Muud

vabastamisel välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäetud raha. Kui kinnipeetava isikuarvelt väljamakstav summa on väiksem toetuse määrast, siis makstakse kinnipeetavale ühekordset toetust kehtestatud määra ja isikuarvelt väljamakstava summa vahe ulatuses. Sama paragrahvi lg 42 kohaselt kehtestab toetuse määra valdkonna eest vastutav minister. Nimetatud volituse alusel antud määruse „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ § 231 sätestab, et toetuse määrad on järgmised: 12,79 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on samas linnas või vallas, kus asub vangla, kust kinnipeetav vabastatakse; 22,37 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on kuni 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse; 31,96 eurot, kui kinnipeetava tegelik elukoht on vallas või linnas, mille keskus on üle 250 kilomeetri kaugusel vanglast, kust kinnipeetav vabastatakse. Viidatud õigusaktidest tulenevalt on ilmne, et vanglal puudub vabanemistoetuse maksmisel igasugune kaalutlusruum. Tegemist on kehtivate õigusaktidega (üldaktid) ning vanglal või mõnel muul asjaomasel haldusorganil on kohustus neist lähtuda. Kuivõrd vabanemistoetuse suurus (juhtudel, kus isikutel endil ei ole vabanemisfondi piisavalt raha kogunenud) on kindlaks määratud justiitsministri määrusega ei oleks selle kui üldakti peale võimalik esitada vaiet. Selleks, et kaebajal tekiks kaebeõigus peaks antud aktide alusel olema tema suhtes sooritatud vaidlustatavaid toiminguid. Selliseid toiminguid kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu. Juhul, kui A.N.i esialgse õiguskaitse taotlust tõlgendada puudustega kaebusena, ei oleks see lubatav. Vabanemistoetus makstakse välja (s.t toiming tehakse) vabanemisel. Kuivõrd A.N. viibib hetkel Tallinna Vanglas, ei ole seda (reaal)toimingut veel sooritatud. Seega ei ole selge, milline viidatud normidest kaebaja suhtes kohalduks ja kas selle kohaldamine võiks tekitada kaebaja suhtes ebavõrdse kohtlemise. Kohus ei lahenda hüpoteetilisi vaidlusi ega abstraktse normikontrolli algatamise taotlusi, mida kehtiv õigus halduskohtule esitada ei võimalda. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud ajal, mil see HKMS kohaselt võimalik ei ole. Seega ei ole taotlus lubatav (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5). Kohtu hinnangul ei ole tegemist kõrvaldatava puudusega, vaid esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldusega. Kuivõrd selline puudus ei ole kõrvaldatav, puudub vajadus esialgse õiguskaitse taotluse käiguta jätmiseks (HKMS § 55 lg 1). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus A.N.i esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata.

2(2)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.