Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-15050
Kohtuasi
K.Z-i avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. septembri 2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
K.Z-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja K.Z (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raiko Paas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Parandada Harju Maakohtu 12. septembri 2025 määruse sissejuhatavas osas tsiviilasja number ning lugeda selleks 2-25-15050.
2.Harju Maakohtu 12. septembri 2025 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta K.Z-i kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.K.Z (avaldaja, ema) esitas 12.09.2025 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada tema ja J.M-i (puudutatud isik I, isa) ühine hooldusõigus lapse Y.W (puudutatud isik II, laps) suhtes ning anda avaldajale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja lasteaia valiku osas või alternatiivselt anda lapse viibimiskoha/elukoha määramise ja lasteaiakoha valimise osas ainuotsustusõigus avaldajale. Avaldaja taotles ka esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist, paludes anda menetluse ajaks avaldajale ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas ning keelata lapse isal viia last Eestist ära.
1.1.Avalduse kohaselt on lapsel nii Austraalia kui ka Eesti kodakondsus. Vanematel on tekkinud erimeelsus selles, millises riigis peaks alaealine laps elama. Avaldaja soovib jääda lapsega elama Eestisse ning lapse isa soovib, et laps elaks Austraalias. Laps viibib praegu emaga Eestis. Austraalias on laps elanud vaid avaldajaga ega ole elanud koos isaga. Avaldaja soovib jääda elama Eestisse, kuna on saanud siin tööd ning Austraalias puudub tal elu- ja töökoht. Lapse isa on keeldunud andmast nõusolekut lapse elukoha registreerimiseks ja lasteaia valikuks. Maakohtu määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus keeldus 12.09.2025 määrusega avalduse menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud avaldaja kanda.
2.1.Määruse põhjenduste kohaselt ei kuulu avalduse läbivaatamine Eesti Vabariigi kohtu pädevusse. Alaealine laps on Eesti Vabariigi ja Austraalia kodanik, kelle elukoht on Austraalias. Avaldaja ei ole väitnud, et lapse harilik viibimiskoht oleks muutunud. Avaldaja ei ole väitnud, et tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus, mis annaks õiguse ka otsustada lapse elukoha muutmise üle. Avaldaja on ka kinnitanud, et teine hooldusõiguslik vanem on andnud nõusoleku vaid lapsega reisimiseks ning puudub nõusolek lapse elukoha muutmiseks. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt on pädev taolist asja arutama lapse hariliku viibimiskoha riigi ehk praegusel juhul Austraalia kohus, välja arvatud juhul, kui esineb kohtualluvuse kokkulepe või kui on tegemist suhtlusõigusega seotud jätkuva kohtualluvusega (nõukogu määrus (EL) 2019/1111, artiklid 7, 8, 10). Praegusel juhul puudub väide, et vanematel oleks kohtualluvuse kokkulepe, samuti ei ole tegemist artiklis 8 sätestatud jätkuva kohtualluvusega. Ka sama määruse artiklist 9 tulenevalt saaks kohtualluvus vanemliku vastutuse küsimustes olla vaid Austraalial. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul kohtualluvus ning avalduse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 alusel keelduda. Ilmselt esineks alus avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks ka TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, s.o riik ei peaks andma taolises asjas õiguskaitset, kuna sisuliselt on avaldusega soovitud legaliseerida tekkivat lapseröövi olukorda. Kui avaldaja leiab, et laps peaks edaspidi elama Eestis ning vanemad omavahelisele kokkuleppele ei jõua, siis tuleb avaldajal saada lapse elukoha muutmiseks vajalik õigus lapse hariliku viibimiskoha riigis, s.o Austraalias. Määruskaebus
3.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätkata menetlust.
3.1.Määruskaebuse kohaselt on kohus lahendanud asja ebaõigesti, viidates pädevuse puudumisele, Euroopa Nõukogu määruse nr 2019/1111 alusel. Austraalia pole liikmesriik, kelle kodanike asju reguleeriks nimetatud määrus. Praegu on tegemist kahe Eesti kodaniku vahelise vaidlusega lapse hooldusõiguse küsimustes. Seega poleks Eesti kodanike õigussuhete reguleerimisel puudet ühegi teise riigi õigusega. Hooldusõigusega reguleeritakse vanemate õigusi ja kohustusi lapse suhtes. Need õigused on seadusega kaitstud ja nende õiguste kaitse peab Eesti kodanikule olema tagatud eelkõige Eesti kohtu poolt. Ebaloogiline oleks ja õiguse mõttele ei vastaks olukord, kus Eesti kodanikud ei saa omavahelist vaidlust lahendada või oma õigusi kaitsta Eesti kohtus. Põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Juhul, kui Eesti kodanikul pole võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda Eesti kohtu poole, siis sellised sätted riivaks ebaproportsionaalselt PS §-s 15 sätestatud õigust ja see oleks vastuolus PS §-dega 11 ja 15. Avaldaja on selgitanud, et tal puudub Austraalias kindel sissetulek, elukoht ja töökoht, mistõttu ei saaks ta Austraalias lapsega pikalt elada. Sellises olukorras on avaldaja õiguste kaitse Eesti kohtus vajalik. Avaldaja on hetkel koos lapsega Austraalias tagasi ja lapseröövi olukorda ei esine.
Menetluse edasine käik
4.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21 koosmõjus §-ga 659).
6.Ringkonnakohtus on vaidluse all asja lahendamise allumine Eesti kohtule. Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi isiku õigust ja kohustust kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Asi allub TsMS § 70 lg 2 järgi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või samas sättes nimetatud Euroopa Liidu määrustes. TsMS § 371 lg 1 p 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) kohaselt keeldub kohus avalduse menetlusse võtmisest, kui avaldus ei allu sellele kohtule.
6.1.Vanemliku vastutuse asjades reguleerib rahvusvahelist kohtualluvust Euroopa Nõukogu 25. juuni 2019 määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud)). Samuti sisalduvad kohtualluvust reguleerivad sätted Haagi 19. oktoobri 1996.a Vanema kohustuste
kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioonis (Haagi 1996. a konventsioon).
6.2.Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust kohaldatakse selle artikli 97 kohaselt kohtualluvuse kontrollimisel vanemliku vastutuse asjades Eesti kohtus juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Ka Riigikohus on varem kehtinud Brüsseli II bis määruse osas selgitanud, et see kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt RKTKm 20.03.2019, 217-11804, p 21).
6.3.Avaldusele lisatud dokumentidest nähtuvalt on laps sündinud Austraalias (dtl 6). Rahvastikuregistri andmetel on lapse alaline elukoht Austraalias (dtl 48). Sealjuures on Austraalia kohus 26.05.2023 kinnitanud vanemate vahel vanemate ja lapse õigusi kinnitava kokkuleppe (dtl 16). Lapse vanemad on omavahel 19.05.2025 kirjalikult kokku leppinud, et lapsel on õigus reisida emaga Eestisse perioodil 14.06.-14.09.2025 (dtl 43). Lapse ema on soovinud jääda lapsega elama Eestisse ning on esitanud kohalikule omavalitsusele lapse kohta elukohateate ja seejärel käesoleva avalduse maakohtule. Lapse isa on kohalikule omavalitsusele avaldanud, et ta ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha muutmiseks ning ootab last tagasi Austraaliasse (dtl 14-25). Ema on määruskaebuses avaldanud, et on lapsega tagasi Austraalias. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lapse harilik viibimiskoht ei olnud avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Ka avaldaja ei ole eeltoodud seisukohta määruskaebuses vaidlustanud.
6.4.Austraalia ja Eesti Vabariik on Haagi 1996.a konventsiooni osalisriigid, mistõttu tuleb praegusel juhul kohtualluvuse määramisel lähtuda Haagi 1996.a konventsioonis sätestatust. Haagi 1996.a konventsiooni artikli 5 kohaselt on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks. Sealjuures tuleneb artiklist 7, et lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral säilitavad pädevuse selle osalisriigi ametiasutused, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda määruskaebuse väited asuda kohtualluvuse osas maakohtust erinevale seisukohale, kuna Haagi 1996.a konventsiooni kohaselt tuleb kohtualluvuse määramisel lähtuda lapse harilikust viibimiskohast, mitte vanemate või lapse kodakondsusest. Praegusel juhul viibis laps Eestis ajutiselt ning teine vanem ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha muutmiseks. Seega ei saa pidada Eestit lapse harilikuks viibimiskohaks Haagi 1996.a konventsiooni mõistes. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et avalduse läbivaatamine ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Asjas ei ole ka esile toodud, et vanemate vahel oleks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe vaidluse lahendamiseks Eesti kohtus.
6.5.Ülaltoodust tulenevalt on maakohus TsMS § 371 lg 1 p 2 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) alusel lõppjärelduses põhjendatult avalduse menetlusse võtmisest keeldunud ning ringkonnakohtul ei ole alust määruskaebust rahuldada.
7.Maakohus on määruse sissejuhatavas osas ebaõigesti märkinud tsiviilasja numbriks 2-2412667. Käesoleva tsiviilasja number on 2-25-15050. Tegemist on ilmselge ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab parandada.
8.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.