Avaldaja XX (sünd XX.XX.XXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Helen-Lumelille Tomberg Puudutatud isik I YY (ik XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe Puudutatud isik II CC (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Vladimir Kolga Eestkosteasutus Tallinna linn Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 01.11.2018 määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seonduvad kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a YY-le riigi õigusabi osutanud vandeadvokaadi kulud, mis jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud ja avaldaja nõue
1.Harju Maakohtule edastati 04.09.2018 taotlus YY (puudutatud isik I, laps) tagastamiseks Saksamaale. 15.10.2018 kohtule edastatud taotluse terviktekstis palus XX (avaldaja, lapse isa) tagastada laps Saksamaale ja määrata, et CC (puudutatud isik II, lapse ema) toimetab lapse seitsme päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest Saksamaale QQQ linna avaldaja korterisse. Kui puudutatud isik II seda ei tee, antakse laps avaldajale üle Eestis puudutatud isik II valitud ajal ja kohas lastekaitsespetsialisti ja kohtutäituri juuresolekul. Samuti palus avaldaja lubada kohtutäituril kasutada vajadusel puudutatud isik II suhtes jõudu.
Kogu perekonna (sh lapse) elukoht oli Saksamaal QQQ linnas kuni 07.11.2017. Laps käis seal lasteaias ja oli sealse pediaatri regulaarse järelevalve all. Avaldaja teostas lapse suhtes hooldusõigust ja tegeles temaga palju. Laps läks koos CC-ga (puudutatud isik II, lapse ema) 2017. aasta novembris kaheks nädalaks lapse ema perekonnale külla (mh põhjusel, et puudutatud isik II emal oli 05.11 sünnipäev) ja nad pidid naasma Saksamaale 21.11.2017. Puudutatud isik II soovis Eestis viibimist pikendada nädala võrra ja tegi detsembri algul ettepaneku, et pere võtaks uue aasta vastu puudutatud isik II vanemate juures. Avaldaja oli sellega nõus, võttis puhkuse ja pakkus välja, et puudutatud isik II ja laps oleksid seni Eestis, kuni tema Eestisse tuleb, s.t puudutatud isikul II ja lapsel ei olnud mõtet paariks nädalaks Saksamaale tulla. Avaldaja saabus Tallinna 19.12.2017 ja koos veedeti aega kuni 03.01.2018. 20.12.2017 pani puudutatud isik II avaldaja ette eestikeelse paberi, millele palus alla kirjutada põhjendusega, et lapsele oli vaja ka Eestis registreeritud elukohta, et temaga saaks arsti juurde minna (esmalt väitis avaldaja, et laps oli sel ajal külmetunud; hiljem selgitas, et laps siiski ei olnud detsembris haige, vaid toiming oli vajalik tuleviku tarbeks). Mõistetavalt avaldaja tegi seda. Hiljem pani puudutatud isik II avaldaja ette ka ingliskeelse teksti (mida avaldaja ei vallanud) väitega, et välismaalase puhul peab sama olema ka inglise keeles ning avaldaja allkirjastas selle. Talle ei tulnud pähegi, et seda sai kasutada väite tõendamiseks, et ta nõustus lapse Eestisse elama jäämisega. Sellist kokkulepet ta ei sõlminud. Miks muidu tasus avaldaja lapse lasteaiakulusid 2018. aasta märtsini ja ei registreerinud neid Saksamaa eluruumist välja kulude kokkuhoidmiseks. Alles siis, kui avaldaja naasis Saksamaale 03.01.2018 ja jäi peret ootama, teatas puudutatud isik II telefoni teel, et ta ei taha Saksamaale tagasi tulla. Avaldaja püüdis puudutatud isikut II veenda, kuid tulutult. Jaanuari lõpus tuli avaldaja taas Eestisse, et puudutatud isikuga II silmast silma vestelda ja asjad peale võtta, kuid ka sellest ei olnud kasu. Saksamaale naastes pöördus avaldaja advokaadi poole, kes andis nõu puudutatud isikule II veidi aega anda. Pärast seda (2018. aasta mai algul) pöördus avaldaja Saksamaa Liitvabariigi Föderaalse Justiitsministeeriumi poole lapse tagastamise avalduse esitamiseks juhtnööride saatmiseks ning 05.06.2018 esitas allkirjastatud avalduse. Kolmandat korda käis avaldaja Eestis 08.06.2018-12.06.2018 lapse sünnipäeval ja lapsel oli väga hea meel avaldajat näha. Vahetult enne nimetatud kuupäevi leidis avaldaja oma e-postist eestkosteasutuse kirja, millest sai teada, et puudutatud isik II oli kohtule esitanud avalduse hooldusõiguse muutmiseks. Puudutatud isik II seisukoht
2.Puudutatud isik II avaldusega ei nõustunud ja palus jätta avaldus rahuldamata. Lapse tagastamise eeldused puudusid. Puudutatud isik II selgitas, et laps sündis Saksamaal avaldaja ja puudutatud isik II abielust ning laps on nii Saksamaa Liitvabariigi kui ka Eesti Vabariigi kodanik. Lapse vanemate abielulised suhted olid pöördumatult lõppenud alates 2017. aasta augustist-septembrist. 07.11.2017 naasid laps ja puudutatud isik II avaldaja nõusolekul ühesuunalennuga Eestisse. Laps jätkas avaldajaga suhtlemist peamiselt elektroonilisel teel. Avaldaja kiitis heaks nii kirjalikult kui konkludentselt, et alates 07.11.2017 oli lapse alaline elukoht Eestis aadressil XXX, Tallinn, s.o ema juures. Nimelt külastas avaldaja last Eestis mitmel korral ja esimesel külastusel allkirjastas kirjaliku nõusoleku lapse elukohakande muutmiseks ning tasus osaliselt lapsele elatist (avaldaja ei tasunud elatist alates 2018. aasta jaanuarist). Erinevalt avaldaja väidetust ei allkirjastanud avaldaja kirjaliku nõusolekut lapse elukohakande muutmiseks
vajadusest laps Eestis arsti juurde viia. Laps oli 2017. aasta novembris-detsembris terve ja ei põdenud ühtegi haigust. Avaldajal tekkis soov laps Saksamaale tagasi viia hiljem. Nimelt saatis 04.09.2018 puudutatud isik II avaldajale ettepaneku abielu lahutamiseks Eestis ja vastuseks kõnealusele ettepanekule esitas avaldaja 04.09.2018 taotluse lapse tagastamiseks Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel. Laps oli tänaseks Eestis viibinud suure osa oma elust ning sotsiaalselt, geograafiliselt ja kultuuriliselt integreerunud Eesti ühiskonda, kultuuri- ja komberuumi. Laps käis Eestis lasteaias ja trennis. Last oli kogu tema senise elu vahetult hooldanud puudutatud isik II, kes aga ei takistanud lapsel avaldajaga suhtlemast. Seevastu Saksamaal oli ta lasteaias käinud vaid u 1,6 kuud 1,5 tundi päevas ning isa oli kogu aeg kõrvale hoidnud lapse kasvatamisest. Puudutatud isik I esindaja seisukoht
3.Esindaja oli seisukohal, et avaldus oli alusetu ja tuli jätta rahuldamata. Menetlusdokumentides kajastuva informatsiooni põhjal võis väita, et lapse elukoha vahetus toimus lapsevanemate vastastikusel kokkuleppel. Eelnevat kinnitas mh avaldaja 20.12.2017 allkirjastatud kinnitus lapse elukoha ümberregistreerimiseks aadressile XXX, Tallinn. Avaldaja allkirjastas 20.12.2017 ka elukohateate. Kokkuleppe olemasolu oli ka eluliselt usutav, sest enne 20.06.2018 Saksamaa keskasutuses registreeritud lapseröövi avaldust külastas avaldaja last kolmel korral: 18.12.2017-03.01.2017, 25.012018-08.02.2018 ja 07.06.2018-12.06.2018. Eestkosteasutuse seisukoht
4.Tallinna linn Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu (eestkosteasutus) selgitas, et lapsel olid lähedased suhted mõlema vanemaga ja avaldajaga raskendatud suhtlemine tekitas lapsele psüühilisi kannatusi. Lapsel oli olemas kõik elamiseks ja turvaliseks kasvamiseks vajalik nii Saksamaal kui Eestis. Avaldaja toetas materiaalselt last Eestis viibimise ajal. Eestkosteasutus arvas, et vanematel pigem ei olnud kokkulepet lapse naasmiseks Eestisse ja laps võeti Saksamaalt ära avaldaja nõusolekuta. Laps suudaks Saksamaale naastes ümbritsevaga kohaneda ja hakkama saada. Maakohtu lahend
5.Maakohus jättis taotluse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse kulud, mille kohus jättis riigi kanda. Haagi lapseröövi konventsiooni artikli 1 lit a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinnihoitavate laste tagasitoomine. Konventsiooni artikkel 12 lg 1 täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane artikli 3 tähenduses ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud vähem kui aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist. Konventsiooni alusel saab lapse tema harilikku viibimiskoha riiki tagastada vaid juhul, kui laps on teise riiki ära viidud või teda hoitakse teises riigis kinni õigusvastaselt. Artikli 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega rikutakse ühis- või ainuhooldusõigust, mis oli antud isikule, asutusele või muule organile selle riigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne äraviimist või kinnihoidmist, ning äraviimise või kinnihoidmise ajal teostati ühis- või ainuhooldusõigust või seda oleks tehtud, kui last ei oleks ära viidud ega kinni hoitud. Ühiselt kasutatavaks loetakse hooldusõigust juhul, kui vastavalt
kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku hoolitsuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta. Täidetud peavad olema mõlemad konventsiooni artiklis 3 sätestatud eeldused. Seega esmalt tuli kohtul tuvastada, missuguses riigis oli lapse harilik viibimiskoht. Seejärel, kas praegusel juhul oli tegu lapse õigusvastase äraviimisega ning kas lapse tagastamata jätmiseks oli piisavalt alust. Kohus oli seisukohal, et lapse harilik viibimiskoht asus Saksamaal. Vaidlus puudus selles, et avaldaja ja puudutatud isik II olid lapse vanemad. Laps oli nii Saksamaa Liivabariigi kui Eesti Vabariigi kodanik. Avaldaja, puudutatud isik II ja laps elasid ühise perena Saksamaal QQQ linnas YYY ning seal teostasid vanemad ühiselt lapse suhtes hooldusõigust. Laps käis QQQ lasteaias ja oli St Joseph Krankenhausi kliiniku pediaatri regulaarse järelevalve all. Laps oli Saksamaal sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda hästi integreeritud. Saksamaal elasid isapoolsed vanavanemad ning lapse isa lähedased sugulased ja sõbrad. Arvestades lapse vanust, oli ta suurema osa oma elust elanud Saksamaal. Järgnevalt kontrollis kohus, kas laps viidi õigusvastaselt ära tema harilikust viibimiskohast. Puudus alus kahelda, et mõlemale vanemale kuulus lapse hooldusõigus nii Saksamaa kui Eesti seaduste alusel. Ka ei leidnud asjas tuvastamist, et vanematel oli kokkulepe hooldusõiguse küsimuses. Vanematel oli vaidlus, kas pere oli koos otsustanud, et laps jääb koos emaga elama Eestisse ja kas avaldaja tegi sellekohase tahteavalduse. Kohus oli seisukohal, et lapse elukoha vahetus toimus lapsevanemate vastastikusel kokkuleppel. Nõusoleku tuvastamiseks ei pea vanemad olema sõlminud kindlas vormis kokkulepet, kuhu on kirja pandud, et vanem on lapse teise riiki kolimisega nõus. Vanema nõusoleku olemasolu tuleb hinnata, arvestades konkreetse kohtuasja asjaolusid kogumis ning ei ole välistatud, et kohus loeb nõusoleku andmise tuvastatuks ka vanemate vahelisele suhtlusele tuginedes. Esimest korda viibis avaldaja Eestis lapse juures perioodil 20.12.2017-02.01.2018 ja 20.12.2017 allkirjastas ta kinnituse, et lubab lapsel asuda elama Eesti Vabariiki. Avaldaja vastuväite kohaselt ei ole nõusolek kehtiv, sest ta ei saanud aru dokumendi sisust. Seega tuli hinnata, kas nimetatud dokumendis väljendus avaldaja nõusolek lapse Eestisse elama jäämiseks ja kas allkirjastatud paber oli piisav, et tuvastada vanemate kokkulepe lapse elama jäämiseks Eestisse. Väheusutav oli avaldaja vastuväide, et ta ei saanud aru, millele ta alla kirjutas. Isegi kui avaldaja ei vallanud inglise keelt, siis dokumendis, millele avaldaja alla kirjutas, ei olnud sõnagi meditsiinist (kuigi just lapse ravimine oli väidetavalt põhjus, miks tuli paber allkirjastada), avalduses oli lapse nimi, aadress ja lapse ID number. Vastutustundlik lapsevanem ei kirjuta alla last puudutavale paberile, mille sisu jääb temale arusaamatuks. Mõistlik lapsevanem küsib ja teeb endale esmalt selgeks lapsega seotud asjaolud enne kui allkirjastab dokumendi. Seega oli tõendatud, et avaldaja teadis lapse naasmisest Eestisse ja Eestis olles kinnitas avaldaja kirjalikult oma nõusolekut, et laps elab edaspidi koos emaga ja lapse elukohana registreeritakse XXX, Tallinn. Kui ka lapse isa tahe 20.12.2017 nõusoleku andmise ajal oli eksimuse või pettuse tõttu moonutatud ehk kehtetu, siis hilisemalt väljendatud tahet ei mõjuta varem antud nõusoleku kehtetus. Veel enam, isegi kui laps viibis perioodil 20.12.2017 kuni 02.01.2018 Eestis õigusvastaselt isa kehtetu nõusoleku tõttu, siis lapse hilisem Eestis viibimine toimus isa nõusolekul. Enne 20.06.2018 Saksamaa keskasutuses registreeritud lapseröövi avaldust (seitse kuud pärast lapse ärasõitu Saksamaalt) külastas avaldaja last kolmel korral. Kuivõrd ta viibis korduvalt Eestis lapse juures pärast 07.11.2017, võis järeldada, et lapse isa vähemalt osaliselt nõustus lapse viibimisega Eestis. Avaldajale oli ettenähtav, et puudutatud isik II ei naase koos lapsega avaldaja juurde. Olukorra ettenähtavust kinnitas ka avaldaja abielukriis puudutatud
isikuga II, kellega suhted olid hääbunud ning avaldaja enda sõnul ka abielulised suhted lõppenud alates 07.11.2017. Seega ei olnud tegemist lapse ebaseadusliku kinnihoidmisega Eestis puudutatud isik II poolt. Menetluses leidis tõendamist, et lapsel oli kõik olemas. Avaldaja põhjendus, et laps tuleb viia Saksamaale takistamaks lapse suhtlust emapoolsete vanematega, ei olnud kooskõlas perekonna üldiste põhimõtetega, sh lapse õigusega kontaktile lähedaste sugulastega, ka vanavanematega. Ka lapse viibimisel Saksamaal säiliks lapsel õigus suhelda oma vanavanematega. Seega avalduse rahuldamine ei täidaks avaldaja soovitud eesmärki, sest avalduse rahuldamine ei võtaks ära lapse õigust suhelda oma lähedastega, s.h. emapoolsete vanematega. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 3 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse ja avaldaja õigusabikulud, mis tulid jätta riigi kanda. Määruskaebus
6.Avaldaja palus määrus tühistada ja teha uus lahend, millega avaldus rahuldada ning tagastada laps Saksamaale ja määrata kindlaks määruse täitmise kord. Maakohus tuvastas õigesti, et lapse harilik viibimiskoht oli Saksamaal ja puudus vaidlus, et lapsevanemad teostasid ühise perena Saksamaal elades lapse suhtes ühist hooldusõigust. Maakohus küll otsesõnu ei tuvastanud, kuid vaidlust ei olnud ka selles, et laps lahkus Saksamaalt 07.11.2017 vanemate ühisel nõusolekul. Kohtumäärusest ei nähtu ka konkreetset tuvastust, et lapse kinnihoidmine Eestis oli õigusvastane, kuid kuna kohus edasiselt tuvastas lapse tagastamata jätmise alusena isa nõusoleku ja hilisema leppimise olukorraga, sai sellest järeldada, et kohtu hinnangul lapse kinnihoidmine siiski oli õigusvastane. Seega tuli maakohtul tõendite alusel hinnata, kas vanemate vahel tekkis pärast 07.11.2017 kokkulepe, et laps jääb elama Eestisse ja/või lapse isa leppis sellega, et laps jääb elama Eestisse. Maakohus leidis valesti, et avaldaja andis selleks kirjaliku nõusoleku. Avaldaja allkirjastas võõrkeelsed nõusolekud, sest puudutatud isik II viis avaldaja pettusega eksimusse. Nimelt selgitas puudutatud isik II, et allkirja oli vaja selleks, et laps saaks Eestis arsti juurde pöörduda. Vanematel olid toona veel omavahel head ja usalduslikud abielulised suhted, mille puudumise kohus ebaõigesti tuvastas. Veel enam, puudutatud isik II jättis esmalt mulje, et naaseb koos lapsega 21.11.2017. Enne 2018. aasta jaanuari keskpaika ei olnud vanemate vahel juttugi sellest, et laps peaks jääma Eestisse, rääkimata ühisest kokkuleppest. Just sel põhjusel tasus avaldaja lapse lasteaiakoha eest Saksamaal 2018. aasta märtsini ning puudutatud isik II ja lapse registreeritud elukohana oli 2018. aasta juunini märgitud YYY, QQQ, Saksamaa. Samuti ei saanud nõusolekut tuletada avaldaja käitumisest. Arusaamatu oli kohtu järeldus, et kuna avaldaja külastas last korduvalt Eestis ja isegi kui laps viibis perioodil 20.12.201702.01.2018 Eestis õigusvastaselt avaldaja kehtetu nõusoleku tõttu, siis lapse hilisem Eestis viibimine toimus isa nõusolekul. 2017. aasta detsembris viibis avaldaja Eestis, kui pere võttis ühiselt uusaastat vastu, mitte avaldaja ei külastanud last. 2018. aasta jaanuari lõpus tuli isa autoga, et pere koju viia, mitte ei külastanud last. Isa külastas last juunikuus, kui ta oli avalduse Saksamaa keskasutusse juba esitanud, tulles lapse sünnipäevale. Kuidas nendest asjaoludest järeldus, et avaldaja nõustus lapse jäämisega Eestisse, määrusest ei nähtunud. Pealegi oli hinnang selle kohta, kas seitsme kuu möödumisel tagastamismenetluse alustamine on liiga hilja või liiga vara, asjakohatu.
Avaldaja 05.06.2018 taotlus ei esitatud reaktsioonina puudutatud isik II 04.09.2018 e-kirjale, milles viimane tegi ettepaneku abielu lahutada, sest see ei olnud ajalise järjestuse mõttes võimalik. Asjasse puutumatu oli kohtumääruse analüüs ja põhjendused punktides 29-32, sest tegemist ei olnud hooldusõiguse vaidlusega, vaid vaidlusega selle üle, millise riigi kohus on pädev hooldusõiguse vaidlust lahendama. Vastused määruskaebusele
7.Puudutatud isik II palus jätta määruskaebus rahuldamata. Lapse harilik viibimiskoht oli alates 07.11.2018 vanemate ühisel nõusolekul Eestis. Lapsevanemate abielulised suhted lõppesid augustis-septembris 2017. Pärast abieluliste suhete lõppemist leppisid lapsevanemad suuliselt kokku, et puudutatud isik II kolib koos lapsega elama Eestisse. Seejärel ostis lapse ema 20.10.2017 ühesuuna lennupiletid Eestisse. 07.11.2017 viis avaldaja oma lapse ja tema ema koos nende asjadega lennujaama. Seega tegi avaldaja lapse harilikku viibimiskohta puudutava otsuse. Hiljem, s.o 20.12.2017, kui avaldaja külastas last Eestis, andis ta kirjaliku nõusoleku (avaldaja valdas piisavalt inglise keelt), milles nõustus poolte ühise alaealise lapse elukoha muutmisega Saksamaalt Eestisse aadressile XXX, Tallinn. Sellest järeldus, et avaldaja nõustus lapse hariliku viibimiskoha muutmisega. Ükski vastutustundlik lapsevanem ei allkirjastaks last puudutavat dokumenti pimesi. Isegi kui avaldaja tahe 20.12.2017 nõusoleku andmise ajal oli eksimuse või pettuse tõttu moonutatud ehk kehtetu, ei mõjutanud hilisemalt väljendatud tahet varem antud nõusoleku kehtetus. Lapse huvides on jätta ta Saksamaale tagastamata.
8.Lapsele määratud esindaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuses moonutati maakohtu järeldusi. Maakohus väljendas sõnaselgelt, et lapse Eestis nn kinnihoidmine ei olnud õigusvastane. Avaldaja selgitused väidetavast pettuse ja eksimuse teel allkirjade andmisest lapse ümberkolimise kokkuleppele ja lapse elukohateatele olid paljasõnalised ning ei olnud kooskõlas avaldaja käitumisega seitsme kuu vältel pärast lapse ümberkolimist Eestisse. Sellise hinnangu andis maakohus, tuginedes kõikidele tõenditele kogumis. Maakohus jättis õigesti olulise väärtuse omistamata pildile, kus oli laps koos piletiga. Tähelepanuväärne oli asjaolu, et väidetava lapse röövimise avaldus esitati Saksamaal (20.06.2018) pärast seda, kui lapse ema oli Eestis esitanud avalduse lapse hooldusõiguse küsimuses (23.05.2018).
9.Eestkosteasutus toetas määruskaebust. Laps võeti Saksamaalt Eestis elamiseks avaldaja nõusoleku ja kokkuleppeta. Vanematel oli kokkulepe lapse Eestis viibimiseks vaid kuni 02.01.2018, s.o kuni laps sai terveks. 20.12.2017 dokument ei olnud piisav, et tuvastada vanemate kokkulepe lapse Eestisse elama jäämiseks. Määruse põhjendused
10.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Haagi lapseröövi konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord, mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral kahjustades. Lapse tagastamise kohustus ei ole absoluutne ja Haagi lapseröövi konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata jätmiseks.
Maakohus tuvastas, et lapse hariliku viibimiskoha riik oli väidetava rikkumise ajal (s.o Eestis elama asumise ajal) Saksamaa Liitvabariik, lennureis Eestisse 07.11.2017 toimus poolte kokkuleppel ning 20.12.2017 andis avaldaja nõusoleku lapse Eestisse elama jäämiseks, s.t esines alus Haagi lapseröövi konventsiooni kohaldamiseks, kuid tulenevalt artikkel 13 lg 1 lit a sätestatust, tuli jätta laps Saksamaale tagastamata. Ülalnimetatud maakohtu järeldusest ei nõustunud määruskaebuse esitaja esmajoones sellega, et esines alus lapse tagastamata jätmiseks. Ta oli teadlik tema poolt 20.12.2017 allkirjastatud ingliskeelse kokkuleppe olemasolust, mille sõnastuse kohaselt andis avaldaja nõusoleku lapse elamiseks puudutatud isikuga II XXX kinnisasjal ja viidatud aadressi lapse elukohana registreerimiseks (I kd lk 48). Samuti oli ta teadlik 20.12.2017 registripidajale eestikeelse elukohateate esitamisest, millega muudeti puudutatud isiku II ja lapse elukoha andmeid (I kd lk 48 pöördel). Kuid tema väitel ei olnud ta teadlik dokumentide reaalsest sisust, sest ta ei osanud eesti ja inglise keelt ning usaldas dokumentide allkirjastamisel oma abikaasat puudutatud isikut II. Avaldaja arvates andis ta allkirja dokumentidele, mis andsid õiguse lapsega Eestis arsti poole pöördumiseks. Ka ei nõustunud avaldaja sellega, et alternatiivselt oli tema nõusolek võimalik tuletada tema käitumisest. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et poolte avaldatud väidetest ja esitatud tõenditest (sh määruskaebemenetluses esitatud tõenditest) nähtub, et avaldaja nõustus 20.12.2017 ingliskeelset kokkulepet allkirjastades lapse Eestisse elama jäämisega. Avaldaja väide, et ta ei saanud aru, millele alla kirjutas, oli väheusutav järgmistel põhjustel:
1.Kokkuleppe sõnastus on küll inglise keeles, s.t ei ole väidetavalt keeles, mida avaldaja valdab vabalt (vene keel ja saksa keel), kuid on lihtsa sõnastusega ja lühike, mistõttu on see mõistetav ka väiksema inglise keele oskusega inimesele ning seal ei ole sõnagi meditsiinist. Tõenditest nähtuvalt oli avaldaja suuteline lihtsamat inglise keelt mõistma ja selles keeles igapäevastel teemadel suhtlema. Asjaolu, et avaldaja oskas teataval määral inglise keelt, nähtub erinevatest tõenditest. Näiteks on toimikumaterjalide hulgas avaldaja 13.11.2015 ingliskeelne kiri kliendile teatega oma e-posti aadressi muutumisest (II kd lk 39), 16.08.2016 ingliskeelne kiri klientidele palvega saata pilte (II kd lk 40), 21.04.2016-19.05.2016 ingliskeelne kirjavahetus Amazoniga (II kd lk 41, 55-57 pöördel). Menetluses väitis avaldaja, et tööalaseid ingliskeelseid kirju koostas ja Amazoniga suhtles tema nime alt puudutatud isik II. Tema oli suuteline suhtlema üksnes vene ja saksa keeles. Esiteks puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et avaldaja postkastist ja tema nime alt saadetud kirjad (sh tööalased) olid kellegi teise poolt koostatud. Seda ei tõendanud asjaolu, et mõni ingliskeelne kiri saadeti lisaks klientidest adressaatidele ka puudutatud isikule II (II kd lk 54) või see, et Amazoniga suhtlemisel kasutati nii saksa kui inglise keelt. Teiseks ei ole eluliselt usutav, et avaldaja ei suhelnud tööalaselt üldse inglise keeles, kui tal oli erinevatel aegadel vajadus klintidele ingliskeelseid kirju saata. Vaevalt, et järjepidevalt tegi osa avaldaja tööst ära keegi teine kui isik, kellega oli avaldaja tööandjal tööleping sõlmitud. Väidet, et avaldaja kirjakastis tegutses puudutatud isik II, ei toeta ka avaldaja PayPali aadressilt saadetud puudutatud isiku II kiri, sest sellest nähtub, et kui puudutatud isik II kasutas avaldaja e-posti aadressi, märkis ta kirja saatjaks enda isiku, mitte avaldaja (II kd lk 59).
Avaldaja esitatud 23.05.2018, 07.06.2018-11.06.2018 sõnumivahetus ei lükanud eelnevat tõdemust ümber. Viidatud sõnumivahetusest ilmneb, et avaldaja ei mõistnud lennukompanii koostatud keerukama ülesehitusega ingliskeelset kirja, avaldajale jäi arusaamatuks majutusasutuse ingliskeelne teatis väljakirjutamise osas ning asjaolu, et stjuardessid rääkisid lennukis omas ja inglise keeles (II kd lk 3-5). Eelnevast ei saanud teha järeldust, et avaldaja ei mõistnud 20.11.2017 nõusolekut, mis suures osas kajastas isikuandmeid, sh lapse ja ühte lauset lapse elukoha kohta. Avaldaja inglise keele oskuse tõendamiseks on puudutatud isik II esitanud lisaks avaldaja CV ja kaaskirja (II kd lk 13-14 pöördel), kuid kohus jätab nendega lahendi tegemisel arvestamata TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel nende ebausaldusväärsuse tõttu. Nimelt ei ole teada, kust tõendid pärinevad ning avaldaja, kelle CV ja kaaskiri need olema peaksid, väidab, et ei ole neid varem näinud (II kd lk 24 pöördel).
2.Vastutustundlik lapsevanem ei kirjuta alla last puudutavale paberile, mille sisu jääb talle arusaamatuks. Seda sõltumata asjaolust, kes dokumendi allkirjastamiseks esitab. Pealegi oli avaldajal puudutatud isikuga II, kes dokumendi allkirjastamiseks avaldajale esitas, abieluline suhe lõppenud, mistõttu ei olnud eluliselt usutav, et avaldaja usaldas pimesi puudutatud isikut II. Avaldaja istungil antud selgitustest nähtuvalt olid avaldaja ja puudutatud isik II abielulised suhted lõppenud hetkest, kui puudutatud isik II ja laps Eestisse sõitsid (07.11.2017) (I kd lk 117), kuid poolte kooselu oli rahutu juba varem ning skandaalid olid igapäevased (I kd lk 88). Puudutatud isik II väitel lõppesid abielulised suhted veel varem, s.o 2017. aasta augustis-septembris ja 2017. aasta sügiseks oli vanemate vaheline suhtlus sisuliselt hääbunud (I kd lk 38). See tähendab, et mõlema vanema väitel olid kokkuleppe allkirjastamisel 20.12.2017 avaldaja ja puudutatud isik II abielulised suhted lõppenud. Hiljem (määruskaebuses) leidis avaldaja, et vanemate abielulised suhted lõppesid siiski pärast 20.12.2017. See oli avaldaja hinnangul tõendatud mh avaldaja ja puudutatud isik II vahelise sõnumivahetusega perioodil 13.11.2017-13.01.2018 (I kd lk 126-127 pöördel). Tõsi, kõnealune sõnumivahetus on viisakas ja sõbralik, aga selline on ka nt 23.05.2018, 07.06.2018-11.06.2018 toimunud sõnumivahetus (II kd lk 3-5), mil vanemate abielulised suhted olid kindlasti lõppenud, puudutatud isik II ja laps olid Saksamaalt eemal viibinud juba umbes pool aastat, puudutatud isik II oli kohtule esitanud avalduse lapse suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning avaldaja oli pöördunud Saksamaa Liitvabariigi Föderaalse Justiitsministeeriumi poole lapse tagastamise avalduse esitamiseks juhtnööride saatmiseks ning esitanud 05.06.2018 allkirjastatud avalduse pädevale asutusele lapse tagastamiseks. Seega tõendasid kirjeldatud vanemate vahelised sõnumid pigem vanemate oskust erimeelsustest hoolimata üksteisega viisakalt suhelda. Kohtu hinnangul ei ole usutav avaldaja väide, et tema valvsus 20.12.2017 dokumendile allkirja andmisel oli uinutatud, sest Saksamaalt Eestisse piletit ostes, osteti väidetavalt pilet tagasisõiduks Eestist Saksamaale. Kui ka selline pilet eksisteeris, siis väidetav tagasisõidukuupäev 21.11.2017 oli kokkuleppe allkirjastamise hetkeks 20.12.2017 ammu möödunud ja 20.12.2017 dokumenti allkirjastades ei saanud avaldajal olla kindlust, et puudutatud isik II naaseb koos lapsega Saksamaale.
3.Avaldaja väide, et tema juhindus 20.11.2017 ingliskeelset dokumenti allkirjastades eesmärgist võimaldada lapsel Eestis arsti külastada, ei olnud tõendatud ja ei olnud ka usutav. Esiteks ei vastanud tõele avaldaja väide, et laps oli kokkuleppe allkirjastamise hetkel haige ja vajas arstiabi. Sellest väitest loobus hiljem ka avaldaja ise. Nimelt nähtus puudutatud isiku II esitatud tõendist arsti kinnitus, et laps oli 2017. aasta novembris ja detsembris terve, ei põdenud ühtegi haigust (I kd lk 107). Teiseks, kui lapse harilik viibimiskoht ei oleks pärast 20.12.2017 kokkuleppe allkirjastamist vanemate silmis muutunud ja menetlusosaliste elukorraldus oleks ka pärast viidatud kokkulepet jätkunud Saksamaal ning laps oleks Eestis käinud vaid paaril korral aastas puudutatud isiku II sugulaste juures külas, nagu Saksamaalt lahkumiseni (I kd lk 88), ei oleks esinenud vajadust vormistada tervele lapsele dokumente, et temale igakordset vajaduspõhist arstiabi just Eestis võimaldada. Seega on avaldaja viimasena käsitletud versioon vastuoluline. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kui ka avaldaja 20.11.2017 allkirjastatud nõusolek lapse elama asumiseks Eestisse oli mingil põhjusel kehtetu, siis avaldaja väljendas oma edasise käitumisega nõustumist lapse Eestisse elama asumiseks. Nimelt võib lapse äraviimine või kinnipidamine avalduda ka passiivsuses, kui tekkinud olukorda aktsepteeritakse pikema aja vältel. Avaldaja esitas Saksamaa keskasutusele lapseröövi avalduse 20.06.2018, s.o seitse kuud pärast lapse ärasõitu Saksamaalt ning oli enne seda last Eestis külastanud kolmel korral. Iseenesest on õige, et Haagi lapseröövi konventsiooni artikkel 12 lg 1 alusel on võimalik lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral nõuda lapse tagastamist reeglina ühe aasta jooksul äraviimisest või kinnihoidmisest ning erandjuhtudel ka hiljem (Haagi lapseröövi konventsiooni artikkel 12 lg 2). Samas võib taotluse esitamisega põhjendamatu viivitamine väljendada olukorras, kus taotleja on teadlik lapse asukohast ja teisel vanemal koos lapsega endisesse elukohariiki naasmise suhtes valmiduse puudumisest, taotlejal siira huvi vajakajäämist lapse naasmiseks ja väljendada nõustumust lapse hariliku viibimiskoha riigi muutmiseks. Avaldaja versioon, et ta külastas seitsme kuu jooksul kolmel korral Eestis last, et veenda puudutatud isikut II käituma õiguspäraselt ja tagastama laps hariliku viibimiskoha riiki, on tõendamata. Eelnevast nähtub, et avaldaja tegevus kohtule lapse tagastamise taotluse esitamisel on tingitud pigem ümbermõtlemisest, kuid seda Haagi lapseröövi konventsioon ei kaitse ning pelgalt selle tõttu last teise riiki ei tagastata. Vastuseks avaldaja viimasele väitele, et maakohtu analüüs ja põhjendused, mis nähtuvad vaidlustatud määruse põhjenduste punktides 29-32, on lapse tagastamise taotluse lahendamisel tarbetud, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige, et kui kohus tuvastab vanema nõusoleku või heakskiidu lapse teise riiki elama asumiseks, puudub Haagi lapseröövi konventsiooni järgi vajadus eraldi hinnata lapse integreerumist uues ühiskonnas, tema eest hoolitsetuse taset jms. Samas näeb lapse õiguste konventsiooni artikkel 3 ette, et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid. Seda maakohus praegu ka tegi, kui kontrollis viimases etapis, kas selline kohtulahend on lapse huvides.
Menetluskulude jaotus
11.TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Arvestades vaidluse sisu, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.