M.M. kaebus seoses Viru Vangla tegevusega kaebaja avaldustest koopiate väljastamisel.
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.M. määruskaebus Tartu Halduskohtu 2018. a määruse peale
Menetlusosalised
Kaebaja M.M.
1. juuni
Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta M.M. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. juuni 2018. a. määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.M. esitas 16. oktoobril 2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse seoses Viru Vangla tegevusega kaebaja avaldustest koopiate väljastamisel.
2.1. juuni 2018. a määrusega Tartu Halduskohus tagastas M.M. kaebuse. Kohus selgitas, et mõistab kaebust selliselt, et selles on esitatud järgmised nõuded: 1) kohustada vastustajat väljastama kaebajale 1., 7. ja 21. juunil, 7. ja 19. juulil ning 10. augustil 2017 esitatud avaldustes soovitud koopiad; 2) tuvastada Viru Vangla 29 ja 30. juuni, 7. ja 26. juuli ning 14. septembri 2017. a vastuste õigusvastasus põhjusel, et vangla jättis kaebaja taotlused sisuliselt menetlemata, diskrimineeris kaebajat, rikkus hea halduse tava, ületas kolmel korral teabenõudele vastamise tähtaega; 3) tuvastada Viru Vangla 7. augusti 2017 vastuse nr 2-6/25571-2 (vaide AKI-le edastamata jätmise) ja vaideotsuse õigusvastasus; 4) tuvastada, et Justiitsministeerium ei ole täitnud oma kohustusi õigusloome ja vangla üle järelevalve teostamise alal.
2.1.Kohus tagastas kaebuse kohustamisnõudes HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. AKI-
le vaide esitamine ei asenda VangS § 11 lg 5 sätestatud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 46, mille järgi isik, kelle avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib pöörduda vaidega AKI poole, ei ole erinorm vangistusseaduse kohustusliku kohtueelse menetluse regulatsiooni suhtes. Ka ei saa vaiet tõlgendada vastustajale esitatud vaidena, kuna praegusel juhul on kaebaja otseselt ja selgelt väljendanud tahet esitada vaie mitte vastustajale, vaid AKI-le.
2.2.Kohus tagastas kaebuse Viru Vangla vastuste õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Soov esitada kahju hüvitamise nõue ei anna kaebajale praeguse kohtuasja asjaoludel tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kuna hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kohtule ei ole äratuntav, millist varalist kahju oleks vaidlusalused juhtumid saanud kaebajale põhjustada. Vaidlusalused juhtumid ei kujuta endast ka ühtegi RVastS § 9 lg 1 kirjeldatud põhiõiguse riivet, sh ei ole tegemist niisuguse intensiivsusega sündmustega, mis eraldi võetuna või kumulatiivselt kujutaksid endast väärikuse alandamist riigivastutuse seaduse tähenduses. Seega puuduvad eduväljavaated ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudel. Tuvastamiskaebuse esitamise õigust ei anna kaebajale ka tuginemine preventiivsele huvile. Kaebajal ja vastustajal on erimeelsused selles, kas ja millistel alustel võib kaebaja saada vastustajalt koopiad tema enda esitatud avaldustest. Kaebajal on seejuures olemas tõhus võimalus oma õiguste kaitseks tulevikus, s.o kohustamisnõudega vaide ning vaide lahendamise järel kaebuse esitamine halduskohtule. Kaebeõiguse alusena ei ole piisav ka üksnes soov veenduda selles, et haldusorgani toimingud olid õigusvastased. Lisaks on kohus sarnases asjas jõustunud otsuses (haldusasi nr 3-16-994) kaebaja kaebuses Tallinna Vangla vastu selgitanud, et haldusorgan ei ole reeglina kohustatud väljastama kaebajale koopiaid tema enda avaldustest.
2.3.Kohus tagastas kaebuse vaide AKI-le edastamata jätmise ja sellekohase vaideotsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kohustamisnõude ja vangla vastuste õigusvastasuse tuvastamise nõude tagastamine tähendab, et vaideotsusele ja selle menetlemise käigus tehtud toimingutele esitatud kaebus jääks menetlusse iseseisvalt. Sellise nõude menetlemise eeldused ei ole aga täidetud, kuna vaideotsus või vaide edastamata jätmine ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi.
2.4.Kohus tagastas kaebuse Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuses viidatud Justiitsministeeriumi tegevustel puudub otsene seos kaebaja õiguste ja kohustusega.
3.19. juunil 2018. a esitas M.M. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 1. juuni 2018. a määruse. Määruskaebuses leiab kaebaja, et VangS 11 lg 41 järgi tuleb tõesti kõik vaided esitada vanglale, kuid kuna vanglal puudub pädevus AvTS alusel esitatud vaiete läbivaatamiseks, siis pärast nõuetekohasuse kontrolli teostamist peab vangla sellesisulised vaided edastama AKI-le. Vastavalt on põhjendatud ja vajalik hinnata vastustaja tegevuse õiguspärasust AKI-le adresseeritud vaide edastamata jätmise osas ning teisalt on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse kohustamisnõude osas. Tuvastamisnõuete osas leiab M. M, et kohus oleks pidanud tema kaebuse menetlusse võtma juba ainuüksi seetõttu, et vangla ületas seaduses sätestatud menetlustähtaegu tema teabenõuetele vastamisel, rikkudes sellega kaebaja põhiõigust menetlusele. Juhul, kui kohus leiab, et koopiate väljastamine kaebajale ei ole nõutav, tulnuks kohtul veenvalt põhjendada, millega on õigustatud sellega kaasnev isiku staatusest tulenev diskrimineerimine. Kahjunõude lahendamisel tuleb arvestada rikkumiste kumulatiivset mõju. Arusaamatu on kohtu seisukoht,
et käesolevas menetluses tuvastatavad rikkumised ka koosmõjus teiste rikkumistega (mille koosseis ega ulatus ei ole teada) ei ületa kahjunõude esitamiseks nõutavat lävendit.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus on kontrollinud määruskaebuse esitamise lubatavust, tähtaega ning määruskaebuse esitatavatele nõuetele vastavust ning võtab määruskaebuse osaliselt menetlusse. Kuna kaebuse käiguta jätmine ei ole määruskaebusega vaidlustatav (HKMS § 203 lg 1), siis tuleb määruskaebus tagastada Tartu Halduskohtu 8. juuni 2018. a määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamise nõudes. Ülejäänud osas vaatab ringkonnakohus määruskaebuse läbi. Halduskohtu määrus vaidlustatud osas puudutab üksnes kaebaja õigusi, mistõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaasata määruskaebuse lahendamisele vastustajat ega anda talle võimalust määruskaebuse kohta seisukoha esitamiseks.
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus on selgelt ja ammendavalt põhjendanud kohustamisnõude tagastamist kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu ja tuvastamisnõuete tagastamist kaebeõiguse puudumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6.Ekslik on kaebaja seisukoht, et juhul, kui ta soovib vaidemenetluses vaidlustada vangla haldusakti või toimingut seoses AvTS-s sätestatud kaebaja õiguste rikkumisega, siis pädevaks vaideorganiks on AKI, kusjuures vaie tuleb esitada vangla kaudu, kes pärast vaide nõuetekohasuse kontrollimist edastab selle AKI-le.
7.VangS § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega on seadusega sätestatud kohustuslik menetluskord, mille läbimine on eelduseks samas asjas halduskohtule kaebuse esitamiseks (vt ka HKMS § 47 lg 1). See näeb ette, et vaie vangla haldusakti või toimingu peale esitatakse ja vaadatakse läbi vanglateenistuse või Justiitsministeeriumi poolt. Erandeid vaidemenetluse korrast ega vaide lahendamise pädevusest VangS ette ei näe. Selles osas ei saa erisätteks pidada ka kaebaja viidatud AvTS §-i 46. Nimetatud norm annab isikule küll õiguse esitada AKI-le vaie, kuid tegemist ei ole vaidega HMS 5. peatüki ja VangS § 11 tähenduses. Nimelt puudub AKI-l pädevus teostada vangla haldusaktide ja toimingute suhtes teenistuslikku järelevalvet, s.h muuta või tühistada vangla haldusakte. AKI-l on üksnes pädevus teostada riiklikku- ja haldusjärelevalvet teabevaldaja suhtes (AvTS § 45 lg 1). Vaide esitamise tulemuseks võibki olla järelevalvemenetluse alustamine (AvTS § 45 lg 2) ning järelevalvemenetlus võib lõppeda AvTS § 51 lg-s 1 nimetatud sisuga ettekirjutuse tegemisega. Seega on AKI-le esitatav vaie olemuslikult taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks teabevaldaja suhtes. Selliselt aitab see küll kaasa isiku AvTS-s sätestatud õiguste kaitsele, kuid ei asenda vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile esitatavat vaiet ega anna seega alust lugeda isikut kinni pidanuks nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Vastavalt ei kohaldud kaebaja poolt AKI-le adresseeritud vaidele HMS § 73 lg 1 kord, s.o vaide esitamine toimingu teinud või haldusakti andnud haldusorgani kaudu ega viimase kohustus vaie edastada.
8.Samuti on kaebaja ekslikul seisukohal, et tuvastamiskaebuse esitamise õigus tuleneb juba ainuüksi kaebaja menetluslike õiguste rikkumise väitest. Ka olukorras, kus menetluslike õiguste rikkumine on selge kehtivad tuvastamiskaebuse esitamisele siiski HKMS-s sätestatud
piirangud. Tuvastamiskaebuse lubatavuse keskseks eelduseks on, et kaebuse rahuldamine aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Kaebuse esitamise ajal lubas HKMS § 45 lg 2 sõnastus tuvastamiskaebuse esitamise nii hilisema kahjunõude esitamise kui ka preventiivsel eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub, et olukorras, kus kaebaja õiguste kaitseks efektiivsem õiguskaitsevahend (kohustamisnõue) tagastatakse ei ole põhjendatud iseseisva tuvastamisnõude läbivaatamine, kuna see paranda kaebaja õiguslikku positsiooni konkreetse teabenõude lahendamisel – vanglal ei teki kohustust teabenõuet uuesti läbi vaadata või AKI-le vaiet edastada ja vaide esitamise tähtaja ilmse rikkumise tõttu ei saa kaebaja tugineda kohtu otsustusele ka vaidemenetluses. Vanglale uue teabenõude esitamisel saab kaebaja enda õigusi võimaliku rikkumise korral kaitsta aga kohustamisnõude esitamisega. Seetõttu ei teeni tuvastamisnõude lahendamine käesolevas menetluses ka preventiivset eesmärki.
9.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et kaebusega vaidlustatud toimingud ilmselt ei saanud riivata kaebaja põhiõigusi sedavõrd intensiivselt, et tuleks kaaluda kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 9 lg 1 alusel. Siinjuures tuleb hinnata just käesolevas asjas vaidlustatud vangla toimingute ja/või haldusaktidega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise nõude perspektiivikust. Halduskohtu seisukohta tulebki mõista selliselt, et kaebuses nimetatud vangla rikkumiste koosmõjus ei saanud kaebajale märkimisväärset mittevaralist kahju tekkida. Alusetu on kaebaja tõlgendus, et tuvastamiskaebuse lubatavuse hindamisel tulevad arvesse kõik kahju hüvitamise nõude kolmeaastase aegumistähtaja jooksul aset leidnud rikkumised. Sellise tõlgenduse korral muutuks HKMS § 45 lg 2 sisutuks, kuna hüvitamiskaebuse eduväljavaadete hindamise võimalus sisuliselt puuduks. Seega tulevase kahju hüvitamise nõude ettevalmistamiseks esitatud tuvastamiskaebuse lubatavuse üle otsustamisel sai halduskohus hinnata kahju hüvitamise nõude perspektiivikust üksnes tuvastamisnõudega hõlmatud vastustaja toimingute ja haldusaktide osas. Halduskohus on põhjendatult osutanud ka sellele, et vaidlustatud toimingud ilmselt ei saanud kaasa tuua kaebajale varalise kahju tekkimist. Määruskaebuses ei ole M. M halduskohtu seisukohta kahtluse alla seadnud. Ka ringkonnakohtule ei ole varalise kahju tekkimise võimalus äratuntav.
10.Kaebaja seisukoha hüvitamiskaebuse ettevalmistamiseks tuvastamiskaebuse lubatavuse osas lükkab täiendavalt ümber 1. jaanuaril 2018 jõustunud HKMS muudatus. Nimelt sätestab HKMS § 45 lg 2 ls 2 kehtivas sõnastuses, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Seega käesoleval ajal ei ole hüvitamisnõude ettevalmistamiseks tuvastamisnõude esitamine halduskohtumenetluses üldse lubatud. Seadusemuudatusest ilmneb üheselt, et seadusandja on soovinud kitsendada tuvastamisnõuete esitamise võimalusi, suunates isikuid kasutama kohustamis- või hüvitamisnõudeid õiguskaitsevahendina. Tuvastamisnõuete esitamise võimaluse piiramist ei alust pidada põhiseadusevastaseks, see teenib menetlusökonoomia eesmärki ja teiste õiguskaitsevahendite kasutamine ei ole isikute jaoks ebamõistlikult keerukas või koormav.
11.Eeltoodu alusel jääb M. M määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 1. juuni 2018. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.