Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Avalduse aluseks olevad asjaolud

tsiviilasi nr 2-18-12467 ˗ XX avaldus lapse igakordse viibimiskoha ja tervishoiukorralduse küsimuste osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale;



tsiviilasi nr 2-18-8080 ˗ XX avaldus lapsega suhtlemise õiguse kohta tehtud kohtulahendi täitmise lõpetamiseks.

Tsiviilasi nr 2-18-12467 hooldusõiguse taastamine oleks eelkõige lapse huvides, kes avaldajale teadaolevalt soovib asuda elama oma ema juurde. Avaldaja elab Tallinnas, avaldajal on korter Tallinna kesklinnas, kus lapsel on head elamistingimused, avaldajal on töökoht klienditeenindajana ja sissetulek, mis võimaldab tagada lapsele heaolu. Vajadusel, kui avaldaja on tööga hõivatud, saab lapse eest hoolitseda avaldaja ema, kes elab samuti Tallinnas. 12. juuli 2016 kohtulahendi aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Avaldaja suhtes tsiviilasjas nr 2-16-3242 esitatud süüdistused sisaldasid alusetuid väiteid. Lapse isa ei ole oma vanema õigusi teostades pidanud silmas lapse parimaid huve ning ei ole oma vanema õigusi heas usus teostanud. Lapse isa ei ole võimaldanud lapse haiguse tõttu ära jäänud suhtlemiskorra alusel ettenähtud kohtumisi asendada mõne muu ajaga ning ei ole võimaldanud lapsega korra nädalas ka telefoni teel rääkida. Isa peres kasvab veel kaks last, mistõttu laps ei saa nii palju tähelepanu ja hoolitsemist kui ta saaks ema juures elades. Avaldaja esitatud täiendava seisukoha kohaselt ei ole lapse psühholoogi KV etteheited tema suhtes tõendatud, põhjendatud ega erapooletud. Seda, et lapse isa ja kasuema avaldajaga seoses valesid levitavad, tõendab politseile esitatud valekaebus. Ei ole võimalik, et halb mõju lapsele saaks tuleneda avaldajast, kui ta on 2018. a-l lapsega kohtunud kõigest kuuel korral. Avaldaja ei mõista ka, millele tuginevad isa väited, et laps vajab pidevat psühholoogilist nõustamist ja erikohtlemist. Lasteaia väljastatud arengukaardist isa väidetud probleeme ei nähtu. Avaldaja leidis, et laps tuleb menetluses ära kuulata ning hoolimata tema noorest east välja selgitada see, milline on tema enda tegelik tahe. Avaldaja on kujundanud oma elukeskkonna ja harjumused selliseks, et lapsel oleks temaga hea ja turvaline olla. Lapse isa viibib suurema osa ajast Soomes ning lapse eest hoolitseb isa uus elukaaslane. Avaldaja taotles, et kohus nõuaks AS-ilt Tallink Grupp välja andmed isa kohta, et teha kindlaks, kui suure osa ajast isa Soomes veedab. Samuti taotles avaldaja, et kohus nõuaks Maksu- ja Tolliametilt välja andmed isa sissetuleku ja tulude kohta perioodil, mil isa on last kasvatanud. Isa seisukoht

Tsiviilasi nr 2-18-12467 hästi hakkama. Nad viivad last igapäevaselt lasteaeda, on käinud lapsega regulaarselt psühholoogi juures ja otsinud logopeedilist abi, kuna lapse kõne arengus on mahajäämus. Avaldaja peab läbima psühholoogilise nõustamise ning lapsega koos teraapias käima, et lapse vaimse tervisega ning väikelapse arengu eripäradega kursis olla. Lapsel on stabiilne elukorraldus isa juures ning lapse huvides on selle jätkumine. Tänaseks on igapäevane elurutiin välja kujunenud ning seda ei tohiks meelevaldselt muuta. Lapse lahutamine avaldajast peab jätkuma niikaua, kuni spetsialistid (terapeut, lasteaiaõpetajad, lastekaitsespetsialist) näevad muutusi eelkõige lapse vaimses ja emotsionaalses käitumises.

Laps elab alates 2016. a-st isa juures. Laps tunneb ennast kodus hästi, tal on puhas ja soe kodu, ühtehoidev ja armastav pere. Lapse isa ja kasuema on lapse kasvatamise

Tsiviilasi nr 2-18-12467 ja tema eest hoolitsemisega hästi hakkama saanud. Nad on hoolitsenud ka lapse vaimse tervise eest, viies teda regulaarselt psühholoogi ja logopeedi juurde. 

Eestkosteasutuste esitatud teabe põhjal on tõendatud, et laps on hingeliselt seotud isaga.



Esitatud andmete põhjal leidis kinnitust, et laps ei ole olnud valmis varasema kohtumäärusega määratud korras ja mahus avaldajaga suhtlema ning suhtlemise taastamine eeldab, et avaldaja parandab lapsega suhtlemise oskusi. Seega ei ole tõendatud avaldaja väited, et lapse isa on rikkunud hooldusõigusest tulenevaid vanemlikke kohustusi ning takistanud avaldaja ja lapse vahelist suhtlemist.



Avaldaja esitatud tõenditega on tõendatud, et avaldaja on täitnud tsiviilasjas nr 216-3242 tehtud määrusega talle pandud kohustusi ning tal ei ole esinenud alates 2016. a-st probleeme alkoholiga.



Kummalgi vanemal on majanduslik ja vaimne valmisolek last kasvatada.



Logopeedi hinnangu ja lapse arengukaardi väljavõttega on tõendatud, et laps vajab logopeedilist abi.

Maakohtu hinnangul ei vastanud lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse avaldajale andmine lapse huvidele, kuna sel juhul nõrgeneksid praegusel hetkel lapsele olulised sotsiaalsed suhted ning muutuks kogu lapse senine elukorraldus. Samuti ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse taastamine tervise küsimustes, kuna vanemate suhted ei ole paranenud ning välistatud on lapse huvidest lähtuv koostöö vanemate vahel. Avaldaja ei ole võimeline hooldusõigust lapse isaga ühiselt teostama. Maakohus jättis isa taotluse psühholoog KV tunnistajana ülekuulamiseks TsMS § 238 lg 1 alusel rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata avaldaja taotlused Politsei- ja Piirivalveametit ning AS-i Tallink Grupp andmete väljaandmiseks kohustamiseks, samuti taotluse lapse ärakuulamiseks. Maakohus põhjendas psühholoogi ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist sellega, et tema arvamuse kohta on kohtu materjalides piisavalt infot ning isa ei olnud soovinud psühholoogi esitatud arvamust ütlustega ümber lükata. Avaldaja viidatud isa seletuste usaldusväärsuse küsimus ei oma asjas tähtsust, sest kohus ei loe isa seletusi tõendiks. Maakohus ei arvestanud tõendina ka avaldaja esitatud WW seletuskirja, kuna selles kirjeldatud asjaolud on seotud 2016. a-ga (avaldaja esitas avalduse 2018. a-l). Asjaolu, et lapse isa last isiklikult olulisel määral kasvatab, on eestkosteasutuste esitatud teabe põhjal tõendatud. Üksnes ühe laevakompanii andmetega isa reiside suuna ja sageduse kohta ei ole võimalik tuvastada kui suure osa ajast lapse isa Soomes veedab. Avaldaja väide, et isal puudub piisav majanduslik valmisolek last kasvatada, on ümber lükatud eeskosteasutuste esitatud andmetega. Maakohus tuvastas, et mõlemal vanemal on majanduslik valmisolek last kasvatada. Lapse ärakuulamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendas maakohus sellega, et laps sai oma arvamusi ja hoiakuid piisavalt väljendada lastekaitsespetsialistide ja esindaja kaudu. Arvestades lapse vanust, on lapse seisukohad kummagi vanema poolt mõjutatud, seega pole lapse ärakuulamine põhjendatud.

MÄÄRUSKAEBUS

Tsiviilasi nr 2-18-12467

Tsiviilasi nr 2-18-12467 palju aega lapse isa reaalselt lapsega koos veedab. Avaldajale teadaolevalt veedab isa suurema osa ajast Soomes. Avaldaja jääb oma seisukoha juurde ka lapse ärakuulamise vajaduse osas. Avaldaja hinnangul ei olnud eestkosteasutused objektiivsed ja oleksid pidanud lapse ära kuulama ka siis, kui laps oli koos emaga. Menetluskulud palus avaldaja jätta poolte endi kanda, leides, et tema suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane, kui ta peab hüvitama lapse isa menetluskulud. Menetluse edasine käik

menetlusse

ja

küsis

kaebusele

teiste

Eestkosteasutused ei toeta esitatud vastustes avaldaja määruskaebust, jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ning paluvad jätta määruskaebus rahuldamata. Rae Vallavalitsuse hinnangul ei ole lapse ärakuulamine põhjendatud, kuna eestkosteasutuste esindaja on lapsega mitmel korral kohtunud ja vestelnud ning lapse arvamuse välja selgitanud. Lapse isa palus vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata ja sellega koos esitatud tõendid arvestamata. Lapse esindaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Esindaja leidis, et praegusel juhul ei esine kaalukaid asjaolusid lapse elukorralduse muutmiseks. Esindaja ei toetanud ka lapse ärakuulamise taotlust ega taotlusi määruskaebusele lisatud tõendite vastuvõtmiseks, leides, et need ei ole asjakohased.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Esmalt lahendab ringkonnakohus avaldaja menetluslikud taotlused.

Tsiviilasi nr 2-18-12467 Maakohus leidis, et eestkosteasutuste esitatud andmetega on tõendatud, et lapse isa tegeleb piisavalt lapse kasvatamisega. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune või asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud (TsMS § 238 lg 1 p 2). Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et avaldaja taotletaval tõendil ei ole asjas tähtsust, kuna sama asjaolu kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud. Asjaolul, et isa peab töökohustuste tõttu aeg-ajalt Soomes viibima, ei ole asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust.

Tsiviilasi nr 2-18-12467 TsMS § 5521 lõike 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Praegusel juhul on laps noorem kui 10-aastane. Kolleegiumi nõustub maakohtu põhjendustega lapse ärakuulamise taotluse lahendamisel ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).

Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

Ainuhooldusõiguse üleandmine ja ühise hooldusõiguse taastamine (PKS § 138) on maakohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Kolleegiumi hinnangul maakohtu määruses neid puudusi ei esine. Maakohus on seadusest tulenevat kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud. Kolleegium nõustub ka maakohtus esitatud tõendite arvestamata jätmise põhjendustega. PKS § 138 lg 1 kohaselt, kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele, vähemalt 14aastane laps ei vaidle sellele vastu ning õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise hooldusõiguse taastamist. PKS § 123 lg-st 1 tuleneb, et lapse hooldusõigusse puutuvaid asju läbi vaadates peab kohus tegema eelkõige lapse huvidest lähtuva lahendi. Kolleegiumi hinnangul on maakohus avalduse rahuldamata jätmisel teinud lapse huvidest lähtuva otsustuse, võttes arvesse kõiki menetluses esitatud asjaolusid ja asjakohaseid tõendeid. Avaldaja ei ole määruskaebuses välja toonud uusi asjaolusid, mille tõttu oleks põhjendatud tema hooldusõiguse taastamine ning talle lapse viibimiskoha ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmine. Lapse elukorralduse muutmine ei ole lapse huvides. Riigikohus on leidnud, et varasema lahendi muutmine laste elukorraldusega seotud küsimustes nõuab lapse elukorralduse stabiilsust ja lapse huve arvestades eriti kaalukaid asjaolusid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-165794, p 21.2) Kolleegiumi hinnangul praegusel juhul selliseid kaalukaid asjaolusid ei esine. Määruskaebuses teeb avaldaja mitmeid etteheiteid, sh suhtluskorra täitmist puudutavaid etteheiteid, lapse isale, kuid kaebusest ei selgu, miks oleks avalduse rahuldamine praegusel hetkel lapse huvides. Avaldaja hinnangul ei ole eestkosteasutused olnud tema suhtes erapooletud ega objektiivsed, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole ema enda sellekohased väited määruskaebuses põhistanud (TsMS § 235), st põhjendanud väiteid selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Menetluskulude jaotus

Tsiviilasi nr 2-18-12467 Kolleegium ei pea põhjendatuks menetluskulude jaotust muuta ning jätab avaldaja määruskaebuse ka selles osas rahuldamata. Maakohus ei ole eksinud TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaldamisel. TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud. Maakohtul oli õigus otsustada menetluskulude jaotus, lähtudes õigluse põhimõttest (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-176-16, p 27). Avaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, mille tõttu menetluskulude tema kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, mistõttu ei saa kolleegium avaldaja nendele väidetele täpsemalt vastata.

(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak

(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.