2-17-11224/32 - Perekonnaõigus - Põlvnemise tuvastamine ja vaidlustamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Vaidlustatav on praegusel juhul asjaolu, et kostja A.S. , ei ole lapse, X.X. i, bioloogiline isa, kuigi on kantud isana lapse sünnidokumentidesse. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud, et hageja oli nimetatud asjaolust teadlik juba varem kui 22.07.2016. Lapse võimalik bioloogiline isa, V.S. , andis vande all ütluse, mille kohaselt helistas hageja talle 2014. a septembris-oktoobris ja väitis, et V.S. on X isa. Samuti oli hageja seda väitnud 2013. a detsembris ka kostjale, kes tuli tunnistajalt V. S aru pärima: Elena olevat väitnud kostjale, et tal oli tunnistajaga mingi suhe olnud, et oli vahekord, tunnistaja ütluste kohaselt veidi hiljem see teema suleti. Tunnistaja E.S. ütluste kohaselt oli temal teise sotsiaaltöötaja Inga Jegorova juuresolekul jutuajamine hagejaga, kus hageja teatas selge sõnaga, et kostja ei ole X isa. Jutuajamine toimus siis, kui oli laste elukoha määramise kohtuasi, 2016. a algupoole, veebruaris. Hageja avaldas seda mitmes jutuajamises. Tunnistaja selgitas, et kostjaga vesteldes oli viimane kindel, et on lapse isa. Hageja ise väitis, et sai asjaolust teada alles 2017. a jaanuaris, kui tegi lastele võrdleva isadustesti ja varasemad väited olid hüpoteetilised. Kohus leidis, et PKS § 93 lg 1 sätestatud asjaoludest teadlikuks saamine ei eelda isadustesti alusel väitele tõsikindla kinnituse saamist. Kohtu hinnangul on piisav, kui isik ise arvab, et isaduse kanne on ebaõige. Käesolevalt on hageja seda avaldanud vähemalt kahele tunnistajale. Kohus ei nõustunud hageja arvamusega, et asjas on kõige olulisem lapse huvi teada, kes on tema bioloogiline isa. Kohus leidis, et olukord võib olla hoopis lapsele kahjulik. Esiteks võib olukord, kus isik, keda laps isaks pidas, teda kasvatas ja tema eest hoolitses, enam tema isa ei ole ning isaks tuleb hakata pidama kedagi teist, keda laps ei tunne või on suhelnud, tekitada lapses hoopiski segadust ja stressi. Teiseks nähtub PKS-i isaduse vaidlustamise sätteid kogumis hinnates seadusandja eesmärk välistada selline last kahjustada võivat olukorda: lisaks § 93 lg 1 sätestatud tähtajale sisaldab ka § 91 ajalisi piiranguid isaduse vaidlustamiseks. Kohtu hinnangul on PKS-i isaduse vaidlustamise sätete eesmärgiks kaitsta lapse suhet isikuga, kes algselt on isana seadustatud ning vältida olukorda, kus juba tekkinud lähedane side lõhutakse ja laps jääks isata või asuks isa kohale isik, kellega selline side puudub. Kohus märkis, et ka käesolevalt ei olnud selge, kas isaduse eduka vaidlustamise järel toimuks lapse ja õige isa suhte seadustamine või mitte. Küsimus, kas laps viibib enamuse ajast ema juures tema hooldamisel või mitte, ei ole isaduse vaidlustamisel määrav. Kohus viitas, et vastavalt PKS § 93 lg 3 on lapsel täisealiseks saades võimalus ise isadus vaidlustada. Kohus leidis, et kuna hageja ei pidanud kinni seaduses sätestatud isaduse vaidlustamisele seatud ajalisest piirangust, on ta kaotanud õiguse isadust vaidlustada. Seega ei ole hagiga hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus leiab, et asja edasine menetlemine, eelkõige hageja taotletud DNA ekspertiisi tegemine, ei ole menetlusökonoomiliselt mõttekas, sest tekitaks lisakulusid olukorras, kus juba ette on näha, et olenemata ekspertiisi tulemusest ei ole hagi võimalik rahuldada

kahtlust sellest, et A kahtleks, et ta ei ole X isa. Elena juttu sellest ei ole ma uskunud, sest ta ju nõudis elatist S kõikide laste jaoks”. Tunnistaja kinnitas samuti, et lapse ema on lapse võimalikest isadest alati rääkinud vihases tujus. Tunnistaja V. S kinnitas istungil samuti, et: “Peale septembrit oktoobrist 2014 mõni aeg hiljem oli ka veel sellest juttu, aga need ei kestnud kaua, lõppesid ruttu. Mingil hetkel jah ta rääkis, et keegi teine on Y isa ja siis mingil hetkel jälle, et mitte”. Hageja seisukohalt viitab eelkirjeldatu, et hageja tõstatas aegajalt X “isa” teema, kuid selle all pidas lapse ema silmas seda, et lapse isa kostja ei kasvatanud ega hooldanud last sellisel moel nagu seda eeldas lapse ema ja vihahoos tõstatas lapse “isa” teema, väites, et selline suhtumisega ei saa olla lapse isa ja lapse isa rolli võiks täita keegi teine. Hageja leiab, et olukorras, kus lapse isa ei hooli lapsest ja laps viibib 2/3 ajast lapse ema juures ning lapse isa rolliks on jäänud üksnes lapse viimine lasteaeda, siis sellises olukorras ei saa rääkida lapse isa lähedasest suhtest lapsega ja selle suhte lõhkumisest. Kui sünnitõendile kantud lapse isa ei hooli lapsest, siis ehk lapse bioloogiline isa teeb seda. Lapse ema sai lapse tegeliku bioloogilise isa andmed teada alles DNA-analüüsist. Hageja ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega, et kui lapse ema oli vahekorras mitme mehega (ühe kuu vältel), siis pidi ta teadma, et keegi teine mees võis olla lapse isa, mitte see, kes kantud sünnitõendile. Samuti ei pane PKS § 93 lg 1 laste emadele (kes olnud ühe kuu vältel vahekorras mitme mehega) kohustust ühe aasta jooksul pärast lapse sündi, minema igaks juhul tegema DNA-analüüsi, et mitte mööda lasta kaebetähtaega isaduse kande vaidlustamiseks. Hageja leiab, et asjaolud, mis annavad lapse emale veendumuse arvata, et üks või teine mees on lapse bioloogiline isa, saavad tuleneda üksnes kirjalikust tõendist (DNA-analüüs) ja/või suulistest tõenditest, mis välistavad kahtluse, et lapse ema pidi teadma asjaoludest, et lapse isa on sünnitõendile mittekantud isik. Antud juhul oli hageja teatud ajaperioodil vahekorras erinevate meestega, kuid ei osanud arvata, et lapse bioloogiliseks isaks võib olla hoopiski V.S. .