Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud
1.18.11.2016.a esitas hageja hagi kostja vastu, paludes lahutuda pooltevaheline abielu. Poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Poolte kooselust on sündinud üks ühine 1(4)
Tsiviilasi nr 2-16-17486 laps, RT. Lapse puudest tulenevalt on tegemist lapsega, kellel on erivajadused ning sellest tulenevalt on vanemad jätkanud ka pärast abieluliste suhete lõppemist lapse ühist kasvatamist. Lapse sünnist saati on hageja käinud tööl graafiku alusel ühekuuliste perioodide kaupa ning lapsel ja vanematel on välja kujunenud harjumuspärane elurütm, kus kostja hoolitseb lapse eest ja kasvatab last, kui hageja viibib tööl, ning kui hageja tööl ei viibi, hoolitseb ja kasvatab last hageja. Kuivõrd poolte elukoht on veel ühisel aadressil, on ka lapse elukoht XXX. Kui pooled asuvad elama lahku, saab lapsel olema kaks elukohta, nii hageja kui ka kostja juures vastavalt hageja töögraafikule. Seega pärast abielu lahutamist jätkavad pooled lapse kasvatamist ja hoolitsemist samal viisil ja määral nagu see on seni toimunud, et tagada lapsele harjumuspärane rutiin ning ühtlasi säiliks vanemate ja lapse vaheline side. Seega lapse kasvatamist jätkavad mõlemad vanemad vaheldumisi vastavalt väljakujunenud elurütmile.
2.Kostja nõustus väitega, et poolte abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Kostja ei nõustunud aga, et abielu lahutamiseks oli vajalik pöörduda kohtusse. Samuti ei nõustunud kostja, et kaks elukohta vastaks lapse harjumuspärasele elurütmile. Lapse harjumuspärase elurütmiga oleks kooskõlas ainult see, kui lapse elukohaks ehk koduks jääks kinnistu aadressil XXX. Seetõttu nõustus kostja sellega, et mõlema vanemaga isiklike suhete säilitamiseks tuleks lapse suhtes jätkata ühist hooldusõigust, kuid lapse alaline elukoht peaks jääma kostja juurde. Hagejaga võiks laps kohtuda alati ning nii kaua kui laps seda soovib, kuid tingimusel, et kohtumine ei sega hariduse omandamist.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 29.12.2016.a otsusega hagi ja lahutas hageja ja kostja abielu ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt on mõlemad pooled kohtule kinnitanud, et nende abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ning eraldi elatakse juba aasta aega. Samuti on mõlemad pooled seisukohal, et nad abielulisi suhteid ei taasta. Kohus leidis, et pole alust arvata, et pooled oma abielulised suhted taastavad. Kohtu hinnangul oli hageja kohtusse pöördumise alus eelkõige asjaolu, et pooled ei saanud kokkuleppele ühisvara jagamise osas, kuid hageja soovis abielu lahutamist vaatamata sellele, et pooltel puudus ühisvara jagamise kokkulepe. Hageja nõue abielu lahutamiseks on õiguspärane ning seetõttu ei nõustunud kohus kostjaga, et hageja pöördus kohtusse põhjendamatult. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel. Kulude jaotus vastavalt TsMS § 164 lg-le 1 ei ole ebaõiglane, sest see ei kahjusta kummagi abikaasa olulisi vajadusi ülemääraselt. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, milles seisneks tema oluliste vajaduste kahjustamine.
4.30.01.2017.a esitas kostja Pärnu Maakohtu 29.12.2016.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse täies ulatuses ja saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Kostja palus jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei oleks kostja hinnangul kohus tohtinud lahutada poolte abielu ilma, et oleks lahendanud küsimust poolte ühise alaealise lapse tulevasest elukohast. TsMS § 363 lg-st 5 tuleneb kohtule kohustus vanemaõiguste ja laste kasvatamise edasiseks korraldamiseks esitatud ettepanekute lahendamiseks, sest vastasel juhul oleks säte ainetu. Kuivõrd poolte ühine laps on 16-aastane, tuli ta protsessi kaasata ja ära kuulata. See tähendab, et maakohus jättis asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata. Määruse põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus
2(4)
Tsiviilasi nr 2-16-17486 apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.
6.Maakohus lahutas poolte abielu. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud lahutamise eelduseks olevat ning maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Seega ei ole apellant apellatsioonkaebuses iseenesest leidnud, et abielu lahutamise osas tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellant on leidnud, et otsus tuleb täies ulatuses tühistada, kuna maakohus jättis ebaõigesti lahendamata lapse elukoha küsimuse ning põhineb seega õigusnormi rikkumisel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 363 lg-st 5 ei tulene kohtule kohustust lahendada vanemaõiguste ja laste kasvatamisega seonduvaid küsimusi. Hageja märkis lähtuvalt TsMS § 365 lg-st 5 hagiavalduses, et lapse kasvatamist ja hoolitsemist jätkatakse samal viisil nagu see on seni toimunud, et tagada lapsele harjumuspärane rutiin ning ühtlasi säiliks vanemate ja lapse vaheline side, kuid lapsel oleks kaks elukohta. Kostja on enda vastuses hagile sedastanud, et ta pooldab ühise hooldusõiguse jätkumist, kuid ta ei nõustu hagejaga, et lapsel peaks olema kaks elukohta ning lapse elukoht peaks olema lapse ema (kostja) juures. Eelnimetatud väiteid ei saa käsitleda taotlusena ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Selleks, et kohtul tekiks kohustus lahendada vanemaõiguste ja laste kasvatamisega seonduvaid küsimusi, peaks kumbki vanematest esitama sellekohase selgesõnalise taotluse (PKS § 137 lg 1). Maakohus ka selgitas 19.12.2016.a istungil, et käesolevas asjas arutab kohus ainult abielulahutust (tl 40). Ringkonnakohus märgib, et alates 01.07.2010.a ei saa kohus enam lahendada lapse elukoha määramise nõuet. Vaidluse korral lapse elukoha osas saab vanem esitada taotluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha määramise õiguse osas ning selle osas ainuhooldusõiguse andmist kummalegi vanematest. Abielu lahutamise eeldus ei ole laste hooldusõiguse küsimuste lahendamine. Seetõttu polnud vajalik ka last menetlusse kaasata ja teda ära kuulata.
7.Eeltoodud põhjendustel ei ole apellatsioonkaebuses toodud kohtu ette selliseid faktiväiteid, mille õigsust eeldades võiks kaebus kasvõi osaliselt rahuldamisele kuuluda. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte ega küsita tema seisukohta. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellandi väidetele. Ringkonnakohus koostas apellandile sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellandile on tagatud ka kaebeõigus.
8.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust vastustajale vastamiseks ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.
3(4)
Tsiviilasi nr 2-16-17486
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.