Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.ST esitas 06.01.2012 Harju Maakohtule hagi LP vastu ja palus lahutada poolte abielu. 15.01.2013 esitas ST ühisvara jagamise nõude ja palus jagada ühisvarana AS Swedbank ees võetud laenulepingust nr XX-XXXXXX-XX ja selle lisast 1 tuleneva kohustuse 43 347,67 eurot koos intressi tasumise kohustusega.
2.Hageja leidis, et juhul, kui kohus asub seisukohale, et pooled on parendanud XXXXXXXXX XXX XX kinnistut abielu ajal ja parendamisest tingitud väärtuse kasv tuleb lugeda ühisvaraks ja see jagada, siis tuleb ka nimetatud elamu ehitamiseks ja parendamiseks võetud laen jagada poolte ühisvarana.
3.Ühisvarasse kuuluv laenukohustus on kokku 43 347,67 eurot, mille hageja palus jagada poolte vahel võrdsetes osades ning jätta nimetatud kohustusest 50% LP kanda koos intressi tasumise kohustusega. Vastuhagi asjaolud
4.30.04.2012 esitas LP vastuhagi ühisvara jagamiseks.
5.ST omandas 09.08.2001 notariaalse lepingu alusel ehitised Tallinnas, XXXXXXXX X ja nõudeõiguse XXXXXXXX X krundi omandamiseks 450 000 krooni eest. Nimetatud lepingu suhtes teostas ostueesõigust VM, mille tagajärjel tagastati ST ostuhind 450 000 krooni ja hüvitati kulutused 144 277,10 krooni, kokku 594 277,10 krooni (Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsus nr 2-01-159). Kuna kohtuvaidluses kohustus ST hüvitama VM menetluskulud 57 969,60 krooni, siis omandas ST 536 307,50 krooni ehk 34 276,30 eurot, mis kanti kohtuotsuse alusel ST tagasi. Nimetatud summa kuulub ühisvara hulka, LP osa sellest on 17 171,51 eurot.
6.ST omandas enne abiellumist 17.03.2000 XXXXXX vallas, XXXXX XXXXX, XXXXXXXXX XXX XX kinnistu. Kinnistu väärtus on oluliselt tõusnud abielu kestel, sellele ehitati elamu ja kõrvalhoone. LP andis raha elamu ehitamiseks. Kuigi kinnistu kuulub alates 2011 ST pojale JT, ei tähenda see, et LP ei saaks nõuda oma osa hüvitamist rahas. LP taotles, et ST hüvitaks talle kinnisvara väärtuse suurenemise. Ekspertiisiakti kohaselt on kinnistu väärtus kasvanud abielu kestel 88 000 eurot, millest pool on LP osa ühisvaras.
7.ST omandas Ä 15.03.2011 ilmunud artikli eest hüvitisena 550 000 krooni OÜ-lt R. Raha saamist tõendab ST ja OÜ R vahel 22.10.2004 sõlmitud kaebusest loobumise ja hüvitise maksmise leping. Lepingu p-de 3.1. ja 3.2. alusel maksti hüvitis OÜ-le K. Raha laekus OÜ K arvele 29.11.2004. LP arvates täideti sellega kohustus ST ees ja saadud hüvitis kuulub ühisvara hulka. See hüvitis omandati abielu kestel ja hageja osa ühisvarast on 275 000 krooni ehk 17 575,70 eurot.
8.14.05.2014 täiendas LP nõuet ja palus jagada poolte ühisvara selliselt, et ST tasub LP Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsuse nr 2-01-159 alusel saadud rahast 17 171,51 eurot, hüvitab XXXXXXXXX XXX XX kinnisasja väärtuse suurenemise 44 000 eurot ja tasub AS-ilt SRV K saadud hüvitisest 17 575,70 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile
9.ST palus jätta vastuhagi rahuldamata. LP ei ole tõendanud, et kohtuotsuse alusel saadud 536 307,50 krooni omandati poolte abielu kestel ja nimetatud summa on ST valduses. Poolte abielusuhtes lõppesid detsembris 2008. Seega ei kuulu poolte ühisvarasse tsiviilasjas nr 2-01-159 välja makstud hüvitis. Lisaks tuleb nõudest maha arvata tsiviilasjas tasutud menetluskulud, mida otsusega ei jagatud. XXXXXX X elamu ostmiseks tasus müüjale vajalikus ulatuses raha adv MM, kellele 27.10.2006 tagastas ST 205 922 krooni ja selleks võttis ST laenu OÜ-st K. Seega tuleb see summa maha arvestada kohtuotsuse alusel ST ülekantud summast ning jagada kohustustena poolte vahel.
10.Vastuhagis ei ole märgitud XXXXXXXXX XXX XX kinnistu parendamiseks tehtud töid ega välja toodud summat, mille võrra on kinnistu väärtus tõusnud. 17.03.2005 laenuleping seda ei tõenda, sest pooled ei ole sellise sisuga laenulepingut sõlminud, LP ei ole ST lepingus märgitud rahasummat andnud. LP ei olnud võimalusi selle summa laenamiseks, samuti elamu ehituse finantseerimiseks. LP kasutas ST allkirjaga pabereid ja vormistas laenulepingu teksti ühepoolselt. Eksperthinnang ei tõenda kinnistu väärtuse kasvu. Tehnovõrgud olid kinnistul olemas juba kinnistu ostmisel. Abielu sõlmimise ajaks oli valmis ka maja karkass ja katus. Seda kinnitavad LP enda ütlused 29.04.2014 istungil.
11.Elamu ehitamiseks kasutati pangalaenu, mis on võetud abielu ajal. Kui elamu parendamisest tingitud väärtuse kasv tuleb lugeda ühisvaraks ja see jagada, siis tuleb ka elamu ehitamiseks ja parendamiseks võetud laen jagada poolte ühisvarana. Kuni 01.01.2009 tasus ST laenumakseid 5490,36 eurot ja pärast seda 11 594,34 eurot, kokku 17 084,70 eurot. Pärast abielusuhete lõppemist tasutud laenumaksetest on pool LP kohustus.
12.ST ei ole saanud AS-ilt SRV 500 000 krooni. Ajaleheartikkel ei ole tsiviilasjas toodud asjaolude tõendamiseks kohane tõend. OÜ R poolt OÜ-le K tasutud hüvitis ei ole poolte ühisvara. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus 08.07.2014 otsusega lahutas poolte abielu, rahuldas hagi ja vastuhagi ühisvara jagamiseks osaliselt ja jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda.
14.Kohus luges poolte ühisvaraks järgmise vara: *Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-01-159 välja mõistetud 17 917,73 eurot; *XXXXXX vallas, XXXXX XXXXX, XXXXXXXXX XXX XX asuva kinnistu väärtuse kasvu 88 000 eurot alates 09.08.2000 - 31.12.2008; *15.01.2013 AS-ist Swedbank laenulepingust nr XX-XXXXXX-XX ja selle lisast nr 1 tuleneva kohustuse 43 347,67 eurot.
15.Kohus jättis rahuldamata LP nõude OÜ R poolt AS-i K arvelduskontole kantud 17 575,70 euro poolte ühisvaraks tunnistamiseks. AS-i Swedbank ees vastutab laenulepingust nr 04-330518 ja selle lisast 1 tulenevate kohustuste täitmise eest ST. ST tuleb hüvitada ühisvara arvelt LP 34 030,21 eurot.
16.Pooltel ei olnud vaidlust selles, et abielusuhted lõppesid detsembris 2008. Pooled ei soovinud oma kooselu taastada. Seega on abielusuhted pöördumatult lõppenud ning nende abielu tuleb lahutada.
17.Kuna ühisvara koosseis tuleb määrata kindlaks vara omandamise ajal kehtinud seaduse järgi, on enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 18 lg 2 kohaselt oluline ka abieluliste suhete lõppemise aeg. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et abielusuhted lõppesid detsembris 2008, seega tuleb poolte varasuhe lugeda kehtinud PKS järgi lõppenuks abielusuhete lõppemise ajast 31.12.2008. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi kuulus ühisvara hulka üksnes see vara, mis omandati abielu sõlmimisest kuni abielusuhete lõppemiseni, s.o abikaasade isiklike ja varaliste suhete lõppemiseni. Pooled sõlmisid abielu 09.08.2000 ja abielusuhted lõppesid 31.12.2008. Seega on poolte ühisvaraks vara, mis omandati nimetatud perioodil.
18.LP palus lõpliku nõudena jagada Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsuse alusel saadud summad selliselt, et ST tasub LP saadud rahast 17 171,51 eurot. Kohus tuvastas, et 09.08.2001 notariaalse lepinguga omandas ST ehitised Tallinnas, XXXXXXXX XX X 09.08.2001 notariaalse lepingu suhtes teostas ostueesõigust VM. Ostueesõiguse teostamise üle toimus tsiviilasjas nr 2-01-159 kohtuvaidlus, mille tulemusena jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsuse kohaselt tasus VM ST86 307,50 krooni ehk 5516,05 eurot, mille kohta on koostatud 20.02.2009 üleandmise-vastuvõtmise akt ja ST tagastati 13.02.2009 kohtu deposiidist 451 044 krooni ehk 28 826,97 eurot, kõik kokku 34 343,02 eurot. Kohus leidis, et kinnistu XXXXXX X soetamise hetkel olid pooled abielus ning asjaolu, et nimetatud vara eest laekus raha ST arvele pärast abielusuhete lõppemist, ei oma tähtsust. Varem kehtinud PKS § 14 lg-st 1 tulenevalt on abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara. Kuivõrd poolte abielusuhted ei olnud ringkonnakohtu 27.06.2008 otsuse ajal lõppenud, on ST nimetatud kohtuotsuse alusel tagastatud summade puhul tegemist poolte ühisvaraga ja 34 343,02 eurot tuleb lugeda ühisvaraks. Nimetatud vara jagamisel tuleb arvestada, et XXXXXX X asuva kinnistu ostmiseks võttis ST advokaat MM laenu 257 000 krooni, s.o 16 425,29 eurot. Seega tuleb 16 425,29 eurot lahutada tsiviilasjast nr 2-01-159 laekunud summadest. Seega tuleb lugeda kokku poolte ühisvaraks 17 917,73 eurot (34 343,02 eurot - 16 425,29 eurot = 17 917,73 eurot). Kohus leidis, et ST arvelduskonto väljavõtet laenu tagasimaksmise kohta tuleb lugeda piisavaks tõendiks laenu saamise kohta, kuna LP ei esitanud tõendeid selle kohta, et nimetatud kinnistu ostmiseks kasutati muid rahalisi vahendeid.
19.ST leidis, et nimetatud nõudest tuleb maha arvata ka kohtuasjaga nr 2-01-159 seotud menetluskulud, mida kohtuotsusega ei jagatud. 27.05.2014 istungil ST esindaja loobus menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamisest. Kuivõrd ST nimetatud tõendeid tähtaegselt ei esitanud, siis ei kuulu täiendavad menetluskulud eelpool märgitud summast maha arvamisele.
20.Kohus ei käsitlenud OÜ-lt K võetud laenu, kuna poolte selgituste ja tunnistaja MM ütluste kohaselt olid mõlemad pooled äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed, seega oli mõlemal võimalik mõjutada osaühingu tegevust, sh anda laenu. Samuti on nimetatud äriühingu tegevus lõpetatud.
21.Eeltoodust tulenevalt on poolte ühisvaraks Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-01-159 välja mõistetud 17 917,73 eurot, seega tuleb ST LP hüvitada 8958,86 eurot.
22.Kohus tuvastas, et 17.03.2000 sõlmitud notariaalse lepingu alusel omandas ST lahusvarana kinnistu XXXXXXXXX XXX XX. Vaidlust ei olnud, et kinnistu puhul oli tegemist ST lahusvaraga, mis praeguseks ajaks kuulub ST pojale. Pooltel oli vaidlus selles, kas nimetatud vara väärtus suurenes LP ühisvara arvel ja kas vara väärtuse kasvu puhul on tegemist poolte ühisvaraga.
23.LP väitel tõusis kinnistu väärtus oluliselt abielu kestel, sellele ehitati elamu ja kõrvalhoone. LP taotles, et ST hüvitaks talle K väärtuse suurenemise. Ekspertiisiakti kohaselt kasvas kinnistu väärtus abielu kestel 88 000 eurot, millest pool on LP osa ühisvaras. ST vastuväitel ei ole LP märkinud kinnistu parendamiseks tehtud töid ega välja toodud summat, mille võrra on kinnistu väärtus tõusnud. Eksperthinnang ei tõenda kinnistu väärtuse kasvu. Tehnovõrgud olid kinnistul olemas juba kinnistu ostmisel. Abielu sõlmimise ajaks oli valmis ka maja karkass ja katus. Kinnistu hindamisel oleks olnud kohane arvesse võtta kinnistu seis enne abiellumist. Elamu ehitamiseks kasutati pangalaenu, mis on võetud abielu ajal.
24.Kehtinud PKS § 14 lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Kohus leidis, et ehitiseosa müügilepinguga on tõendatud asjaolu, et LP olid rahalised vahendid viidatud ühisvara parendamiseks. LP vande all antud ütlustega luges kohus tõendatuks, et LP paigutas müügist saadud vara maja ehitusse. LP maja ehitamiseks rahaliste vahendite olemasolu kinnitavad ka LP, LI ja EV ütlused. Kohus leidis, et LP, LI ja EV ütlustega ei ole võimalik tõendada, millises ulatuses sai LP rahalisi kingitusi, kuna nimetatud summade suurust ei kinnita muud tõendid. KI ütlustega luges kohus tõendatuks, et KI andis ST ja LP tasuta teiste ehituste lammutustöödest saadud ehitusmaterjali.
25.Kohus luges laenulepinguga nr XX-XXXXXX-XX ja laenulepingu lisaga nr 1 ja konto väljavõttega tõendatuks asjaolu, et ST olid piisavad rahalised vahendid XXXXXXXXX XXX XX asuva hoonete parendamiseks. ST vande all antud ütlustega luges kohus tõendatuks, et ST paigutas müügist saadud vara ja enda arvetel olevat raha maja ehitusse. ST maja ehituseks rahaliste vahendite olemasolu ning ST poolt maja ehitustööde teostamist kinnitavad ka PP ütlused. Kohus leidis, et vara väärtuse kasvu tõendava dokumendina ei saa arvestada 17.03.2005 laenulepingut. Nimetatud laenulepingu järgi antud laenu nõuab LPST tagasi tsiviilasjas nr 2-11-58458.
26.Kohus leidis, hinnates eelpool märgitud tõendeid kogumis, et ST lahusvaraks olnud XXXXXXXXX XXX XX asuv kinnistu on poolte abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Eksperthinnanguga leidis tuvastamist, et XXXXXXXXX XXX XX turuväärtus oli 27.05.2013 seisuga hinnanguliselt 110 000 eurot ja hoonestamata ja tehnovõrkudeta krundi turuväärtus 22 000 eurot. Seega kasvas kinnistu väärtus abielu kestel 88 000 eurot. Kohus leidis, et ST ei esitanud õigeaegselt vastuväiteid eksperdile esitatud küsimuste osas. Samuti oli ST võimalus esitada endal kohaseid tõendeid kinnistu väärtuse kasvu kohta. 02.06.2004 kinnistu hindamisakt ei tõenda asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asjas ei oma tähtsust, milline oli viidatud kinnistu seisukord ja väärtus 02.06.2004 kui pooled olid abielulistes suhetes. Kohus leidis, et ST tuleb hüvitada XXXXXXXXX XXX XX kinnisasja väärtuse suurenemine LP44 000 eurot.
27.Kohus tuvastas, et 22.10.2004 sõlmisid ST ja OÜ R (10671853) kaebusest loobumise ja hüvitise maksmise lepingu, milles lepiti kokku, et ST loobub 550 000 krooni suuruse hüvitise eest kaebusest. Hüvitis maksti OÜ-le K 29.11.2004. LP arvates täideti sellega kohustus ST ees ja saadud hüvitis kuulub ühisvara hulka. Kohus leidis, et LP ei saa nõuda nimetatud summat ST. Saadud raha laekus OÜ-le K, kus poolte ütlustest
tulenevalt olid tegevad nii ST kui LP. LP pidanuks esitama hagi äriühingu vastu, esitades nõuded enne äriühingu likvideerimist.
28.Kohus tuvastas, et 14.07.2004 sõlmis ST laenulepingu nr XX-XXXXXX-XX sihtotstarbega hoonestatud kinnistul XXXXXXXXX XXX XX eramu ehituse lõpetamine. 12.10.2005 laenulepingu lisaga 1 suurendati laenusummat 43 347,67 euroni. Swedbank AS-i tõendi kohaselt oli laenujääk 14.05.2014 seisuga 26 262,97 eurot. LP ei vaidlustanud, et abielusuhete ajal tasus ST laenumakseid 5490,36 eurot ja pärast seda 11 594,34 eurot. Kohus leidis, et laenukohustus on võetud poolte abielusuhete ajal ja seetõttu on tegemist poolte ühisvaraga. ST ütluste ja laenulepingu sihtotstarbe selgituses märgitu põhjal leidis kohus, et tegemist oli ühistes huvides võetud laenuskohutusega. Kuni abielusuhete lõppemiseni 31.12.2008 tehtud laenumakseid 5490,36 eurot tuleb lugeda ST poolt tehtuks ühisvara arvelt. Pärast abielusuhete lõppemist tasutud laenumaksed tuleb jagada poolte ühisvarana, s.t 01.01.2009 - 14.05.2014 ST poolt tasutud 11 594,34 eurost tuleb pool, s.o 5797,17 eurot hüvitada LP-l. 14.05.2014 seisuga oli laenujääk 26 262,97 eurot. Seega tuleb nimetatud summast jätta pool, s.o 13 131,48 eurot, LP kanda. Kohtu hinnangul tuleb laenulepingust ja selle lisast tulenevate kohustuste täitmise eest AS-i Swedbank ees vastutavaks jätta ST, kes oli sõlminud lepingu.
29.Eeltoodu alusel tuleb ST hüvitada LP kokku 52 958,86 eurot (8958,86 eurot + 44 000 eurot) ja LP ST kokku 18 928,65 eurot (5797,17 eurot + 13 131,48 eurot). Seega tuleb ST ühisvara arvelt hüvitada LP 34 030,21 eurot.
30.Kohus jättis tähelepanuta LP 06.06.2014 kirjalikes kohtukõne teesides esitatud alternatiivse nõude, kuna nõue esitati pärast asja arutamise lõppemist. LP ei esitanud alternatiivset nõuet kohtu antud tähtajaks. LP apellatsioonkaebus
31.LP palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus luges poolte ühisvaraks AS Swedbank laenulepingust nr XX-XXXXXX-XX ja selle lisast 1 tuleneva kohustuse 43 347,67 eurot, jättis rahuldamata apellandi nõude OÜ R poolt AS-i K arvelduskontole kantud 17 575,70 eurot poolte ühisvaraks lugemiseks, kohustas ST hüvitama ühisvara arvelt apellandile 34 030,21 eurot ja jättis tähelepanuta LP poolt 06.06.2014 kirjalikes kohtukõne teesides esitatud alternatiivse nõude.
32.Kohus on hageja ja AS Swedbank vahel 14.07.2004 sõlmitud laenulepingust nr XX-XXXXXX-XX ja selle 12.10.2005 sõlmitud lisast tulenevate hageja kohustuste ühisvaraks lugemisel ja nende suuruse arvestamist ühisvara jagamisel jätnud ebaõigesti kohaldamata kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 ja rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 448 lg-t 8. Esiteks on kohus kohtuotsuse resolutsioonis nimetanud laenulepingu kuupäevaks 15.01.2013. Tegelikult sõlmiti laenuleping 14.07.2004 ja selle lisa 12.10.2005. Teiseks esitas hageja maakohtule hagiavalduse täiendusena nõude jagada väidetavalt poolte ühisvaraks olevast hageja ja AS Swedbank vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisast tulenevad kohustused. Kostja väitis, et laenulepingust ja selle lisast tulenevad kohustused ei ole poolte ühisvara tulenevalt kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 20 lg-st 2. Kohus ei ole nimetatud väidet otsuse põhjendavas osas üldse hinnanud. Kuigi vastavalt laenulepingu p-le 2.2. on laenulimiidi kasutamise sihtotstarve hoonestatud kinnistul eramu ehituse lõpetamine, tuleb arvestada Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-82-05 esitatud seisukohtadega, mille kohaselt perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu ei tõenda iseenesest laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve ja asjaolu, et laenu võtmise ajal olid abikaasadel ühised majanduslikud suhted. Seega ei tõenda laenuleping, et tegemist on perekonna huvides võetud kohustusega, mille täitmise eest vastutab ka kostja. Hageja
väitis 29.04.2014 toimunud kohtuistungil vande all antud ütlustes, et ta ehitas laenu eest maja. See väide on vastuolus tunnistajate EP ja EV ütlustega ja kostja poolt 29.04.2014 kohtuistungil vande all antud ütlustega. Samuti ei ole nimetatud väide usutav ka seetõttu, et arvestades OÜ SK poolt 02.06.2004 koostatud hindamisaktis toodud elamu seisukorda enne laenulepingu sõlmimist, siis ei ole tõenäoline, et maja lõpetamiseks kulus 41 000 eurot. OÜ SK kohaselt, mis oli koostatud 02.06.2004, oli XXXXXXXXX XXX XX maja hindamise toimumise hetkeks, s.t laenulepingu sõlmimise hetkeks peaaegu valmis. Hagejale kanti laenuraha pangakontole, järelikult pidid perekonna huvides tehtud kulutused olema nähtavad pangakonto liikumistest. Hageja ei esitanud nt pangakonto väljavõtteid, mis tõendaksid raha kulutamist perekonna huvides.
33.Kostja ei vaidlusta kohtu tuvastust, et 22.10.2004 sõlmisid hageja ja OÜ R kaebusest loobumise ja hüvitise maksmise lepingu, milles lepiti kokku, et hageja loobub 550 000 krooni suuruse hüvitise eest Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusest. Hüvitis maksti OÜ K pangakontole. Tegemist oli ühisvarasse laekunud summaga, kuna vastavalt 22.10.2004 sõlmitud lepingule hageja ja OÜ R vahel täideti raha kandmisega OÜ K kontole kohustus hageja ees. Eeltoodust tulenevalt sai tehingust kasu hageja. Maakohus ei ole otsuses üldse analüüsinud, kas hageja ja OÜ R vahel sõlmitud lepingu alusel makstud raha oli poolte ühisvara või mitte. Kostja on seisukohal, et maakohus on otsuses pigem olnud seisukohal, et tegemist oli poolte ühisvaraks oleva rahaga, kuna vastasel korral ei oleks maakohus viidanud, et kostja oleks pidanud nõude esitama OÜ K vastu, kellele raha laekus. Samas ei tulene otsusest, mille alusel on kohus sellisele seisukohale jõudnud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtuotsus selliselt jälgitav ega ka kontrollitav. Raha tasumisega OÜ-le K täideti kohustus hagejale, kusjuures hageja määras tema eest raha vastuvõtmiseks õigustatud isikuks OÜ K vastavalt VÕS § 79 lg-le 1. Seega on kostja õigustatud oma nõude suunama hageja vastu, kes tegelikult raha käsutas.
34.Maakohus rahuldas apellandi vastuhagi seonduvalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-01-159 vastustajale välja mõistetud ja saadud hüvitisega, kuid maakohus on hüvitise suurusest maha arvestanud advokaat MM-ilt võetud laenu 16 425,29 eurot. Kohus ei ole põhjendanud, miks tuleb MM võetud laenusumma maha arvestada just nimelt Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsuse alusel saadud rahasummast, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1. 27.05.2014 toimunud kohtuistungil kinnitas vastustaja, et osa raha eest, mille OÜ R kandis OÜ K kontole, ostis vastustaja endale auto ja osa raha eest tagastati XXXXXXX XX X ehitiste ostuks laenatud raha. Vastustaja kinnitas ka seda, et raha ei tagastatud OÜ-le K. OÜ K on lõpetatud. Eeltoodust tulenevalt ei tagastanud vastustaja raha mitte Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsuse alusel saadud summast vaid OÜ-lt R OÜ-le K laekunud summast. Seega on ebaõige arvestada laenu maha Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega vastustajale välja mõistetud ja saadud hüvitisest, vaid see tuleb arvestada maha OÜ-lt R OÜ-le K laekunud summast. Pooled ei vaielnud kohtuistungil selle üle, millise raha arvelt MM laen tagastati. Vastustaja ise selgitas, et raha tagastati OÜ K kontolt saadud raha arvel ning seda kinnitas ka apellant. Vaidlus puudub selles, et saadud raha OÜ-le K ei tagastatud. Seega on arusaamatu, miks kohus ei saanud nende asjaoludega arvestada ning millist rolli mängib asjaolu, et OÜ K on lõpetatud või see, et pooled olid äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed. Eeltoodust tulenevalt, kui kohus asub seisukohale, et MM-ile tasutud summat tuleb ühisvara jagamisel arvesse võtta, siis ei tule MM-ile tagastatud summat maha arvata mitte hagejale otsuse nr 2-01-159 alusel kantud rahast, vaid OÜ R poolt hageja nõudel OÜ-le K kantud rahast. OÜ R kandis OÜ-le K 550 000 krooni. Vastavalt hageja poolt 14.05.2014
kohtule esitatud pangakonto väljavõttele kandis hageja 27.10.2006 MM-ile 257 000 krooni. Seega jääb järele 550 000 krooni – 257 000 krooni = 293 000 krooni, s.o 18 726,11 eurot, mis on ühisvara ja mille kulutamist ei ole hageja tõendanud ning millest 1⁄2 on apellandi osa, s.o 9363,06 eurot.
35.Eeltoodust tulenevalt on õige arvutus vastustaja poolt apellandile hüvitatava summa osas järgmine: 8958,86 eurot (apellandi osa ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega saadud summast) + 44 000 eurot (apellandi osa XXXXXXXXX XXX XX kinnistu väärtuse kasvust) + 9363,06 eurot (apellandi osa OÜ-lt R saadud rahast, mida maakohus ei arvestanud) = 62 321,92 eurot.
36.Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jättis maakohus tähelepanuta LP poolt 06.06.2014 kirjalikes kohtukõne teesides esitatud alternatiivse nõude. Apellant märgib, et ta ei ole tegelikult kohtukõne kirjalikes teesides esitanud alternatiivset nõuet, millest tulenevalt jääb arusaamatuks, millise nõude kohus tähelepanuta jättis. ST apellatsioonkaebus
37.ST palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega tühistada otsuse p-d 3.1, 3.2, 4, 6 ja 8 või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks.
38.Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega tsiviilasjas 2-01-159 välja mõistetud 17 917,73 euro osas on apellant seisukohal, et kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kohus on pelgalt viidanud, et kuivõrd kohtuotsus on tehtud selles asjas aastal 2008, siis kuulub see ühisvara koosseisu. Kuivõrd vaidlusalune summa laekus ST arveldusarvele 2009.a, siis on tegemist varaga, mille ST omandas pärast abieluliste suhete lõppemist ja on seega vaadeldav apellandi lahusvarana.
39.Maakohus asus seisukohale, et XXXXXXXXX XXX XX asuva kinnistu turuväärtus on tõusnud abielu ajal 88 000 euro võrra. Kohus ei ole asja lahendamisel arvesse võtnud vaidlustamata asjaolu, et abielu sõlmimise ajaks olid kinnistul olemas nii tehnovõrgud kui ka majakarp. Seda kinnitavad ka LP enda ütlused kohtuistungil 29.04.2014. Seega kohtumenetluses teostatud ekspertiisiga ei ole võimalik saavutada vastust küsimusele, milline oli vaidlusaluse kinnistu väärtuse kasv abielu ajal. Tehnovõrgud ning majakarp koos katusega ehitati enne abiellumist. Seega ei tõenda ekspertiis vastuhageja väidet, et kinnistu väärtuse kasv oli abielu ajal 88 000 eurot. Selline väärtuse kasv leidis aset pärast tehnovõrkude ja elamu püstitamist, mis suuremas osas leidsid aset enne poolte abiellumist. Seega ei ole LP vastuhagejana täitnud oma tõendmiskohustust Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi kuulus ühisvara hulka üksnes see vara, mis omandati abielu sõlmimisest kuni abielusuhete lõppemiseni, s.o abikaasade isiklike ja varaliste suhete lõppemiseni. Lisaks eeltoodule järeldas kohus valesti tunnistajate erapoolikuid ja vastuolulisi ütlusi hinnates, et LP olid olemas rahalised vahendid elamu renoveerimiseks.
40.Kohus on õigesti järeldanud, et laenulepingust nr XX-XXXXXX-XX tulenev kohustus on ühisvara, kuid kohus on selle kohustuse jagamisel võtnud arvesse ainult ST poolt pärast abielusuhete lõppemist tehtud maksed ning laenujäägi põhiosa, kuid ei ole otsuses fikseerinud seda, et ühisvara on ka see osa laenulepingulisest kohustusest, mis puudutab intresse – 6 euribor + 3,5% aastas. ST palus jagada laenukohustuse selliselt, et oleks jagatud ka laenule lisaks kohustuslik osa intresse.
41.Eelnevas menetluses tegi apellant kompromissettepaneku abielu lahutamiseks ning ettepaneku lahendada abielu lahutamise küsimus osaotsusega. LP ei nõustunud asja lahendamisega abilelulahutamise osas ilma põhjendusi esitamata. TsMS § 164 lg 2 kohaselt võib kohus jagada abialuasjas kulud õigluse põhimõttest lähtuvalt. Apellant leiab, et kuivõrd vastustaja ei olnud nõus sõlmima kompromissi, pidi kohus jätma abielu lahutamisega seonduvad menetluskulud kostja kanda.
Ringkonnakohtu põhjendused
42.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
43.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
44.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
45.Maakohus ei ole laenukohustuse ühisvaraks lugemisel ebaõigesti kohaldanud kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 20 lg 2, mille kohaselt perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Maakohus leidis põhjendatult esitatud tõendite alusel, et laen on võetud poolte abielu ajal sihtotstarbega hoonestatud kinnistul XXXXXXXXX XXX XX eramu ehituse lõpetamine, so laen on võetud perekonna huvides. Õige on kostja väide, et perekonna huvides võetud kohustuse olemasolu ei tõenda iseenesest laenulepingus märgitud laenu sihtotstarve, kuid nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et laenuleping ei ole tõendiks, et tegemist on perekonna huvides võetud kohustusega. Kostja oleks pidanud selle ümberlükkamiseks tõendama, et laenu ei kasutatud tegelikult sihtotstarbel. Kostja ei ole näidanud, milleks hageja laenu siis tema arvates kulutas. Laenu mittesihipärast kasutamist ei tõenda OÜ SK 02.06.2004 koostatud hindamisakt. Nimetatud hindamisakt telliti just laenu saamiseks. Järelikult ei saanud maja olla veel valmis, kui selle lõpetamiseks laenu anti.
46.Maakohus leidis õigesti, et OÜ R poolt OÜ-le K 29.11.2004 makstud rahasumma näol ei ole tegemist ühisvarasse laekunud summaga, mida pooled saaksid käesolevas menetluses jagada. ST-l, kui kaebajal, oli õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma kaebusest halduskohtule loobub. Käesoleval juhul ST endale hüvitist ei soovinud ja seega ühisvara ka ei tekkinud. Hageja ei saanud tehingust kasu muul moel kui OÜ K osanikuna, kusjuures asja materjali kohaselt oli K osanik ja juhatuse liige ka kostja. Ilmselt sel põhjusel on kohus ka otsusesse märkinud, et kostja oleks saanud raha küsida OÜ-lt K.
47.Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
48.Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega välja mõistetud 17 917,73 eurot laekus ST arveldusarvele 2009.aastal, so pärast abieluliste suhete lõppemist, ei tähenda, et tegemist oleks hageja lahusvaraga. Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et tegemist on ühisvaraga. Vaidlusaluse summa tasusid pooled abielu ajal kinnisasja ostmiseks. Kuna kinnisasja omand jäi abikaasadel kolmanda isiku poolt ostueesõiguse teostamise tõttu saamata, tekkis pooltel nõudeõigus ostuhinna tagasisaamiseks. Vaidlust pole selle üle, et nõudeõigus kui varaline õigus tekkis abielu jooksul ja on poolte ühisvara. Seega on ühisvara ka raha, mis selle nõudeõiguse alusel välja maksti.
49.Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Maakohus tuvastas esitatud asjaolude ja tõendite alusel, et enne abiellumist hagejale kuulunud XXXXXXXXX XXX XX kinnistu väärtus tõusis oluliselt abielu kestel,
kuna krundile ehitati abielu jooksul mõlema poole osalusel maja ja kõrvalhoone. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid teha vastupidise järelduse. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole arvestanud kinnistu väärtuse kasvu määramisel asjaolu, et abielu sõlmimise hetkeks olid kinnistul olemas nii tehnovõrgud kui ka majakarp, kuid hageja ei ole sellekohaseid tõendeid kohtule esitanud, millest kohus oleks saanud lähtuda. Hageja väide, et tegemist on vaidlustamata asjaoluga, mida kinnitavad kostja enda ütlused kohtuistungil 29.04.2014, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kostja vaidleb hageja väitele sõnaselgelt vastu ja 29.04.2014 kohtuistungi protokoll (II kd, lk 170-177) sellist omaksvõttu ei kajasta.
50.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus oleks pidanud ühisvarana jagama ka laenulepingust tuleneva intressi, mis muutub sissenõutavaks tulevikus. Maakohus jagas laenujäägi poolt vahel vastavalt hageja enda poolt esitatud tõendile 14.05.2014 seisuga. Maakohus jagas ühisvara lõplikult, sealhulgas ka ühise laenukohustuse. Kui hageja soovib laenu edasi kasutada, peab ta raha kasutamise eest tasuma ka intressi, mis ei puuduta enam kostjat.
51.Põhjendatud ei ole hageja etteheide menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 164 lg 1 alusel kannab hagilises abieluasjas üldreeglina kumbki pool oma menetluskulud ise. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, miks käesoleval juhul kohus oleks pidanud jagama kulud teisiti. Asjaolu, et kostja soovis kogu vaidluse korraga lahendamist, mitte lahutuse osas osaotsuse tegemist, ei mõjuta kuidagi menetluskulude jaotust.
52.Eeltoodu alusel ei anna kummagi poole väited alust hinnata tõendeid teisiti ja jõuda teistsugusele järeldusele, kui seda tegi maakohus. Menetluskulude jaotus
53.Maakohus jättis menetluskulud kummagi poole enda kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus ka apellatsiooniastme menetluskulud kummagi poole enda kanda. Seega ei tõusetu küsimust menetluskulude rahalisest kindlaksmääramisest. Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
T. Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.