Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-2023 31. oktoober 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld Aspidora AS kaebus Maksu- ja Tolliameti 29. mai 2015. a maksuotsuse tühistamiseks Kaebaja Aspidora AS, esindaja vandeadvokaat Janar Urres Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Andreas Aas Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 16. veebruari 2017. a otsus.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
esitatud tollideklaratsiooni 12EE1310EE91289744 õigsust. Tollideklaratsioon esitati Aspidora AS (kaebaja) nimel ja Itoil OÜ eest. MTA kajastas kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt olulised faktilised ja õiguslikud alused 8. mai 2015. a kontrollaktis nr 12.2-3/17158-4. Kontrollakt saadeti kaebajale (deklarant, tolliagentuur) ja Itoil OÜ-le (importija) kui maksusumma tasumise eest solidaarselt vastutavatele isikutele.
2.MTA määras 29. mai 2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/017158-7 kaebajale ja Itoil OÜ-le solidaarselt täiendavalt tasumiseks 22 380 eurot 25 senti dumpinguvastast tollimaksu ja 4734 eurot 76 senti käibemaksu. Maksuotsuse kohaselt deklareeriti tollideklaratsioonil 12EE1310EE91289744 valesti kauba (sidrunhape) tootja (Venemaa äriühing OOO Enotek) ja päritolumaa (Venemaa). Maksuhalduri kogutud tõendite alusel pärineb kaup Hiina Rahvavabariigist (Hiina RV) ning kauba tegelikuks tootjaks on Hiina RV ettevõte Weifang Ensign Industry Co Ltd (Weifang). Euroopa Liidu Nõukogu
1.detsembri 2008. a määrusega nr 1193/2008 (edaspidi määrus nr 1193/2008) kehtestati Hiina RV-st pärit sidrunhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks. Kuigi Weifang on määruse nr 1193/2008 art-s 2 toodud tingimuste täitmise korral dumpinguvastasest tollimaksust vabastatud, ei ole praegusel juhul need tingimused täidetud. Itoil OÜ ei esitanud dokumente kauba Hiina RV päritolu
3-15-2023 kohta ning kui OOO Enotek ostis kauba Weifangilt ja müüs selle Itoil OÜ-le, on täitmata nõue, et tootja peab arve esitama otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses. Kauba vale päritoluga deklareerimise tõttu on tollideklaratsiooniga imporditud kaubalt jäetud tähtajaks tasumata lõplik dumpinguvastane tollimaks ja käibemaks. Lisaks tuleb tasuda käibemaks deklareerimata jäetud ühendusesisestelt veokuludelt. Kaebaja esitas MTA-le vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks, kuid MTA jättis vaide 13. juuli 2015. a vaideotsusega rahuldamata.
3.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse 29. mai 2015. a maksuotsuse tühistamiseks järgmiste põhjendustega.
3.1.Kaebaja ei ole maksumenetluse subjektiks, kuna teave menetluse kohta jõudis temani alles pärast kontrollakti koostamist. Kontrollakti esitamist kaebajale ei saa lugeda nõuetekohaseks kontrollist teavitamiseks. Kaebaja menetlusse kaasamata jätmisega raskendas vastustaja oluliselt kaebaja võimalusi ise teavet ja dokumente koguda.
3.2.Maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei pöördunud kauba päritolu tuvastamiseks Weifangi poole, vaid tugines seda hinnates kaudsetele tõenditele. Õiguspärane ei saa olla olukord, kus MTA jätab teadlikult otsese tõendi kogumata ja tugineb vähem kaalukale kaudsele tõendile. Kaebajalt ei ole menetluse käigus teavet küsitud. Dokumendid, millele maksuotsuses tuginetakse, on võõrkeelsed ja tõlkimata. Maksuotsuses tuginetakse lubamatule tõendile (visiitkaart).
3.3.Maksuotsus on vastuoluline. Esialgu leitakse maksuotsuses, et müüjaks on Weifang, seejärel tuginetakse Itoil OÜ esindaja öeldule, mille kohaselt ei ole Hiina RV äriühingutega tehinguid tehtud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 16. veebruari 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus maksuotsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Lisaks märkis halduskohus järgmist.
4.1.Asjaolu, et Weifang on kantud nimekirja, kelle puhul dumpinguvastast tollimaksu ei kohaldata, ei tähenda, et vaidlusaluse kauba puhul on täidetud ka muud dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise tingimused. Asjas pole andmeid selle kohta, et täidetud oleks määruse nr 1193/2008 art 2 lg 1 p-s a sätestatud maksuvabastuse eeldus, mille kohaselt peab dumpinguvastasest tollimaksust vabastatud ettevõte olema ka kõnealused kaubad tootnud, lähetanud ja esitanud arve otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses.
4.2.Vastustaja ei rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei esitanud kontrollakti kohta eriarvamust ega tõendeid ning ei taotlenud tõendite kogumist. Puudub alus kahelda kauba päritolu tõendavate Vene Föderatsiooni ja Leedu Vabariigi tolliasutustelt saadud dokumentide õigsuses. Olukorras, kus Itoil OÜ ise eitas lepinguid Hiina RV äriühingutega, ei pidanud maksuhaldur pöörduma Weifangi poole. Polnud vajadust pöörduda ka kaebaja poole, kuna tolliagentuurina ei saanud tal olla teavet imporditehingu aluseks olnud tehingute sõlmimise asjaolude kohta.
4.3.Pelgalt asjaolu, et kaebaja ja Itoil OÜ kaasati menetlusse erinevatel aegadel, ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Ka asjaolu, et osad maksumenetluse dokumendid on võõrkeelsed, pole maksuotsuse tühistamise aluseks. Kaebaja ei taotlenud maksumenetluses võõrkeelsete dokumentide tõlkimist ning tegemist on kaebajale tema tegevusvaldkonna tõttu tuttavate standardsete kauba saatedokumentidega.
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.
2(6)
3-15-2023
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja vaidlustatud maksuotsuse kaebajat puudutavas osas. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.
6.1.Maksumenetlust algatavaks esimeseks menetlustoiminguks ei saa olla kontrollakti andmine. Kontrollakt koostatakse maksukohustuslasele maksumenetluse lõppfaasis, kui kõik maksu määramise seisukohalt olulised tõendid on juba kogutud ning maksuhaldur on kujundanud seisukoha maksu määramise kohta. Itoil OÜ suhtes alustati maksumenetlust juba 16. augusti 2013. a korraldusega, s.o ca üks aasta ja üheksa kuud enne kontrollakti andmist. Nii toimides rikkus maksuhaldur oluliselt kaebaja ärakuulamisõigust.
6.2.Maksuhaldur rikkus oluliselt uurimispõhimõtet. Maksuotsuses leiti, et asjas kogutud tõendite kohaselt on kauba tegelikuks saatjaks Hiina RV ettevõte Weifang. Ringkonnakohtu istungil kinnitas maksuhalduri esindaja, et kui maksutoimikus sisalduks Weifangi müügiarve Itoil OÜ-le, ei oleks alust kaebajale ega Itoil OÜ-le tollimaksu määrata. Kaebaja õigust olla ära kuulatud on oluliselt piiratud, sh õigust osaleda reaalselt maksumenetluses ja koguda ise tõendeid enda maksukohustusest vabastamiseks. Neid asjaolusid arvestades oleks maksuhaldur pidanud ise pöörduma Weifangi poole, et selgitada välja kõnealuse müügiarve olemasolu. Maksuhaldur oleks pidanud initsiatiivi üles näitama seda enam, et Itoil OÜ ei saanud mingit maksuõiguslikku kasu, kui näitas tehinguahelat läbi Venemaa, ning äriühing oli teinud Weifangiga ka varem (2010. ja 2011. a-l) samasisulisi tehinguid dumpinguvastast tollimaksu tasumata.
6.3.Maksuotsuses on jõutud kahele risti vastupidisele seisukohale: 1) müüjaks on Weifang; 2) Itoil OÜ ei teinud tehinguid Hiina RV äriühingutega. Kui lähtuda esimesest seisukohast, pidanuks sellega arvestama ka määruse 1193/2008 art-s 2 toodud tingimuste täidetuse hindamise käigus. Kui lähtuda teisest seisukohast, ei saa olla põhjendatud dumpinguvastase tollimaksu määramine. Maksuotsuse põhjendamine vastuoluliste ja ebaselgete väidetega on maksuotsuse põhjendamise kohustuse oluline rikkumine.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.MTA palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada järgmiste põhjendustega.
7.1.Maksuhaldur ei rikkunud oluliselt kaebaja ärakuulamisõigust. Kaebaja suhtes algas maksumenetlus kontrollakti edastamisega koos eriarvamuse esitamise võimalusega. Maksuhaldur lähtus eeldusest, et kauba omanikul on kogu info, sealhulgas teave, mis edastati tolliagentuurile ehk kaebajale. Kaebaja ei soovinud pärast kontrollakti saamist koguda lisatõendeid ega avaldada arvamust, jättes ärakuulamisõiguse täielikult kasutamata. MTA kontrolli heal taval ei ole seadusjõudu. Tegemist on informatiivse käitumisjuhisega, millel ei ole siduvat iseloomu. Seadus ei sätesta kindlat maksumenetluse etappi, millal tuleb maksukohustuslane ära kuulata.
7.2.Maksuotsuse sõnastus on kohati ebaõnnestunud. Samas nähtub maksuotsusest tervikuna selgelt kaebaja maksustamise alus: täidetud ei ole määruse nr 1193/2008 art 2 lg 1 p-s a sätestatud dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise kumulatiivsed tingimused. Sõnastuse mitmeti mõistetavus ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kuna see ei mõjutanud asja otsustamist (haldusmenetluse seadus (HMS) § 58).
7.3.Maksuhaldur ei eksinud uurimiskohustuse vastu, kuna ei pidanud enda algatusel ja kaebaja taotluseta pöörduma Weifangi poole, et selgitada välja müügiarve olemasolu. Tehingute kohta kogutud tõendid ei võimalda teha muud järeldust kui see, et dumpinguvastase tollimaksu kohaldamise tingimused on täidetud. Ringkonnakohus vastupidist ei tuvastanud. 3(6)
3-15-2023
8.Kaebaja vaidleb vastuses kassatsioonkaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Vaidluse all on maksuotsus, millega määrati kaebajale (deklarant, tolliagentuur) ja Itoil OÜ-le (importija) solidaarselt kaupade ebaõige deklareerimise ja ühendusesiseste veokulude deklareerimata jätmise tõttu täiendavalt tasumiseks dumpinguvastane tollimaks ja käibemaks. Kolleegium hindab esmalt kaebaja kontrollimenetlusse kaasamise ja ärakuulamisõigusega seonduvat (I), uurimispõhimõtte järgimist (II) ja põhjendamiskohustust (III). Seejärel lahendab kassatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (IV). I
10.Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja alustas maksumenetlust Itoil OÜ suhtes 16. augusti 2013. a korraldusega teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Kaebajat teavitati menetlusest kontrollakti edastamisega 13. mail 2015. Kaebaja on seisukohal, et kontrollakti kättetoimetamine ei oleks tohtinud olla maksumenetluses tema suhtes esimeseks menetlustoiminguks, mistõttu ei ole teda nõuetekohaselt maksumenetlusse kaasatud ning rikutud on tema ärakuulamisõigust.
11.HMS § 35 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega menetlusest või menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktid ei sätesta konkreetset aega, millal tuleb maksukohustuslane kontrollimenetlusse kaasata. Selle üle otsustamine on vormivabaduse põhimõttest lähtudes jäetud maksuhalduri pädevusse, kes peab menetlustoimingute tegemise aja ja vormi määramisel järgima kaalutlusõiguse põhimõtteid (maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 3, § 12, HMS § 5 lg 1 ja § 4). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kontrollakt koostatakse maksumenetluse lõppfaasis ning maksuhaldur on selle koostamise ajaks kujundanud esialgse seisukoha maksu määramise kohta. Maksuhaldurile pidi juba kontrollimenetlust alustades selge olema, et menetluse tulemus võib riivata ka kaebaja kui deklarandi õigusi. Seetõttu tulnuks kaebajat menetlusest teavitada varem. Maksuhaldur ei ole esitanud veenvaid põhjendusi, miks ta ei saanud kaebajat kontrollimenetlusest varem teavitada. Kaebaja teavitamine kontrollimenetlusest alles rohkem kui poolteist aastat pärast menetluse alustamist on vastuolus isiku õigusega teada tema suhtes käimasolevast menetlusest ning võib riivata tema menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentide ja toimikuga ning esitada tõendeid (MKS § 14 ja § 45, HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 37 lg 1).
12.Samas ei tähenda kaebaja teavitamine menetlusest kontrollakti edastamisega iseenesest kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10 ja seal toodud viited). Praegusel juhul edastati kaebajale kontrollakt, milles on toodud kontrollimenetluses tuvastatud võimalikku maksu määramist tingivad asjaolud, dokumendid, millele maksuhaldur tugines, ja maksustamise õiguslik alus. Kaebajale anti tähtaeg kontrollakti kohta arvamuse või vastuväidete esitamiseks. Kaebajale oli seega teada, millisel alusel ja millise sisuga maksuotsus võidakse tema 4(6)
3-15-2023 suhtes teha, ning tal oli võimalik kontrollaktile vastata ning vajaduse korral ise dokumente esitada. Ainuüksi väide, et hilisema menetlusse kaasamise tõttu oli kaebajal raskendatud suhtlemine deklareeritud kauba tootnud Hiina RV ettevõttega, ei anna alust rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Tolliagentuurina pidi kaebaja teadma ebaõigest tollideklaratsioonist tuleneva maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ning olema selle tähtaja jooksul vajaduse korral valmis esitama kontrollimenetluses täiendavaid tõendeid või selgitusi. Kaebaja ei taotlenud kontrollaktile vastamise tähtaja pikendamist või täiendavate dokumentide kogumist. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja ärakuulamisõigust rikutud. II
13.Ringkonnakohtu hinnangul rikkus vastustaja uurimispõhimõtet (MKS § 11), kui jättis pöördumata Hiina RV ettevõtte poole, et selgitada välja kõnealuse müügiarve olemasolu. Kolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu.
14.Määruse nr 1193/2008 art 2 lg 1 kohaselt vabastatakse vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud import, mille kohta on esitanud arve äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud otsuses 2008/899/EÜ, mida aeg-ajalt muudetakse, artikliga 1 kehtestatud dumpinguvastastest tollimaksudest järgmistel tingimustel: a) nimetatud ettevõtted on kõnealused tooted tootnud, lähetanud ja esitanud arve otse esimesele sõltumatule kliendile ühenduses; b) sellisele impordile on lisatud kinnitusarve (faktuurarve), mis sisaldab vähemalt nimetatud määruse lisas esitatud andmeid ja avaldust, ning c) tollis deklareeritud ja esitatud kaubad vastavad täpselt kinnitusarves kirjeldatule. Sama artikli lg 2 p a järgi tekib vabasse ringlusesse lubamise deklaratsiooni vastuvõtmisel tollivõlg, kui lõikes 1 kirjeldatud impordi puhul selgub, et üks või mitu nimetatud lõikes loetletud tingimustest on täitmata.
15.Asjas ei ole kahtluse alla seatud, et vastustaja tuvastas kontrollimenetluses kindlalt asjaolud, mis näitasid, et tollideklaratsioonis deklareeriti kauba päritolumaa valesti ning jäeti ühendusesisese veo kulud deklareerimata. Deklareeritud kaup (sidrunhape) pärines Hiina RV-st ning määrusega nr 1193/2008 oli Hiina RV-st pärit sidrunhappe impordile kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks. Maksuhaldur tuvastas ühtlasi, et kuigi kauba tootja Weifang on äriühing, kellelt vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud import on määruse nr 1193/2008 art 2 lg 1 kohaselt dumpinguvastasest tollimaksust teatud tingimustel vabastatud, ei olnud need tingimused täidetud. Puudus kauba tootja arve esimesele sõltumatule kliendile ühenduses. Vastuses maksuhalduri korraldusele, milles küsiti dokumente tehingute kohta Weifangiga, eitas importija (Itoil OÜ) maksumenetluses kõne all oleval ajavahemikul tehinguid selle Hiina RV ettevõttega. Arvestades eeltoodut on maksuhaldur kolleegiumi hinnangul kontrollimenetluses kõik maksustamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitanud. Kuigi kõik need tuvastatud asjaolud kajastusid kontrollaktis, ei esitanud kaebaja kontrollakti kohta arvamust ega vaielnud sellele vastu.
16.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et maksuhalduril oli kohustus pöörduda ise Weifangi poole. Esiteks ei nõustunud kolleegium eespool, et kaebaja ärakuulamisõigust rikuti. Miski ei takistanud kaebajat kontrollaktile vastamast või asjakohaseid dokumente esitamast. Teiseks näeb määruse nr 1193/2008 art 2 lg 1 p b ette, et dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks tuleb impordile lisada määruses nimetatud tingimustele vastav kinnitusarve (faktuurarve). Seega, praegusel juhul oli kaebajal kui deklarandil kohustus esitada dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks alust andvad dokumendid juba kauba impordil. Seda asjaolu ei muuda aeg, millal kaebaja 5(6)
3-15-2023 kontrollimenetlusse kaasati. Samuti ei muuda importijal lasuvat dokumentide esitamise kohustust see, et ta oli varem teinud samasisulisi tehinguid Weifangiga. Seega, kui kaebajal olid teada asjaolud või dokumendid, mis oleksid kontrollakti järeldused ümber lükanud, tulnuks need pärast kontrollakti saamist maksuhaldurile esitada. Selliseid asjaolusid või dokumente, mis näitaksid, et dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise tingimused olid praegusel juhul täidetud, kaebaja kontrollimenetluses ei esitanud. Samuti ei ole ta neid esitanud vaide- ega kohtumenetluses. Kuna maksuhaldur oli kõik maksustamise seisukohalt olulised asjaolud piisava põhjalikkusega välja selgitanud, puudus tal põhjus pöörduda Weifangi poole. III
17.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et maksuhaldur rikkus oluliselt maksuotsuse põhjendamise kohustust. Maksuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist hinnates tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas maksuotsusest selguvad arusaadavalt maksustamise tinginud asjaolud ja õiguslik alus. Kuna kahtluse all ei ole, et kauba tootja oli Weifang, ei ole praegusel juhul maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel määrava tähendusega see, kas kaup osteti läbi Venemaa ettevõtte või otse Hiina RV ettevõttelt. Oluline on hoopis see, kas täidetud olid määruse nr 1193/2008 art 2 lg-s 1 nimetatud dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise tingimused. Kaebaja ega ka ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi asjaolule või dokumendile, mis annaks alust väita, et praegusel juhul olid need tingimused täidetud. Seetõttu nõustub kolleegium vastustajaga, et maksuotsuse kauba soetamist puudutavate põhjenduste ebaõnnestunud sõnastus ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Põhjenduste ebaselgus on taunitav, kuid praegusel juhul on maksuotsusest siiski aru saada, millistele asjaoludele ja dokumentidele tuginedes ning millisel õiguslikul alusel on kaebajale maksukohustus määratud. IV
18.Kolleegium jõudis eespool järeldusele, et vastustaja tegi menetlusvea, kaasates kaebaja kontrollimenetlusse alles pärast kontrollakti koostamist. Maksuhaldur ei rikkunud siiski uurimispõhimõtet ega kaebaja ärakuulamisõigust. Vaatamata maksuotsuse põhjenduste ebaõnnestunud sõnastusele on maksuotsus arusaadav ja kontrollitav.
19.HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegiumi hinnangul ei mõjutanud kaebaja kontrollimenetlusse kaasamine pärast kontrollakti koostamist praegusel juhul asja otsustamist. Kolleegium nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt on vaidlustatud maksuotsus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.
20.Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna Ringkonnakohtu
30.novembri 2017. a otsus tühistada. Asjas jääb jõusse Tallinna Halduskohtu 16. veebruari 2017. a otsus, millega kaebus jäeti rahuldamata.
21.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4). Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.