Välja mõista hagejalt kostja kasuks viivis menetluskuludelt (851 eurolt) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-18-17419 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.17. novembril 2018 esitas J K (hageja) Viru Maakohtule hagiavalduse L Si (kostja) vastu ühisvara jagamise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt pooled olid registreeritud abielus alates xxxx kuni xxxx. 29.11.2007 omandasid nad kinnistu xxxx, kinnistusregistriosa nr. xxxx, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja.
3.Abielu ühisvara on abikaasade vahel jagamata. Hageja püüdnud kostjaga seda vara kokkuleppel jagada, kutsudes hagejat sõlmima notariaalset ühisvara jagamise lepingut, kuid kostja ei ole nõustunud jagamist üldse teostama.
4.Kinnisasja omandamise ajal kehtinud PerS § 14 lg 1 alusel abielu kestel abikaasade omandatud vara on ühisvara. Hageja arvates kinnistu xxxx on omandatud abielu kestel ja on abikaasade ühisvara. PerS § 18 lg 1 sätestas, et abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Vaidluse korral jagab ühisvara ühe abikaasa hagi alusel kohus (PerS § 18 lg 5). Sama seaduse § 19 lg 1 sätestas, et abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks. Hagejal on õigus nõuda kostjalt abielu ühisvara jagamist abikaasade vahel võrdsetes osades. Hageja nõue ei ole aegunud, sest TsÜS § 155 kohaselt perekonna-ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades. Hageja arvates, kuivõrd ühisvara näol on tegemist abielu kestel omandatud kinnisomandiga, siis kuulub see vara jagamisele AÕS § 77 lg 2 kohaselt.
5.Hageja palub jagada kaasomand jättes kinnistu tervikuna kostja omandisse ja kohustades kostjat maksma hagejale pool kinnisasja harilikust väärtusest. Alternatiivselt palub hageja müüa kaasomand avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades. Hageja hinnangul kaasomandisse kuuluva kinnistu harilik väärtus on 20 000 eurot, millest pool on 10 000 eurot. Hagejal puuduvad võimalused vanglatingimustes viibides esitada konkreetseid tõendeid kinnistu hariliku väärtuse kohta ja seetõttu on nimetanud jagatava asja hinna tulenevalt TsMS 135 lg 1 oma äranägemise järgi.
MENETLUSE KÄIK
6.Koos hagiavaldusega esitas hageja ka taotluse menetlusabi saamiseks. Viru Maakohtu 02.01.2019 kohtumäärusega rahuldati hageja taotlus riigipoolse menetlusabi saamiseks ja hageja vabastati haginõudelt 300 eurot riigilõivu tasumisest.
KOSTJA VASTUS
7.11. veebruaril 2018 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt poolte abielulised suhted lõppesid xxxx, kui kostja oli sunnitud lahkuma ühisest kodust. Selleks päevaks olid jäädavalt lõppenud kõik pooltevahelised isiklikud ja varalised suhted. Kostja asus elama ja töötama juba xxxx. 2 (6)
2-18-17419 Seda, et pooled enam isiklikke ja varalisi suhteid ka ei taastanud, kinnitavad asjaolud, et hageja ise esitas kostja vastu 30.08.2007 hagi elatise nõudes ning kostja esitas 2007 samas asjas vastuhagi abielu lahutamiseks, kuna oli juba uues kooselus. Asjaolu, et poolte nii varalised kui isiklikud suhted suvel xxxx lõppesid, saavad kinnitada nii A H, kes kostjale vahetult pärast abieluliste suhete lõppemist elukoha leidis, kui ka poolte ühised lapsed, näiteks tütar L B.
8.See, et pooltevaheline abielu kohtus xxxx. aastal lahutati, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Kostja sai xxxx asuva kinnistu omanikuks 18.02.2008, seega pärast abieluliste suhete lõppemist.
9.PKS § 210 lõike 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. PKS1995 § 15 lõike 1 kohaselt on abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist. Asjaõigusseaduse § 641 järgi tekib kinnisomand vastava kande tegemisega kinnistusraamatusse. Kuivõrd kostja omandas kinnistu pärast abielusuhete lõppemist, siis on see kostja lahusvara ning hageja nõudel jagada kinnistut ühisvarana puudub seaduslik alus.
HAGEJA SEISUKOHT
10.Kostja vastus koos lisadega on 12.02.2019 hageja esindajale kätte toimetatud (t.lk. 82). Hageja esindaja vastuväiteid kostja vastusele esitanud ei ole.
11.28. märtsil 2019 esitatud seisukohas hageja esindaja teatas, et pooltel oli ühine tahe omandada seni vallasasjana kostja nimele registreeritud elamu juurde kuuluva maa kinnistamise tehingu kaudu ühise varana xxxx kinnistu, nad tegutsesid kooskõlas ja kokkuleppel ühise vara omandamise nimel, omandades kinnistu enne abielu ja abielu ajal saadud ühiste rahaliste vahendite arvelt. Kinnistu kanti registrisse kostja nimele sellel ajal kehtinud üldise praktikaga kooskõlas, kuivõrd elamu juurde maa kinnistamisel kanti kinnistusregistrisse omanikuna üldreeglina hooneregistrisse kinnistu omanikuna kantud isik. Kostja poolt esitatud kohtulahend, millega poolte abielu lahutati, tõendab ainult seda, et pooled koos abielu lahutamisega abielu ühisvara ei jaganud.
KOHTUISTUNG
12.04. aprillil 201 toimunud kohtuistungil hageja ja tema esindaja jäid hagi juurde. Hageja selgituste kohaselt leppisid pooled 2017.a augistikuus, et nad erastavad maa ära. Kuna puudus raha selle toimingu tegemiseks, siis maksis maamõõtjale hageja. Maa ostu eest tasus hageja sularahas.
13.Kostja ja tema esindajad hagiga ei nõustunud ja palusid jätta hagi rahuldamata, põhjusel, et tegemist ei ole abikaasade ühisvaraga. Kostja selgituste kohaselt abikaasade koosleu lõppes xxxx viimasel päeval, mil kostja sõitis xxxx elama ja esimest korda tuli ta xxxx elukaaslasega xxxx veebruarikuus vanemate juurde külla.
MENETLUSE KÄIK
14..04.2019 nõudis kohus hageja taotlusel Xxxx AS-ilt hageja pangakonto väljavõtte perioodi 01.10.2007 kuni 31.10.2007 kohta.
3 (6)
2-18-17419
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega hagile ja poolte seisukohtadega, kuulanud ära poolte ja nende esindajate seletused kohtuistungil ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid leidis, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
16.Hageja nõudeks on kostja nimele omandatud kinnistu asukohaga xxxx, kinnistusregistriosa nr. xxxx, abikaasade ühisvaraks tunnistamine ja kinnistu abikaasade ühisvarana jagamine. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 alusel asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne 1995. aasta 1. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. Sama paragrahvi lg 3 alusel, kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus, kas ja millal poolte abielusuhted tegelikult lõppesid, kas pooltel on tekkinud abikaasade ühisvara ning kas hagi kuulub rahuldamisele.
17.Pooled ei ole abielutunnistust esitanud. Hagiavalduse juurde lisatud Rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt abielu J K’i (hageja) ja L S’i (kostja) vahel sõlmiti xxxx ja lahutati xxxx (t.lk. 11). Nimetatud tõendile tuginedes väidab hageja hagis, et pooled olid registreeritud abielus alates xxxx kuni xxxx. Teisi tõendeid, mis kinnitaks poolte abielusuhete jätkumist kuni xxxx, hageja esitanud ei ole.
18.Kostja vastuse juurde lisatud Viru Maakohtu 19.02.2009 otsuse tsiviilasjas 2-07-31853 kohaselt menetleti nimetatud asjas hageja J K’i hagi kostja L S’i vastu elatise nõudes. Nimetatud tsiviilasja raames esitas kostja L S vastuhagi J K’i vastu abielu lahutamise nõudes. Kohtuotsusest tulenevalt vastuhagis esitatu kohaselt poolte abielu lõppes xxxx, kuna vastuhageja oli sunnitud kodunt lahkuma (t.lk. 79). Vastuhagis kostja ei ole abielu lahutamise nõudele kirjalikke vastuväiteid esitanud ja asjas xxxx toimunud kohtuistungil J K nõustus vastuhagiga.
19.Abielulahutuse otsus jõustus xxxx, kuna pooled esitasid avalduse, millega loobusid kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise võialusest. Otsuse jõustumise tagajärjed on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457, mille lg 1 järgi jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodu alusel kohus leiab, et abielu lahutamine xxxx ei tähenda, et kuni selle ajani poolte abielulised suhted jätkusid. Käesolevas asjas toimunud kohtuistungil kostja on väitnud, et tegelikult poolte kõik suhted lõppesid xxxx (t.lk. 112 pöördel).
20.TsMS § 229 lg 1 tulenevalt tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendiks võib olla muu hulgas ka dokumentaalne tõend. Poolte ühine laps L B kinnitab oma 04.02.2019 ja 02.05.2019 kirjalikes seletustes, et tema ema L S kolis lõplikult välja isa J K’i juurest xxxx algusest xxxx, kus temal oli uus elukaaslane (t. lk. 82, 83, 141, 142). A H 01.02.2019 kirjaliku seletuse kohaselt kolis kostja ära jäädavalt xxxx majast xxxx, algul A H kui tööandjale kuuluvasse korterisse xxxx ja xxxx kolis ära xxxx (t.lk. 80, 81). Tsiviilasjas 2-07-31853 xxxx toimunud kohtuistungil L K (praegu S) on seletanud, 4 (6)
2-18-17419 et abielu jätkamine on võimatu, kuna tal on uus elukaaslane ja uus elu xxxx (t. lk.79). Kostja on esitanud oma pangakonto väljavõtted perioodi 01.08.2007 kuni 31.03.2008 kohta, millede kohaselt kostja on alates 09.09.2007 käinud poodides ja sooritanud oste xxxx (t.lk. 137-140). Kohus leiab, et L B ja A H kirjalikud seletused ja kostja pangakonto väljavõte on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 1 mõistes, mis kinnitavad seda, et tegelikult poolte abielulised suhted lõppesid hiljemalt txxxx.
21.Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PerS) § 14 lg 1 alusel abielu kestel abikaasade omandatud vara on ühisvara. Kuna käesoleva otsuse punktides 18-20 tuvastatu kohaselt poolte vahelised abielulised suhted lõppesid xxxx ja kehtiva PKS § 210 lg 3 tulenevalt, kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni, siis poolte kui abikaasade ühisvaraks on vara, mida nad on omandanud kuni xxxx.
22.Kinnistusregistri elektroonilise väljavõtte kohaselt 29.11.2007. kanti kostja kinnistu xxxx (endine xxxx), xxxx, kinnistusregistriosa nr. xxxx, katastritunnus xxxx ainuomanikuna (t.lk. 13). Menetluses on pooled kinnitanud, et hoone, mis nimetatud kinnistule on postitatud, kuulus vallasasjana kostjale ja omandiõigus vallasasjale tekkis kostjal kinkimise teel. Hageja väidab, et tal oli kokkuleppe kostjaga maa erastamise teel tekkiva kinnisasja poolte kaasomandisse omandamiseks. Kostja vaidleb hageja sellisele väitele vastu. Hageja on oma väidete kinnitamiseks palunud kohtul nõuda hageja pangakonto väljavõtte 2007 oktoobri-novembri kuude kohta. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt hageja on 27.11.2007 tasunud Rahandusministeeriumile selgitusega L K katastrinumber xxxx 56 krooni, 27.11.2007 Lääne-Viru Maavalitsusele kahe ülekandega selgitusega katastrinumber xxxx L K kokku 3 260 krooni (t.lk. 125-129). Kohus leiab, et hageja tehtud pangaülekanded ei kinnita seda, et poolte vahel oli kokkulepe maa erastamise teel tekkiva kinnisasja poolte ühisomandisse omandamiseks. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kuna poolte abielulised suhted olid tegelikult lõppenud xxxx, siis 29.11.2007 kostja ainuomandisse omandatud kinnisasi xxxx, kinnistusregistriosa nr. xxxx, ei ole abikaasade ühisvara ja hagejal ei ole tekkinud õigust nimetatud kinnistu abikaasade ühisvarana jagamise nõudmiseks. Sellepärast kohus jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus ei nõustu hageja esindaja 27.05.2019 menetlusdokumendis toodud seisukohaga menetluskulude TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda jätmise kohta. Kuna hagi jäetakse rahuldamata põhjusel, et kinnistu, mille jagamist hageja taotleb, ei ole poolte ühisvara, siis menetluskulude kindlaks määramisel on kohaldatav TsMS § 162 lg 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Nimetatud sätte alusel kohus jätab menetluskulud hageja kanda.
24.Kostja on esitanud avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kohtulahendis sisalduva kulude jaotuse alusel vastavalt TsMS § 174 lg 1 ls 1. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (Riigikohtu 25.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1102-11, p 12). Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). TsMS § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on menetlusosalise esindaja kulud kohtuväliseks kuluks. 5 (6)
2-18-17419
25.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Käesolevas tsiviilasjas esindas kostjat TsMS §-s 218 lg 1 p 1 sätestatud nõutele vastav lepinguline esindaja.
26.Asja materjalidest nähtub, et kostja esindaja on esitanud kohtule: 11.02.2019 vastuse hagiavaldusele (t. lk 74-76) ning seisukohad 02.05.2019 ja 17.05.2019 (t.lk. 131-135, 164-170). Samuti on kostja esindajad osalenud 04.04.2019 kohtuistungil maakohtus, mis kestis 1,4 tundi (t. lk 107-115).
27.TsMS § 174 lg 1 esimeses lausest tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Maakohus leiab, et menetluskulude rahalise suuruse määramine kujutab ennast kohtu diskretsiooniõigust. Kohus ei analüüsi iga nimekirjas oleva menetluskulu vajalikkust ja põhjendatust eraldi, vaid annab kogumis hinnangu esitatud menetluskuludele suurusele. Kohtu hinnangul oli käesolevas menetluses tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase asjaga. Kohus leiab, et arvestades tsiviilasja tavapärast keerukust, kostja esindaja poolt tsiviilasjas esitatut ning kohtuistungi kestvust, kulus kostja esindajal õigusabi osutamiseks 7,4 tundi, s.h hagiavaldusele vastamiseks 2 tundi, seisukohtade koostamiseks kokku 4 tundi ning istungil osalemiseks 1.4 tundi. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 115 eurot, millele käibemaks ei lisandu, on kohtu hinnangul mõistliku suurusega. Seega leiab kohus, et kostja põhjendatud lepingulise esindaja kulud on kokku 851 eurot (7,4 x 115), mis kulub väljamõistmisele hagejalt kostja kasuks.
28.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses vastava taotluse esitanud.
29.Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 631, § 632 sätete kohaselt. /digitaalselt allkirjastatud/