Jätta Z.Q 02.06.2026 tõendite asja juurde võtmise taotlus rahuldamata ja keelduda asja juurde võtmast tõendeid lisa 15 ja lisa 16, sest need on esitatud hilinenult. Rahuldada ülejäänud tõendite asja juurde võtmise taotlused ning võtta asja juurde 30.04.2026 esitatud Z.Q 21.05.2025 avaldus tsiviilasjas 2-251090, 25.05.2026 esitatud tõend 21.05.2026 seisukoha lisa 11 – maksed P.Z-ile 2023.
6.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
7.Toimetada otsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord
Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Kaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata aga TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.Z, W.E ja H.Q (hagejad) esitasid 17.11.2024 hagi Z.Q (kostja) vastu, milles palusid kostjalt iga hageja kasuks välja mõista miinimumelatis perekonnaseaduse (PKS) § 101 mõttes alates 18.11.2024 ning tagasiulatuv elatis perioodil 18.11.2023–17.11.2024 PKS § 108 kohaselt (dtl 2-5). Hagejad lisasid hagile ka sünnitunnistused (dtl 7-9). Tartu Maakohus võttis hagi 25.11.2025 määrusega menetlusse ning andis kostjale tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus.
2.Kostja palus 16.12.2024 esitatud vastuses (dtl 26-30, lisad dtl 31-39) jätta hagi rahuldamata, sest kostja on täitnud hagi esitamisele eelneva aasta jooksul hagejate ülalpidamiskohustust vahetult, lähtudes mh vanemate vahel sõlmitud kokkuleppest ning teeb seda senimaani.
2.1.Tagasiulatuva elatisnõude osas (18.11.2023-17.11.2024) märkis kostja veel järgmist. Hagejad, hagejate seaduslik esindaja (ema) ja kostja (isa) elasid 18.11.2023 seisuga ühiselt kostja ja hagejate seadusliku esindaja kaasomandisse kuuluval kinnisasjal asukohaga XXX. Seega ei saa hagejad nõuda elatist perioodi eest, mil kostja neid vahetult ülal pidas. Hagejad ei ole tõendanud, et vanemate kooselu ajal kostja oma ülalpidamiskohustust piisaval määral ei täitnud. 2024 aasta alguses kolis hagejate seaduslik esindaja üürikorterisse, peale mida olid hagejad enda soovil vaheldumisi kummagi vanema juures ning 2024. a septembrist läks hageja P.Z vahetusõpilaseks Hispaaniasse, seega ei ole kumbki vanem teda vahetult ülal pidanud. Vanemate kokkuleppel tasus kumbki vanem hagejale P.Z taskuraha 100 eurot kuus (v.a oktoobris oli 150 eurot), millist kohustust on vanemad ka täitnud. Kuivõrd hagejate seadusliku esindaja kontole laekus peretoetus, siis oli poolte vahel kokkulepe, et lastega seotud kulud (trennid, lastead, bussikaardid, riided) kannab hagejate seaduslik esindaja. Suuremad ostud (nt üleriided, telefonid) tasutakse võrdselt, millest tuli kostjat teavitada. Lisaks tasus kostja hagejate P.Z ja W.E telefoniarveid. Samuti on kostja kandnud olulisel määral hagejate haridusega seotud kulusid, ostnud hagejatele riideid ning andnud taskuraha. Enamgi veel, suvel 2024 käis terve pere ühisel reisil, mida finantseeris enamuses osas kostja. Kostja on tagasiulatuval perioodil andnud vahetut ülalpidamist ka seeläbi, et tagas hagejatele eluaseme (tasus kõrvalkulusid, nt elekter). Seega leiab kostja, et elatise nõudmiseks pole täidetud PKS § 100 lg 2. Teiseks välistab tagasiulatuva elatise nõude rahuldamise asjaolu, et tagasiulatuval perioodil ei ole hagejad
elatist nõudnud ning tagasiulatuva perioodi eest elatise tasumine paneks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Kostja seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika.
2.2.Edasiulatuva elatisnõude osas, ehk elatis alates hagi esitamisest, s.o 18.11.2024 leiab kostja järgmist. Elatise nõue on alusetu, kuna kostja täidab oma ülalpidamiskohustust vahetult. Lisaks ei selgu, millises summas arvestatakse vahetut ülalpidamist. Hagejatel on olnud vahelduv elukoht ning kostja hinnangul on hagejate vajadused oluliselt väiksemad kui kahekordne PKS §-s 101 sätestatud määr. Hagiavalduses väljatoodud hagejate kulud on oluliselt üle paistatud ning tõendamata. Kostja hinnangul on hageja W.E põhjendatud vajadused ühes kuus kokku u 495 eurot ning hageja H.Q puhul kokku u 601 eurot, millised kulud on võimalik katta osaliselt ka lapsetoetuse- ja lasterikka pere toetuse arvel. Kostja täidab hagejate ülalpidamiskohustust ka seeläbi, et tagab hagejatele eluaseme. Seega ei ole põhjendatud igal juhul hagejate eluasemekulude väljamõistmine kostjalt. Hageja P.Z ei ela käesolevaga oma ema juures, millest kantuna ei ole kostjalt P.Z kasuks elatise väljamõistmine põhjendatud. P.Z osas on vanemad sõlminud selge kokkuleppe. Seega seni, kuni hageja P.Z elab Hispaanias on välistatud kostjalt elatise välja mõistmine. Lisaks, kostja sissetulek ka ei võimalda hagejatele tasuda elatist seadusjärgses määras, kahjustamata enese ülalpidamist. Seega esinevad alused elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 alusel. Kostja on seisukohal, et kuna ta ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, andes hagejatele piisaval määral vahetult ülalpidamist, siis esinevad alused hagiavalduse rahuldamata jätmiseks. Elatisehagi saab rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral.
3.Kohus määras asja arutamiseks kohtuistungi 10.02.2025. Kostja esitas 03.02.2025 kohtule taotluse, milles palus istungiaja tühistada ja istungi edasi lükata, sest kostja ja hagejate seadusliku esindaja vahel on pooleli kohtumenetlus ka hagejatega suhtlemise korra kindlaks määramiseks (tsiviilasi nr 2-25-1090), millest sõltub makstava elatise suurus, ning menetlusosalised soovivad aega läbirääkimisteks, et lahendada mõlemad asjad kokkuleppel. Kohus andis hagejatele tähtaja, et esitada seisukoht istungiaja tühistamise ja selle edasilükkamise kohta. Hagejad kinnitasid kohtule 06.02.2025 saadetud vastuses, et on nõus istungi edasilükkamisega ning nad on alustanud läbirääkimisi, et lõpetada mõlemad tsiviilasjad kokkuleppel kompromissiga. Kohus määras uueks istungiajaks 17.03.2025 ning andis pooltele tähtaja kuni 12.03.2025, et teavitada kohut läbirääkimise tulemustest (dtl 57).
4.Kostja esitas 12.03.2025 kohtule taotluse, milles palus peatada käesoleva tsiviilasja menetlus kuni suhtluskorda puudutavas tsiviilasjas nr 2-25-1090 tehtud lõpplahendi jõustumiseni. Samuti palusid nad tühistada kohtuistungi aja 17.03.2025. Hagejad avaldasid 12.03.2025 kohtule saadetud vastuses, et pooled ei jõudnud tänaseks kompromissile, kuid hagejate seaduslik esindaja ja kostja on kokku leppinud, et nad osalevad elatise ja laste suhtluskorraga seotud vaidluste lahendamiseks perelepituses. Kohus tühistas 17.03.2025 määratud istungiaja ning palus pooltel edastada kohtule informatsioon perelepitusse suunamise kohta. Tartu Maakohus rahuldas 21.03.2025 määrusega kostja 12.03.2025 taotluse ja peatas tsiviilasja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-25-1090 tehtava lõpplahendi jõustumiseni (dtl 70).
5.Hagejad esitasid 28.01.2026 taotluse menetluse uuendamiseks. Hagejad selgitasid, et Tartu Maakohus jättis 03.04.2025 määrusega tsiviilasjas nr 2-25-1090 läbi vaatamata kostja 21.01.2025 avalduse hagejatega suhtluskorra kindlaksmääramiseks seoses avalduse tagasivõtmisega. Hagejad esitasid 03.12.2025 Sotsiaalkindlustusameti riikliku perelepitusteenuse edutuse tõendi (dtl 77). Tartu Maakohus uuendas menetlust 28.01.2026 määrusega. Kohus leidis, et kuna menetluse peatamise asjaolud on ära langenud, on põhjendatud uuendada menetlust. Uuendatud menetlus jätkub sealt, kus see pooleli jäi
(planeeritud istung). Kohus andis pooltele tähtaja kuni 11.02.2026 (k.a), et esitada enda nägemus menetluse edasise käigu kohta ja soovi korral täiendavad seisukohad (dtl 79–81).
6.Kostja nõustus 11.02.2026 seisukohas kohtumenetluse jätkumisega ning planeeritava istungiga. Kostja tõi välja, et välistatud pole olukord, kus hagejad jäävad kostjaga Tartusse elama, kuna hagejate seaduslik esindaja on avaldanud soovi minna Tallinna elama. Kostja esitas kohtule ka taotluse küsida perelepitajalt edutuse põhjuste kohta ülevaadet (dtl 83–84). Hagejad nõustusid 11.02.2026 vastuses kohtuistungi läbiviimisega ning teatasid, et hagejate P.Z ja W.E jäävad esitatud hagi juurde, kuna nende elukoht on hagejate seadusliku esindaja juures ning kostja juures viibivad nad vähem kui 7 ööpäeva kuus aasta jooksul. Samas hageja H.Q osas lepiti suuliselt kokku, et hageja viibib alates 2025 aprillist mõlema vanema juures võrdselt. Seega jääb hageja H.Q elatisnõude perioodiks 18.11.2023 kuni 31.03.2025 (dtl 86– 87).
7.Kohus korraldas kohtuasja arutamiseks 31.03.2026 kohtuistungi (dtl 95–102), kus osalesid hagejate lepinguline esindaja, kostja ning kostja lepinguline esindaja. Kohus arutas pooltega võimalusi lahendada kohtuasi kompromissiga. Kohus arutas pooltega hagi aluseks olevaid asjaolusid ja nõuet õiguslikust küljest ning selgitas pooltele tõendamiskoormist.
7.1.Kohus selgitas pooltele, et kui hagejad soovivad PKS § 101 määras arvutatud elatist, ei pea hagejad enda vajadusi tõendama. Kui kostja soovib väita, et tagasiulatuva elatise nõue on mingis ulatuses täidetud, peab kostja tõendama oma väiteid üldise tõendamiskoormise jaotuse reeglite järgi TsMS § 230 lg 1 mõttes. Kostja võimalikud majanduslikud raskused on samuti kostja tõendada, et esineb PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra. Samuti väites, et üks laps on viibinud kostja juures ja kulusid on kantud vahetult või esineb muid asjaolusid ülalpidamise ulatuse vähendamiseks, on see kostja tõendada, sh selgelt välja tuua viibimise päevad ja arvutuskäik, mille alusel kulud on kantud ja tagasiulatuva elatise nõude alus puudub.
7.2.Hagejate lepinguline esindaja tõi välja, et hagejate nõuded PKS §-s 101 sätestatud suuruses muutuva igakuise ja PKS § 108 mõttes tagasiulatuva elatise saamiseks on järgmised (dtl 96):
1.P.Z
1.1.18.11.2023–31.12.2023 on elatis 206 eurot 16 senti kuus
1.2.01.01.2024–31.03.2024 on elatis 222 eurot 83 senti kuus
1.3.01.04.2024–31.03.2025 on elatis 250 eurot 22 senti kuus
1.4.alates 01.04.2025 on elatis 264 eurot 24 senti kuus, mis muutub PKS § 101 järgi
2.W.E
2.1.18.11.2023–31.12.2023 on elatis 175 eurot 24 senti kuus
2.2.01.01.2024–31.03.2024 on elatis 189 eurot 41 senti kuus
2.3.01.04.2024–31.03.2025 on elatis 212 eurot 69 senti kuus
2.4.alates 01.04.2025 on elatis 224 eurot 60 senti kuus, mis muutub PKS § 101 järgi
3.H.Q
3.1.18.11.2023–31.12.2023 on elatis 196 eurot 16 senti kuus
3.2.01.01.2024–31.03.2024 on elatis 212 eurot 83 senti kuus
3.3.01.04.2024–31.03.2025 on elatis 240 eurot 22 senti kuus
3.4.alates 01.04.2025 on elatis 0, vanemad saavutasid kokkuleppe, hageja loobub selles osas elatisenõudest. Hagejate lepinguline esindaja täpsustas hagejate elatisenõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid (dtl 96–97). Hagejate lepinguline esindaja selgitab, et tagasiulatuvat elatist nõutakse alates 18.11.2023 kuni hagi esitamiseni 18.11.2024. Hagejate vanemad kolisid lahku
2024. aasta jaanuaris, enne seda elati veel ühel elamispinnal 2023. aasta novembris ja detsembris. Hagejate P.Z ja W.E elukoht on hagejate seadusliku esindaja (ema) elukoht ning hagejate väitel ei ole lapsed viibinud vaidlusalusel perioodil (18.11.2023 kuni 31.03.2026) isa juures igakuiselt vähemalt seitse ööpäeva kuus ning suhtlus on vähene. W.E ei soovi isaga suhelda füüsilise intsidendi tõttu. Alates 2026. a ei ole P.Z ja W.E kostja juures viibinud. Kostjalt ei ole ülalpidamiseks laekunud elatist. Hagejad ei vaidle et kostja tasus hagejate sidevahendite kulud. P.Z osas ei vaidle hagejad sellele vastu, et P.Z viibis 2024 september–2025 juuni Hispaanias, Eestis püsivalt ei elanud ning vanemate kokkuleppel tasuti 100 eurot kuus, kuid hagejad leiavad, et ema kandis kindlasti kulusid suuremas ulatuses kui kostja. P.Z elukoht alates 2025 juunist on jälle ema juures. Ka H.Q elukoht on ema elukoht ning ta ei viibinud perioodil 18.11.2023–31.03.2025 isa juures igakuiselt vähemalt seitse ööpäeva kuus. H.Q elas ema juures 2024. aasta jaanuarist kuni 2025. aasta märtsi lõpuni. H.Q kohta lepiti perelepituses suuliselt kokku, et alates 01.04.2025 viibib H.Q mõlema vanema juures võrdse aja, sellega seoses elatisenõuet ei ole, ehk loobutakse hageja H.Q elatisnõudest alates 01.04.2025, kuid H.Q jääb hagi juurde elatisenõude osas perioodil 18.11.2023–31.03.2025.
7.3.Kostja lepinguline esindaja selgitas (dtl 98–99), et kostja jääb vastuväidete juurde ning lisab, et täpsustatud asjaolude valguses on vaja esitada täiendavad seisukohad ja tõendid, mis puudutavad laste viibimist vanemate juures. Viimased paar kuud 2026. aastal ei ole vanemad lapsed P.Z ja W.E isa juures olnud. Eelneval perioodil olid lapsed isa juures 10–15 päeva kuus (v.a P.Z, kui ta oli Hispaanias). Kostja väitel elasid hagejad 18.11.2023–31.12.2023 temaga ühise katuse all, kostja maksis kodulaenu, elektri, sideteenused, toidu, andis lastele taskuraha. Ema võttis 2024. aasta alguses (tõenäoliselt 06.01.2024) üürikorteri ja kolis ära, pärast seda olid kõik lapsed kogu järgneva perioodi üsna võrdselt kummagi vanemaga. Kokkulepe oli omavahel olemas, aga selleks, et elatisenõudel oleks alus, pöörduti kohtusse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Kuni suhtluskorra avalduse esitamiseni elasid lapsed võrdselt mõlema vanema juures. Kostja väitis, et kui P.Z elas Hispaanias, oli ülalpidamiskohustus täidetud sellega, et mõlemad vanemad maksid lapsele 100 eurot. Lisaks tasus kostja P.Z telefoniarveid. Kostja väitis, et kandis osalt P.Z ülalpidamiskulusid vahetult. Alates P.Z Hispaaniast naasmisest on kostja maksnud lapse kontole vajaduspõhiselt raha. Lisaks tasus kostja korteri elektriarveid. Kuna ema saab suurperetoetust, palus kostja, et sellest tasutakse lastega seotud kulud (huviringid, koolitoit). Kokkuleppe kohaselt puudujääva osa osas tuli kostjale teada anda ning kulud tasuda pooleks. Kostja selgitab, et alates 2025. juunist rahalisi ülekandeid lapse ema kontole teinud ei ole, kui oli mõni vajalik kulu (reis, teater) lepiti kokku, kes maksab. Maksed tehti otse õpetajatele, laagritesse jms. 2025. a suvel lepiti kokku laste taskuraha suurus. Kohus selgitas kostjale, et taskuraha ei lähe arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena. P.Z kulud peale Hispaaniast naasmist kandis ema (olmekulud toidule, elamisele), muud jooksvad kulud lepiti kokku pere vestlusgrupis. Kostja väitis, et W.E viibis kostja juures umbes 15 päeva kuus perioodil 18.11.2023–31.12.2025. Kostja väitel viibis H.Q kostja juures 18.11.2023– 01.04.2025 umbes 10–15 päeva kuus.
7.4.Kostja selgitas, et perelepitus läks alguses hästi. H.Q osas seati suhtluskorra kokkuleppe, mis toimis ning jäigi toimima. Teiste laste osas ettepanekud ega kokkulepped ei toiminud. Perelepituses elatisest ei räägitud, ema ei leidnud tihti ka aega kohale tulla. Lisaks väitis laste ema, et plaan kolida Tallinna. Kostja väitel ei arutatud väljaspool kohut üldse elatist ning hagi
tuli üllatuseks. Kostja märgib, et hagejate emaga ei ole võimalik kontakti saada, et arutada elatise summa üle. Kokkulepe oli avalduse ja hagi tagasivõtmiseks, kuid tagasi võeti vaid suhtluskorra avaldus (dtl 99).
7.5.Kohus selgitas pooltele uuesti tõendamiskoormist. Kostja leidis seejärel, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt arvestati sidekulude ja kommunaalide kandmist elatise tasumiseks. Kohus selgitas, et kokkuleppe sisu peab olema, et vahetult antakse ülalpidamist nii erinevalt seaduses sätestatud korrast, endiste partnerite väljakujunenud kulude jaotus ei loe kokkuleppena elatise tasumise mõttes. Kostja leiab, et lapsed on viibinud 2025. aasta lõpuni mõlema vanema juures võrdselt ning et ka 2026. aastal on kostja täitnud ülalpidamiskohustust vahetult, s.o maksnud kulusid, ostnud riideid ja toitu. Lisaks ei ole kostja sissetulekud nii suured, et hageja nõudeid täita. Kuna hagejate jaoks makstakse toetusi, sh suurpere toetust, kohaliku omavalitsuse laste koolitoidu toetust, siis sellest osas on elatisnõue alusetu (dtl 99– 100). Kohus selgitas, et koolitoidu toetust seaduse järgi arvesse ei võeta. Kui vanemad elavad lahus, siis eelkõige täidetakse ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel, vanemate kokkulepet anda muul viisil elatist, peab tõendama (nt ka reisikulu arvestamist elatisena). Kostja küsimuse peale Tallinna kolimise kohta avaldas hagejate seaduslik esindaja, et seda plaani tal pole. Lapsed elavad Tartus ja pole oluline, et perelepitaja juures arutati erinevaid variante ka elukoha osas. Hagejate esindaja tõi välja, et kostja väitel olid lapsed tema juures vähemalt 10-15 päeva kuus, kuid suhtluskorra avalduses märkis kostja teised andmed („lapsed viibisid järjest vähem tema juures“) (dtl 100). Kostja avaldas (dtl 101), et tema tahaks lastega koos olla ja neid toetada, kuid ta ei saa aru miks vanimad lapsed ei soovi suhelda. Edasiulatuva elatise osas märkis kostja, et tema müügitööst tulenev sissetulek on varieeruv (oleneb müügist), talvel 1300–1400 eurot, kuid suvel 1500-1700 eurot neto. Tema kohustused on aga kuus ligi 800 eurot (kommunaalid 300 eurot, elekter 30 eurot, üüri ei ole, kuna korteri elukaaslase oma, toit 300 eurot, kütus 150 eurot, sidekulud 26 eurot, tarbeasjad 40 eurot).
7.6.Kohus tegi pooltele ettepaneku sõlmida edasiulatuva elatisnõude osas alates 01.04.2026 kompromissi. Pooled palusid kohtul kinnitada kompromissi. Kohus jätkas menetlust elatisnõude osas perioodi 18.11.2023 kuni 31.03.2026 osas, kus hageja H.Q osas on loobutud hagist alates 01.04.2025. Kohus rahuldas kostja tõendite kogumise taotluse perelepitaja kokkuvõtte saamiseks. Pooltele anti tähtaeg 30.04.2026 tõendite ja taotluste esitamiseks ning tähtaeg vastuste esitamiseks 21.05.2026, millega lõpeb ka eelmenetlus. Lõplike seisukohtade, sh menetluskulude nimekirjade esitamise tähtajaks määrati 02.06.2026, vastused neile hiljemalt 04.06.2026. lahendi kuupäevaks määrati 22.06.2026 (dtl 101–102).
8.Tartu Maakohtu 31.03.2026 määrusega (dtl 118–121) kinnitati poolte kompromiss ning lõpetati menetlus osas, mis puudutas P.Z ja W.E nõuet kostja vastu alates 01.04.2026 nii, et kostja tasub P.Z-ile elatist alates 01.04.2026 200 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni (06.09.2026) ning kostja tasub W.E-le elatist alates 01.04.2026 summas 200 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni (18.08.2028). Sama määrusega võeti vastu H.Q 31.03.2026 loobumine kostja vastu esitatud elatisnõudest alates 01.04.2025 ning selles osas lõpetati samuti asja menetlus. Kohus selgitas määruses, et kohtumenetlus jätkub P.Z elatisenõudes Z.Q vastu perioodil 18.11.2023–31.03.2026, W.E elatisenõudes Z.Q vastu perioodil 18.11.2023–31.03.2026 ning H.Q elatisenõudes Z.Q vastu perioodil 18.11.2023–31.03.2025.
9.Kohus nõudis 08.04.2026 Sotsiaalkindlustusametilt välja otsusega nr S3-2503-255/1 määratud riikliku perelepituse teenuse, mis lõppes 03.12.2025 edutuse tõendi. Tõend edastati kohtule 16.04.2026 (dtl 116).
10.Kostja esitas kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid 30.04.2026 (dtl 123–127, dtl 129– 285), kus kordas eelnevate asjaolude faktoloogiat: kuni 31.12.2023 elasid kõik koos ühises korteris Pikk 82-1, 2024 jaanuaris kolis ema üürikorterisse, ning lapsed olid vaheldumisi nii ema kui isaga, 2024 juunis käidi kõik koos reisil, 2024 septembris läks P.Z Hispaaniasse, 01.10.2024 kolis isa üürikorterisse ning samal päeval kolis ema tagasi korterisse Pikk 82–1 (kodulaenu üleandmine 12.06.2025), 2025 aprillist on H.Q hooldusõigus jagatud võrdselt, 26.06.2025 tuli P.Z tagasi.
10.1.Hageja P.Z kohta selgitas kostja, et palub jätta elatisnõude vaidlusaluse perioodi osas rahuldamata järgmistel asjaoludel: perioodil 18.11.2023–31.12.2023 elas pere koos ühises korteris Pikk 82–1, Tartu ning kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult, tasudes sh kodulaenu, kommunaalkulud, elektri, sidekulud ning ostis perele toitu ja andis lastele taskuraha;
P.Z viibimisel vahetusõpilasena Hispaanias perioodil september 2024–juuni 2025 oli vanemate vahel kehtis kokkulepe, et kumbki tasub lapsele 100 eurot kuus elamiseks, mida kostja ka tegi (mõnel kuul 150 eurot). Kostja on tasunud sel perioodil ka P.Z telefoniarveid umbes 30 euro eest kuus; pärast Hispaaniast naasmist, alates 2025 juuni on P.Z viibinud palju isa juures. Kostja on täitnud ülalpidamiskohustust vahetult (tasunud sidekulud, ostnud riideid, jalanõusid, finantseerinud reise); kuni 12.06.2025 oli korter XXX vanemate ühisomandis. Kostja tagas hagejale eluaseme oma vara arvel ning tasus elektriarveid kuni oktoobrini 2025, vaatamata sellele, et ise seal enam ei elanud. Perioodil 01.01.2025–30.08.2025 on kostja tasunud XXX korteri elektriarveid kokku 214 eurot 59 senti; kostja kandis perioodil 12.02.2025–12.02.2026 P.Z-ile kokku 1079 eurot 80 senti (1019,80 + 60) ning perioodil 01.01.2023–12.02.2026 on kostja tasunud P.Z telefoniarveid.
10.2.Hageja W.E kohta selgitas kostja palub jätta elatisnõude vaidlusaluse perioodi kohta rahuldamata järgmistel asjaoludel: perioodil 18.11.2023–31.12.2023 elas pere koos ühises korteris (XXX) ning kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult, tasudes sh kodulaenu, kommunaalkulud, elektri, sidekulud ning ostes perele toitu ja andes lastele taskuraha;
perioodil 18.11.2023–31.12.2025 viibis W.E kostja juures keskmiselt 10–15 päeva kuus. PKS § 101 lg 6 kohaselt tuleb sellisel juhul elatist proportsionaalselt vähendada; kostja on tasunud järjepidevalt W.E telefoniarveid ning teinud sihtotstarbelisi makseid otse lapsele (saapad, bussipiletid, sõprade sünnipäevakingid, kasside toit jms); kostja on tasunud W.E haridusega seotud kulusid vahetult õpetajatele (nt maksed XXX 65 eurot (03.04.2025) ja 10 eurot (10.09.2025) ning ostnud koolitarbeid. Lisaks on kostja maksnud W.E XXX laagri kulud 193 eurot (19.05.2024). Ka tasus kostja 2025 laagri kulu: 100 eurot (10.06.2025) ja 100 eurot (17.07.2025); kostja märgib, et kohalik omavalitsus katab osa lapse koolitoidu kuludest, mida tuleb elatise määramisel arvestada, et vältida kulude topelt katmist; perioodil 12.02.2025–12.02.2026 on kostja teinud W.E-le ülekandeid kokku summas 262 eurot. Lisaks on kostja tasunud W.E telefoniarveid ning ostnud nii riideid, jalanõusid kui ka koolitarbeid.
10.3.Hageja H.Q kohta selgitas kostja, et vaidlus on jäänud üles perioodi 18.11.2023– 31.03.2025 kohta. Kostja palub elatisnõuet vähendada või jätta see rahuldamata põhjustel:
perioodil 18.11.2023–31.12.2023 elas pere koos ühises korteris (XXX) ning kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult, tasudes sh kodulaenu, kommunaalkulud, elektri, sidekulud ning ostes perele toitu ja andes lastele taskuraha;
H.Q viibis vaidlusalusel perioodil kostja juures keskmiselt 10–15 päeva kuus, kuna ema töögraafiku tõttu oli kostja sageli lastega üksi; kostja on teinud makseid vahetult õpetajale (XXX) 109 eurot ning katnud lapse vajadused ajal, mil laps viibis tema juures; sarnaselt teiste lastega oli H.Q ülalpidamine tagatud kostja vahetu panustamisega ajal, mil elati veel koos (kuni jaanuarini 2024).
10.4.Üldised majandusliku põhjendused. Kostja tugineb täiendavalt PKS § 102 lg-le 2 mõjuva põhjuse olemasolule elatise vähendamiseks järgmiselt: ema arvele laekuvad lapsetoetused, lasterikka pere toetus ning koos isapoolse panusega on laste vajadused olnud kaetud. Lisaks tuleb arvestada koolitoidu toetusega, et vältida kulude topelt kandmist;
kui elatist tasutakse sama pere mitmele lapsele, vähendatakse järgnevate laste elatist 15% võrreldes esimese lapsega. Ka seda tuleb arvesse võtta tagasiulatuva elatise nõude korral. PKS § 101 lg 7; perioodil 22.03.2024–09.10.2024 on kostja tasunud XXX kommunaalkulusid kokku summas 2355 eurot, mida saab võtta arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena; kostja pangakonto väljavõttest perioodi 03.11.2023–25.03.2026 kohta nähtuvad otseselt lastega seotud kulud, kostja on maksnud sularahas, ostnud jooksvalt ka toitu; hagejate ema ja isa vahel oli kokkulepe, millega kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetu ülalpidamise kaudu ning hagejate seaduslik esindaja ei ole kunagi ühtegi elatise nõuet kohtueelselt esitanud. Perel oli ühine Messengeri vestlusgrupp, kus on jooksvalt lepitud kokku kulude suurus ja selle jagamine ning hageja seaduslik esindaja on korduvalt aktsepteerinud kostja poolt tasutud arveid ilma rahalist elatist nõudmata. See kõik viitab vaikimisi kokkuleppele. Kostja on järjepidevalt tasunud laste telefoniarveid ja kommunaale ning kuni oktoobrini 2025 ka korteri elektriarveid. Nende kulude kandmine toimus hagejate seadusliku esindaja teadmisel ja nõusolekul kui osa laste ülalpidamisest. Maksekorraldused ja kuludokumendid kinnitavad kohustuse tegelikku täitmist, nt ülekanded õpetajatele (nt XXX, XXX) ja laagritesse, vajaduspõhised ülekanded lastele otse, tagades lastele elukoha talle kuuluval korteriomandil, on isa andnud ülalpidamist kasutuseelisena, mis on samuti vahetu ülalpidamise vorm. Kostja netosissetulek on varieeruv (1300–1700 eurot) ning tema igakuised vältimatud kohustused (kommunaalid, side, toit, kütus, pangalaen) on ligikaudu 1200 eurot kuus. Elatise väljamõistmine täies miinimummääras tagasiulatuvalt paneks ta äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja on laste eest hoolitsenud ja täitnud kohustusi vahetu ülalpidamisega: lastel on kõik olemas olnud, arved on makstud, lapsed täidavad lasteaia- ja koolikohustusi, saavad käia reisimas ja spaas. Kostja on ostnud lastele ka arvutid ja telefonid. Kui isa on kulusid kandnud regulaarselt ja laste vajadused on olnud kaetud, puudub elatisehagi rahuldamiseks alus.
Kokkuvõttes leidis kostja, et ta on ülalpidamiskohustust täitnud regulaarselt ja piisavalt kas vahetute maksete või arve tasumiste kaudu, mistõttu puudub alus täiendava elatise saamiseks tagasiulatuvalt, perekonna mudel on dünaamiline, see ei ole valemisse pandav.
11.Hagejad esitasid kohtule 30.04.2026 taotluse dokumentaalse tõendi asja juurde võtmiseks (dlt 287–288) – Z.Q 21.05.2025 avalduse tsiviilasjas 2-25-1090 (dtl 290–292). Kostja vaidles hageja taotlusele vastu, leides, et viited taotluses olevale on üldsõnalised (mõisted vähem ja järjest vähem on umbmäärased ja suhtelised).
12.21.05.2026 esitasid hagejad seisukoha kostja täiendavale vastusele (dtl 299–303, tõendid dtl 304–334, 338–340 (esitatud järgi 25.05.2026). Hageja märgivad, et kostja 30.04.2026 seisukohtades on ebaõigesti kajastatud hagejate, kostja ja hagejate ema elukorraldust. Hagejate seaduslik esindaja kolis korterist XXX ära juba 2023 jaanuaris, mitte 2024. a jaanuaris nagu väidab kostja. Seda tõendavad pangakonto väljavõtted üüri tasumise kohta. Ei ole vaidlust selles, et 2024 oktoobris kolis kostja nimetatud korterist ära ning hagejate ema kolis sinna tagasi elama. Alates sellest ajast on korteri majandamiskulusid tasunud hagejate ema.
Hagejate seaduslik esindaja osales ka 2023. a, mil ta ise enam pere korteris ei elanud, selle korteri majandamiskuludes: 2023, 2024 ja 2025 tegi hagejate ema kostjale ülekandeid kulude, sh laenumaksete tasumiseks. Hagejate ema on tasunud P.Z ja W.E koolitoidu eest, H.Q lasteaiatasu ning laste huvitegevuste eest, ostnud hagejatele riideid ja jalanõusid ning muid neile vajalikke asju ja teenuseid, sh osalenud kooliga seotud kulude kandmisel. Ka 2024. a Poola reisi kulusid ei kandnud vaid kostja, sinna panustas ka hagejate seaduslik esindaja. Hagejad ei nõustu kostja väidetega, et P.Z ja W.E on kuni 31.03.2026, va P.Z puhul tema Hispaanias viibimise aeg, ning H.Q kuni 2025. a märsi lõpuni olnud vanemate juures võrdse aja. Hagejad jäävad seisukoha, et nende elukohaks on olnud nende ema V.S-i elukoht, juurde. Kostja on oma väite, hagejate tema juures viibimise aja kohta, tõendamiseks esitanud asja juurde tema poolt koostatud laste jagamise päeviku. Hagejad leiavad, et kõnealune päevik ei ole tõend TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Hagejad vaidlevad vastu sellele, et nad on viibinud kostja juures nii nagu kostja päevikus on kirjas. Hagejad leiavad, et kanded on ebaõiged, neist pole võimalik aru saada ja need ei kinnita kostja väiteid selle kohta, et hagejad on kuni 31.12.2025 viibinud kostja juures keskmiselt 10–15 päeva kuus (pigem näitab seda, et vähem kui 7 ööpäeva kuus). Kostja on toonud esile, et hagejate ema arvele laekuvad lapsetoetused ja lasterikka pere toetus. Hagejad märgivad, et selle asjaoluga on elatise nõude esitamisel arvestatud. Hagejad ei vaidle vastu sellele, et kui elatist tasutakse sama pere mitmele lapsele, vähendatakse laste elatist 15 % võrreldes esimese lapsega. Hageja ei nõustu, et kostja poolt perioodil 22.03.2024 kuni 09.10.2024 tasutud XXX kommunaalkulusid summas 2355 eurot saab võtta arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Hagejad märgivad, et kostja elas kuni 09.10.2024 ka ise XXX korteris. XXX 82 korteri kulud olid seega ka kostja enda kulud. Kostja ei ole seisukohas näidanud, kuidas tuleks iga lapse puhul kommunaalkulude tasumist arvesse võtta. Hagejad on seisukohal, et kostja pangakonto väljavõte, millele on lisatud kostja kommentaarid (dtl 255–273), ei tõenda kostja kulutusi hagejatele. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millisele hagejale, millises summas ja milliste kulude kandmiseks on kostja väidetavalt kulutusi tehtud. Hagejate hinnangul kinnitavad ka kostja poolt esile toodud summade suurused, et kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Hagejad ei nõustu kostja väitega, et ema ja isa vahel oli kokkulepe, mille kohaselt täitis isa ülalpidamiskohustust vahetu ülalpidamise kaudu. Elatisnõude kohtueelselt mitteesitamine ei saa tõenda kostja väidetud kokkuleppe olemasolu ega seda, et teisele vanemale on sobinud, et elatist ei tasuta. Hagejate hinnangul ei tõenda see, et hagejate ema on küsinud raha konkreetsete asjade jaoks või teavitanud kostjat kuludest, et vanemate vahel oli kokkulepe, et isa ei tasu elatist. Hagejad ei vaidle vastu sellele, et ajal, mil hageja P.Z viibis Hispaanias, pidi kumbki vanematest kandma tema pangakontole 100 eurot kuus. Vastav kokkulepe ei tõenda aga et kostja pidigi täitma hagejate ülalpidamiskohustust vaid vahetult.
Kostja on esile toonud, et ta on teinud ülekandeid hagejate pangakontodele. Hagejad märgivad, et hagejatele pangakontodele kantud summasid ei saa käsitada hagejate ülalpidamiskohustuse täitmisena. Kostja on käsitanud hagejate ülalpidamiskohustuse täitmisena hagejate sidekulude, korteri kommunaalkulude ja elektriarvete tasumist. Hagejad rõhutavad, et kostja tasus korteri kommunaalkulusid ainult kuni 2024. a oktoobrini. Hagejate sidekulude tasumisega ja kuni 2025. a oktoobrini elektriarvete tasumisega ei saa hagejate ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täidetuks lugeda. Kostja vastavad väited, et elatise väljamõistmine täies miinimummääras tagasiulatuvalt paneb ta äärmisel raskesse majanduslikku olukorda, on paljasõnalised. Kostja ei ole tõendanud oma sissetulekuid ega kohustusi. Hagejad märgivad, et kostja majanduslik seisund on olnud piisavalt hea selleks, et kostja on saanud 2026. a aprillis omandada 1⁄2 mõttelist osa XXX XXX kinnistust. Nimetatud on kinnistu on koormatud hüpoteekidega kogusummas 235 950 eurot, mistõttu võib eeldada, et kinnistu väärtus vastav vähemalt nimetatud summale. Hagejad ei nõustu, et kostja on täitnud hagejate P.Z ja W.E ülalpidamiskohustust perioodil 18.11.2023 kuni 31.03.2026 ning hageja H.Q ülalpidamiskohustust perioodil 18.11.2023 kuni 31.05.2025 regulaarselt ja piisavalt. Hagejad leiavad, et kostjalt elatise välja mõistmise eeldused on täidetud.
13.Kostja esitas 02.06.2026 lõplikud seisukohad (dtl 342–346, lisad 347–365). Hagejate väide, et ema kolis ühisest korterist välja juba 2023. a jaanuaris, on otseses vastuolus asjas leiduvate kirjalike tõenditega (vt perelepitaja kiri, dtl 347–358).
Kostja väljakolimine 2024 oktoobris oli hagejate ema soov, kes oli nõus ka kõik korteriga seotud kulud enda kanda võtma (laen, kommunaalid). Kostja jäi elektrit edasi maksma. Hagejate esindaja võttis teadlikud kodukulud enda kanda, nüüd aga heidab seda kostjale ette. Hagejate vanematel oli kokkulepe, et ema tasub lastega otseselt seotud kulud (lasteaiamaks, koolitoidud, bussi kuukaardid, huvitegevused jms kulud) peretoetuse arvelt. Ülejäänud kulud (riided, jalanõud jne) tehakse pooleks või ostetakse vaheldumisi. Kui ema kolis välja 2024 jaanuaris, siis P.Z ja W.E leppisid vanematega kokku, et elavad nädal isaga ja nädal emaga. Need vestlused toimusid nii Messengeri peregrupis, kui ema ja isa omavahelises vestluses, sms-i teel kui ka helistades. H.Q oli samuti vaheldumisi nii isa kui ema juures (sõltuvalt praktilisest vajadusest ja jooksvatest kokkulepetest). Alates 2024 jaanuar, mil ema kolis eraldi elama, oli tegemist jagatud hooldusega, kus mõlemad vanemad osalesid aktiivselt laste igapäevases kasvatamises ja hooldamises. Väär on hagejate väide, et peamine elukoht oli ema juures. Hagejate väide, et kostja loodud päeviku kanded ei ole usaldusväärsed, on vastuolus hagejate endi menetluslike tõendite ja väidetega. Hagejad on ise tunnistanud ja elatisnõudest loobunud H.Q osas alates 01.04.2025, nõustudes, et siis kehtis 50/50 jaotus. Kostja koostatud päevik peegeldab tegelikku dünaamilist elukorraldust, mis põhines Messengeri vestlustel, SMS-idel ja jooksvatel kokkulepetel. Kostja on tõendanud, et ta on järjepidevalt tasunud sidekulusid, elektriarveid (kuni oktoobrini 2025), hariduskulusid ja teinud otsemakseid lastele. Asjaolu, et ema aktsepteeris neid makseid ja kulude jaotust (ema tasus peretoetustest jooksvad kulud, isa suuremad ostud ja arved) pikema aja jooksul ilma pretensioonideta, viitab Riigikohtu praktika tähenduses vahetu ülalpidamise kokkuleppele ja konkludentsele kokkuleppele.
Samuti on hagejad ise tunnistanud kokkulepet tasuda P.Z-ile Hispaanias viibimise ajal 100 eurot igakuiselt. Ka see kinnitab, et vanemate vahel olid vahetu ülalpidamise kokkulepped, mis asendasid rahalist elatist ema kontole. Samuti kandis isa kulusid kui tegi laste osas ülekandeid õpetajale, laagri organisaatoritele, vms. Hagejate viide kostja poolt 2026. aasta aprillis omandatud kinnistule ei tõenda kostja suutlikkust tasuda tagasiulatuvat elatist täies määras. Laen tähendab kostja jaoks täiendavaid igakuiseid laenukohustusi, mitte vaba raha jääki. Kusagil tuleb elada ning ilma kaastaotlejata ei oleks kostja laenu kunagi saanud. Kostja netosissetulek on endiselt varieeruv (1300–1700 eurot) ning vältimatud kulud on ligikaudu 1200–1400 eurot kuus. Elatise väljamõistmine miinimummääras tagasiulatuvalt perioodi eest, mil kostja on panustanud vahetult, oleks ebaõiglane ja teisalt seaks ohtu ka tema toimetuleku. Kostja ei ole nõus, et kommunaalkulusid ei saa võtta arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Korteris elasid ja viibisid regulaarselt ka lapsed (H.Q, W.E, P.Z), mistõttu olid kommunaalkulud otseselt seotud laste ülalpidamisega.
Seega jääb kostja oma varasemalt esitatud seisukohtade ning palub kohtul tagasiulatuv elatise nõue jätta rahuldamata, sest lapsed olid isaga keskmiselt 10–15 päeva kuus, st nõue on alusetu. Riigikohus on leidnud, et kui lapsel on vahelduv elukoht (50/50), siis üldreeglina ei teki kummalgi vanemal kohustust maksta teisele vanemale elatist. Sellises olukorras elatise väljamõistmiseks peab teine vanem (ema) tõendama, et vaatamata vahetule ülalpidamisele on lapse vajadused katmata või ema kannab ebamõistlikult suuremat kulukoormust. Ema ei ole tõendanud, et ta kulud ebamõistlikult suured oleksid. Lisaks on isa kandnud lastega ja laste eluasemega seotud kulusid jooksvalt. Kohus peab vähendama elatist proportsionaalselt (kui laps on isa juures 7–15 ööpäeva kuus) sõltumata poolte väidetest, eeldusel, et viibimisaeg on tuvastatud. Isegi kui kohus ei loe elukorraldust täielikuks 50/50 jaotuseks, kohustab see praktika kohut isa esitatud lastega olemise päeviku alusel elatist automaatselt vähendama. Elatist võib vähendada alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 järgi, kui lapse vajadused on kaetud muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega või kulude jooksva katmisega. Kostja poolt tasutud elektriarved, sidekulud, hariduskulud ja Poola/Soome reisid on käsitatavad ülalpidamiskohustuse täitmisena, mis välistavad tagasiulatuva võlgnevuse tekkimise. Unustada ei saa ka seda, et alates 01.02.2023 peab peretoetused (lapsetoetus ja pool lasterikka pere toetusest) elatisest maha arvama automaatselt, sõltumata poolte taotlusest. Ning sedagi, et elatist vähendatakse alates teisest lapsest 15% võrreldes esimese lapsega.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega ning korraldanud kohtuasja arutamiseks 31.03.2026 kohtuistungi. Kohus märgib, et kuivõrd Tartu Maakohus kinnitas 31.03.2026 määrusega (dtl 118–121) poolte kompromissi edasiulatuva elatisenõude kohta, lõppes selles osas menetlus ning praeguse kohtuotsusega lahendatakse hagi ülejäänud osas ehk kolme hageja elatise nõudes perioodil 18.11.2023–31.03.2025. Kohus selgitas kohtuistungil pooltele tõendamiskoormist, määras eelmenetluse lõppemise kuupäeva 21.05.2026 (k.a) ning andis lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja kuni 02.06.2026 (k.a). Pooltel oli võimalik enda seisukohad saata ning esitada tõendeid enda nõude või vastuväite aluseks olevate asjaolude kohta. Kohus leiab, et hagi elatise saamiseks perioodil 18.11.2023–31.03.2025 tuleb rahuldada osaliselt.
15.Kohus käsitleb esmalt tõendite asja juurde võtmise taotluseid (I), samuti analüüsib kohus elatisenõude üldiseid eelduseid ja kostja vastuväiteid (II) ning seejärel käsitleb elatisenõude lõplikku suurust perioodil 18.11.2023–31.03.2025 ja teeb menetluslikud otsustused (III).
I
16.Kohus leiab, et hagejate 30.04.2026 taotlus dokumentaalse tõendi Z.Q 21.05.2025 avaldus suhtluskorra määramiseks, tsiviilasjas 2-25-1090 (dtl 290–292) asja juurde võtmiseks tuleb TsMS § 236 lg 3, § 238 lg 1 järgi rahuldada. Hagejad selgitavad, et nad soovivad nimetatud tõendiga lükata ümber 31.03.2026 istungil kostja esitatud väite, et lapsed on viibinud kuni 2025. aasta lõpuni mõlema vanema juures võrdselt. Kohtu hinnangul on tegemist vajaliku ja asjassepuutuvad tõendiga ning tõendi vastuvõtmiseks keeldumiseks puuduvad alused.
17.Kohus märgib, et hagejad esitasid 25.05.2026 hagejate 21.05.2026 seisukoha lisana 11 – P.Z maksed 2023 (dtl 338–340) hilinenult, sest eelmenetluse lõppemise kuupäev oli 21.05.2026. Kohus märgib, et TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi võib esitada pärast eelmenetluse lõppemist uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada või kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Kohus leiab, et taotlus tõendi asja juurde võtmiseks tuleb TsMS § 236 lg 3, § 238 lg 1 järgi rahuldada, kohus kogub TsMS § 230 lg 3 järgi ülalpidamisasjas tõendid ise, tõendi vastuvõtmine ei põhjusta menetluse venimist, nimetatud tõend oli juba viidatud hagejate 21.05.2026 seisukohas ning märgitud hagi lisade nimekirjas, kostjal oli võimalik selle kohta seisukohta avaldada.
18.Kostja esitas 02.06.2026 lõplikud seisukohad ning sinna juurde täiendavate tõenditena perelepitaja kirja lisana 15 (dtl 347–348) ja kokkulepped lisana 16 (dtl 349–365). Kohus keeldub vastu võtmata kostja 02.06.2026 esitatud tõendeid, sest need on esitatud hilinenult. Kostja ei ole väitnud, et tal oleks olnud mõjuv põhjus TsMS § 329 lg 1 mõttes, miks nad ei saanud tõendeid varem esitada ning tõendite vastuvõtmine oleks venitanud menetlust, sest vastaspoolele oleks tulnud anda võimalus nende tõendite kohta seisukohta avaldada. Kohus oleks pidanud võimaldama tõendite kohta seisukohti esitada TsMS § 5 lg 2 ja § 328 lg 2 kohaselt, mille järgi peab kohus tagama pooltele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata. Kohus oleks pidanud tühistama otsuse kuulutamise aja, määrama uued vastamise tähtajad ning menetlus oleks selle võrra pikenenud. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt hagejate 02.06.2026 tõendite vastu võtmisest. Kohus analüüsib järgnevalt elatisnõude üldisi eeldusi ja kostja vastuväiteid. II
19.Kohus märgib, et käsitleb järgnevalt tagasiulatuva elatise nõuet PKS § 108 mõttes aasta eest enne hagi esitamist ning kohtumenetluse ajal kuni 01.04.2025 sissenõutavaks muutunud elatisenõuet perioodide kaupa ühtselt. Kohus arvutab perioodi 18.11.2023–31.03.2025 eest välja ühekordse kogusummana (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 18, 18.1).
19.1.Kohus selgitab, et hagejatel võib olla õigus nõuda kostjalt elatist eeldusel, et täidetud on PKS § 96, § 97 p 1, § 99–101 ja 108 kohaselt järgmised tingimused: poolte vahel on põlvnemissuhe, millest tuleneb ülalpidamiskohustus hageja on alaealine kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud hageja ülalpidamisnõude ulatuse määravad tema kõik eluvajadused, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutused, ning tema kasvatamise kulud kui elatist taotletakse PKS §-s 101 sätestatud määras, eeldatakse, et nii suured on hageja vajadused ning neid eraldi tõendama ei pea kui elatist taotletakse PKS §-s 101 sätestatud määras, võib elatis olla väiksem lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse, kohustatud vanema juures viibimise aja ja mastaabisäästu tõttu (PKS § 101 lg-d 5–7)
elatis võib olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, kui kohustatud vanem tõendab PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuva põhjuse elatise vähendamiseks.
19.2.Kohus tuvastab ja pooled selle üle ka ei vaidle, et rahvastikuregistri andmetel põlvnevad hagejad kostjast ning on alaealised. Hageja P.Z saab täisealiseks 06.09.2026, hageja W.E 18.08.2028 ning hageja H.Q 21.11.2036. Kuivõrd alaealise lapse abivajadust PKS § 97 p 2 järgi eeldatakse, ei pea hageja enda abivajadust ülalpidamisnõude rahuldamise eeldusena tõendama. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Eelduslikult kulub lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kahekordne PKS § 101 alusel arvutatud summa ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste suurust tõendada (RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 14). Kuivõrd hagejad on palunud kostjalt välja mõista igakuise elatise PKS §-s 101 sätestatud määras, ei pidanud nad endi igakuiseid vajadusi tõendama.
20.Kostja leiab, et ta ei ole nii tagasiulatuva elatise perioodil kui ka kohtumenetluse ajal ülalpidamiskohustust rikkunud, vaid täitnud seda vahetult ning seetõttu puudub alus temalt elatis välja mõista. Kostja on välja toonud, et ta on tasunud mh elamiskulud (kommunaalid, elekter), andnud lastele taskurahad, ostnud neile riideid ja teinud kulutusi haridusele. Lisaks leiab kostja, et hagejatel oli jagatud elukoht 50–50, kus kanti vajalikud kulud vastavalt vajadusele, suuremad ostud räägiti läbi ja tasuti pooleks. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud, kuna see on elatisnõude rahuldamise üks eeldustest.
20.1.PKS § 100 lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatist peab kasutama lapse huvides. Elatist antakse üldjuhul perioodiliste maksetega. Kostja väidab, et hagejate elukoht on olnud jagatud võrdselt vanemate vahel, kuid seda fakti kinnitavaid tõendeid ei ole kostja esitanud. Kostja on kohtule esitanud loetelu aegadest, millal hagejad väidetavalt kostja juures viibisid (dtl 129–231), kuid poole enda koostatud loetelu ei ole kohtumenetluses tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes, tegemist on menetlusosalise seletusega, mis ei ole antud vande all. Riigikohus on selgitanud, et hagimenetluses ei ole menetlusosalise seletus tõend, ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks (RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 21).
20.2.Kohus märgib, et hagejad ei ole omaks võtnud, et nad oleksid viibinud tabelis toodud aegadel kostja juures ning ainuüksi kostja kirjalikud selgitused ei ole igaljuhul piisavad, et tõendada, et hagejatel oli vahelduv elukoht terve perioodi jooksul sellisel määral, mille järgi peaksid mõlemad vanemad last PKS § 100 lg 2 järgi ülal vahetult ning elatise maksmise kohustust ei tekikski.
20.3.Kostja on esitanud hulga tõendeid hagejate ülalpidamiskulude kandmise kohta (dtl 31– 33, 36–37, 232–284), mis osaliselt on asjakohased, kuid ei ole sisuliselt ümber lükanud hagejate väidet, et ülalpidamiskulud on vahetult kandnud peamiselt hagejate ema, kelle juures hagejad peamiselt elavad. Kostja ei ole ka väitnud, et ta oleks tasunud hagejate ülalpidamiseks elatist iga kuu vähemalt PKS §-s 101 sätestatud määras ega esitanud ka vastavaid tõendeid, millest see nähtuks. Kohus leiab, et kuigi kostja tõenditest nähtub, et kostja on teinud hagejate ülalpidamiseks kulutusi (nt koolikulutused, laste riided vms), ei nähtu, et kostja oleks andnud hagejatele PKS § 101 sätestatud määras ülalpidamist. Kostja on teinud makseid hagejate kontole suures osas taskuraha näol, mida ei saa võtta ülalpidamiskohustuse täitmisena. Kostja pole esitanud tõendeid, et kostja oleks teinud elatismakseid otse hagejate seadusliku esindaja kontole ning pole esitanud ka tõendeid selle kohta, et vanematel oli kokkuleppe ülalpidamiskohustuse täitmiseks otse laste kontole. Kohus leiab, et kuivõrd kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et ta oleks andnud kogu vaidlusaluse perioodi 18.11.2023–31.03.2025
kestel hagejatele ülalpidamist vähemalt PKS § 101 alusel arvutatud määras, on kostja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kuigi kostja on tõendanud hagejatega seotud osade kulude kandmist, ei ole ta tõendanud, et ta oleks kandnud kulud iga hageja puhul PKS § 101 sätestatud määras. Kohus analüüsib järgnevalt elatise vähendamise mõjuvaid põhjuseid ning hindab elatisenõude ulatust perioodide kaupa.
21.Kostja peamised vastuväited elatisnõude suurusele on, ta on ülalpidamiskohustust vähemalt osaliselt täitnud, lisaks tuleks arvestada hagejate seadusliku esindajale makstavate toetustega ning kahe lapse väikse vanusevahega ning kostja majandusliku seisuga, mille tõttu tuleks väljamõistetavat igakuist elatist vähendada.
21.1.Kohus selgitab PKS § 101 kohase elatise suuruse arvutamise aluseks olevad asjaolud välja omal algatusel. Kohtu ülesanne on välja selgitada asjaolud, mis on vajalikud PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks. Kohus saab PKS § 101 alusel elatise suuruse arvutamiseks vajalike asjaolude jaoks koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 6 järgi perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15 ja 15.1).
21.2.Kohus võtab 18.11.2023–31.03.2025 eest elatise arvutamiseks PKS § 101 lg-te 3 ja 4 järgi arvesse toonast baassummat ja Eesti Vabariigi keskmist brutokuupalka. Kohus arvestab õiguse kohaldamise küsimusena PKS § 101 lg-te 5 ja 7 mõttes ka seda, kas vanemale, kelle juures lapsed elavad laekub lapsetoetus või lasterikka pere toetus, kohus hindab mastaabisäästu ja vähendab elatist 15% kui tegemist ei ole kaksikutega ning laste vanusevahe ei ületa kolme aastat. Kohus analüüsib ka lahuselava vanema juures viibimise aega ning vähendab elatist, kui lapsed on kohustatud vanema juures 7–15 ööpäeva kuus PKS § 101 lg 6 järgi.
21.3.Kohus võtab elatise ulatuse juures arvesse, et hagejate emale laekub lapsetoetus ja lasterikka pere toetus (dtl 96), kohus arvestab, et selles ulatuses on laste vajadused kaetud ning elatis on PKS § 101 lg 5 kohaselt selle võrra väiksem. Kohus arvestab ka seda, et kahe vanima hageja vanusevahe on vähem kui kolm aastat ning seega elatissummat on vähendatud 15% vastavalt PKS § 101 lg-le 7. Kohus leiab, et puudub alus vähendada PKS § 101 lg 6 alusel elatise suurust, sest kuigi kostja on esitanud enda koostatud tabeli selle kohta, millal hagejad väidetavalt on tema juures viibinud (dtl 129–231), ei ole selline kirjalik selgitus tõend ning kui ka sellega tõendina arvestades, ei saaks sellest järeldada, et hagejad on viibinud 7–15 ööpäeva kuus kostja juures.
22.Kohus märgib, et kostja vastuväite alusel analüüsib kohus elatise suuruse arvutamiseks perioodil 18.11.2023–31.03.2025 ka seda, kas esineb PKS § 102 lg 2 kohane mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral käesoleva seaduse §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
22.1.Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema sissetuleku tõttu esineks mõjuva põhjus elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra. Kostja on esitanud väite, et tema sissetulek ei võimalda tasuda hagejatele elatist minimaalses määras (dtl 127), kuid ei ole esitanud tõendeid, mille pinnalt saaks kohus järeldada, et elatise vähendamiseks on mõjuv
põhjus. Kui kostja majanduslik seisund oleks olnud raske, ei oleks ta muuhulgas tõenäoliselt soetanud endale 2026. aasta aprillis pangalaenuga elamispinda (dtl 333).
22.2.Riigikohtu praktika järgi peab mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes tuginema kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama. Mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p-d 15.2 ja 15.3). Kohus arutas kohtuistungil pooltega hagi faktilisest ja õiguslikust küljest ning selgitas tõendamiskoormist (dtl 99–100). Kostja väited raske majandusliku olukorra kohta ei ole piisavad, et elatist alla minimaalse määra vähendada. Kostja esitatud andmetest nähtub pigem see, et tal on kindel töökoht ja stabiilne sissetulek. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades, tuleb elatisenõude suuruse puhul lähtuda kõigi hagejate puhul PKS § 101 alusel arvutatud summast ning puuduvad alused vähendada elatist PKS § 102 lg 2 alusel alla PKS § 101 alusel arvutatud summa. III
23.Kohus analüüsib järgnevalt PKS § 101 alusel arvutatud suuruses elatisenõuet kõigi hagejate kohta perioodide kaupa, millal elatise suuruse indekseerimist arvestades muutus. Kohus rahuldab elatisenõude ulatuses, milles kostja ei ole perioodil 18.11.2023–31.03.2026 hagejatele ülalpidamist andnud. Kohus jätab hagi rahuldamata ulatuses, milles kostja on nimetatud perioodil hagejatele juba ülalpidamist andnud.
23.1.Riigikohus on leidnud, et tagasiulatuva elatise puhul tuleb arvestada sellega, et PKS § 108 eesmärk on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, arvestada tuleb vanemate kokkulepet PKS § 100 lg 3 teise lause järgi (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082/74, p 13; RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 12).
23.2.Kohus arvestab, et lapse ülalpidamise kohustust tuleb PKS § 100 lg 2 järgi täita elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui vanem ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapse elatisenõude puhul tuleb PKS § 100 lg 3 teise lause järgi arvestada vanemate kokkuleppega ettenähtut. Kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista (RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13). Ülalpidamiskohustuse täitmisena ei saa samas arvestada lastele antud taskuraha. Riigikohus on leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teise vanema arvelduskontole (RKTKm 16.01.2013 3-2-1-159-12, p 11).
24.Kohus tuvastab, et kostja on andnud vaidlusalusel perioodil hagejatele erinevatel aegadel raha nende kulutuste katmiseks. Kostja ei ole teinud makseid hagejate ema, vaid hagejate endi kontole. Kostja ei ole tõendanud, et neil oli teise vanemaga kokkulepe, et ülalpidamiskohustust tuleb täita otse hagejate arvelduskontole.
24.1.Kohus märgib, et eelviidatud Riigikohtu praktika kohaselt ei võeta arvestata raha kandmist laste arvelduskontodele arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Lastele rahaülekannete tegemist ei ole käsitatud nende ülalpidamisega seotud püsikulude kandmisena vaid lastele taskuraha andmisena, mille võrra ei ole lastele väljamõistetav elatis väiksem.
24.2.Kohus ei arvesta elatise ulatusest maha kõiki kulusid, mille kostja on märkinud ise koostatud Exceli tabelisse kulutuste arvutusena (dtl 255–273). Kohus märgib, et tegemist on
tabeliga, mis kajastab ülevaatlikult kulutusi, mida kostja on väidetavalt hagejate ülalpidamiseks tasunud. Kuigi tabel on jälgitav ja kokkuvõtlik, ei ole sellegipoolest tegemist TsMS § 229 lg 2 mõttes tõendiga, mis tõendaks, et kostja on vaidlusalusel perioodil ülalpidamiskulusid kandnud. Menetlusosalise koostatud tabelid on kirjalikud seletused, mis ei ole antud vande all ning mis seda arvestades ei ole ka tõendid. Kohus leiab, et osasid tabelis kajastatud kulutustest saab teisi kostja esitatud tõendeid arvestades ülalpidamiskohustuse täitmisena arvesse võtta.
24.3.Kohus leiab, et ülalpidamiskohustuse täitmisena ei saa arvestada kommunaalkulusid 2024. aastal enda elukohas (dtl 254), sest sellel ajal elasid hagejad püsivalt ema juures ning kostja ei ole tõendanud PKS § 101 lg 6 mõttes, et hagejad oleksid elanud kostja juures tol perioodil 7–15 päeva. Kohus nõustub selles osas hagejatega. Kohtu hinnangul ei saa arvesse võtta ülalpidamiskohustuse täitmisena ka asjaolu, et kostja tasus 2025. aastal korteri elektri eest ajal, kui ta ise korteris enam ei elanud (dtl 232). Kohustatud vanem peab ülalpidamiskohustust täitma perioodilise raha maksmise teel PKS § 100 lg 2 mõttes ning saab muul viisil ülalpidamist anda vaid vanemate kokkuleppel PKS § 100 lg 3 järgi. Kostja ei tõendanud kohtu hinnangul ka elektri osas, et vanematel oleks kokkulepe, et kostja tasub hagejatele osaliselt elatist selliselt, et maksab elektriarved.
25.Kohus käsitleb järgnevalt PKS § 101 alusel arvutatud suuruses elatisenõuet kõigi hagejate kohta perioodide kaupa. Kohus käsitleb esmalt tagasiulatuvat elatist PKS § 108 mõttes perioodil 18.11.2023–31.12.2023.
25.1.Kohus märgib, et pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalusel perioodil 2023. aastal elasid hagejate vanemad koos ühisel elamispinnalt, kus kostja täitis hagejate ülalpidamiskohustust vahetult või elasid hagejate vanemad juba eraldi. Kostja väidab, et hagejate ema kolis välja 2024. aasta jaanuaris, kuid hagejad vaidlevad sellele vastu ning on seisukohal, et lahku koliti juba 2023. aasta jaanuaris (dtl 299–300).
25.2.Kohus tuvastab, et vanemad kolisid lahku 2024. aasta jaanuaris. Pooled kinnitasid kohtuistungil, et pere elas ühiselt samal elamispinnal veel 2023. aasta lõpus ning väljakolimine toimus 2024. aasta jaanuaris (dtl 96–97). Eeltoodud järeldust kinnitab arvelduskonto väljavõte, millest nähtub, et hagejate ema tasus 2023. aasta eest üüri (dtl 304) ja kommunaalkulusid, mida ta ei oleks teinud, kui ta ei oleks enam seal elanud (dtl 307). Kui vaadata 2024. aasta arveid, siis vahepealsel ajal hagejate ema kommunaalkulusid ei tasunud, vaid hakkas neid uuesti tasuma 2024. aasta lõpus, kui ta ühisesse korterisse tagasi kolis (dtl 305). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades võib järeldada, et hagejad elasid 2023. aastal kostjaga ühise perena koos.
25.3.Kohus leiab, et kuivõrd hagejad elasid 2023. aastal kostjaga ühise perena koos ühises korteris, kus kostja täitis ülalpidamiskohustust PKS § 100 lg 2 järgi vahetult, tuleb hagi jätta rahuldamata elatisenõude osas perioodil 18.11.2023–31.12.2023. Hagejad ei ole tõendanud, et vaatamata asjaolule, et koos elati ühise perena, ei oleks kostja vahetu ülalpidamise andmises osalenud.
26.Kohus käsitleb järgmisena PKS § 101 alusel arvutatud elatisenõuet kõigi hagejate kohta perioodil 01.01.2024–31.12.2024. Kohus märgib, et nagu eespool tuvastatud, elasid hageja ja kostja sel perioodil eraldi ning hagejad ei viibinud PKS § 101 lg 6 mõttes 7–15 päeva kuus kostja juures, mistõttu ei andnud kostja neile vahetult ülalpidamist ning pidi ülalpidamiskohustust PKS § 100 lg 2 järgi täitma raha perioodilise maksmise teel. Tolle perioodi elatisenõudest tuleb aga maha arvata osa, milles kostja on tõendanud, et ta on juba hagejatele ülalpidamist andnud. Kohus käsitleb järjest iga hageja ülalpidamisnõuet.
26.1.Kohus leiab, et hageja I (P.Z) ülalpidamisnõudest tuleb vaidlusalusel perioodil rahuldamata jätta elatisenõue perioodil 01.09.2024–31.12.2024, ülalpidamisnõudest tuleb maha arvata ka telefoniarvete tasumise summa, mille osas kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult. Vanemad kinnitasid kohtuistungil, et nad ei vaidle selle üle, et nad leppisid kokku, et vaidlusalusel perioodil 01.09.2024–31.12.2024, kannavad nad kui P.Z on vahetusõpilane, kulusid selliselt, et kumbki vanem annab talle raha 100–150 eurot kuus (dtl 97). Kuigi hagejad väitsid, et ema kandis tol perioodil kulusid rohkem, nähtub arvelduskonto väljavõttest, et hagejate ema tasus vaidlusalusel perioodil 01.09.2024–31.12.2024 elatist 400 eurot, ehk 100 eurot kuus (dtl 322), mitte rohkem. Kohus leiab, et kuivõrd vanemate kokkuleppe järgi on kostja tolle perioodi eest täitnud ülalpidamise maksmise kohustust PKS § 100 lg 3 järgi kohaselt, tuleb elatisenõue selle aja eest jätta rahuldamata. Tolle perioodi eest on tasumata vaid 100 eurot, mis on põhjendatud kostjalt hageja I (P.Z) kasuks välja mõista.
26.2.Kohus leiab, et vaidlusalusel perioodil tuleb ülalpidamisnõue jätta rahuldamata ka osas, milles kostja on tasunud hageja I (P.Z) telefoniarveid 30 eurot kuus. Hagejad ei vaidlustanud seda, et kostja tasus hageja I (P.Z) telefoniarveid 30 eurot kuus (dtl 97, 124, 302, 239–240). Kohus leiab, et täiendavaid mahaarvamisi hageja I (P.Z) elatisnõudest tolle perioodi eest teha ei saa. Kuigi kohtule on esitatud fail maksed P.Z-ile, kus arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kokku on kostja hagejale I (P.Z) ülekandeid teinud 1265 eurot (dtl 31–33), ei saa muus kui eelnimetatud osas jätta ülalpidamisnõuet seetõttu rahuldamata. Nagu kohus eelnevalt selgitas, saab lapse arvelduskontole tehtud ülekandeid pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks, tegemist on lapsele taskuraha andmisega, mistõttu tuleb elatis, vaatamata sellele välja mõista. Kostja ei ole tõendanud, et neil oleks olnud kokkulepe, et elatist võib tasuda otse hageja I (P.Z) arvelduskontole, ka ülekannete selgitustest ei nähtu, et tegemist oleks elatise mitte taskurahaga.
26.3.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kostjalt välja mõista elatis perioodi 01.01.2024–31.12.2024 eest hagejale I (P.Z) 1659 eurot 59 senti (222,83 × 3) + (250,22 × 5) + 100 eurot (september) – 360 (30 × 12 telefoniarved).
27.Kohus leiab, et hageja II (W.E) elatisest vaidlusalusel perioodil 01.01.2024–31.12.2024 on põhjendatud maha arvata hageja II telefonikulud, mida kandes on kostja täitnud ülalpidamiskohustust vahetult. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud vaidlusalusel perioodil hageja II telefoniarveid 10 eurot kuus (dtl 97, 125, 302, 239–240). Kokkulepet arvestades saab PKS § 100 lg 3 järgi lugeda, et kostja on täitnud selliselt hageja II ülalpidamiskohustust. Kostja väitis, et tasus 2024. aastal Peedu laagri kulud 193 eurot (dtl 125), tõenäoliselt on eksitud aastaarvuga ja mõeldud 2025. aastat. Kohus leiab, et muid mahaarvamisi elatisenõudest teha ei saa, sest kostja ei ole tõendanud, et ta oleks täiendavalt andnud hagejale II vahetult ülalpidamist kokkuleppel. Kohtule on küll esitatud tõendid selle kohta, et hagejale II on tehtud ülekandeid 262 euro eest, kuid seda ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks (dtl 245–246). Nagu kohus eelnevalt selgitas, on otse lapse arvelduskontole tehtud ülekanded käsitatavad taskurahana, mida ei saa elatise maksmise kohustuse täitmisena arvesse võtta. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista perioodi 01.01.2024–31.12.2024 eest elatis 2362 eurot 44 senti (189,41 × 3) + (212,69 × 9) – 120 eurot (10 × 12 telefoniarved).
28.Kohus leiab, et hageja III (H.Q ) elatisest vaidlusalusel perioodil 01.01.2024–31.12.2024 ei ole põhjendatud mahaarvamisi teha, sest kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks vaidlusalusel perioodil mingis ulatuses ülalpidamiskohustust juba täitnud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja III (H.Q) kasuks välja mõista PKS § 101 alusel arvutatud elatis 01.01.2024–31.12.2024 eest 2800 eurot 47 senti (212,83 × 3) + (240,22 × 9).
Kohus käsitleb järgmisena hagejate elatisenõuet perioodil 01.01.2025–31.12.2025. Kohus analüüsib järjest iga hageja ülalpidamisnõuet vaidlusalusel perioodil.
29.Kohus leiab, et hageja I (P.Z) ülalpidamisnõude osas on põhjendatud arvestada, et ajal, kui ta oli vahetusõpilasena välismaal, oli vanemate vahel kokkulepe, et ülalpidamiskohustust täidetakse kohaselt, kui talle tasutakse elatist 100 eurot kuus. Kohtule tõendina esitatud arvelduskonto väljavõttest (maksed P.Z-ile) (dtl 233–236) nähtub, et 01.01.2025–30.06.2025 on põhjendatud välja mõista elatis 185 eurot, sest selles ulatuses on elatist makstud vähem kui 100 eurot kuus (6 × 100 – 415). Ülalpidamisnõudest tuleb maha arvata ka telefoniarved, mille osas vanemad ei vaielnud, et kostja on neid hageja I eest tasunud 30 eurot kuus
29.1.Kohtu hinnangul on elatisest põhjendatud maha arvata ka ülekannete selgitustest nähtuvalt vahetult ülalpidamiseks tasutud 246 eurot 80 senti, mis nähtub konto väljavõttest ja pere ühisest vestlusest (dtl 233–236; 274–284) ning hõlmab järgmiseid ülekandeid kooli, transpordi, reiside, riiete ja hügieenitarvete jaoks (Rootsi jaoks 20 eurot, bussipilet 4 eurot, riided 27 eurot, tossud 35 eurot, kuluraha Tallinn 10 eurot, kooliasjad 10 eurot, trenni kuupilet 35 eurot, saksa õpik 12 eurot, bussipiletid 2 eurot 40 senti ja 5 eurot, inglise keele õpik 16 eurot, pillid 15 eurot ja hügieentarbed 6 eurot, busspilet 1 eurot ja 6 eurot, bussi kuukaart 7 eurot 40 senti, Viljandi 15 eurot ja Riia reisiraha 20 eurot).
29.2.Kohus leiab, et vaatamata konto väljavõtetele ei ole täiendavate mahaarvamiste tegemine põhjendatud, sest ülejäänud maksete puhul ei ole aru saada, mille katteks need tehtud on. Kohus leiab, et neid saab käsitada taskuraha andmise mitte ülalpidamiskohustuse täitmisena, millele osalt viitavad ka maksete selgitused (taskurahaks, niisama nänn, sünnipäevaks). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud kostjalt hageja I kasuks välja mõista elatisena 01.01.2025–31.12.2025 eest 1163 eurot 64 senti (185 eurot (6 × 100 – 415) + 1585,44 (264,24 × 6) – 246,8 – 360 (30 × 12).
30.Kohus leiab, et hageja II (W.E ) ülalpidamisnõudest perioodil 01.01.2025–31.12.2025 on põhjendatud maha arvata 51 eurot, mille osas nähtub pere ühisest vestlusest, et vanemate omavahelisel kokkuleppel on kostja kandnud otse hagejale II ülalpidamiskohustuse täitmiseks 51 eurot transpordi, reisi ja riiete jaoks (suvesaapad 20 eurot, reisiraha 15 eurot ja 10 eurot, busspilet 6 eurot) (dtl 245–246; 274–284). Põhjendatud on ülalpidamisnõudest maha arvata 75 eurot, mille osas kostja on kandnud kooliga seotud kulusid (dtl 241) ning 120 eurot telefoniarvete tasumise eest, mille osas pooled ei vaidle, et kostja on täitnud hageja II ülalpidamiskohustust selliselt, et on kandnud raha otse hagejale II. Kohus leiab, et ülejäänud ulatuses ei ole mahaarvamiste tegemine põhjendatud, sest ülekannetest ei nähtu, et need oleks tehtud ülalpidamiskohustuse täitmiseks, need saab lugeda hagejale II taskuraha andmiseks. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud kostjalt hageja II kasuks välja mõista 01.01.2025–31.12.2025 eest 2413 eurot 47 senti (212,69 × 3) + (224,6 × 9) – 51 – 75 – 120.
31.Kohus leiab, et hageja III (H.Q ) ülalpidamisnõude puhul perioodil 01.01.2025– 31.12.2025 on põhjendatud esiteks arvestada, et Tartu Maakohus on 31.03.2026 kompromissi kinnitamise määrusega käesolevas asjas võtnud vastu hageja III loobumise kostja vastu esitatud elatisenõudest osas, mis puudutab perioodi alates 01.04.2025 ning lõpetanud selles osas tsiviilasja menetluse. Kõne alla tuleb seega elatisnõue perioodil 01.01.2025–31.03.2025. Kohus leiab, et ülalpidamisnõudest tolle perioodi eest on põhjendatud maha arvata 19 eurot, mis on tasutud hageja III haridusega seotud kulude katteks ja mis on tõendatud arvelduskonto väljavõttega (dtl 250). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud kostjalt hageja III
kasuks välja mõista elatisena 01.01.2025–31.12.2025 eest 701 eurot 66 senti (240,22 × 3 – 19) Kohus käsitleb järgmisena hagejate elatisenõuet perioodil 01.01.2026–31.03.2026. Kohus analüüsib järjest iga hageja ülalpidamisnõuet vaidlusalusel perioodil. Tartu Maakohus on 31.03.2026 kompromissi kinnitamise määrusega käesolevas asjas lõpetanud menetluse edasiulatuva elatisenõude osas alates 01.04.2026. Elatisenõude kohta alates 01.04.2026 on seega juba olemas jõustunud kohtulahend.
32.Kohus leiab, et hageja I (P.Z ) ülalpidamisnõude puhul perioodil 01.01.2026–31.03.2026 on põhjendatud maha arvata transpordi ja söögiga seotud kulud 20 eurot, mille sellise kandmise osas on kokku lepitud pere ühises vestluses (dtl 235; 274–284). Kohus leiab, et kantud kuludena tuleb arvestada ka tasutud telefoniarveid, mille osas pooled ei vaielnud, et kostja andis sellisel kujul hagejale I ülalpidamist. Kohus leiab, et kuigi kostja on hagejale I vaidlusalusel perioodi kandnud raha lisaks ka 70 eurot, ei saa seda arvestada tasutuks ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sest ülekannetest nähtuvalt kanti raha üle kas taskurahaks või sõprade sünnipäevade jaoks. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on põhjendatud kostjalt hageja I kasuks välja mõista elatisena 01.01.2026–31.03.2026 eest 687 eurot 72 senti (264,24 × 3 – 20 – 90 (30 × 3).
33.Kohus leiab, et hageja II (W.E ) ülalpidamisnõude puhul perioodil 01.01.2026– 31.03.2026 on põhjendatud maha arvata hageja II arvelduskonto väljavõtet ja pere ühises vestluses kulude kandmisega seotud arutelu arvestades (dtl 246; 274–284) 52 eurot, mis hõlmab transpordi, reisi ja hobidega seotud kulusid (kassitoit 7 eurot, uisutamiseraha 5 eurot ja Tallinna reisiraha 40 eurot). Ülalpidamisnõudest tuleb maha arvata ka telefoniarvete eest tasutud raha, mille osas pooled ei vaielnud, et kostja tasub iga kuu 10 eurot. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista elatis 01.01.2026–31.03.2026 eest 591 eurot 80 senti (224,60 × 3 – 52 – 30 (10 × 3).
34.Kohus leiab, et hageja III (H.Q) ülalpidamisnõude puhul perioodil 01.01.2026–31.03.2026 arvestab kohus, et Tartu Maakohus on 31.03.2026 kompromissi kinnitamise määrusega käesolevas asjas võtnud vastu hageja III loobumise kostja vastu esitatud elatisenõudest osas, mis puudutab perioodi alates 01.04.2025 ning lõpetanud selles osas tsiviilasja menetluse.
35.Kohus leiab, et kokkuvõttes tuleb hagi hagejate elatisenõudes 18.11.2023–31.03.2026 eest rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hagejate I–III kasuks välja mõista elatis järgmises suuruses: Hageja I (P.Z) kasuks 3510 eurot 95 senti (1659,59 + 1163,64 + 687,72) Hageja II (W.E) kasuks 5367 eurot 71 senti (2362,44 + 2413,47 + 591,80) Hageja III (H.Q) kasuks 3502 eurot 13 senti (2800,47 + 701,66)
36.Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 164 lg 1 järgi, mis sätestab, et hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus leiab, et menetluskulude jaotuse üldreeglist kõrvale kaldumise alused puuduvad. Kuivõrd menetluskulud jäävad poolte endi kanda, märgib kohus, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.