Kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
20.12.2019.a. Rakvere kohtumaja, Rohuaia 8 Rakvere
Tsiviilasi
M K hagi K K vastu väljamõistetud igakuise elatise vähendamise nõudes
2-19-1642
Menetlusosalised ja nende Hageja: M K (ik: xxxx); lepinguline esindaja Nastasja esindajad Musienko Kostja: K K (ik: 61110210121); seaduslik esindaja L T (ik: xxxx), lepinguline esindaja Maarika Kutser Hagi hind
1350 eurot
Kohtuistungite toimumise 12.09.2019 ajad
RESOLUTSIOON:
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskulud 275 eurot.
4.Välja mõista hagejalt kostja kasuks viivis menetluskuludelt 275 eurot alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsus pooltele kätte toimetada. Edasikaebamise kord: Kohtuotsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest põhjendatud apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.M K esitas 31.01.2019.a Pärnu Maakohtule hagi K K vastu elatise vähendamise nõudes. Pärnu Maakohtu 04.02.2019.a määrusega kohus keeldus hagi menetlusse võtmast ja andis tsiviilasja kohtualluvuse järgi menetlemiseks üle Viru Maakohtu Rakvere kohtumajja. Määrus jõustus 20.02.2019.a.
2.Hagis M K palub vähendada temalt väljamõistetud elatist K Ku ülalpidamiseks ja mõista M Kult K Ku kasuks välja elatis 120 eurot kuus alates 01.03.2019.a.
Hagiavalduse kohaselt mõisteti Viru Maakohtu 03.03.2014.a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-38949 hagejalt kostja kasuks alates 13.01.2015.a elatis 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni kostja täisealiseks saamiseni. Hagejal puudub sissetulek. Hageja elatisvõlgnevus 01.12.2018.a seisuga on 10 370,18 eurot. Kuna hageja peab tasuma elatise võlga ja ka jooksvat elatist, ei ole ta enam võimeline elatist tasuma seaduses sätestatud määras, ilma enda ülalpidamist kahjustamata. Hageja osutab, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra ning mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töökoha puudumine või olukord, kus vanemal on veel kaks last ülalpidamiseks (sünnitunnistuses isana pole kirjas), kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja osutab Riigikohtu lahenditele tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 (p 12) (elatise vähendamine tulenevalt vanema töövõimetusest), 3-2-1-35-17 (p 28.2) (peretoetustega arvestamisest elatise väljamõistmisel) ja 3-2-1-127-09 (p 12) (vanema kohustused lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks). Hageja otsib tööd ja töö leidmisel saab ka oma elatise võlga vähendada. Hageja palub elatise muutmisel arvestada ka riiklikke peretoetusi. Hageja sissetulekuks juulist 2018 on 0 eurot. Hageja kulutused ühes kuus on keskmiselt järgmised: eluasemekulud 100 eurot, toit 150 eurot, transpordikulud 50-100 eurot, internet, telekas 20 eurot, hügieenitarbed ja riided 50 eurot, ravimid 30 eurot, kokku vältimatud kulud 400-450 eurot. Hageja on võimeline tasuma kostjale elatist ilma enese ülalpidamist kahjustamata 120 eurot kuus. 11.03.2019.a hagi täiendustes hageja selgitab, et on regulaarselt tööd otsinud, kuid pea kõik tööandjad ütlevad elatisvõlglasele ära, sest ei soovi kohtutäituritega tegemist teha. Hetkel hageja elab ja maksab oma maksud elukaaslase sissetulekutest. Hagile on lisatud rahvastikuregistri väljavõtted L P, M K ja K K kohta.
3.14.04.2019.a vastuses hageja märgib: 1) kostja vastuse p-s 3.6 on esitatud vale lause, hageja kaotas töö alles oktoober 2017; 2) p-s 3.7 – L on määratud täielik töövõime, hageja arvamusel on see dokument võltsitud, kostja on saanud samuti riigi poolt elatisabi; 3) kõiges muus jääb hageja oma hagiavalduse juurde, elatis 120 eurot kuus on mõistlik, kuna hageja ei ole suuteline rohkem maksma.
4.27.11.2019.a määrusega kohus määras lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja seni esitamata avalduste ja dokumentide esitamiseks.
5.05.12.2019.a seisukohas hageja selgitab, et lapse ema nõuab raha, kuid lapse isa on nõus ka teisiti aitama ehk ostma lapsele riided ja muud vajalikku. Lapse isa on korduvalt telefoni teel küsinud lapse riiete suurust, et osta riided, kuid kostja kategooriliselt keeldub. Sama seisukoht oli ka kooliasjadega ja muud, mis lapsele oleks vajalik. Hageja on võimeline maksma 140 eurot kuus ühe lapsele, mis koos lapse ema panusega 140 eurot teeb kokku 280 eurot. Hageja osutab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 (p 16), milles kohus asus seisukohale, et keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta on 287 eurot. Seega ühe vanema osa lapse ülalpidamiskuludes on 143,50 eurot.
KOSTJA SEISUKOHT
6.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle täielikult rahuldamata jätta. Kostja esitab hagile järgmised vastuväited: - Hageja nimetatud tsiviilasjas reguleeriti vanemate hooldusõigust K Ku suhtes, elatis mõisteti välja Viru Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-14-15588 09.10.2014.a. - Hageja ei ole hagiavalduses põhjendanud ega ka tõendanud, missugused maksete suurust mõjutavad asjaolud on muutunud peale eelmise kohtulahendi tegemist.
Arusaamatuks jääb hageja märgitu, et on suutnud seni tasuda elatist seaduses sätestatud määras seetõttu, et tal puudus sissetulek. Alates 01.09.2018.a. kuni käesoleva ajani on kostjale kohtutäituri vahendusel laekunud elatist 10.01.2019 – 250 eurot, 05.03.2019 – 5 eurot ja 15.03.2019 – 5 eurot. - Hagejal peale kostja rohkem lapsi ei ole ning seega on tal seadusest tulenevalt kohustus üleval pidada ainult ühte last – kostjat. - Tuginedes Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 12) – hageja väited selle kohta, et tal puudub töökoht, ei anna alust väljamõistetud elatist vähendada. Kostja rõhutab, et ka eelmise kohtulahendi tegemise ajal väitis hageja, et tal puudub töökoht, siis ei ole ka see asjaolu tegelikult muutunud. Samas on kostja veendunud, et hageja ei soovigi tööle asuda, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et peaaegu 5 aasta jooksul ei ole hagejal õnnestunud mingisugustki töökohta leida. Hageja väited selles osas, et tööandjad ütlevad ära elatisevõlgnikule, on väheusutavad ning ei ole tõepärased. Eesti Töötukassa 01.06.2017.a otsusega on tuvastatud, et kostja seaduslikul esindajal on puuduv töövõime ning talle on määratud töövõimetoetus, mis sõltuvalt päevade arvust kuus jääb vahemikku 356,16 – 394,32 eurot. Lisaks sellele on kostja seadusliku esindaja sissetulekuks sotsiaaltoetus summas 41,68 eurot, peretoetus 60 eurot ning elatisabi summas 100 eurot. Seega jäävad kostja seadusliku esindaja igakuised sissetulekud vahemikku 557 – 596 eurot, millega peavad toime tulema kostja ja tema seaduslik esindaja. Sellisel puhul, kus kostja ainukesteks sissetulekuteks ongi riigi poolt makstavad toetused, ei anna peretoetuse saamise fakt alust hagejalt väljamõistetud elatist vähendada. Kostja seaduslikku esindajat toetavad rahaliselt tema vanemad ja sugulased. Kostja rõhutab siinjuures ka seda, et kostja seadusliku esindaja olukord on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga muutunud halvemaks – kui varem oli kostja seadusliku esindaja töövõimetuse protsent 80, siis käesoleval ajal puudub tal töövõime täielikult. Kostja on seisukohal, et hageja esitatud igakuised kulud on ülepaisutatud, tõendamata ja osaliselt ka ebavajalikud. Hageja peab esmalt tegema kõik, et rahuldada oma ülalpeetava vajadused ja seoses sellega korraldama oma igapäevase elu ümber, et vältida mõttetuid kulutusi kasvõi näiteks transpordile. Kostja vastusele on lisatud L P kontoväljavõte perioodi 01.09.2018-25.03.2019 kohta, Eesti Töötukassa 01.06.2017 otsus töövõimetoetuse määramise kohta. -
KOHTUISTUNG
7.12.09.2019.a kohtuistungil jääb hageja hagiavalduse juurde. Hageja leiab, et kuigi elatis on miinimumsuuruses, saab hakkama väiksemate summadega. Hageja selgitab, et kui xxxx pakub tööd miinimumpalgaga, siis sõidukulud on ca 200 eurot, töökoht asuks xxxx, umbes 50 km kaugusel hageja elukohast. Hagejal õpitud eriala puudub. Transpordile kulub raha, sest poes on vaja käia, viia lapsi trenni. Lapsed ei ole tema bioloogilised lapsed, K K on hageja ainus laps. Vastuseks kohtule hageja kinnitab, et tema töövõimet ei ole piiratud, ta suudaks maksta 140 eurot. Kostja ei ole nõus elatise vähendamisega. Hagejal puudub alus sellise nõudega kohtusse tulla, ta ei ole hagis välja toonud asjaolusid, mis oleksid muutunud. Hageja maksab 5 euro kaupa täiturile. Ainuüksi töökoha puudumine ei ole asjaolu, millele tugineda. Hageja on töövõimeline isik, kostja seaduslikul esindajal on töötukassa otsusega tuvastatud täielikult puuduv töövõime. Kostja esindaja sissetulekuks on töövõimetoetus maksimaalselt 394 eurot, saab sotsiaaltoetust tulenevalt oma töövõimetusest, peretoetust ja kuna hageja ei maksa elatist, saab ta riigi poolt elatisabi. Hageja väide tõendi võltsitusest on absurdne. Laps läks kooli ja selle tõttu suurenevad ka kulutused.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus on seisukohal, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9.Viru Maakohtu 09.10.2014.a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-15588 (jõustus 18.05.2015.a.) mõisteti hagejalt kostja kasuks alates 09.04.2014.a elatis summas 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hagejalt mõisteti kostja kasuks täiendavalt välja elatise võlgnevus summas 579,86 eurot.
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 kohaselt on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTK0 3-2-1-67-17, p 9).
11.Eelmise, s.o tsiviilasja nr 2-14-15588 kohtuotsuse selgitavas osas toodud 09.06.2014.a. ja 19.09.2014. a istungitel antud selgituste kohaselt M K töötab poole kohaga, kuna töömaht vähenes, palka saab 170 eurot kuus. Kohus asus 09.10.2014.a otsuses seisukohale, et kostja töötasu suurusega seonduvad vastuväited ei anna alust vähendada lapsele makstava elatise suurust alla miinimummäära. Kohus leidis, et kuna kostja on avaldanud, et peale hageja tal ülalpeetavaid pole, samuti pole kostja puhul tegemist töövõimetu isikuga ning ei esine muud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla miinimummäära, siis tulenevalt PKS §-ist 102 kostja hageja ülalpidamiskohustuse täitmisest ei vabane. Käesolevas hagiavalduse kohaselt põhjendab hageja elatise vähendamise vajadust sellega, et alates 2018.a juulist puudub tal igasugune sissetulek, hageja väitel ei ole ta elatist ja elatisevõlga tasudes enam võimeline elatist tasuma seaduses sätestatud määras ilma, et kahjustaks enda ülalpidamist. Hagiavalduse täienduse põhjal kaotas hageja töö oktoobris 2017.
12.Kohus on seisukohal, et kohustatud isikul sissetuleku kaotamine võib olla asjaoluks, mis annab aluse TsMS § 459 lg 1 alusel uue hagi esitamiseks elatise vähendamise nõudes. Antud juhul on ka täidetud TsMS § 459 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus hagi esitamiseks, s.o hagi esitamise aluseks olev asjaolu on tekkinud pärast tsiviilasja nr 2-14-15588 asja arutamise lõpetamist. Samas kohus leiab, et kostja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud hagi esitamise aluseks olevat asjaolu, s.o sissetulekute täielikku kaotamist. Hagiavalduse kohaselt on hageja vältimatuteks püsikulutusteks 400-450 eurot, mis hageja väitel kaetakse elukaaslase sissetulekute arvel, hageja on valmis tasuma elatist 120 eurot, 12.09.2019.a istungil avaldatu kohaselt 140 eurot. Seega möönab hageja ise, et tal on olemas vahendid, mille arvel tasuda lapse elatist vähemalt osaliselt. Kohus on hagejale teinud ettepaneku hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendite esitamiseks. Ka kostja on korduvalt osutanud vajadusele esitada tõendid hagiasjaolude tõendamiseks. Hageja ei ole kohtule lisaks rahvastikuregistri väljavõtetele esitanud ühtegi muud tõendit või selgitanud, miks tal ei ole võimalik seda teha. TsMS § 230 lg 1 1. lause kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 2 sätestab, et tõendeid esitavad menetlusosalised ning kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. TsMS § 230 lg 3 kohaselt lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul, arvestades haginõuet, ei ole tõendite kogumine kohtu poolt vahetult vajalik nõrgema poole, s.o lapse kaitseks, sest taotluse
elatise vähendamiseks on esitanud kohustatud isik, seejuures esindaja abil ning tal on endal võimalik esitada olemasolevad tõendid oma väidete tõendamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus M Ku hagi rahuldamata.
13.Kuivõrd hagejal on võimalus ka pärast käesolevas asja lahendi tegemist TsMS § 459 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemisel uues hagis taas nõuda elatise vähendamist, siis peab kohus vajalikuks täiendavalt selgitada järgmist. Esiteks kohus märgib, et ainuüksi asjaolude muutumisest väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks siiski ei piisa, vaid neist asjaoludest peab ka tulenema vajadus muuta väljamõistetud elatise suurust. Käesolevas tsiviilasjas avaldatud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal ei ole kohtu hinnangul ka hagejal sissetulekute puudumise tõendatuse korral põhjendatud elatise vähendamine alla miinimumsuuruse alljärgnevatel põhjustel.
14.Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist. PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg-st 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
15.Hageja on oma nõudes selgitanud, et tal puudub hetkel töö, kuid ei ole välja toonud, et see oleks tingitud töövõime puudumisest, 12.09.2019.a istungil hageja kinnitas, et tema töövõimet ei ole piiratud. Hageja viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 (p 12), s.o et (kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 1 tõlgenduse kohaselt) elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu, ei ole seega käesoleval juhul asjakohane, töövõime puudumine ja töökoha olemasolu/töötamine ei ole samastatavad.
16.Hageja on hagis viidanud, et tema ülalpidamisel on kaks last, kelle isana ta sünnitunnistuses kirjas ei ole. 12.09.2019.a istungil hageja selgitas, et lapsed ei ole tema bioloogilised lapsed, K K on hageja ainus laps. Kohus selgitab, et kuna tulenevalt PKS §-st 96 seondub ülalpidamiskohustus sugulussuhtega, mitte kooselust tulenevate võimalike kohustustega, siis on hagejal teiste oma laste puudumisel kohustus vaid K Ku ülalpidamiseks.
17.Riigikohus on leidnud, et muuhulgas ei ole PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st et ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (RKTKo 2-16-118651, p 12).
18.Vanema ülalpidamise kohustuse osas on Riigikohus korduvalt selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt RKTKo 2-16-2343, p 13; RKTKo 2-16-118651, p 10; RKTKo 3-2-1-118-12, p 15).
Riigikohus on selgitanud, et piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid (RKTKo 2-16-100215, p 20). Hageja kinnitusel ta otsib tööd, kuid tema elukohas on tööd raske saada, tal puudub õpitud eriala ning tööandjad ei soovi elatisevõlgnikku tööle võtta. Kohus leiab, et hageja selgitused on otsitud ja paljasõnalised. Hageja on elukohas töö leidmise raskustele viidanud juba tsiviilasjas nr 2-14-15588, kuid tema selgitustest ei ilmne, et ta oleks käesoleva ajani astunud samme selleks, et enda töökoha või muu legaalse sissetuleku saamise väljavaateid parandada, näiteks kasutanud töötuna Töötukassa pakutavaid koolitusvõimalusi oma kvalifikatsiooni tõstmiseks, ettevõtluse alustamiseks. Kohus märgib, et Statistikaameti andmetel oli töötuse määr 2018.a. keskmiselt 5,4%, 2019.a I kvartalis 5,1% (allikas: http://www.stat.ee). Hageja on töövõimeline, ta ei ole osutanud sellistele tervislikele, perekondlikele või muudele põhjustele, mis piiraksid tema võimalusi tööotsinguteks ka kaugemal kui vaid vahetult kodukohas. Hageja istungil viidatud xxxx pakutud töökoht kahtlemata ei ole ainus töövõimalus lähikonnas, vahemaad 50 kilomeetrit kodu ja töökoha vahel ei saa tänapäeval erinevate transpordivõimaluste olemasolul enam pidada takistuseks töökoha leidmisel. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud veenvat põhistust ega tõendanud, et tal oleks ka erialase hariduse puudumisel tema töövõimet ja vanust arvestades olulisi takistusi teenida sissetulekut enam kui miinimumpalga ulatuses, millest piisaks lapsele elatise kindlustamiseks vähemalt miinimummääras ja ilma et selle tõttu jääks hageja ise ebasoodsamasse olukorda. Seega kuigi kohus möönab, et töö leidmine võib teatud piirkondades ja väiksema või kitsama erialaga isikutel olla raskendatud, siis käesoleval juhul kohus asub seisukohale, et hageja suutmatus teenida piisavat sissetulekut ei ole tingitud üksnes temast sõltumatutest asjaoludest. Lapsevanemate kui ülalpidamiskohustuse osavõlgnike PKS § 105 lg 3 tähenduses kohustuse suuruse jagunemisel tuleb siinkohal ka arvestada, et lapse ema töövõimetusest (Eesti Töötukassa 01.06.2017 otsus nr TVT/17/020870) tulenevalt on isa võimalused täiendava sissetuleku teenimiseks oluliselt paremad.
19.Hageja leidis kohtuistungil, et laps saab hakkama ka väiksema kui elatise miinimummäära summaga, viidates võrdluseks temaga koos elavale kahele lapsele tehtavatele kulutustele. Lapse ema selgituste järgi laps läheb sügisel (s.o 2019) kooli ja seoses sellega suurenevad juba oluliselt tema igapäevased kulutused. Hageja märkis 05.12.2019.a seisukohas, et ta on raha tasumise asemel valmis ise lapsele riideid ja muud vajalikku ostma, kuid lapse ema ei nõustu sellega, samuti et Riigikohtu lahendi järgi on keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole täpsustanud, millised on tema hinnangul lapse tegelikud kulud ja millistele tõenditele tuginedes ta seda leiab ning ennekõike, kas tegemist on pärast tsiviilasjas nr 2-14-15588 asja arutamise lõpetamist tekkinud muudatustega lapse vajadustes, puudub põhjendus elatise vähendamiseks antud alusel. Hageja pakkumise osas anda elatist lapsele vajalike asjade ostmise näol, kohus märgib, et lapse ülalpidamisega kaasnevad näiteks ka kulud toidule, eluasemekulud proportsionaalselt lapse osale, kulud seoses koolikohustusega (toiduraha, väljasõidud jms), vajadusel ravimite kulu, huviringid jne, mille eest tuleb tasuda rahas. Kohus osutab, et Riigikohtu lahendis viidatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013.a uuringu „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" põhjal on kõige suurem lapse ülalpidamiskulu ühe lapsega leibkondades neil nö mastaabisäästu puudumise tõttu, s.h on ühe lapse ja ühe täiskasvanuga leibkonnas keskmine lapse ülalpidamiskulu 393 eurot, arvestamata siinkohal tarbijahinnaindeksi muutust, seega umbes 100 euro võrra suurem kui hageja nimetatud 287 eurot. Riigikohus on nimetatud uuringule viidanud ennekõike sooviga pöörata seadusandja tähelepanu vajadusele kaaluda seaduses sätestatud elatise alammäära vähendamist.
Kuna lapse ema selgituse ja esitatud tõendite põhjal on ema sissetulekuks töövõimetoetus vahemikus 356,16-394,32 eurot ja sotsiaaltoetus 41,68 eurot, lapsele on määratud lapsetoetus 60 eurot ja ta saab elatisabi 100 eurot, siis arvestades ema võimalusi täiendavate sissetulekute teenimiseks, on kohtul alust kahelda selles, et isa poolt miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel oleksid nii K Ku igapäevased vajadused kui tema arenguks vajalikud vahendid tagatud.
20.Hageja taotluse osas arvestada elatise vähendamisel ka riiklike peretoetustega, kohus märgib, et peretoetuse elatise suuruse määramisel arvesse võtmise vastuväide oli hagejal juba tsiviilasjas nr 2-14-15588, kuivõrd kohtumenetluse ajal kehtinud riiklike peretoetuste seaduse § 5 lg 1 kohaselt oli lapsetoetusele õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni, seega oli eeldatavalt ka K Kule määratud lapsetoetus. Tsiviilasja nr 2-14-15588 asjaoludest ei nähtu, et hageja seda võimalust kasutanud oleks. Kohtu hinnangul oli hageja seega käesolevas menetluses kooskõlas TsMS § 459 lg 1 sätestatuga kaotanud õiguse uue hagi esitamisel sellele väitele tugineda.
21.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas menetluskulude nimekirja 12.09.2019. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud kokku summas 275 eurot tunnitasuga 100 eurot: materjalidega tutvumine, vastuse koostamine 28.03.2019, 1,75 tundi, 175 eurot, istungiks ettevalmistamine, osalemine kohtuistungil 12.09.2019, 1 tund, 100 eurot. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust, kostja vastuse mahtu ja sisu ning kohtupraktikas põhjendatuks peetud esindajale makstavat tunnitasumäära, on kostja menetluskulu 275 eurot põhjendatud ja vajalik. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks kostja menetluskulud summas 275 eurot, mis tuleb M Kult K Ku kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseadus § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.