2-15-19050
Kohus
Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Rein Pokk
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. aprill 2016. a Pärnu
Tsiviilasja number
2-15-19050
Tsiviilasi
OÜ Bilaina hagiavaldus M.P. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3358,00 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing Bilaina (rk 10644299, asukoht Tammsaare pst 24b, Pärnu 80015) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ljudmila Tamar (Advokaadibüroo Tamar, e-post [email protected] ) Kostja: M.P. (ik xxxxxxxxxxx, elukoht Xxxxxxxxxxx)
Menetlusviis
Kirjalikult lihtmenetluses TsMS § 404 lg 1 ja 405 alusel
Juhindudes VÕS § 8 lg.2, § 76 lg.1, § 82, § 100, § 101 lg.1 p.1 ja 6, § 113 lg.1, TsMS § 162 lg 1, § 173, § 174, § 403, § 405, § 434-436, § 438, § 440, § 442, § 630-633
1 (6)
2-15-19050 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6 Sisulised asjaolud ja menetluse käik
2-15-19050 võlatunnistuse. Kuid kostja leiab, et võlatunnistuses ettenähtud võla tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud ja seega on hagi esitamine ning viiviste arvestamine enneaegne. Võlatunnistuse kohaselt pikenes võla tasumise tähtaeg 1 aasta võrra ( st. kuni 19.08.2016.a.). Kostja hinnangul on võlatunnistus kehtiv. Ka hageja tunnistab võlatunnistuse kehtivust, kuna on sellele hagiavalduses viidanud. Võlatunnistuses märgitud maksegraafiku esitamata jätmine ei lühendanud seal märgitud võlgnevuse maksmise lõpptähtaega. Võlatunnistuses fikseeriti võlgnetav summa ja selle tasumise lõpptähtaeg. Juhul, kui graafikut ei ole sõlmitud, kehtib kogu summale lõpptähtaeg, e. 19.08.2016. Seega ei ole kohustuse tasumise tähtaeg veel saabunud ning puudub alus hagi esitamiseks, samuti viivise arvutamiseks. Hagi enneaeguse tõttu on hageja menetluskulud ebavajalikud ning nende tasumist ei saa jätta kostja kanda.
2-15-19050 mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
2-15-19050 mis muutus sissenõutavaks vastavalt arvetel esitatud tähtaegadele 10.08.2012 – 01.04.2013 ja millele kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud. Kuigi vastavalt kostja poolt allkirjastatud ning hageja poolt aktsepteeritud üürilepingu p 2.1.1-2.1.2 tingimustele tuli üür tasuda hiljemalt jooksva kuu 25. päevaks ja kommunaalkulud järgneva kuu 20. kuupäevaks, on pooltevahelises praktikas esitatud arved korraga nii üüri kui kommunaalkulude (elekter) eest jooksva kuu lõpus 10 päevase tasumise tähtajaga, mida kostja on üürisuhte ajal ka aktsepteerinud. Seega on kõik kostjale esitatud üüri- ja kommunaalteenuste arved muutunud VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks juba hiljemalt 01.04.2013 seisuga, mil saabus kostjale esitatud viimase, 22.03.2013 arve nr 130024 tasumise tähtaeg (tlk. 25). Hageja on ilmutanud võla sissenõudmises kostja suhtes enam kui kolme aasta jooksul märkimisväärset kannatlikkust, esitades kostjale korduvaid meeldetuletusi (tl 28-33) ja pöördudes kohtusse alles detsembris 2015, so 2 ja pool aastat peale viimase arve sissenõutavaks muutumist. Hageja on esitanud kostjale meeldetuletused: 1) põhivõla kohta seisuga 17.12.2012 summas 850,81 €, millega tutvumise kohta on kostja andnud ka allkirja 20.11.2012, 2) põhivõla kohta seisuga 28.02.2013 summas 1230,05 € + viivis 215,60 € ning 3) 25.08.2014 saatnud meeldetuletuse põhivõla 1230,05 € (tl 31 - arvutusvea tõttu märgitud 1130,05 €) + viivise 1541,68 € + üürilepingu p 7.4 alusel leppetrahvi 16 352 € + kostja asjade hoiustamise kulude 510 € (17 kuud x 30 €/kuus) kohta, kokku nõudega 19 533,73 € ja tasumise tähtajaga 05.09.2014. VÕS § 3, 6 ja 7 tulenevalt peavad võlasuhte pooled käituma teineteise suhtes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt, muuhulgas arvestama teise poole huvide ja õigustega, käituma heas usus ja lugema mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usu tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kostja on hageja 2013-2014 meeldetuletustele reageerinud alles 2015.a augustis, tunnistades võlga summas 1510 eurot ja võttes ühepoolselt õiguse tasuda võlg 1 aasta jooksul maksegraafikuga, sealjuures kohustudes hagejale esitama maksegraafiku hiljemalt 24.08.2015. Hagejale sellist maksegraafikut esitatud ega võlga tasuma hakatud ei ole, kostja ka ise 24.01.2016 vastuses tunnistab, et ei esitanud maksegraafikut ning võlga tasuma ei hakanud. Siinkohal kohus märgib, et võlatunnistusest ei ole võimalik välja lugeda kostja poolt väidetut, et kostja võis võla tasuda korraga ja 1 aasta peale võlatunnistuse koostamist. Maksegraafik iseenesest sisult tähendab võla tasumist osade kaupa. Seega kostja ei ole enda poolt võetud kohustusi täitnud, mistõttu ei ole kohtul võimalik ka hinnata, kas hageja vaikimist võlatunnistuse saamise järel saanuks lugeda siduvaks nõustumiseks kostja poolt pakutava graafikuga või mitte. Asjas ei ole leidnud tõendamist hageja nõustumine võla tasumisega mingil hilisemal kuupäeval kui hageja enda poolt 25.08.2014 meeldetuletuses pakutud 05.09.2014. Puudub hageja ja kostja vaheline kokkulepe võla mistahes hilisemaks tasumiseks, sh hiljemalt 19.08.2016 tasumiseks. Kohtu hinnangul kostja allkirjaga 19.08.2015 võlatunnistus on kehtiv kui tõend selle kohta, et kostja tunnistab varem tekkinud võla olemasolu, kuid ühepoolselt allkirjastatud deklaratiivsel võlatunnistusel ei ole lepingu tähendust ega hagejat kohustavat iseloomu. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on kostja lubadusega, mille täitmist hageja heas usus võis, kuid ei pidanud ootama. Kohtu hinnangul isegi juhul, kui võlausaldaja oleks nimetatud võlatunnistuse allkirjastanud või muul viisil kokkuleppena tunnistanud, siis tuleks kokkuleppe tingimusi tõlgendada mõlema poole huve arvestavalt ja tervikuna. Mis tähendab aga, et võlatunnistuse esitamisele järgnenud asjaolud - võlgnik maksegraafikut lubatud ajaks ei esitanud ja järgneva 4 kuu jooksul ka midagi ei tasunud - võisid viia mõistliku võlausaldaja järeldusele, et võlgnik ei kavatse kokkulepet täita ning nõude maksmapanekuks tuleb kasutada seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Arvesse võttes asjaoludest ilmnevat võla pikaajalisust, lepingujärgse viivise olulist vähendamist, lepingujärgsest leppetrahvist loobumist, hagejale tekkinud kostja võlasuhtest tekkinud lisakulusid (esemete hoiustamine) ning hageja poolt veel kohtumenetluse käigus pakutud mõistliku kompromissi, on kohatud kostja väited hageja pahauskse käitumise kohta. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 108 lg 1 alusel põhjendatud mõista välja kostjalt M.P.’ilt põhivõlana Tammsaare 24b, Pärnus (hotellis Astra) asuva äriruumi kasutamisest perioodil juuli 2012 – märts 5 (6)
2-15-19050 2013 tekkinud ja alates 01.04.2013 sissenõutavaks muutunud üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevus summas 1230,05 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.