Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

asjaolu, kas hagis nõutav summa on käsitatav pankrotivarana, on ebaselge, kas tegemist on pankrotivaraga seotud vaidlusega PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause tähenduses, milles haldur osaleks ise poolena. Hagejale teadaolevalt on pankrotihaldurid seisukohal, et vaidlusalust summat ei pea kojale üle kandma, kuna pankrotimenetluses ei ole kojale ülekandmise kohustust.

esitada vara pankrotivarast välistamise nõuet PankrS § 123 järgi.

Tagatisraha nõudmine 10% ulatuses müüdava vara algsest hinnast ei ole heade kommete vastane. TMS § 83 lg 1 annab enampakkumise korraldajale võimaluse tagatisraha kehtestada ja tagatisraha suurus ning selle tagastamata jätmise alus oli välja toodud enampakkumise teates, mistõttu oli hagejal võimalus otsustada, kas ta osaleb enampakkumisel või mitte. Vastuväiteid enampakkumisele (TMS § 921 järgi) ei ole hageja esitanud. TMS § 92 lg 3 sätestab, et vastuväidete esitamata jätmine võtab ära hilisema õiguse tugineda enampakkumise oluliste tingimuste rikkumistele. Tagatisraha suurust ei ole pärast enampakkumise toimumist enam võimalik vaidlustada. Tagatisraha ei ole käsitatav leppetrahvina. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Enampakkumise korraldamisel tagatisraha määramine on TMS § 83 lg 1 kohaselt kohtutäituri/pankrotihalduri kaalutlusõigus ning TMS piirab seda üksnes selliselt, et see ei või olla suurem kui 10% alghinnast. Seda määra ei ole praegusel juhul ületatud ning olukord, kus isik ise võtab vabatahtlikult endale enampakkumist võites ostukohustuse ning seda kohustust (enampakkumise järel ostuhinna tasumine seaduses sätestatud tähtaja jooksul) ei täida, ei muuda tagatisraha leppetrahviks. Ringkonnakohus leidis, et menetluskulud tuleb kindlaks määrata enne 1. jaanuari 2015 kehtinud korra järgi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

PankrS § 63 lg 1 järgset kahju hüvitamise nõuet. Enampakkumisel tasutud tagatisraha tagastamata jätmisest tuleneva alusetu rikastumise nõude lahendamisel maakohtus tuleb seaduses selge regulatsiooni puudumise tõttu KTS § 9 lg 1 esimese lause analoogilise kohaldamise abil lähtuda riigivastutuse seadusest (RVastS). Eespool toodut arvestades on hageja nõue praeguses tsiviilasjas võimalik kvalifitseerida alusetu rikastumise nõudeks RVastS § 22 tähenduses. RVastS § 22 lg 1 esimese lause järgi võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist. RVastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid, kui RVastS-s ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. Kolleegium märgib, et RVastS § 24 lg-s 1 sätestatu ei piira pankrotihalduri vastu hagi esitamist maakohtule. Eraõiguslikult tuleb esitatud hagile kohaldada VÕS § 1028 jj.

2006 kehtima hakanud redaktsioonis ei olnud diskretsiooniõigust sätestatud. Diskretsiooniõigus sätestati 1. jaanuaril 2010 jõustunud muudatustega. Asjakohase eelnõu seletuskirja (http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9-dda4dd01275a/Kohtut% C3%A4ituri%20seadus/) kohaselt: "§ 83 lõige 1 reguleerib enampakkumisel osaleda sooviva isiku tagatisraha maksmise kohustust. Kui asja alghind on kuni 100 000 krooni, siis tuleb maksta tagatisraha, mille suurus on 10% alghinnast. Kui asja alghind on üle 100 000 krooni, siis võib kohtutäitur vähendada tagatisraha ning määrata tagatisraha suuruseks 10-3% alghinnast." Kuigi algset eelnõu muudeti osaliselt parlamendimenetluse käigus ja TMS § 83 lg 1 esimene lause võeti vastu praeguseni kehtival kujul, on seletuskirjast üheselt nähtuv muudatuse eesmärk. Selleks saab pidada enampakkumise korraldajale võimaluse andmist ja samas kohustuse panemist vähendada tagatisraha oluliselt sellistel juhtudel, mil müügihind on väga kõrge. Kolleegium peab seda põhjendatud eesmärgiks, tagamaks mh võimalust osaleda enampakkumisel ka isikutel, kes soovivad eseme osta nagunii laenuga ning soovivad seetõttu enampakkumisel osaleda väiksemat tagatisraha makstes.

korraldust selle toimumise päeval (elektroonilise enampakkumise korral toimumise päevadel), mitte aga eelnevaid toiminguid, sh tagatisraha määramist. Veel olulisem on asjaolu, et tagatisraha tasuda otsustanud hageja õigusi enne enampakkumise nurjumist ei rikutud. Hagejal ei olnud tagatisraha tasudes alust eeldada, et tal ei ole võimalik enampakutavat vara osta. Seega ei olnud tal ka põhjust vastuväidet esitada. Teistsugune võinuks hageja õiguste rikkumisega olukord olla siis, kui hagejat ei oleks lubatud enampakkumisel osaleda tagatisraha maksmata jätmise tõttu. Kolleegiumi arvates ei saa õigeks pidada ka lahendust, et tagatisraha suurusega mitte rahul olev isik, kes on selle tasunud, saaks oma vastuväitega takistada enampakkumise toimumist, mh kui vastuväidet peaks hakkama kontrollima kohus. Samas puuduvad pankrotiseaduses ja täitemenetluse seadustikus täpsed sätted selle kohta, kas pankrotimenetluses määratud tagatisraha suurust oleks võimalik enne enampakkumist vaidlustada. Sellises olukorras on kolleegiumi arvates võimalik vaidlustada tagatisraha suurust hiljem, sh hagi esitamisega tagatisraha tagasinõudmiseks. Haginõude aegumistähtajaks tuleb lugeda RVastS § 24 lg 2 alusel kolm aastat, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümme aastat nõude tekkimisest arvates.

omandipõhiõigusega (ja PS §-s 14 sätestatud õigusega ausale menetlusele) osas, milles see lause ei näe ette tagatisraha tagastamise üle otsustamisel kaalutlusõiguse teostamise võimalust. TMS § 100 lg 4 teine lause ei võimalda enampakkumise korraldajal kaaluda tagatisraha osalist või täielikku tagastamist juhtudel, mil tagatisraha maksnud ning enampakkumisel parima pakkumise teinud isik on ostuhinna õigel ajal ja täies ulatuses tasumiseks teinud endast oleneva, st kui ostjal ei ole olnud enampakkumise nurjamise eesmärki. Kuna ei ole normi, mis annaks kaalutlusõiguse, siis ei ole aga pankrotihaldurid ega kohus saanud nende asjaoludega arvestada ning seega on riivatud tagatisraha maksnud isiku omandipõhiõigust. TMS § 100 lg 4 teine lause ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tähenduses siiski asjassepuutuv, kuna koja vastu ei ole hagi esitatud.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.