Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler
Otsuse teatavaks tegemise aeg
8. mai 2020, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-19589
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Eve Selberg Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebuses esitatud taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 6. veebruari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-19589 ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.XX (hageja) esitas 30. detsembril 2018 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks. Hageja palus jagada poolte ühisvara hulka kuuluvad Tallinnas LLL (registriosa nr LLLLLLLLLL, korter I) ja FFF (registriosa nr FFFFFFFF, korter II) korterid selliselt, et need jäävad kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale enamsaadu arvel hüvitis 65 329,07 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hüvitise arvutuskäik on järgmine – kahe korteri turuväärtus (66 000 eurot ja 77 000 eurot), millest maha arvestada ühine laenukohustus 12 341,85 eurot ja 130 658,15 eurost pool on 65 329,07 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 18. veebruaril 1984 ja lahutati 27. detsembril 2017. Abielusuhted lõppesid 2005. aastal. Kostja omandas korteri I 4. veebruari 1999. a müügilepinguga vallasasjana 193 108 krooni eest ja see kanti kinnistusraamatusse 4. novembril 2003. Korteri II erastas kostja vallasasjana 19. aprilli 1995. a müügilepinguga ja see kanti kinnistusraamatusse 1. aprillil 2003. Enne korteriomandite teket kuulusid korterid vallasasjadena poolte ühisomandisse. Kostja emalt 20. jaanuaril 1999 saadud rahast kasutati korteri I ostmiseks 193 108 krooni, s.o 12 341,85 eurot. Hageja ei teadnud, et see summa anti kostjale laenuna. Korter I vajas hooldusremonti ja selle tegi suuremas osa hageja. Hageja ei teadnud, et 4. aprillil 2001 saadi kostja emalt raha. Kostja ei ole tõendanud, et tema vanemad andsid talle kingitusena korteri II erastamiseks nõusoleku. Väidetava kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 järgi oleks selline leping pidanud olema sõlmitud notariaalselt. Kostja ei ole tõendanud, et omandas korteri II talle ja tema emale kuuluvate erastamisväärtpaberite (EVP) eest. Samuti ei anna see alust kõrvale kalduda osade võrdsusest, sest erastamine toimus sümboolse hinna eest (8190 krooni) ja ühe EVP-krooni turuhind oli ca 40 senti. Hageja Venemaal päritud korter ei kuulu ühisvara koosseisu. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb ühisvara jagamisel kalduda poolte osade võrdsusest kõrvale ja jätta kogu vara kostja ainuomandisse hagejale hüvitist maksmata. Korter I osteti, remonditi ja sisustati kostja emalt laenatud raha eest. Laenulepingute alusel saadud raha kasutati perekonna ühistes huvides. Seega jagamisele kuulub mitte ainult korter, vaid ka korteri ostmiseks võetud laenukohustused. Kostja ema laenas 20. jaanuaril 1999 kostjale 20 000 USD korteri I ostmiseks ning selle remontimiseks ja sisustamiseks intressimääraga 1 % kuus (laenuleping I). 4. aprillil 2001 andis kostja ema kostjale laenu 150 000 krooni korteris I remondi lõpule viimiseks, mööbli ostmiseks ja sõiduauto ostmiseks intressimääraga 8 % aastas (laenuleping II). Kuna kostja ülalpidamisele jäi poolte ühine laps, ei olnud kostjal võimalik laenulepingustest tulenevaid kohustusi täita. Tsiviilasjas nr 2-05-22004 kinnitati 2. märtsi 2006. a määrusega kompromiss, mille kohaselt kostja kohustub oma emale tasuma 545 667 krooni. Tegemist on poolte ühise kohustusega. 1. juunil 2017 sõlmisid kostja ema ja kostja kinkelepingu, mille kohaselt kostja ema kinkis laenulepingutest ja kompromissist tulenevad nõuded kostjale. Nõuete suuruseks määrati kinkelepingus kokku 70 446 eurot (p-d 5, 7 ja 8). Juhuks kui kohus peaks leidma, et hagejal on rahaline nõue kostja vastu, tasaarvestab kostja selle kattuvas ulatuses kinkelepinguga omandatud nõudega ning laenulepingutelt arvestatud intressinõudega 20 000 USD ja 150 000 krooni. Korteri II valdajad olid kostja vanemad, kes olid selle erastamise õigustatud subjektid. Kingitusena andsid kostja vanemad nõusoleku korteri erastamiseks kostjale. Korteri II ostuhind tasuti suuremas osas kostja ja väiksemas osas kostja ema EVP-dega. Seega on korter II omandatud kostja lahusvara arvel. 2 (10)
Kostjal on õigus nõuda ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist. Hageja ei osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 6. veebruari 2020. a otsusega hagi. Maakohus lõpetas poolte ühisomandi korteritele ja jättis need kostja ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale 65 329,07 eurot ning kohustas hagejat andma tahteavaldused kinnistusraamatus korteriomandite omanikukannete muutmiseks. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte abielu sõlmiti 18. veebruaril 1984 ja lahutati
27.detsembril 2017. Seda arvestades tuleb ühisvara jagamisel kohaldada alates 1. juulist 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) sätteid. Kostja omandas korteri I 4. veebruari 1999. a müügilepinguga 193 108 krooni eest ja see kanti kinnistusraamatusse 4. novembril 2003. Korteri II omandas kostja 19. aprilli 1995. a müügilepinguga 8190 EVP eest ja see kanti kinnistusraamatusse 1. aprillil 2003. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS1995 § 14 lg 1 järgi on abielu ajal omandatud korteriomandid abikaasade ühisvaraks. Hageja Venemaal päritud korter ei ole poolte ühisvara (PKS1995 § 15 lg 1 ja PKS § 27 lg 2). Hageja palus jätta korteri I väärtusega 77 000 eurot ja korteri II väärtusega 66 000 eurot kostja ainuomandisse ning välja mõista kostjalt hüvitis ühisvara jagamisel enamsaadu arvel 65 329,07 eurot. Pooled eksperdiarvamusega tuvastatud korteriomandite turuväärtusele vastu ei vaielnud. Samuti ei ole kostja vastu vaielnud, et korteriomandid jäävad tema omandisse. Vaidlus on selle üle, kas laenulepingutest ja kompromissist tulenevad kohustused tuleb lugeda poolte ühisvara hulka. Maakohtu arvates ei tõendanud kostja asjaolusid, mis annaksid aluse ühisvara jagamisel kõrvale kalduda osade võrdsusest (PKS1995 § 19 lg 2 p-d 2 ja 3). Kostja ei tõendanud, et ta tegi korterile I kulutusi oma lahusvara arvel. Kostja esitatud laenulepingutest ei nähtu, et hageja oleks nende sõlmimisest teadlik olnud. Hageja nõustus arvestama laenulepingu I alusel saadud 12 341,85 eurot ühiseks laenukohustuseks. Kostja väitel võttis ta laenulepingu II alusel laenu 150 000 krooni korteri I ostmiseks, remontimiseks, sisustamiseks ja sõiduki ostmiseks. Maakohus leidis, et korteri I ostuhind oli enne laenu võtmist juba tasutud. Sõiduki jagamiseks ei ole praeguses menetluses nõuet esitatud. Kostja väitel saadi laenu sularahas, mistõttu on hagejal keeruline tõendada laenu mittesaamist. Hageja kinnitas, et laenulepingu II alusel raha laenamiseks puudus vajadus ja seda ei võetud perekonna huvides. Arvestades, et pooltel oli ühine majapidamine, on usutav, et mõlemad abikaasad panustasid oma sissetulekuga ja tööga ühise kodu heaks. Hageja on tõendanud töötasu saamist pangakonto väljavõtetega. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud korteri II omandamist lahusvara arvel. Korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isikud, kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Asjas ei ole esitatud kinkelepingut, millega kostja vanemad väidetavalt kinkisid kostjale nõusoleku korteri II erastamiseks kostja nimele. Olenemata konkreetsest EVP kursist ei ole kahtlust selles, et korteri eest tasutud 8190 EVP väärtus ületas 50 krooni. TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Seetõttu on põhjendatud järeldada, et kostja vanemad ja kostja kasutasid eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p-s 1 sätestatud õigust määrata eluruumi erastamise õigustatud subjekt. On üldteada asjaolu, et korterite erastamine toimus sümboolse hinna eest. Kostja ei ole tõendanud, et korteri II erastamiseks kasutatud EVP-d olid kostja lahusvara või kostja ema omad. Kohtupraktikas on leitud, et osade võrdsusest ei võimalda kõrvale kalduda asjaolu, et korteri erastamiseks kasutati ühe abikaasa EVP-sid. Poolte abielu jooksul omandatud EVP-d tuleb lugeda PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks. Kostja väide, et hageja ei ole kunagi kandnud korteriga II seotud kulusid, ei ole tõendatud ega asjakohane. Kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta PKS § 34 lg 2 kohaselt nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Vastavat nõuet ei ole menetluses esitatud.
3 (10)
Maakohtu hinnangul on kostja avaldus hageja ühisvara jagamisel esitatud hüvitise nõude kattuvas ulatuses tasaarvestamiseks põhjendamatu. Kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 alusel maksma panna. Tsiviilasjas nr 2-05-22004 on kinnitatud kostja ja BB kompromiss, mille kohaselt kostja maksab BB-le kahe kuu jooksul arvates kompromissi kinnitava määruse jõustumisest 545 667 krooni. Hageja ei olnud kaasatud kohtumenetlusse. BB kinkis nõudeõiguse 70 446 euro saamiseks kostjale. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et poolte abielusuhted lõppesid 2005. aasta lõpus. Seega olid kostjal oma emaga kokkulepped, millest hageja midagi ei teadnud. Kostja ei ole tõendanud laenulepingutest saadud raha kasutamist perekonna huvides. Hageja nõustus, et kostja emalt saadi 14 000 USD korteri I ostmiseks ja selle kohustusega saab ühisvara jagamisel arvestada. Kostjal ei ole hageja vastu laenulepingutest ega kompromissist tulenevat nõudeõigust. Lisaks tuvastas maakohus, et kostja kompromissist tulenev nõue on aegunud. Kompromissi kohaselt tuli maksta 545 667 krooni BB-le kahe kuu jooksul arvates kompromissi kinnitava määruse jõustumisest. Kompromiss jõustus 25. aprillil 2006. Seda arvestades muutus nõue sissenõutavaks 27. juunil 2006. Kostja kinnitas, et ei ole kompromissi täitnud. Tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 157 lg 1 kohaselt oli nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Samuti on aegunud viivisenõuded. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et ühisvara tuleb jagada poolte vahel võrdselt, sest menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mille tõttu tuleks kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja enam saadud vara eest hüvitise 65 329,07 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 3 ja 4) ja saata tühistatud osas asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hüvitis välja mõistmata, alternatiivselt välja mõista hüvitis kohtu äranägemisel. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mistõttu tuleb asjas tõendeid koguda ja tunnistajaid üle kuulata. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus leidis üllatuslikult ja ekslikult, et kinkelepingu puudumise tõttu on põhjus eeldada, et kostja ja tema vanemad kasutasid EES § 4 p-s 1 sätestatud õigust määrata eluruumi erastamise õigustatud subjekt. Maakohus ei selgitanud kostjale tõendamiskoormist ega andud võimalust oma väidete tõendamiseks. Pooled ei olnud korteri II üürnikeks ega kostja vanemate perekonnaliikmeteks, mistõttu nad ei olnud selle erastamise õigustatud subjektideks. Kuna seaduses ettenähtud erastamisõiguse kirjalikku kokkulepet erastamise õigustatud subjekti määramiseks asjas esitatud ei ole, tuli eeldada, et kostja vanemad ei ole korteri II erastamise õigustatud subjekti määranud. Kostja vanemad kinkisid kostjale rahaliselt hinnatava korteri erastamise õiguse, mille väärtus ei ületanud 50 rubla. Hageja väited, et kostja vanemad loobusid erastamise eesõigusest poolte kasuks on tõendamata. Selles osas tuleb kostja vanemad tunnistajatena üle kuulata. Hageja ei osalenud korteri II omandamisel piisvalt, sest eelistas oma vanemate Venemaal asuva korteri pärida. Maakohus on selle asjaolu tähelepanuta jätnud. Maakohus leidis põhjendamatult, et asjas ei ole tõendatud korteri II omandamist kostja EVPde eest. Kostja soovib selle asjaolu tõendamiseks esitada tõendeid, et tal oli enne abielu sõlmimist staaži 18 tööaastat ning ta kasutas nende eest saadud EVP-sid korteri II ostmiseks. Maakohus ei selgitanud tõendamiskoormist ega tõendite esitamise vajadust. Vastavalt kohtumenetluse parima parktika edendamise suunistele esitavad pooled menetlusdokumente üksnes kohtu
4 (10)
nõudmisel. Kostjale ei olnud selge, kuidas kohus olukorda näeb, millised asjaolud on kohtu arvates olulised ja kuidas tõendamiskoormis kohtu arvates jaguneb. Maakohus leidis pooltest erinevalt, et laenulepingute alusel saadud raha kasutamist perekonna huvides ei ole tõendatud. Maakohus ei selgitanud kostjale, et ta pidi tõendama laenuraha kasutamist perekonna huvides. Vaidlust ei olnud, et laenulepingu I alusel saadust kasutati vähemalt 14 000 USD korteri I ostmiseks. Asjaolu, et kostja ema seda raha tagasi ei nõudnud, ei oma asjas tähtsus. Maakohus leidis PKS1995 § 19 lg 2 p-te 2 ja 3 valesti kohaldades, et asjas ei ole tõendatud kostja poolt korterile I kulutuste tegemine lahusvara arvel. Kuna korter I osteti kostja emalt saadud raha eest ja kostja ema vastav nõudeõigus läks tervikuna üle kostjale, siis moodustab see tema lahusvara. Maakohus leidis valesti, et kompromissist tulenev nõue oli kinkelepingu sõlmimise ajaks aegunud. Kompromissi sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi aegub nõue 30 aasta möödumisel. Kohtupraktikas on leitud, et 2002. a seadusemuudatusest tulenevalt hakkas enne
1.märtsi 2011 aegumata nõuetele 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. Kuna kompromiss ei olnud 1. märtsi 2011. a seisuga aegunud, aegub see alles 1. märtsil 2021. Maakohus arvestas hüvitise summa valesti. Arvestades, et kogu laenulepingu I alusel saadud raha kasutati perekonna huvides, oli poolte solidaarkohustus 6. veebruari 2020. a seisuga 60 000 eurot. Seega ainuüksi hageja poolt omaks võetud ja kostja poolt tõendatud asjaolude põhjal ei saanud hageja kasuks välja mõistetav hüvitis ületada 41 500 eurot (143 000-60 000 : 2). Maakohus ei selgitanud välja, kas kostja on valmis korteriomandite tema ainuomandisse jätmisel maksma hüvitist. Hagis hüvitise suurust märgitud ei olnud. Lisaks jättis maakohus kostjale selgitamata, et kinnistusraamatus omanikukannete muutmiseks tuleb kostjal esitada (vastu)hagi. Maakohus tuvastas valesti, et poolte abielusuhted lõppesid 2005. aastal ning jättis põhjendamatult kostja tasaarvestusavaldusega arvestamata. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, sest ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väidetega osaliselt. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus eelmenetluse ülesandeid abikaasade osade võrdsuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel (TsMS § 392). Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Praeguses asjas ei ole pooltel olnud vaidlust õigussuhte kvalifikatsiooni üle (ühisvara jagamine). Lisaks tuleb arvestada, et pooli on menetluses esindanud vandeadvokaadid. Seega oli kostja kohustuseks tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid oma väidete tõendamiseks.
8.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hüvitise väljamõistmise ja hüvitise suuruse osas (vt apellatsioonkaebuse p 4.2; tl 135). Kostja oli nõus ühisomandi lõpetama selliselt, et korterid jäävad tema ainuomandisse ilma hagejale rahalist hüvitist maksmata (vt kostja 18. märtsi 2019. a vastus hagile; tl-d 35-36). Vaatamata sellele mõistis 5 (10)
maakohus kostjalt hageja kasuks välja ühisvara arvelt hüvitise 65 329,07 eurot. Kostja täpsustas apellatsiooniastmes, et ta on nõus hagejale maksma hüvitist kuni 15 000 eurot (tl 151).
8.1.Kolleegiumi hinnangul seisnes maakohtu oluline eelmenetluse ülesande rikkumine selles, et maakohus ei selgitanud välja, millises suuruses hüvitist on kostja nõus hagejale korterite ainuomandisse jätmisel maksma. Seejärel tulnuks maakohtul pooltele selgitada, et hageja taotletud viis ühisvara esemete jagamiseks ei sobi juhul, kui ühisomandi lõpetamisel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis üle kostja poolt nimetatud summa. Maakohus ei selgitanud pooltele hageja poolt taotletud jagamise viisi sobimatust ega andnud võimalust tugineda lisaks ka muudele viisidele.
8.2.Kolleegium leiab, et maakohus jättis selgitamiskohustuse rikkumise tõttu pooled ilma võimalusest taotleda alternatiivselt kõiki sobivaid kaasomandi lõpetamise viise, mis asjaolusid arvestades võiksid kõne alla tulla, et kohus saaks valida viisi, mis vastab kõige paremini ühisomanike huvidele. Maakohus ei saanud ühisomandit hageja taotletud viisil lõpetada, sest kostja ei olnud valmis ega võimeline maksma hagejale rahalist hüvitist 65 329,07 eurot. Kolleegium selgitab, et ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toimub kaasomandis oleva asja jagamine asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 alusel selle sätte sõnastuse kohaselt hageja nõudel ja TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire, siis ei ole kohtul õigust otsustada kaasomandis oleva asja jagamist muul viisil, kui hageja on seda taotlenud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05, p 8). Samuti ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-14-17, p-d 23, 25).
9.Teine oluline maakohtu menetlusõiguse normi rikkumine seisnes selles, et maakohus ületas nõude piire ning tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud, s.o kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste andmine. Kohus menetleb TsMS § 4 lg 1 järgi tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Hagimenetluses määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus ei või TsMS § 439 järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuigi ühisomandi lõpetamisel kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalike tahteavalduste ja vastastikuste nõuete täitmise sidumise kohta selgituste andmata jätmine ei tähenda selgitamiskohustuse olulist rikkumist, siis olukorras, kus kostja sellise taotluse hagiavalduse vastuses esitas, tulnuks maakohtul TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi juba eelmenetluses juhtida kostja tähelepanu asjaolule, et kohus seda nõuet ei menetle ning selle lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Maakohtul tulnuks määrata kostjale tähtaeg vastuhagi esitamiseks (TsMS § 329 lg 4). Vajaduse korral on võimalik nõuda tahteavalduste asendamist eraldi menetluses (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 12). Kolleegium märgib, et kinnistusraamatu kande parandamisel tuleb arvestada, et nt kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kostja ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et kostja kohta tuleks pärast sellise otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (vt Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-82-15, p-d 22.1-22.2).
10.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle: •
Pooled sõlmisid abielu 18. veebruaril 1984 ja see lahutati 27. detsembril 2017 (tl-d 67); 6 (10)
•
4.veebruaril 1999 sõlmis kostja korteri I notariaalselt tõestatud ostu-müügi lepingu ostuhinnaga 193 108 krooni (14 000 USD) (tl-d 19-20). Korter I kanti 4. novembril 2003. a kinnistusraamatusse kostja nimele (tl 8);
• •
Korteri I ostuks saadud 14 000 USD on saadud kostja emalt;
19.aprillil 1995 sõlmis kostja korteri II ostu-müügi lepingu (tl 38). Korteri II eest tasuti EVP-kroonide eest rahalise väärtusega 8190 krooni. Korter II kanti 1. aprillil 2003. a kinnistusraamatusse kostja nimele (tl 9);
•
Korteri I väärtus oli 7. novembri 2019 seisuga 77 000 eurot ja korteri II väärtus oli 19. november 2019 seisuga 66 000 eurot (tl-d 84-97, 98-110). Praeguses asjas ei ole pooled väitnud, et vaidlusalune ühisvara soetati enne 1. jaanuari 1995. Ühisvara ei ole pooled pärast abielu lahutamist jaganud. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 1. juulit 2010 perekonnaseadus (PKS1995) ja pärast seda perekonnaseadus (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS 1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (PKS § 211 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1) (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS. Ühisvara jagamise nõude aluseks on PKS § 37 lg 1 teine lause. Ühisvara (sh õiguste) jagamisele (eelduslikult võrdsetes osades) kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, AÕS § 70 lg 7, § 77 lg-d 1 ja 2).
11.Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti kostja väiteid hinnanud PKS1995 § 19 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010, siis tuleb arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Kostja leidis, et kui korterid on poolte ühisvara, tuleb kõrvale kalduda osade võrdsusest PKS1995 § 19 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Kostja väitis, et EVP-de tööaastad on saadud abielueelse aja eest (18. märtsi 2019. a menetlusdokumendi p-d 3.2, 9; tl 36). Hageja on sellele väitele selgesõnaliselt vastu vaielnud 3. mai 2019. a menetlusdokumendis (tl 54). Kostja väitis, et poolte kooselu lõppes 2003. aastal (18. märtsi 2019. a menetlusdokumendi p 5, tl 35 pöördel). Hageja on sellele väitele selgesõnaliselt vastu vaielnud 3. mai 2019. a menetlusdokumendis (tl 52 pöördel). Kostja väitis, et korteri II erastamise nõusoleku kinkisid talle tema vanemad (18. märtsi 2019. a menetlusdokumendi p 3.1; tl 35 pöördel). Hageja on sellele väitele selgesõnaliselt vastu vaielnud 3. mai 2019. a menetlusdokumendis (tl 51 pöördel). TsMS § 230 lg 1 üldreegli kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendamiseks peab pool kohtule esitama teabe vormis, mis vastab mõnele TsMS § 229 lg-s 2 sätestatud tõendi liigile.
11.1.Kostja tugines PKS1995 § 19 lg 2 p-dele 2 ja 3, mistõttu tuli kostjal eeltoodud sätte kohaldamise eeldusi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada (vt otsuse p 7). Kolleegiumi hinnangul olid poolte menetlusdokumentides välja toodud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning pooled said esitada oma väiteid esitatud nõude ja väidete kohta. Maakohus määras 9. mai 2019. a e-kirjaga kostjale tähtaja hageja 3. mai 2019. a menetlusdokumendi suhtes seisukoha esitamiseks 16. maiks 2019 (tl 71). Kostja ühtegi täiendavat avaldust ega taotlust maakohtule ei esitanud.
7 (10)
Kolleegiumi hinnangul kostja teadis, millised asjaolud olid vaidlusalused ja milliseid asjaolusid pidi ta tõendama. Seega TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud eeldust praeguses asjas ei esine, sest kostja sai maakohtus taotleda tunnistajate ülekuulamist ning EVP-de erastamise ja kasutamise kohta dokumentaalsete tõendite vastuvõtmist. Kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuses esitatud tõendite kogumise taotluse rahuldamata.
11.2.Vaidlustamata asjaoludel sõlmiti poolte abielu 18. veebruaril 1984 ja see lõppes lahutusega 27. detsembril 2017. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. Apellatsiooniastmes on vaidluse all ka asjaolu, millal abikaasade abielusuhted lõppesid. Maakohus tuvastas, et abielusuhted lõppesid 2005. aasta lõpus. Kostja vaidlustas eeltoodud asjaolu, leides, et abielusuhted lõppesid 2003. aastal. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud dokumentaalsed tõendid ning kostja väited on tõendamata. Samas märgib kolleegium, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas poolte abielusuhted lõppesid 2003. aastal või 2005. aasta lõpus, sest see ei oma mõju ühisvara koosseisule.
11.3.Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled korterite kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Korterid on vallasasjadena omandatud abielu ajal. Korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Ühisvarasse kuuluv asi kuulub ka abikaasade ühisomandisse. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et korterite jagamisel ei ole põhjust kõrvale kalduda PKS1995 § 19 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi osade võrdsusest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ega korda selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Korteri II osas on põhjendatud maakohtu viide TSK § 260 lg-le 1, mille järgi pidi kinkeleping summaga üle viiesaja rubla (50 krooni) olema notariaalselt tõestatud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et korteri II ostmiseks kasutati olulises osas tema lahusvara, s.o et EVP-d olid saadud abielueelsete tööaastate eest. Seega tuleks korteri I kostja ainuomandisse jätmisel kohustada kostjat hagejale maksma hüvitist 38 500 eurot ja korteri II eest 33 000 eurot.
12.Praeguses asjas ei ole hageja nõudnud ühisvarasse kuuluvate kohustuste jagamist, kuid vastuväite ühisvaral väidetavalt lasuvate kohustuste arvestamise vajaduse kohta on esitanud kostja. Kuigi üldjuhul eeldab kostja nõuete lahendamine vastuhagi esitamist, siis olukorras, kus kostja tugineb ainult sellele, et ühisvara koosseisus on ka kohustused, võib kohustuste olemasolu mõju rahalise hüvitise määramisel hinnata ka vastuväite alusel.
12.1.Kostja esitatud asjaoludel tuleb hüvitisest maha arvestada ühisvarasse kuuluvad kohustused 70 446 eurot, mis tulenevad 20. jaanuari 1999. a ja 4. aprilli 2001. a laenulepingutest ning Harju Maakohtu 2. märtsi 2006. a määrusest tsiviilasjas nr 2-0522004 (tl-d 39, 44, 47-48). PKS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kostja väitel on ta 1. juuni 2017. a kinkelepinguga omandanud võlausaldaja nõude hageja vastu (tl-d 49 ja pöördel).
12.2.Maakohus leidis iseenesest õigesti, et PKS1995 § 20 lg 2 järgi peab varaline kohustus olema võetud perekonna huvides. Seega ei ole abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Maakohus võttis asja lahendades arvesse, et pooltel on ühine laenukohustus 14 000 USD, mille eest omandati korter I. Muus osas leidis maakohus, et kostja nõue hageja vastu on välistatud seetõttu, et kostja emalt saadud laenu ei kasutatud perekonna ühise majapidamise huvides, hagejale ei ole vastavat nõuet esitatud ning kompromissimäärusest tulenev nõue on aegunud. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus ühisvarasse kuuluva kohustuse olemasolu ja suuruse 8 (10)
kindlaks tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 442 lg 8) ja kohaldas kompromissimäärusest tulenevale nõudele vääralt aegumist. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjust hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel.
12.3.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata, kas kahe laenulepingu alusel laenatud raha kasutati faktiliselt perekonna huvides. Hageja ei vaidle, et laenulepinguga I võetud laenust kasutati 14 000 USD korteri I ostmiseks. Seega on maakohtu järeldus vastuoluline, et kostjal ei ole hageja vastu laenulepingust I tulenevat nõuet. Seejärel tuleb maakohtul hinnata, kas Harju Maakohtu 2. märtsi 2006. a määrusega kinnitatud kompromiss tsiviilasjas nr 2-05-22004 rahalise kohustuse 545 667 krooni ulatuses hõlmab mõlematest laenulepingutest tulenevaid kohustusi ning kas võlausaldaja saab pärast kompromissi sõlmimist nõuda laenulepingutelt täiendavalt intressi ja viivist (kõrvalnõuded) ulatuses, mis on märgitud nõudeõiguse kinkelepingus (tl-d 47-48, 49 ja pöördel). Kostja väitel tuleb laenulepingu I alusel arvestada laenult intressi 12 % aastas ja laenulepingust II tulenevalt laenult seadusjärgset viivist 8 % aastas. Kõrvalnõuete olemasolu ja suuruse kindlaks tegemisel tuleb maakohtul hinnata tsiviilasjas nr 2-05-22004 esitatud hagiavaldust koosmõjus VÕS § 578 lg-ga 2 (tl-d 45-46). VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja väitis, et ta ei vastuta laenukohustuse eest, sest ta ei olnud teadlik laenude võtmisest ega olnud kaasatud tsiviilasja nr 2-05-22004 menetlusse. Kohtupraktikas on leitud, et abikaasade solidaarvastutuse tekkimise eeldus on see, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea aga teine abikaasa tingimata olema teadlik võetud kohustusest (vt Riigikohtu 9. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 19 ja seal viidatud varasem praktika).
12.4.Maakohus leidis, et kompromissimäärusest tulenevad nõuded on TsÜS § 157 lg 1 järgi aegunud. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel nõude aegumise vastuväidet uuesti hinnata. Jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumise kohta märgib kolleegium järgmist. Puudub vaidlus, et kompromissilepingut kinnitav kohtumäärus jõustus 25. aprillil 2006. TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli mh jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 redaktsiooni kohaselt on see tähtaeg 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne 1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). Kui 2011. aasta 1. märtsi seisuga ei olnud jõustunud kohtulahendist tulenev vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele 1. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõppeks 1. märtsil 2021.
13.Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti võtta seisukoht hageja aegumise vastuväitele ning seejärel hinnata vajadusel ühisvarasse kuuluva kohustuse olemasolu ja suurust. Samuti peab maakohus andma pooltele võimaluse tugineda muudele ühisvara jagamise viisidele (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). Kui poolte pakutud viisid maakohtu arvates ühisomandi jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab maakohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama. Kui pooled muudele viisidele ei tugine, võib maakohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis 9 (10)
oleks sobiv. See ei võta pooltelt ära võimalust esitada uus hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil.
14.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.