Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing
Määruse tegemise aeg ja koht
27.06.2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-192
Kohtuasi
AG hagi LG vastu elatise vähendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.06.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AG apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
420 eurot
Menetlustoiming
Menetlusse võtmisest keeldumine
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AG Politanov
(xxxxxxxxxx),
esindaja
Artur
Kostja LG (xxxxxxxxxx), seaduslik esindaja NL, lepinguline esindaja Olga Väina Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud, hageja nõue ja kostja vastuväited
aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus asjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Samuti jõudis kohus õigele järeldusele, et hageja teise lapse täisealiseks saamine kolme kuu jooksul pärast tsiviilasjas nr 2-16-7825 tehtud kohtulahendit ja 12. klassis õpingute jätkamine ei ole asjaolu, mille esinemine on käsitletav olulise muutunud asjaoluna kostjale makstava elatise vähendamiseks. Esiteks oli hagejale 2017. aasta sügisel teada asjaolu, et tema teine laps on sama aasta detsembris saamas 18-aastaseks, teiseks ei saa olla üllatus, et laps jätkab koolis õpinguid ka pärast detsembris toimunud sünnipäeva, et lõpetada pooleliolev 12. klass ja kolmandaks ei saa elatise maksmise koormuse vähenemine, mis tavaliselt kaasneb ülalpeetavate laste täiskasvanuks saamisega, olla selliseks asjaoluks, mis tingiks alaealise lapse kasuks väljamõistetud elatise vähendamise. Eelneva osas selgitab kohus, et perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ei saa kohaldada täisealiseks saanud õpinguid jätkava lapse elatise suuruse määramisele. Seadus kaitseb eriliselt just alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite saamiseks. Miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele (PKS § 97 p-d 2 ja 3) ei ole põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise (Riigikohtu 19.10.2015 määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei pruugi täisealiseks saanud laps vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, mistõttu ei ole ka põhjendatud kohaldada täisealiseks saanud lapse elatisenõudele PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et lapse täisealiseks saades ei muutu tavaliselt õppiva lapse elukorraldus ega tema ülalpidamisevajadus ning et miinimumelatis vastab statistiliste uurimustega kindlaks tehtud lapse miinimumvajadustele (Riigikohtu 19.10.2015 määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus, kaaludes kõiki kaebuses esitatud väiteid, jõudnud seisukohale, et kaebus ei kuuluks väidete õigsust eeldades rahuldamisele, s.t puudub esitatud faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Leides menetlusse võtmise otsustamise etapis, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte, mistõttu ei teki teisel poolel menetluskulusid, mis tuleks apellandil kaebuse rahuldamata jätmise korral kanda. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust kostjale ei tagasta. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.