4.Mõista Marko C.Z X.R-i kasuks tema menetluskulude hüvitamiseks välja 491,50 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-22-65 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X.R (hageja) esitas 04.01.2022 (täpsustatud 19.02.2024 ja 07.11.2024) Harju Maakohtule hagi C.Z-i (kostja) vastu, milles palus muuta Harju Maakohtu 22.10.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-17-18172 ja vähendada hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatist 160 eurole kuus. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja isa. Tsiviilasjas nr 2-17-18172 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 350 eurot kuus. Elatise välja mõistmise aluseks olnud asjaolud on muutunud.
1.2.Kostja vajadused on vähenenud. Kostja on 15-aastane ega vaja enam iga paari kuu järel garderoobi väljavahetamist. Lisaks ei käi kostja trennis ega tegele huvialategevusega. Kuna kostja emal on olnud elukaaslaseid, ei ole põhjendatud eluasemekulude jagamine kahe inimese vahel.
1.3.Muutunud on elatise maksmist puudutav seadusandlus, sh tuleb elatise määramisel arvestada toetuste saamist.
1.4.Muutunud on vanemate majanduslik olukord. Hageja töötas kuni 24.07.2020 X OÜ-s keskmise sissetulekuga 4301 eurot (bruto) kuus. Alates 25.07.2020 on kostja töötu ega oma sissetulekut. Hageja ainuke sissetulek on ühe toa üürimisest saadav 400 eurot kuus. Kostja ema on seevastu saanud nii ameti- kui palgakõrgendust. Kostja ema on ostnud neli kinnisasja ja saab suure tõenäosusega nende välja üürimisest üüritulu.
1.5.Kostja vajadused kokku ei ole Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uuringu järgi suuremad kui 385 eurot kuus. Kostja vajadused ei ole aga suuremad kui 456 eurot kuus, s.t 188 eurot vanema kohta (kust on maha arvestatud lastetoetus 40 eurot). Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Hageja käsitlus uuringutega leitud keskmistest kuludest lapsele on asjassepuutumatu. Ülalpidamise ulatus määratakse lähtudes konkreetse lapse vajadustest ja tavalisest elulaadist ning seda on varasemas menetluses ka tehtud.
2.2.Elamiskulusid puudutavad väited on asjassepuutumatud. Kostja käib jätkuvalt trennides. Kostja kulud on seoses elukalliduse tõusuga suurenenud, mitte vähenenud.
2.3.Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis õigustaksid elatise vähendamist. Asjaolu, et hageja lõpetas palgalisel tööl käimise, ei anna alust elatist vähendada. Hageja ei toonud esile ühtegi põhjust, miks ta ei võiks täna teenida sama, kui mitte suuremat sissetulekut. Kostja ema ei saa hageja loetletud kinnisasjade eest üüritulu.
2-22-65 Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
3.1.Kuna hagejalt ei mõistetud varasema lahendiga elatist välja toona kehtinud miinimummääras ega ka seotuna miinimummäära muutusega, ei saa hageja elatise suuruse muutmisel tugineda õigusliku olukorra muutumisele (perekonnaseaduse (PKS) § 2172 lg 2).
3.2.Tõendatud ei ole, et kostja vajadused oleksid väiksemad kui 828,40 eurot kuus. Kostja vajaduste vähenemist ei ole võimalik tuletada hageja viidatud RAKE uuringust. Kostja vajadused ei vähene ka ainuüksi seetõttu, et ta on saanud vanemaks. Lapse kasvades suurenevad ka vajadused (nt seoses toiduga) ning tulenevalt üldisest elukalliduse tõusust eelduslikult kõigis kulukategooriates. Kostja eluasemega seotud vajadused ei saa olla vähenenud ainuüksi seoses elukoha muutusega. Kostjal on vajadused seoses huviharidusega, sõltumata sellest, et kostja ei käi enam samas huviringis.
3.3.Arvestades kostja vajadustest maha lapsetoetuse – 2022. a 60 eurot kuus ja alates 2023. a 80 eurot kuus, on tema vajadused vastavalt 768,45 eurot ja 748,45 eurot kuus. Ühele vanemale langev osa ülalpidamiskohustuse võrdsel jagamisel on vastavalt 384,23 eurot ja 374,23 eurot kuus, mis on enam kui kostjalt varasema lahendiga välja mõistetud 350 eurot kuus.
3.4.Hageja sissetulek on võrreldes eelmise lahendi tegemise ajaga vähenenud, tal puudub täna palgatulu. Kostja ema varanduslik seisund on paranenud. Hageja ei toonud esile muutunud asjaolusid, millest nähtuks, et ta ei ole võimeline enam 4301 eurot kuus teenima. Et hageja otsustas hakata palgatöö asemel tegelema iduettevõtlusega, ei ole objektiivne takistus sissetuleku teenimiseks. Sissetuleku vähenemine olukorras, kus sissetuleku teenimise võime on realiseerimata, ei ole ülalpidamiskohustuse vähendamise alus. Vanemate sissetuleku teenimise võime on võrdne. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
4.1.Maakohus ei kohustanud kostjat oma igakuiseid kulutusi tõendama, vaid tugines üksnes kostja ema esitatud kulude tabelile. Kuna kostja elab emaga, ei ole hagejal võimalik tõendada, et kostja igakuised kulud on vähenenud. Seetõttu toetus isa uuringutes avaldatud seisukohtadele ja esitas võrdleva tabeli. Kohus seda aga ei arvestanud.
4.2.Maakohus jättis arvestamata, et kostja kulud on vähenenud ja elatise määramise regulatsioon on muutunud.
4.3.Kohus ei hinnanud asja lahendamisel mõlema vanema sissetulekut, varalist seisundit ja võimet sissetulekut teenida. Samuti puudub hinnang sellele, kas ja kuidas vanema töövõime, tervislik seisund või muud objektiivsed asjaolud mõjutavad tema suutlikkust elatist maksta. Ka ei pööratud kohus tähelepanu sellele, et seoses kostja ema abiellumisega on muutunud tema võime rahaliste kohustuste täitmiseks.
4.4.Kohus eksis kui leidis, et hageja suudab teenida samasugust tulu nagu 2019. a. Kohus ei arvestanud hageja vanuse ja terviseprobleemide ega muutunud tööturu olukorraga. Samuti ei
2-22-65 arvestanud kohus hageja muid finantskohustusi, mis mõjutavad hageja sissetulekut. Vanemate võimekus oma kohustuste täitmisel on muutunud, kuid kohus ei pidanud seda oluliseks ega arutanud neid asjaolusid pooltega. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
7.Harju Maakohtu 22.10.2019 otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 350 eurot alates 18.01.2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni (tsiviilasi nr 2-17-18172). Hageja soovib temalt välja mõistetud elatise vähendamist 160 eurole kuus, põhjendades seda lapse vajaduste vähenemisega, hageja sissetuleku vähenemisega ja ema sissetuleku suurenemisega.
8.Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus elatisehagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda üksnes TsMS § 459 ja § 497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11 ja RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 32).
9.Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti eeltoodud põhimõtetest. Etteheide, nagu oleks maakohus jaganud tõendamiskoormise ebaõigesti ja jätnud välja selgitamata asjas tähtust omavad asjaolud, ei ole õige. Maakohus leidis õigesti, et hageja pidi esile tooma ja tõendama elatise maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise, kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus ei ole nende järelduste tegemisel rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Maakohus leidis õigesti, et hageja ei saa siinsel juhul tugineda asjaolule, et alates 01.01.2022 muutus alaealisele lapsele elatise suuruse kindlaksmääramise seaduses sätestatud metoodika (eelkõige PKS § 101). Hageja viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-20-9571 on seejuures eksitav, kuna selles asjas oli vanemalt elatis välja mõistetud seaduses sätestatud määras, millisel juhul kohaldub elatise muutmise hagile alates 01.01.2022 kehtiv PKS § 2172. Kuna hagejalt ei mõistetud elatis välja seaduses sätestatud määras, vaid maakohus määras varasemas menetluses kindlaks konkreetselt kostja vajaduste põhjendatud ulatuse, see säte
2-22-65 antud asjas ei kohaldu. Seetõttu on ekslik ka hageja seisukoht, nagu pöörduks tõendamiskoormis ümber. Ainuüksi põhjusel, et hageja esitas elatise muutmise hagi, ei pea kostja tõendama, et tema harjumuspärased kulud ja elustandard ei ole muutunud. Hageja selline lähenemine on vastuolus TsMS § 457 lg-st 1 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.
11.Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud, et elatise suuruse määramise aluseks olevad asjaolud oleksid oluliselt muutunud, ei pidanud maakohus asuma välja selgitamata ka kostja igakuiseid vajadusi. Seejuures on eksitav hageja väide, nagu oleks maakohus tuginenud lapse vajaduste hindamisel siinses asjas üksnes ema esitatud tabelile. Maakohus viitas nimetatud tabelile selleks, et võrrelda hageja siinses menetluses esitatud väiteid maakohtu varasemas otsuses tuvastatud asjaoludega. Maakohtu käsitlus on kooskõlas TsMS §-dest 459 ja 497 tulenevate jõustunud otsuse muutmisele sätestatud kriteeriumitega. Maakohus leidis õigesti, et hageja väited ei kinnita lapse vajaduste olulist muutumist.
12.Nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses hageja esitatust nähtub, et hagejale ei ole tegelikult teada, et lapse vajadused oleksid oluliselt muutunud. Hageja järeldab sellest aga ekslikult, nagu pöörduks tõendamiskoormis sellises olukorras ümber. Kohus menetleb hagi poolte esitatud asjaolude alusel (TsMS § 5 lg 1), mitte asjaolude väljaselgitamiseks. Olukorras, kus hagejale ei ole asjaolude muutumine teada, jättis maakohus õigesti rahuldamata ka hageja taotlused tõendite kogumiseks (vt selle kohta ka TsMS § 236 lg 1). Maakohus ei ole hageja taotluste rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud.
13.Maakohus leidis õigesti ka seda, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud oma töövõime vähenemist. Ainuüksi tööl mitte käimine ei anna alust elatist vähendada. Kuigi õige on hageja seisukoht, et ta ei ole kohustatud palgatööd tegema, on ta siiski kohustatud tagama piisava sissetuleku oma alaealise lapse ülalpidamiseks. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt nt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (RKTKo 07.02.2018, 2-16118651/31, p 18). Kuna hageja ei toonud esile ega tõendanud oma töövõime vähenemist, on asjakohatu apellatsioonkaebuse etteheide nagu oleks maakohus jätnud hindamata, kas ja kuidas vanema töövõime, tervislik seisund või muud objektiivsed asjaolud mõjutavad tema suutlikkust elatist maksta. Hageja esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud üldsõnalised selgitused tema vanuse, tööturu muutuste, töötingimuste ja nõuete muutumise ning tööturu konkurentsi muutumise kohta, jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Selliseid asjaolusid hageja maakohtu menetluses esile ei toonud, ei sisustanud ega tõendanud.
14.Õige ei ole hageja etteheide, nagu ei oleks maakohus arvestanud emale makstava lapsetoetusega. Maakohus hindas hageja väiteid lapsetoetuse kohta ja selgitas õigesti, et kui kostja vajadustest lapsetoetus maha arvestada, ületab ühele vanemale langev osa ülalpidamiskohustusest ikka hagejalt välja mõistetud 350 eurot. Hageja arvutuskäik lähtub ekslikult eeldusest, nagu oleks maakohus tuvastanud, et kostja vajadused vastavad kahekordsele hagejalt väljamõistetud summale. Tegelikult tuvastas maakohus, et kostja igakuised vajadused on 828,45 eurot, s.t hageja makstav elatis juba ei kata poolt kostjalt vajadustest.
15.Õige ei ole etteheide, nagu oleks maakohus rikkunud kohustust hinnata mõlema vanema sissetulekut, varalist seisundit ja võimet teenida sissetulekut. Maakohus analüüsis hageja väidetest lähtuvalt vanemate majanduslikku olukorda ja järeldas õigesti, et asjaolud ei ole võrreldes varasema lahendi tegemise seisuga muutunud selliselt, et see õigustaks varem
2-22-65 kindlaksmääratud elatise muutmist. Seejuures järeldas maakohus õigesti, et vanemate majandusliku võimekuse suhe ei ole võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise ajaga oluliselt muutunud. Hageja rõhutab küll, et elatise määramisel tuleb lähtuda vanema tegelikust majanduslikust olukorrast, kuid see ei vabastanud hagejat kohustusest tuua esile ja tõendada, et tema sissetuleku teenimise võime on oluliselt muutunud.
16.Elatise vähendamiseks ei anna alust ka hageja suhtes toimuvad täitemenetlused, sh täitemenetlus, milles nõutakse sisse elatise võlga. Samuti jäävad elatise muutmise nõude esitamise kontekstis ebaselgeks hageja väited, nagu oleks maakohtu 22.10.2019 otsuse resolutsioon ebaselge.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud seega hageja kanda.
19.Kostja palub määrata apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 491,50 eurot (sh käibemaks). Kostjale osutati ringkonnakohtu menetluses õigusabi kokku 4 tundi tunnihinnaga 100 eurot (lisandub käibemaks). Õigusabi seisnes apellatsioonkaebusele vastuse koostamises 2,25 tundi, kohtuistungiks valmistumises ja istungil osalemises 1,5 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamises 0,25 tundi.
20.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud olid kostja õiguste kaitsmiseks vajalikud ja neile kulunud aeg, arvestades ka käesoleva vaidluse sisu ja mahtu, samuti esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, põhjendatud. Kostjale osutatud õigusabi tunnitasu määr on mõistlik ega ületa sarnase õigusabi eest tasutavat keskmist turuhinda.
21.Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlused kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 491,50 eurot (käibemaksuga vastavalt 22% ja 24%). Kostja ei ole käibemaksukohustuslane.
22.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb arvestades kostja taotlust ja TsMS § 177 lg-s 4 sätestatut tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.