Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Määruse tegemise aeg ja koht
19. jaanuar 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-5220
Tsiviilasi
A.K. avaldus põlvnemise tuvastamiseks pärast isiku surma
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. juuli 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.L. ja T.M.i määruskaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitajad: Puudutatud isik I: L.L. (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Eve Laine Puudutatud isik II: T.M. (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Allar Laugesaar Vastustaja (avaldaja): A.K. (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja Sven Paaver
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebused rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. juuli 2021 määruse resolutsioon muutmata. Muuta osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta A.K. menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades L.L. ja T.M.i kanda ning L.L. ja T.M.i menetluskulud nende endi kanda.
3.Mõista välja L.L.lt menetluskulud A.K. kasuks summas 354 eurot.
Väljamõistetud menetluskuludelt (354 eurot) tuleb L.L.l alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
4.Välja mõista T.M.ilt menetluskulud A.K. kasuks summas 354 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt (354 eurot) tuleb T.M.il alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
5.Võtta asja materjalide juurde Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 1. detsembri 2021 ekspertiisiakt nr 21E-GE0992 ja T.M.i määruskaebusele lisatud E.A. selgituskiri. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.K. (avaldaja) esitas 07.04.2020 maakohtule avalduse, milles palus tuvastada, et avaldaja põlvneb isast Ü.Ü (surnud XXXXXXXXX). Avalduse kohaselt olid avaldaja ema (S. J., surnud XXXXXXXX) ja Ü.Ü ühe küla inimesed. Avaldaja sünnitunnistusel on isa eesnimeks X.. Ema ja lähikondlased on avaldajale lapsest saati rääkinud, et tema isa on Ü.Ü. Väidetavalt teab seda kogu küla. Avaldajale on selgitatud, et Ü.Ü ei tahtnud avaldajat oma lapseks ega avaldaja ema oma elukaaslaseks. Ü.Ü suhtus avaldajasse valdavalt põlgusega, kuid avaldajal on lapsepõlvest siiski mõned mälupildid isaga lävimisest. 2019. a suvel rääkisid avaldaja ja Ü.Ü telefoni teel ning Ü.Ü kinnitas avaldajale, et on tema isa. Teadmist, et avaldaja põlvneb Ü.Ü, saavad kinnitada tunnistajad M.M., M.T., P.P., U.T. ja E.K..
2.L.L. (puudutatud isik I) vaidles avaldusele vastu. Avaldusest ei selgu asjaolusid, millest saaks tõsikindlalt järeldada, et avaldaja põlvneb Ü.Ü. Ü.Ü oli avaldaja eostamise ajal 17-aastane, avaldaja ema oli 6 aastat vanem (23-aastane). Nad ei ole kunagi koos elanud. Arvestades avaldaja ema elukäiku, ei ole välistatud, et tal oli avaldaja eostamise perioodil seksuaalsuhteid erinevate partneritega. Ü.Ü jäi lastetuks. Samas armastas ta lapsi ja oleks avaldaja kindlasti omaks võtnud, kui ta olnuks veendunud, et avaldaja on tema laps.
3.T.M. (puudutatud isik II) leidis, et avaldus tuleb jätta läbi vaatamata. Avaldaja põlvnemist Ü.Ü ei ole võimalik tuvastada enne, kui on tuvastatud avaldaja mittepõlvnemine sünnitunnistusel isaks märgitud Ü.J., ja avaldus on esitatud seaduses sätestatud õigust lõpetavat tähtaega ületades. Puudutatud isik II vaidles avaldusele vastu ka sisuliselt. Ü.Ü oli avaldaja eostamise ajal 17-aastane ja ei elanud avaldaja emaga samas külas, vaid naaberkülas. Räägitakse, et avaldaja emal oli sel ajal palju üheöösuhteid. Avaldaja ema pikaajaline elukaaslane oli samuti X. (P.P.). Ü.Ül ei olnud lapsi oma pikaajalise elukaaslase M.M., kellel olid lapsed varasemast kooselust. Seetõttu on võimalik, et Ü.Ü ei saanud lapsi. Puudutatud isik II ja Ü.Ü töötasid rohkem kui 15 aastat koos ning üksteise eluga oldi hästi kursis. Ü.Ü arutas puudutatud isikuga II pärast
infarkti 2019. a veebruaris testamendi tegemist. Ü.Ü soovis, et pärandist saaks osa ka tema elukaaslane. Lapse olemasolu oleks vestluses arutusele tulnud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 19. juuli 2021 määrusega avalduse ja tuvastas, et A.K. põlvneb Ü.Ü (isikukood XXXXXXXXXXXX, surnud XXXXXXXXX). Maakohus mõistis avaldajalt riigi kasuks välja M.M. tunnistajatasu 27,84 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruse kohaselt ei ole avaldaja põlvnemist Ü.Ü võimalik kindlaks teha molekulaargeneetilise ekspertiisiga (Tartu Ülikooli Kliinikum vastas kohtule, et nende patoloogiateenistuse valduses ei ole sobivat proovi Ü.Ü DNA profiili määramiseks; EKEI DNA osakonna juhataja Gunnar Tasa kinnitas telefonitsi, et kui avaldaja ema ei ole elus, ei ole kaugemate sugulaste DNA profiilide kaudu võimalik isadust kindlaks teha). Avaldaja on sündinud XXXXXXXX. Tema emana on sünnitunnistusele kantud S.J., isana Ü.J.. Avaldajal puuduvad rahvastikuregistris andmed isa kohta. Kanne isa nime kohta on tehtud ema ütluste järgi Eesti NSV abielu ja perekonnakoodeksi § 60 kohaselt, mis näitab, et avaldaja põlvnemine ei olnud sünniaktiga kindlaks tehtud. Seega on alusetu puudutatud isiku II väide, et avaldust ei saa läbi vaadata, sest avaldaja osas juba eksisteerib isa kanne. Kohus leidis, et avaldaja põlvnemine Ü.Ü on võimalik kindlaks teha sünnitunnistuse andmete ning tunnistajate ja menetlusosaliste vande all antud ütlustega. Mõistlik on eeldada, et sünniaktile isa eesnime kohta kannet tehes pidi avaldaja ema olema teadlik, kes on isa, mistõttu on mõistlik eeldada ka seda, et avaldaja eostanud isiku eesnimi on X.. Ekspertiisiga on kindlaks tehtud, et avaldaja ei põlvne oma ema kauaaegsest elukaaslasest P.P.st. Kohtu ette ei ole toodud andmeid, et avaldaja emal võis olla avaldaja eostamise ajal intiimsuhteid mõne teise X.ga peale Ü.Ü või P.P.. Kohus järeldas tunnistaja M.T. ütlustest, et kuivõrd avaldaja õde sündis XXXXXXXX ning S.J.l ja Ü.Ül olid isiklikud suhted (tunnistaja sõnul semmimine) millalgi peale avaldaja õe sündi kuni S.J. jäi uuesti lapseootele, siis olid neil intiimsuhted avaldaja eostamise ajal. Tunnistaja U.T. (avaldaja tädi, S.J. õde) ja ka M.T. ütlustest järeldub, et S.J. ei rääkinud oma suhetest meelsasti. Samas leidis kohus U.T. ütluste pinnalt, et S.J. avaldas oma õele piisavalt selgelt, et avaldaja isa on Ü.Ü. Tunnistaja E.K. ütluste kohaselt S.J. ütles talle, et avaldaja isa on Ü.Ü. Eeltoodus olid tunnistaja ütlused piisavalt järjekindlad ja neid saab arvestada. Ka tunnistaja P.P. ütlustes, et avaldaja ema rääkis talle, et avaldaja on Ü.Ü laps, kahtlemiseks puudub alus. Ta oli S.J. pikaajaline elukaaslane ja on asjakohane, et S.J. avaldas talle andmed tema poolt kasvatatava lapse isa kohta. Ü.Ü ei lükanud S.J. väidet P.P.le ümber. Koosmõjus asjaoluga, et P.P. oli teadlik S.J. ja P.P. kurameerimisest, võib P.P. ütlustest järeldada, et Ü.Ül ja S.J.l pidid avaldaja eostamise ajal olema seksuaalsuhted. Selline järeldus on kooskõlas ka M.T. poolt Ü.Ü ja S.J. suhete kohta avaldatuga. Kohus luges usaldusväärseteks ka tunnistaja H.H. ütlused. Ütlustest ei järeldu, et Ü.Ü tunnistas H.H.e, et ta on avaldaja isa, kuid ütlused kinnitavad, et Ü.Ü möönis intiimsuhteid S.J. ja pidas vajalikuks selgitada, miks ta S.J. ei abiellunud. Kohus leidis, et avaldaja on esitanud piisavalt detaile selle kohta, miks ta leiab, et Ü.Ü on tema isa, ja selle kohta, et ka Ü.Ü oli sellest teadlik. Kohus ei lugenud usaldusväärseteks M.M. ütlusi, mille kohaselt on ta Ü.Ü avaldaja isaks olemise kohta kuulnud külajutte, kuid X. eitas seda. Puudutatud isiku I kirjalikud ja vande all antud selgitused on vastuolus. Ka M.M. ja puudutatud isiku I ütlused on vastuolus. Vastuolude
tõttu jättis kohus puudutatud isiku I selgitused vande all ja tunnistaja M.M. ütlused kõrvale. Seejuures kumbki isik ei andnud selliseid tunnistusi, mille pinnalt saaks teha järeldusi selle kohta, kas Ü.Ü võis olla avaldaja isa või mitte. Ka puudutatud isiku II ütlused ei anna asja lahendamise seisukohalt mingit olulist informatsiooni. Üldteada asjaolu on, et 17-aastane noormees on võimeline lapse eostama. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et S.J.l olnuks avaldaja eostamise ajal seksuaalsuhteid teiste meestega. Kokkuvõttes võimaldavad asjaolud kahtlusteta eeldada, et avaldaja põlvneb Ü.Ü.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.L.L. esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. juuli 2021 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei anna olemasolev kaudsete tõendite kogum piisavat alust veendumuse kujunemiseks, et avaldaja põlvneb Ü.Ü. Kohus on jätnud arvestamata asjaolud ja tõendid, mis on esitatud vastuväitena avaldaja väitele, et „kogu küla teadis“, et Ü.Ü on avaldaja isa. S.J. võis nimetada sünniakti koostamisel lapse isa eesnimena suvalise meestuttava nime. Avaldaja emal sündis lühikese aja jooksul kolm last, kellel kõigil olid erinevad isad, kellest ükski ei soovinud isadust omaks võtta. Tunnistaja P.P. alustas S.J. kooselu, kui avaldaja oli 4aastane. On eluliselt usutav, et avaldaja emal oli seksuaalpartnereid, sh avaldaja eostamise ajal, veelgi rohkem. Kohtunik kuulas tunnistaja M.T. 30.04.2021 kohtuistungil üle ainuisikuliselt, mis on oluline menetlusnormi rikkumine. M.T. aktiivsus avaldajat pärandiasju ajama õhutamisel ja soov ise varjatuks jääda tekitab kahtluse tema erapooletuses. M.T.l, U.T., E.K.l, P.P. ja H.H. puuduvad põlvnemise tuvastamise oluliste asjaolude kohta konkreetsed teadmised. Tunnistajad viitavad kuuldustele või S.J. või Ü.Ü poolt neile avaldatule, s.o asjaoludele, mis ei ole kontrollitavad. Ükski tunnistaja ei tea midagi S.J. ja Ü.Ü suhete olemuse kohta ega ole neid näinud situatsioonis, mis võiks viidata seksuaalvahekorras olemisele. Põhjuseks, miks S.J. tunnistajatele ütles, et avaldaja isa on Ü.Ü, võis olla soov lapse tegelikku eostajat saladuses hoida. Võimalik on seegi, et S.J. ei teadnud kindlalt, kes lapse isa on. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et tunnistaja M.M. ütlused tuleb jätta arvestamata. M.M. ütlustest nähtub, et nad olid Ü.Ü elukaaslased alates 1990. aastast, soovisid ühiseid lapsi saada, kuid tunnistaja ei rasestunud. Varem tal rasestumisega probleeme ei olnud. Eeltoodu püstitab kahtluse, kas Ü.Ü oli võimeline last eostama. Avaldaja vande all avaldatu on vastuolus menetlusdokumentides esitatuga, mistõttu tuleb lugeda ebausaldusväärseteks avaldaja väited, mis puudutavad Ü.Ü suhtlemist ja Ü.Ü poolt avaldaja isaks olemise kohta öeldut. Puudutatud isik I on eakas ja halva tervisega, osales kohtuistungil esmakordselt ning andis seletusi kohtupäeva lõpus. Seetõttu ei saa talle ette heita, et ta ei olnud võimeline küsimustele adekvaatselt reageerima. Puudutatud isik II selgitas, et nad olid Ü.Ü töö tõttu palju koos ja suhted olid usalduslikud. Kui Ü.Ü olnuks tütar, oleks see aja jooksul kõneks tulnud.
6.T.M. esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 19. juuli 2021 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta avaldus rahuldamata või saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palub määruskaebuse esitaja jätta avaldaja kanda.
Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on perekonnaseaduse (PKS) § 94 lg 2 esmane eeldus täitmata, kuna avaldaja ema ja Ü.Ü intiimsuhete kohta andmeid pole. Ü.Ü oli 1979. a suvel 17aastane ja elas koos oma emaga. Lapse ema ja väidetava isa kooselu on üheks asjaoluks, millest järeldada intiimsuhete olemasolu. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1, lg 3 ja § 477 lg 5, lg 7 nõudeid ning on teinud lahendi erapoolikult. Kohus on eeldanud lapse põlvnemist ning asunud selle toetuseks tõendeid koguma. Kohus kuulas puudutatud isikuid teavitamata üle M.T. ja H.H., kes andsid ütlusi kuulujuttude kohta, ning jättis üle kuulamata A. J. ja E. J. (avaldaja vend ja õde) ning H. J. (avaldaja ema õde), kellel eelduslikult on rohkem teadmisi kui külarahval. Kohus ei soovinud näha fotosid Ü.Ü emast, kellega avaldaja tunnistajate väitel sarnanes. Kohus on tunnistajate ütlusi ja nende usaldusväärsust valesti hinnanud ning jätnud tähelepanuta vastuolud ütlustes. M.M. ütlustest tulenevalt on tõenäoline, et Ü.Ü ei saanud terviserikke tõttu lapsi. Avaldaja ema sai mõne aasta jooksul kolm last erinevate meestega ja elas koos neljanda mehega, kes pole väidetavalt ühegi tema lapse isa, st tal võis olla rohkelt intiimsuhteid. Seega jättis kohus kõrvale tõendid, mis põlvnemises kahtlusi tekitasid, ning võttis arvesse vaid need tõendid, mis kuulujutte kinnitasid. Avaldaja ja tema ema käitumine viitab sellele, et nad ei teadnud, kes avaldaja isa on. Avaldus esitati pärast seda, kui oli kindel, et molekulaargeneetilist ekspertiisi ei ole võimalik teha. Avaldaja vande all antud ütlused olid vastuolulised ja ebausaldusväärsed ning ka otseselt valed. Nimelt väitis avaldaja, et tema, Ü.Ü ja E.A. käisid koos teatris ning Ü.Ü nimetas avaldajat oma tütreks. E.A. (endine X) kinnitab, et sellist asja juhtunud ei ole, ka ei ole ta kunagi avaldajale öelnud, et on koos tema isaga (Ü.Ü) kuskil käinud. Määruskaebuse esitaja palub võtta E.A. selgituskiri asja juurde. Puudutatud isiku II vande all antud ütlused on asjakohased, kuna nendest tulenevalt on ebaõige avaldaja väide, et külas kõik teadsid, et avaldaja on Ü.Ü tütar. Ü.Ü oli puudutatud isikule II isa eest, nad töötasid koos, olid lähedased ja rääkisid isiklikest asjadest. Asjas ei ole tuvastatud, kas Ü. J. nimeline isik on olemas või mitte. Avaldaja ei ole väitnud, et nimi Ü. J. on kantud sünnitunnistusele Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 60 alusel.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7.A.K. vaidleb määruskaebustele vastu ning palub jätta need läbi vaatamata, kuna puudutatud isikutel ei ole TsMS § 583 järgi kaebeõigust, või rahuldamata ja määruskaebemenetluse menetluskulud puudutatud isikute kanda. Vastuväidete kohaselt ei tulene kaebustest, milliste hagita menetluse reeglite õigemini järgimine viinuks kohtu teistsuguste järeldusteni. M.T. ärakuulamist väljaspool kohtu ruume ei saa pidada rikkumiseks. Ü.Ü ema fotod saanuks puudutatud isikud ise esitada. Avaldaja emal puudus vajadus jutte Ü.Ü välja mõelda, sest ta pole üheltki oma lapse isalt midagi nõudnud. Puudutatud isik I kinnitas telefonikõnes avaldaja esindajale, et pärandi jagamise osas on venna elukaaslase nõuded suured. On eluliselt usutav, et nende nõuete täitmine on M.M. pannud asju teistmoodi rääkima kui algselt. Sellele viitab ka asjaolu, et M.M.le tutvustasid asja materjale kaebajad ning puudutatud isiku II kaebusele on lisatud M.M. tütre E.A. e-kiri. Avaldaja palub e-kirja asja juurde mitte võtta. Tegemist ei ole dokumentaalse tõendiga, vaid isiku e-kirja teel antud ütlustega. Enne, kui kohtult palutakse tõendite kogumist, tuleb näidata, mida on ise tehtud tõendi saamiseks. Seetõttu võttis avaldaja esindaja ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumiga, et küsida materjali DNA prooviks. Kliinikumi administraator kinnitas telefonis, et olemas on
veresoonkonna andmed, kuna Ü.Ü käis seoses veresoonkonna plastikaga arsti vastuvõtul. Avaldaja esindaja taotles andmete väljastamist, kuid sai üllatuslikult vastuse, et andmeid ei ole. Juhul kui kohus leiab, et asja peaks veel uurima, palub avaldaja Tartu Ülikooli Kliinikumist uurida, kas tema ema lahkamisandmed on alles ja kas nendest saaks infot DNA võrdluse jaoks. Samuti pärida meditsiiniasutustest Ü.Ü terviseandmeid ja Ü.Ü andmeid geenivaramust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19.07.2021 määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.
9.Ringkonnakohus märgib kõigepealt vastuseks avaldaja seisukohale vastuses määruskaebustele, et puudutatud isikutel on asjas TsMS § 660 lg 3 alusel kaebeõigus, kuna määrus puudutab nende õigusi – juhul kui kohus tuvastab, et Ü.Ü on avaldaja isa, siis puudutatud isikud Ü.Ü teise järjekorra seadusjärgsete pärijatena pärijateks ei ole.
10.Ringkonnakohtu arvates on maakohus rikkunud kohustust rakendada hagita asjas uurimispõhimõtet, st selgitada välja ja koguda vajalikud tõendid (TsMS § 5 lg 3; § 477 lg-d 5, 7). Riigkohus on selgitanud (RKTKo 06.11.2013, 3-2-1-119-13, p 15), et asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Maakohus on jätnud ammendavalt välja selgitamata võimalused teha avaldaja põlvnemine Ü.Ü kindlaks DNA ekspertiisiga. Avaldaja on vastuses määruskaebustele teatanud, et avaldaja ema oli enne surma ravil Tartu Ülikooli Kliinikumis ja läbi viidi ka lahkamine, ning on esitanud taotluse uurida Tartu Ülikooli Kliinikumist, kas avaldaja ema lahkamisandmed on säilitatud ja kas nendest saaks sobiva info DNA võrdluse jaoks. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Uusi asjaolusid ja tõendeid saab menetluses esitada ka vastaspool. Ringkonnakohus tegi taotluse lahendamisel päringud SA-le Tartu Ülikooli Kliinikum ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile (EKEI) ning selgitas välja järgmist. SA Tartu Ülikooli Kliinikum patoloogiateenistuse valduses on sobiv materjal avaldaja ema (S.J.) DNA profiili määramiseks. EKEI vastuse kohaselt: kui on olemas avaldaja ema (B) proov, avaldaja (A) proov, Ü.Ü õe (C) proov ja Ü.Ü teise õe lapse (D) proov, on võimalik proovida vastata küsimusele: Kas A (kelle bioloogiline ema on B) bioloogiline isa saab olla isik, kes on C vend ja D onu? Arvestades eeltoodut, leidis ringkonnakohus, et määruskaebuste lahendamiseks tuleb avaldaja taotletud ekspertiis läbi viia. Tartu Ringkonnakohtu 21.10.2021 määruse alusel teostas EKEI DNA ekspertiisi, mille kohta koostatud 01.12.2021 ekspertiisiakti nr 21E-GE0992 võtab ringkonnakohus täiendavalt asja materjalide juurde. 01.12.2021 ekspertiisiaktis nr 21E-GE0992 jõudis kohtuekspert Kadri Tähnas järeldusele, et isiku, kes on L.L. vend ja T.M. onu, isadus avaldaja suhtes ei ole välistatud; analüüsitud isikute DNA-profiilide võrdlemisel saadud sugulusindeks on 5,0·104; isik, kes on L.L. vend ja T.M. onu, saab 99,998% tõenäosusega olla avaldaja bioloogiline isa. Riigikohus on selgitanud ka seda, et kuigi molekulaargeneetiline uuring võimaldab selgitada suhteliselt täpselt, kui suure tõenäosusega võib mees olla lapse isa, tuleb kohtul teha otsus kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates (eelviidatud otsuse p 17).
Maakohus on määruses põhjalikult hinnanud tõendeid, s.o tunnistajate ütlusi ja menetlusosaliste vande all antud seletusi, avaldaja sünnitunnistuse isa nime kannet ning 01.02.2021 DNA ekspertiisi akti, millega on kindlaks tehtud, et avaldaja ei põlvne oma ema kauaaegsest elukaaslasest P.P.st. Ringkonnakohus leiab, et arvestades 01.12.2021 ekspertiisiaktiga nr 21E-GE0992 tuvastatut, et isik, kes on L.L. vend ja T.M. onu, saab ülisuure (99,998%) tõenäosusega olla avaldaja bioloogiline isa, kogumis asjaoludega, et avaldaja sünnitunnistusele on avaldaja ema ütluste alusel märgitud isa nimi X., samas 01.02.2021 DNA ekspertiisi aktiga on kindlaks tehtud, et avaldaja ei põlvne oma ema kauaaegsest elukaaslasest P.P., ning ka tunnistajate ütlusi, on usaldusväärselt tõendatud, et avaldaja põlvneb Ü.Ü. Asjaolud, et tunnistajad kirjeldasid valdavalt S.J. või Ü.Ü poolt neile avaldatut ning tunnistajate ütlustes esinesid aastatetaguseid vestlusi ja sündmusi meenutades teatud vastuolud detailides, ei anna ringkonnakohtu hinnangul 01.12.2021 ekspertiisiaktiga nr 21E-GE0992 tuvastatut arvestades alust jätta avaldus rahuldamata. Selleks ei anna alust ka puudutatud isiku II määruskaebusele lisatud E.A. selgituskiri. Seega ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
11.Menetluskulude jaotus Maakohus mõistis tuginedes TsMS § 172 lg-le 1 avaldajalt riigi kasuks välja M.M. tunnistajatasu 27,84 eurot ja jättis muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuivõrd avaldaja ei ole maakohtu määrust vaidlustanud, ei kuulu rahuldamisele avaldaja taotlus jätta maakohtu menetluskulud puudutatud isikute kanda. Ringkonnakohus ei nõustu ka T.M. seisukohaga, et kõik menetluskulud tuleks jätta TsMS § 164 lg11 alusel avaldaja kui Ü.Ü pärija kanda, ega L.L. seisukohaga, et õiglane oleks jätta kõik menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on selgitanud (RKTKm 07.10.2020, 2-18-11359, p 14), et TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmise, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu menetluskulude jaotus jätta muutmata ja kuivõrd määruskaebused jäävad rahuldamata, siis avaldaja menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isikute kanda võrdsetes osades ning puudutatud isikute menetluskulud nende endi kanda.
12.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks avaldaja menetluskulude rahalise suuruse. Avaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldajale osutatud õigusteenust määruskaebemenetluses kokku 8 h 15 minutit (sh määruskaebustega tutvumine, tunnistajate ütluste läbivaatamine ja määruskaebustele vastuse koostamine, menetluskulude nimekirja ja selgituse koostamine ning esitamine) tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. TsMS § 175 lg 1 järgi hüvitatakse lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Avaldaja lepingulise esindaja tunnihind on põhjendatud, kuna see ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Tasumäärale ei ole vastuväiteid ka puudutatud isikutel.
Arvestades aga, et tsiviilasi ei olnud õiguslikult keerukas, asjaolud, millele määruskaebustes tugineti, olid avaldaja esindajale maakohtu menetlusest teada, vastus määruskaebustele sisaldab sisulisi põhjendusi ca 2,5 lehel, lisaks oli asja lahendamisel eelkõige oluline täiendavalt läbi viidud ekspertiis, mille tegemist võinuks avaldaja vaatamata kohtu uurimiskohustusele taotleda juba maakohtu menetluses (sellise ekspertiisi võimalikkus oli avaldajale avalduse esitamisel teada – tl 17 pöördel), leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on toimingud kokku 4 tunni ulatuses, s.o 480 eurot (4 tundi × 100 eurot + käibemaks; avaldaja on kinnitanud, et tal puudub võimalus käibemaksu tagasi arvestada). Põhjendatud menetluskulu määruskaebemenetluses on ka avaldaja tasutud DNA ekspertiisi tasu 228 eurot. Seega tuleb puudutatud isikutel hüvitada avaldajale ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud kokku 708 eurot, millest L.L.lt tuleb välja mõista 354 eurot ja T.M. 354 eurot. Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel puudutatud isikutelt avaldaja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.