõude ja vaideotsuse tühistada osas, milles nõutakse, et ta maksaks intressi rohkem kui 3806 eurot ja 91 senti. Kaebuse põhjendused on järgmised.
5.1.Kaebaja maksusummat ületavad rahalised vahendid olid alates 12. detsembrist 2011 MTA käsutuses. Raha faktilise äravõtmise ajal pidanuks lõppema ka maksusummalt intressi arvutamine. Rahandusministri 19. detsembri 2018. a määruse nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 7 lõike 3 punkti 1 järgi loetakse makse tasutuks maksekorraldusel märgitud summa laekumisel MTA pangakontole. Järelikult tuleb maksukohustus lugeda täidetuks ajast, mil maksukohustusega võrdne summa on laekunud MTA pangakontole. Sama kinnitab võlaõigusseaduse § 91 lõikes 3 sätestatud rahalise kohustuse täitmise üldpõhimõte. Kuna maksukorralduse seaduse (MKS) § 115 lõike 1 teise lause kohaselt arvestatakse intressi kuni tasumise päevani, siis tuleb praeguses asjas maksukohustuslase makstavat intressi arvestada kuni 12. detsembrini 2011.
5.2.Pangakonto arestimisel saab arestida ainult kontoomaniku varalist nõuet kontopidaja vastu. Kaebajalt ära võetud raha kanti vastustaja kontole. Pärast seda ei olnud enam tegemist kaebaja rahaga, vaid kontoomaniku rahaga. Järelikult ei arestitud 13. märtsi 2012. a määrusega kaebaja vara, sest MTA kontol ei saa olla kaebajale kuuluvat vara, vaid arestiti kaebaja võimalikud nõuded vastustaja vastu. See ei piiranud vastustaja õigust käsutada MTA kontole kantud rahalisi vahendeid. Kuna vastustaja sai maksusummat ilma ühegi piiranguta kasutada alates 12. detsembrist 2011, ei ole riigile sestsaadik tekkinud kahju, mida intressiga kompenseerida.
5.3.MKS § 117 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see näeb ette, et maksuintressi määr on 0,06% päevas.
6.Tartu Halduskohus jättis 6. juuni 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et Riigikohus on asjas nr 3-4-1-15-16 hinnanud MKS § 117 lõike 1 põhiseaduspärasust ning asunud seisukohale, et see on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja raha arestimisega ei tekkinud maksuhalduril õigust ega kohustust lugeda kaebaja maksuvõlg tasutuks. Kuigi kaebajal puudus võimalus raha käsutada ja kasutada, ei olnud ka maksuhalduril võimalik seda teha. Maksuhaldur ei saanud enne kriminaalasjas tehtavat lahendit otsustada, kas ja kuidas seda raha kasutada. Selline õigus oli ainult kohtul, kelle lahendi alusel oli raha arestitud. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-1-12 tehtud otsuses selgitanud, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimise abil ei too endaga kaasa omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise.
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis
15.veebruari 2018. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega. Ringkonnakohus selgitas, et maksu tasumine ei toimu makse laekumisega maksuhalduri arvelduskontole, vaid ettemaksukontole laekunud raha arvestamisega maksukohustuse katteks maksu tasumise kohustuse täitmise tähtpäeva lõpul. Maksuhalduri kontole raha laekumist ei saa pidada maksukohustuse tasumiseks seetõttu, et raha arestiti maakohtu määrusega kuriteoga saadud vara ja selle toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks. Seega on vaidlusalune raha kaebajalt ära 2(6)
3-16-2514 võetud kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimise käigus kahtluse tõttu, et tegemist võib olla kuriteoga saadud varaga, ning seejärel on raha arestitud konfiskeerimise tagamiseks. Kummastki asjaolust ei saa järeldada, et raha äravõtmise ja hoidmisega sooviti saavutada kaebaja arvatava maksukohustuse täitmine. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega raha arestimisest tulenes, et maksuhalduril keelati raha kasutada ja käsutada, mistõttu puudus vastustajal võimalus arvestada raha laekumine kaebaja maksukohustuse tasumiseks või tasaarvestada raha (tagastusnõue) kaebaja maksukohustusega. Samuti ei olnud kaebaja esitanud maksudeklaratsioone ega maksuhaldur teinud maksuotsust, mistõttu polnud maksuhalduril alust nõuda kaebajalt maksukohustuse täitmist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub haldus- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
8.1.Raha faktilise äravõtmise ja MTA kontole kandmise ajal, 12. detsembril 2011 pidi lõppema maksusummalt intressi arvutamine. MKS § 105 lõike 1 esimese lause kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad tasuma selleks määratud kontole. Määruse nr 51 § 7 lõike 3 kohaselt loetakse makse tasutuks pärast maksekorraldusel märgitud summa laekumist MTA pangakontole või sularaha vastuvõtmise kohta kviitungi väljastamist kassast.
8.2.Ettemaksukonto on vastustaja enda arvestussüsteemis, mitte pangas asuv konto. Sisuliselt on tegemist maksuhalduri poolt maksumaksjale pakutava arveldusarve teenusega. Samas on tegemist vastustaja sisemise süsteemiga, et korraldada maksuarvestust võimalikult mugavalt eeskätt maksuhalduri enda jaoks, ehk ettemaksukonto (viitenumbri) puhul on tegemist üksnes maksuhalduri tehnilise abivahendiga oma tegevuse korraldamiseks. Kohustuse täitmise aja määramise seisukohast on määrava tähtsusega üksnes see, millal raha on laekunud maksuhaldurile kuuluvale pangakontole, mitte vastustaja sisemises arvestussüsteemis asuvale MTA tehnilisele abivahendile (ettemaksukonto, viitenumber jne). Määruse nr 51 § 8 lõike 2 kohaselt võetakse MTA pangakontole raha kandmisel viitenumbri puudumisel aluseks maksja registri- või isikukood. Seega ei saa ettemaksukonto ja selle viitenumbri kasutamist pidada nõuetekohase täitmise osaks.
8.3.Intressi arvestamine oleks õiguspärane, kui kaebaja raha oleks olnud kaebaja või kolmanda isiku valduses või oleks see olnud arestitud kaebaja või kolmanda isiku kontol. Praeguse asja eripära seisneb selles, et kaebajalt võeti sularahas ära maksukohustuse suurusele vastav summa ja see raha oli alates 12. detsembrist 2011 MTA-le kuuluval kontol, mille kasutamise ja käsutamise õigus oli ainult vastustajal. Alates ajast, mil maksuhaldur on saanud oma pangakontole maksukohustuslase raha, tuleb lõpetada intressi arvestamine. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrus oli suunatud vaid kaebaja õiguste piiramisele ning see seadis vara käsutamise ja kasutamise piirangud üksnes kaebajale, mitte vastustajale.
8.4.Riigikohus on asjas nr 3-3-1-89-11 tehtud otsuse punktis 19.1 selgitanud, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil see on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle rahaga mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Pärast raha ülekandmist MTA kontole ei olnud kaebajal enam vastustaja vastu konkreetse sularaha tagastamise nõuet, vaid varaline nõue 81 560 eurot, 2350 USA dollarit ja 20 Suurbritannia naelsterlingit. Konfiskeerimise tagamiseks ei arestinud kohus riigi nõuet kontopidaja vastu, vaid kaebaja nõudeõiguse vastustaja vastu. See asjaolu ei piira kuidagi vastustaja õigust käsutada MTA pangakontole kantud raha.
8.5.Maksuintressi eesmärk ei saa olla ei tulu teenimine riigile ega maksukohustuslase karistamine maksusumma tasumisega viivitamise eest. Maksuintressi eesmärk on hüvitada kahju, mis tekkis 3(6)
3-16-2514 sellest, et riik ei saanud maksusummat kasutada alates maksukohustuse tekkimisest ja seda maksukohustuslaselt tulenevatel asjaoludel. Selliseks maksukohustuslasest tulenevaks asjaoluks ei saa pidada seda, kui maksukohustuslane vaidleb maksukohustuse olemasolu üle olukorras, kus maksukohustusele vastav summa on kogu vaidluse ajal olnud maksuhalduri pangakontol.
9.MTA palub oma vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei saa kaebajalt sularaha äravõtmist ja maksuhalduri kontole kandmist pidada maksukohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus on igati põhjendatult märkinud, et maksu tasumine ei toimu makse laekumisega maksuhalduri arvelduskontole, vaid ettemaksukontole laekunud raha arvestamisega maksukohustuse katteks maksu tasumise kohustuse täitmise tähtpäeva lõpul. Praeguses asjas on Tartu Maakohus alles
19.juulil 2016 kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsusega otsustanud raha ettemaksukontole kanda. Maksukohustuse täitmine sai toimuda alles pärast selle otsuse jõustumist ehk alates 4. augustist 2016. Vara arestimine kriminaalmenetluses kujutab endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit, mis ei too endaga kaasa vara omandi üleminekut, vaid peab tagama vara säilimise. Riigikohus selgitas asjas nr 3-1-1-1-12 tehtud kohtumääruse punktis 15, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimise abil ei too endaga kaasa isiku vara omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks. MTA-l ei olnud õigust iseseisvalt ega enne kriminaalasjas tehtavat lahendit otsustada arestitud ja spetsiaalsele deposiitkontole kantud summade kasutamise üle.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Asjas on vaidlus selle üle, kas oli õiguspärane arvestada maksuintressi ajavahemiku eest, mis kestis 12. detsembrist 2011, kui läbiotsimise käigus võeti kaebajalt ära tema maksukohustusest suurem summa, kuni 4. augustini 2016, mil jõustus kaebajat süüditunnistav kohtuotsus kriminaalasjas.
11.Kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lõike 1 järgi oli vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Sel ajal ei olnud kriminaalmenetluses võimalik esitada avalik-õiguslikku nõudeavaldust, mille tagamiseks on praegu samuti võimalik kriminaalmenetluses vara arestida. Kaebaja kodust leitud sularaha arestiti Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega selleks, et tagada vajaduse korral selle konfiskeerimine kuriteo toimepanemise vahendi ja kuriteoga saadud varana. Maksukuriteoga saadud vara tähendab ebaseaduslikult tasumata jäetud maksusummat. Seega tagati vara arestimisega sisuliselt, et riik saaks seaduse järgi tasumisele kuuluva maksusumma kätte. Nii see 19. juuli 2016. a kohtuotsusega ka läks, kusjuures kogu arestitud vara kanti maksukohustuse katteks ning seda ei konfiskeeritud kuriteo toimepanemise vahendina.
12.MKS § 105 lõike 1 esimese lause järgi on maksukohustuslane kohustatud tasuma maksusumma ja maksu kõrvalkohustustest tulenevad summad selleks määratud kontole. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et tasumise päevaks loetakse tasutava summa selleks määratud kontole laekumise päev. Riiklike maksude maksuhalduri hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmine ja tasumine on MKS § 105 lõike 8 alusel täpsemalt reguleeritud rahandusministri 19. detsembri 2008. a määrusega nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“. Määruse § 2 lõike 1 punktide 1 ja 2 järgi on kohustuse arvestusse kandmise aluseks maksudeklaratsioonid ja haldusaktid. Arvestusse kantud kohustused täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga (määruse § 11 lõige 1). Seega näeb määrus ette, et maksusumma tasutakse ettemaksukontolt maksudeklaratsiooni või -otsuse alusel. Seetõttu nõustub kolleegium kohtutega, et raha arestimisel ei saanud lugeda maksukohustust
4(6)
3-16-2514 täidetuks. Seega pole määravat tähtust küsimusel, kas arestiti kaebaja raha või tema varaline nõue maksuhalduri vastu.
13.MKS § 115 lõikes 1 on imperatiivselt sätestatud, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi tasumata jätmise korral volitab MKS § 115 lõige 3 maksuhaldurit intressinõuet esitama. Seejuures ei ole maksuhalduril üldjuhul kaalutlusõigust. Asjas ei esinenud ühtegi sel ajal kehtinud MKS §-s 119 sätestatud intressi mittearvestamise alust.
14.Maksuintress sarnaneb oma eesmärkidelt nii eraõiguslikes suhetes rakendatavale intressile kui ka eraõiguslikule viivitusintressile: see peab tagama riigile tasu õigeaegselt maksmata maksusumma kasutamise eest ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise, aga samas peab see motiveerima maksumaksjat oma kohustusi õigel ajal täitma (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 29. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-15-16, punkt 110).
15.Pärast seda, kui vara on sisuliselt maksukohustuse täitmise tagamiseks arestitud, ei saa maksuintress täies mahus täita oma eesmärke. KrMS § 142 lõike 1 teise lause järgi seisneb vara arestimine selle üleskirjutamises ja võõrandamise tõkestamises. Sama paragrahvi lõike 7 järgi võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Kaebajalt võeti sularahas ära tema maksukohustusest suurem summa. Sõltumata sellest, kas vara arestimise objekt muutus põhjusel, et sularaha kanti pangakontole, tuli kriminaalmenetluses tagada arestitud vara säilimine. Nagu kolleegium eespool selgitas, oli aresti eesmärgiks ja lõpptulemuseks kaebaja maksukohustuse täitmise tagamine. Sellises olukorras oli välistatud maksmata maksusumma kasutamine maksukohustuslase poolt. Maksukohustuslase motiveerimise funktsiooni sai maksuintress täita üksnes siis, kui pidada kohaseks maksukohustuse ajutiselt topelt täitmist (st lisaks arestitud varale oleks ta pidanud tasuma maksukohustuse MTA-le), mis oleks olnud vastustaja käsitluse järgi ka ainus viis, kuidas kaebaja oleks saanud maksuintressi kogunemist vältida.
16.Kuigi vara arestimine ega konfiskeerimine pole maksustamine maksuõiguslikus mõttes, võib see olla käsitatav majandusliku topeltmaksustamisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-62-14, punkt 16.2). Seega oleks lisaks arestitud rahale eraldi maksukohustuse täitmine vähemalt ajutiselt kaasa toonud majandusliku topeltmaksustamise ning isegi kui kaebaja oleks arestitud vara hiljem tagasi saanud, ei oleks tal olnud võimalik saada maksukohustuslasele makstavat intressi. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et topeltmaksustamine on vastuolus maksuõiguse üldpõhimõtetega ja et topeltmaksustamine võib toimuda üksnes erandlikel asjaoludel (vt 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, punkt 20). Olukorras, kus isikult on nõutud korraga sama maksusummat vastutusotsuse ja konfiskeerimise asendamise korras, on kolleegium rõhutanud, et vastutusotsus võib küll sellisel juhul olla õiguspärane, ent ei ole lubatav, et riik nõuab isikult samadest faktilistest asjaoludest tuleneva rahalise kohustuse topelt täitmist (17. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-6-16, punkt 16).
17.Kuni 31. detsembrini 2018 kehtinud MKS § 114 lõike 3 redaktsiooni järgi (MKS v.r) võis riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla muu hulgas juhul, kui selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Alates 1. jaanuarist 2019 kehtivas redaktsioonis (MKS u.r) saab maksuhaldur seda sätet kohaldada ka omal algatusel. Kolleegium on rõhutanud, et kuigi maksuvõla kustutamine on erandlik, on võrreldes põhivõlaga intressinõude üle otsustamisel maksuhalduri otsustusruum suurem (3. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-80-16, punkt 25).
18.Praeguse asja toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud maksuhaldurile MKS v.r § 114 lõike 3 alusel taotluse intressinõude kustutamiseks. Isegi kui ta oleks niisugune taotluse esitanud, ei annaks 5(6)
3-16-2514 see alust intressinõuet tühistada, sest ka MKS v.r § 114 lõikes 3 nimetatud aluste esinemise korral ei muutu varem tehtud maksuotsus või intressinõue õigusvastaseks. Samas on kaebajal ka praegu võimalik niisugune taotlus esitada. Kuigi MKS v.r § 114 lõige 3 annab maksuhaldurile ulatusliku kaalutlusõiguse, on praegusel juhul maksuhalduri kaalutlusruum oluliselt vähenenud, sest vara arestimise tõttu oli maksuintressi arvestamise eesmärk olulises osas ära langenud.
19.Kolleegium märgib lisaks, et kuna MKS u.r § 114 lõike 3 kehtivuse ajal peab maksuhaldur talle teadaolevaid erandlikke asjaolusid arvesse võtma omal algatusel, on kehtivas õiguses muutunud niisuguste asjaoludega arvestamine intressinõude tegemise materiaalse õiguspärasuse osaks. Seetõttu on erandlikes olukordades intressinõude tegemisel senisest olulisemaks muutunud ka MKS § 13 lõikes 1 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamine (vrd otsus asjas nr 3-3-1-80-16, punktid 19 ja 20).
20.Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
21.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lõike 1 järgi tema enda kanda. Kuna vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja kulud HKMS § 109 lõike 1 järgi tema enda kanda. Kautsjon tuleb arvata HKMS § 107 lõike 4 järgi riigituludesse.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.