1.Jätta Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2020. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(5)
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M.O. (hageja) esitas 9. jaanuar 2020 Tartu Maakohtule I.O. (kostja) vastu hagi poolte abielu lahutamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja alates 11. oktoobrist 2019 abielus (abielu tõend nr XXXXXXXXXXXX) kostjaga, kes viibib Tartu Vanglas. Ühisvara pooltel puudub.
2.Maakohtu 20. jaanuari 2020. a istungil vaidles kostja hagile vastu. Kostja avaldas, et ta ei soovi abielu lahutamist. Kostja arvates on võimalik abielulised suhted taastada. Ta käib psühholoogi juures. Kostja soovis leppimiseks aega.
3.Hageja avaldas kohtuistungil, et abieluliste suhete taastamine ei ole võimalik. Hageja soovib lahutada, sest kostja kasutas vägivalda tema ja laste suhtes ning kostja suhtes toimub kriminaalmenetlus. Hageja kinnitas, et ta kardab kostjat ning ühise kooselu taastamine ei ole tõenäoline.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2020. a otsusega hagi ning lahutas hageja ja kostja abielu, mis on registreeritud XXXXXXXXX X Vallavalitsuses. Hageja perekonnanimi on pärast lahutust S.. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Perekonnaseaduse (PKS) § 67 lõike 1 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse abielusuhete lõppemist, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Vaidlust ei ole selles, et poolte abielu sõlmiti XXXXXXXXX. Hageja on kohtuistungil leidnud, et kooselu ei ole enam võimalik taastada.
2(5)
Kohus leidis, et poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ning PKS § 67 eeldused abielu lahutamiseks on täidetud. Seoses kostja taotlusega anda pooltele aeg leppimiseks, märkis kohus, et ei pea seda praeguses asjas võimalikuks. Kohtule teadaolevalt toimub kostja suhtes kriminaalmenetlus kahtlustuses oma abikaasa (hageja) ning alaealiste laste suhtes vägivalla kasutamises. Kostja on võetud kohtueelses menetluses vahi alla. Hageja seisukoht, et ta kardab oma abikaasat ning ei soovi temaga enam suhelda, on usutav, ning kohus ei asu sellises olukorras pooli lepitama. Kohus märkis ka, et Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli Konventsiooni) art-st 48 tulenevalt ei ole lubatud lähisuhtevägivalla puhul kohustuslik alternatiivne vaidluste lahendamine, sealhulgas vahendamine ja lepitus. Pooltel on üks ühine laps, kes jääb hageja kinnitusel elama tema juurde. Võimaliku ühisvara osas selgitas kohus, et pooltel on võimalik pöörduda kohtusse pärast abielu lõppemist, kui nad pole selleks ajaks kokkuleppele jõudnud. Hageja soovib pärast lahutust kanda oma endist perekonnanime S.. Kohus rahuldas taotluse nimeseaduse § 11 lg 1 ning lg 2 p 2 alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel jättis kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub 16. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt sai kostja hagiavalduse kätte alles pärast 20. jaanuari 2020. a kohtuistungit. Kostjal puudus võimalus kohtuistungiks valmistuda ning oma vastuväiteid põhjendada. Kostja väitel on kohus abielu lahutamisega kiirustanud. Kohtu seisukoht, et poolte abielu on pöördumatult lõppenud, on ennatlik. Kostja soovib hagejaga leppida.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Hageja on seisukohal, et abielu jätkamine ei ole mingil juhul võimalik. Abielu lõppemise aluseks oli kostja poolne füüsiline vägivald nii oma abikaasa kui ka kahe lapse vastu. Vägivalla intsident toimus kuus kuud tagasi ning selle aja jooksul pole hageja seisukoht abielu lahutamise osas muutunud. Kuus kuud on piisavalt pikk aeg, et veenduda selles, et abielu on püsivalt lõppenud. Hageja ei ole nõus riskima enda ja oma laste elu ning turvalisusega. Kostja ei ole hageja laste bioloogiline isa. See on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-20-3143. Hageja on seisukohal, et toimunud perevägivalla tõttu ei ole poolte lepitamine võimalik.
3(5)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta sai hagiavalduse kätte alles pärast
20.jaanuari 2020. a kohtuistungit ning tal ei olnud võimalik hagiavaldusega tutvuda ega kohtuistungiks valmistuda. TsMS § 393 lg 1 järgi teatab kohus pärast hagiavalduse menetlusse võtmist sellest viivitamata menetlusosalistele ning toimetab hagiavalduse ärakirja koos lisadega ja asja menetlusse võtmise määrusega kostjale ja kolmandale isikule kätte. Hagi menetlusse võtmisest teatamisel teeb kohus kostjale teatavaks TsMS § 393 lg-s 2 sätestatu. TsMS § 395 järgi võib kohus lubada kostjal vastata hagile suuliselt kohtuistungil, kui nii võib asja kohtu arvates ilmselt kiiremini lahendada. Kohus kohustab sel juhul kostjat hagi vastuse esitamist istungil piisava põhjalikkusega ette valmistama, määrab istungi aja ning selgitab kostjale istungil vastuse ja muude kaitsevahendite esitamata jätmise võimalikke tagajärgi. Ringkonnakohus märgib, et TsMS §-s 395 sätestatud võimaluse kasutamisel peab kohus arvestama ka TsMS §-st 397 tulenevaga, mille kohaselt peab ajavahemik hagi kostjale kättetoimetamise ja kohtuistungi toimumise vahel olema vähemalt 30 päeva. Ka käesolevas asjas on maakohus 10. jaanuaril 2020 koostatud menetlusse võtmise määruses kohustanud kostjat TsMS §-st 395 juhindudes vastama hagile suuliselt kohtuistungil (tl 6). Asja materjalide põhjal on ringkonnakohtu hinnangul ilmselt õige kostja väide, et ta sai hagiavalduse kätte alles pärast 20. jaanuari 2020. a istungit. Toimikus olevast väljastusteatest järelduvalt on nii hagi menetlusse võtmise määrus kui ka hagiavaldus ja kohtukutse kostjale kinnipidamisasutuses vangivalvuri poolt üle antud istungi toimumise päeval (tl 11). Isegi kui kostja sai dokumendid kätte varem, ei jääks hagi menetlusse võtmise (ja kättetoimetamise) ning kohtuistungi toimumise vahele TsMS §-s 397 sätestatud 30-päevast ajavahemikku. Maakohus ei ole asja materjalide põhjal otsustades ülalviidatud menetlusnorme seega järginud. Seetõttu ei pruukinud kostjal olla praegusel juhul enne 20. jaanuari 2020. a kohtuistungit võimalik hagiavaldusega tutvuda ning kohtuistungiks piisava põhjalikkusega valmistuda. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et maakohtu minetused võinuks asjas kaasa tuua ebaõige lahendi. Toimikust nähtuvalt on maakohus 20. jaanuari 2020. a istungil vaidluse eset pooltega arutanud ning kostja seisukoha hagi suhtes ära kuulanud (tl-d 14–15). Kostja ei ole istungi protokollist nähtuvalt väitnud, et tal olnuks ebapiisavalt aega istungiks valmistuda, samuti ei ole kostja taotlenud istungi edasilükkamist. Lisaks oleks ringkonnakohtul võimalik maakohtu vead apellatsioonimenetluses eelduslikult 4(5)
kõrvaldada ning kostja saaks esitada asjaolusid või tõendeid, mis jäid tal menetlusnormide rikkumise tõttu maakohtu menetluses esitamata (TsMS § 652 lg 3 p 2). Kostja ei ole aga apellatsioonkaebuses välja toonud uusi (st maakohtu menetluses esitamata) asjaolusid, samuti ei nähtu kaebusest, et kostja sooviks esitada apellatsioonimenetluses tõendeid.
8.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks maakohus ennatlikult leidnud, et hageja ja kostja abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ning et maakohus oleks pidanud menetlusosalistele andma tähtaja leppimiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud PKS § 67 lg-t 3. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 67 lg 3 teises lauses nimetatud leppimisaja andmine on kohtu seadusest tulenev õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Alust sekkumiseks ei ole ka praegusel juhul. Samuti on maakohus otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea poolte lepitamist käesolevas asjas võimalikuks. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et poolte abielulisi suhteid on võimalik taastada ning abielu jätkata. Hageja on välja toonud, et kostja on kasutanud hageja ja tema alaealiste laste suhtes vägivalda. Kostja ei ole hageja väiteid vägivalla kasutamise kohta vaidlustanud, seda ei ole kostja teinud ka apellatsioonkaebuses. Hageja on menetluses korduvalt avaldanud, et ta kardab enda ja laste tervise pärast ning ta ei soovi leppimise aega. Ka vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et kuna vägivallaintsident leidis aset kuus kuud tagasi, siis on hagejal olnud piisavalt aega, et veenduda, et ta ei soovi kostjaga leppida. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte abielu lahutamiseks esinevad PKS § 67 lg-s 1 toodud alused.
9.Kuivõrd praegusel juhul on tegemist abielu lahutamise hagiga, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Hageja on 25. mail 2020 esitatud menetlusdokumendis ka kinnitanud, et ta menetluskulude hüvitamist kostja poolt ei soovi. Esitatud menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.