Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. mai 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-18847
Tsiviilasi
K.R. hagi I.C. i vastu elatise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
1645 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 21. detsembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): K.R. (isikukood XXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsus hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista I.C. ilt välja igakuine elatis K.R. kasuks summas 100 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni.
Vastustaja (kostja): I.C. (isikukood XXX)
2.Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni p 2 sõnastatuks järgmiselt: „2. Välja mõista I.C. ilt elatis K.R. kasuks ja ülalpidamiseks alates 15. detsembrist 2016 igakuise elatusrahana summas 100 eurot kuni K.R. täisealiseks saamiseni 1. mail 2025.“
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud poolte endi kanda.
kantud
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.R. (hageja) esitas I.C. i (kostja) vastu hagiavalduse isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates hagi esitamise päevast. Isaduse tuvastamise nõude lahendasid pooled kohtuväliselt perekonnaseisuametis. Kostja on isaduse omaks võtnud ja hageja sünnitõendisse on tehtud kanne isa kohta (tl 32). Hagiavalduse kohaselt on hageja täielikult oma ema I.R. (hageja seaduslik esindaja) ülalpidamisel. Hageja seadusliku esindaja majanduslik olukord on stabiilne, kuid sissetulek ei ole suur. Hageja seadusliku esindaja ülalpidamisel on veel kaks alaealist last. Kostja ei osale lapse ülalpidamises. Hageja palus mitte arvestada SA Ida-Viru Keskhaiglast esitatud dokumentidega, kuna need ei puutu asjasse ning nende alusel ei ole võimalik hinnata kostja võimalust saada sissetulekut ja elatist maksta. Hageja leidis, et kostja suudab maksta elatist summas 104,43 eurot ehk pool töövõimetoetusest.
2.Kostja hagiavaldusele kirjalikult ei vastanud. Kostja selgitas kohtuistungil, et tal on tuvastatud töövõimekaotus 60 % ja ta saab pensioni 200 eurot. Muud sissetulekud kostjal puuduvad. Kostja elab koos vanematega. Ema maksab korteri eest, ostab ja teeb süüa. Kostja elab oma vanemate arvel. Kostja ei saa tööd teha, kuna ta saab kanda maksimaalselt 3,5 kg. Kostja saab maksta mitte rohkem kui 50 eurot kuus. Kostja esitas dokumendid oma tervisliku seisundi kohta, samuti töövõimetoetuse suuruse kohta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks alates 15.12.2016 välja igakuise elatusrahana 50 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 01.05.2025. Maakohus tühistas hagi tagamise korras määratud abinõu ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
Maakohtu põhjenduste kohaselt on kostja töövõimetoetuse suuruseks 208,86 eurot kuus (tl 60). Kostja väitel ta ei tööta ja muid sissetulekuid tal ei ole. Vastupidist ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Kohus ei arvestanud kostja poolt SA Ida-Viru Keskhaigla esitatud dokumentidega (tl 53, 56, 57, 58) ning nõustus hagejaga, et need dokumendid ei võimalda hinnata kostja võimalust saada sissetulekut ning maksta elatist. Kohus ei arvestanud ka 06.09.2017 maksekorraldusega nr 239 (tl 62) kuna selle alusel ei saa tuvastada, kellele oli tehtud ülekanne selgitusega „alimenti“. Kohtutäitur A. Kreki vormistatud vara kontol arestimise akti kohaselt (tl 54) kuulub arestimisele kostja konto summas 1368,58 eurot ning keelumärke seadmise avalduse kohaselt (tl 55) kostja elatise võlgnevus (hagi tagamise määruse alusel) 2017. a augusti seisuga oli juba 986,98 eurot. Kohus järeldas, et kostja võimalused töötada ja töötasu teenida on piiratud ning kostja ei ole suuteline temalt nõutud suuruses elatist maksma. Kohus leidis, et kostja osaline töövõimetus ja sellest tulenevalt miinimumelatise maksmiseks ebapiisav sissetulek annavad alust kohaldada PKS § 102 lg-t 2 ning mõista kostjalt välja elatis alla miinimummäära. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja saab oma töövõimetoetusest maksta elatisena pool ning viitas Riigikohtu 09.06.2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-le 21.4. Arvestades kõiki kohtu poolt toodud asjaolusid kogumis pidas kohus põhjendatuks rahuldada hagi osaliselt ja mõista elatis välja summas 50 eurot kuus. Kohus leidis, et selles suuruses on kostja võimeline otsust täitma.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis alates 15.12.2016 igakuise elatusrahana 235 eurot, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär kuni hageja täisealiseks saamiseni 01.05.2025. Hageja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja on seisukohal, et töövõimetus iseenesest ei saa olla automaatselt elatise vähendamise põhjuseks. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et töövõimetus on püsiva iseloomuga ega tõendanud tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Kostja ei ole tõendanud oma majanduslikku olukorda ega esitanud andmeid tema sissetulekute viimase 6 kuu kohta. Kohus võttis arvesse, et kostja sissetulek on 208,86 eurot. Riigikohus on mitmes otsuses märkinud, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Elatise summas 50 eurot määramine on äärmiselt ebaõiglane hageja suhtes ning elatis tuleb määrata suuremas summas. Kostja töövõime on osaliselt olemas ning hageja on kostja ainuke laps. Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja rikub oluliselt alaealise lapse õigusi ülalpidamise saamiseks.
5.Kostja (vastustaja) apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega suurendab kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise summat 100 euroni kuus. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Igakuine elatis ühele lapsele ei või PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hagi on esitatud elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimummääras (PKS § 101 lg 1), kostja on maakohtus avaldanud valmidust tasuda elatist 50 eurot kuus. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib muuhulgas olla see, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
8.Praegusel juhul on kostja tuginenud sellele, et ta on 60 % ulatuses töövõimetu ning tema sissetulekuks on üksnes töövõimetuspension (töövõimetoetus). Perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on alaealise lapse vanemal kohustus teenida oma alaealise lapse ülalpidamist võimaldavat sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. PKS §-st 102 tuleneb, et juhul, kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard.
9.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole praegusel juhul piisavalt selgitanud ega tõendanud oma vähese sissetuleku põhjuseid ning väljavaadete puudumist asuda teenima suuremat sissetulekut. Kostja on tööealine isik (sündinud 1985. a). Maakohus selgitas kostjale 28.08.2017 kohtuistungil vajadust esitada tõendid nii oma varalise kui tervisliku seisundi kohta, sh tõendid pensioni suuruse kohta, arvelduskonto väljavõte, otsus töövõimekaotuse kohta, dokument kavandatava operatsiooni kohta. Kostja esitas dokumendid, millest nähtuvalt on kostja pöördunud augustis 2017 eriarsti (neuroloogi) vastuvõtule seoses tugevate valudega, sellega seoses suunati kostja kompuutertomograafia uuringule (tl 57), kuid uuringu tulemuse kohta andmeid esitatud ei ole. Oma puuduva töövõime kohta on kostja esitanud Eesti Töötukassa 26.06.2017. a otsuse nr TVT/17/025271 töövõimetoetuse määramise kohta (tl 59), kus on töövõime ulatusena märgitud „osaline töövõime“. Kostjale on määratud töövõimetoetus ühe kalendripäeva kohta 6,74 eurot kestusega kuni 15.05.2020. a. Otsuses viidatakse ka Eesti Töötukassa 22.06.2017 otsusele
nr TVH/17/026818 töövõime hindamise kohta, kuid nimetatud otsust ennast kohtule esitatud ei ole.
10.Seega on kostja küll tõendanud, et tema töövõime on vähenenud, kuid tõendeid ei ole esitatud töövõime vähenemise konkreetse ulatuse ja tagajärgede kohta. Esitatud dokumentide kohaselt (tl 53, 57) on kostjale määratud diagnoos „nimme ja muude lülivaheketaste haigusseisundid radikulopaatiaga“, kuid ei ole esitatud selgitusi, kas ja missuguses ulatuses sissetulekut oleks sellise diagnoosi puhul siiski võimalik teenida. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt töötas kostja varem taksojuhina, kuid tervis seda enam ei võimalda, pikka aega ei saa roolis istuda, jalad ei tööta. Probleemid on selgrooga. Töövõimetoetuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt on osalise töövõimega isikul õigus töövõimetoetusele eeskätt tingimusel, et ta kas tegeleb tulutoova tegevusega (nt töötab töölepingu, käsunduslepingu vm alusel) või on võetud arvele töötuna ja täidab töötule pandud kohustusi. Seega kehtib eeldus, et osalise töövõimega isik suudab temal säilinud töövõime piires töötada ning tal tuleb selleks ka omalt poolt pingutusi teha, jätkates oma senist tööd või otsides tööd (koostöös töötukassaga). Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et temale määratud diagnoosi korral oleks vastunäidustatud igasugune töö tegemine või et takistatud oleks kasvõi osalise sissetulekuallika leidmine. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks üldse püüdnud leida lisasissetuleku allikaid lisaks talle makstavale töövõimetoetusele.
11.Eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus põhjendatuks vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suurust 50 euroni kuus, nagu seda tegi oma otsuses maakohus. Iseenesest on õige maakohtu otsuse märgitu, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja tegelik sissetulek oleks suurem kui 208,86 eurot kuus (s.o talle makstav töövõimetoetus) ning ka hageja ei ole esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et kostja saab tegelikult suuremat sissetulekut või varjab oma vara. Seega saab lähtuda sellest, et andmed kostja tavapärase sissetuleku kohta vastavad tegelikkusele. Samas ei ole maakohus arvestanud alaealise lapse vanema kohustust teha ka lapse ülalpidamist silmas pidades pingutusi leidmaks endale sissetulekuallikaid, mis lisaks vanema enda vajadustele võimaldaks võimalikult suures ulatuses katta ka lapse vajadused. Maakohus on osaliselt valesti jaotanud tõendamiskoormise märkides, et hageja ei ole lükanud ümber kostja väiteid, mille kohaselt kostja ei saa oma tervisliku seisundi tõttu töötada ning ta ei saa tõsta suuremaid raskusi kui 3,5 kg. Selles osas, mis puudutab kostja töövõimet ja sissetuleku teenimise väljavaateid, lasub tõendamiskoormis kostjal endal. Vastavalt eelpool märgitule on ringkonnakohus seisukohal, et kostjal on osaline töövõime ning olles arvel töötuna tuleb tal ka aktiivselt tegeleda enda säilinud töövõimele vastava töö otsimisega.
12.Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on mõista kostjalt välja elatis 100 eurot kuus hageja ülalpidamiseks. Hageja oli maakohtu menetluses seisukohal, et juhul kui kohus ei pea võimalikuks rahuldada elatise hagi PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras, tuleks kostjalt välja mõista pool töövõimetoetusest summas 104,43 eurot. Ringkonnakohtu arvates ei ole õiguslikult põhjendatud siduda väljamõistetavat elatist kostjale makstava töövõimetoetuse suurusega. Nimelt kuulub töövõimetoetus Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 61 järgi niisuguste sissetulekute hulka, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata, v.a TMS § 131 lõikes 2 sätestatud eeldustel. Ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele siiski hageja poolt alternatiivselt võimalikuks peetuga lähedases ulatuses, s.o summas 100 eurot kuus. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse nii kostja enda hinnangut, mille kohaselt on ta valmis tasuma 50 eurot kuus, kui ka täiendavat potentsiaalset sissetulekut, mida kostja peaks oma säilinud töövõimest
lähtudes olema võimeline lisaks teenima, kuid mille osas kostja ei ole esitanud põhistusi, et pingutustele vaatamata ei ole õnnestunud mistahes tulutoovat tööd leidma.
13.Ringkonnakohus leiab, et seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega on põhjendatud jätta nii maakohus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et kummalgi poolel oleks menetluskulusid tekkinud.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.