Perekonnaõigus › Abielulahutus

mistõttu pöördus hageja kohtutäituri poole. Täitemenetlus algatati 25.01.2010. Kostja I lahusvara arvelt ei ole nõuet täita õnnestunud. Kostja I abikaasa, s.o kostja II, ei ole andnud nõusolekut ühisvara jagamiseks. 03.02.2011 sõlmisid kostjad notariaalse abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, mille kohaselt lõpetati kostjate kehtiv ühisvara suhe ning kehtestati uue varasuhtena varalahususe suhe. Sellega jäi kostja II lahusvaraks Tallinnas XXXXXXX XXX XX asuv kinnistu, arvelduskontod jäid selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele need on registreeritud. 31.08.2011 esitas hageja hagi täpsustuse, milles palus kehtetuks tunnistada kostjate 03.02.2011 sõlmitud abieluvaralepingu. Hageja väitel on kostja I loobunud 03.02.2011 lepinguga olulisel määral oma varast ühisomandis, mistõttu tuleb nimetatud leping tunnistada kehtetuks. Ka sõlmiti abieluvaraleping pärast täitemenetluse alustamist. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate väitel ei ole kostja I abieluvaralepinguga olulisel määral oma varast loobunud, kuna kostja I on lepingu sõlmimise läbi vabanenud ka ühisvara hulka kuulunud rahalisest kohustusest. 06.01.2014 esitasid kostjad taotluse asjas osaotsuse tegemiseks abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõude osas. 08.01.2014 sõlmisid kostjad ühisvara jagamise kokkuleppe muutmise lepingu, millega leppisid abikaasad kokku, et RJ tasub TJ-le enamsaadud ühisvara arvelt kompensatsiooni 50 000 eurot. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 31.03.2014 osaotsusega tunnistati kehtetuks Tallinna notar Sirje Ormani 03.02.2011 koostatud ja tõestatud kostjate abieluvaraleping ja ühisvara jagamise kokkulepe. Hageja nõudes ühisvara jagamiseks menetlus jätkub. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Harju Maakohtu 07.10.2008 määrusega kompromissi kinnitamise kohta mõisteti kostjalt I välja võlgnevus ja menetluskulud kokku 78 713, 90 eurot; kostja I ei ole nõuet täitnud, mistõttu pöördus hageja kohtutäituri poole; kostja I lahusvara arvelt ei ole nõuet täita võimalik, kusjuures kostja II ei ole andnud nõusolekut ühisvara jagamiseks. 04.05.2010 esitas hageja ühisvara jagamiseks nõude kohtule, 03.02.2011 sõlmisid kostjad abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe, mille kohaselt jäi kinnisvara kostja II lahusvaraks. Seega puudub poolte vahel vaidlus selles, et 03.02.2011 leping on sõlmitud pärast täitemenetluse algatamist täiteasjas nr 007/2009/74336. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I loobus abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisega olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 190 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist. 03.02.2011 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe punkti 1.2.1 kohaselt lõpetasid kostjad nende vahel kehtinud varaühisuse varasuhte ja kehtestasid uue varasuhtena varalahususe suhte. Sama lepingu punktide 2.3.1-2.3.3 kohaselt jagasid kostjad vara nii, et kinnistu Tallinnas XXXXXXX XXX XX koos oluliste osade ja päraldistega (väärtusega 223 690, 77 eurot) jäi kostja II lahusvaraks ning arvelduskontod jäid selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele need

registreeritud olid. Lepingu punkti 5.6 kohaselt leppisid kostjad kokku, et ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Maakohtu hinnangul kahjustati tehinguga sissenõudja huve, sest tehingu tagajärjel muutus sissenõudja nõude rahuldamine võimatuks, s.o saab eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Eelnevast tulenevalt on kostja I olulisel määral oma osast ühisomandis loobunud. Kostja I on loobunud 1⁄2 kinnistust, mille koguväärtuseks on 223 690, 77 eurot. Asjas ei oma tähtsust see, millal ja mis viisil jagasid kostjad ühiseid kohustusi abikaasade vahelises sisesuhtes, sest see ei muuda neid jagatuks võlausaldajate ees. Seega vastutavad kostjad ühis-kohustuste täitmise eest võlausaldajate ees solidaarselt. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostjad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu osaotsuse tühistada ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust ebaõigesti ning ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid. Kohus on otsuse tegemisel eelistanud ja lugenud motiveerimatult tuvastatuks hageja paljasõnalised väited. Põhjendamata on väide, mille järgi ei ole kostja II andnud nõusolekut ühisvara jagamiseks. Hageja ega kohtutäitur ei ole kostja II poole kunagi nõusoleku saamiseks pöördunud ega nõusolekut küsinud. Kuivõrd abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe tulemusel jäi kostjale II kinnistu, siis omandas ta ka ühisvaraks olnud ja kinnistul hüpoteegiga tagatud kohustused. Maakohus ei ole arvestanud menetluses esitatud abieluvaralepingu muutmise kokkulepet, millest tuleneb kohustuste üleminek kostjale II ja viimase poolt 50 000 euro suuruse hüvitise tasumine kostjale I. Maakohus ei ole põhistanud veenvalt, mil viisil on kostja I ühisvara jagamise tulemusel olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobunud. Selleks, et hinnata ühisvara jagamisel võrdse jagamise põhimõttest kõrvalekaldumist, tuleb arvestada nii õiguste kui kohustuste väärtust. Kohus peaks määratlema selle varaosa suuruse rahalise vääringu summana, mida saab antud ühisvara koguväärtuse ja õiglase jagumise korral lugeda oluliseks osaks. Antud juhul jääb arusaamatuks, milline või kui suur on see oluline osa varast. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostjate vaheline ühisvara jagamine ja sisesuhtes määratu ei oma õiguslikku tähendust kolmandate isikute suhtes ega muuda kohustust jagatuks võlausaldajate ees. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 61 lg-t 2 ja § 27 lg-t 6. Kohustuse jagamist või ümberkujundamist ei olegi toimunud. Küll on kostjate varaline suhe muutunud üksteise suhtes. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 64 saab panga ees võetud ühis-kohustuse täitmist kostjatelt nõuda ühiselt, mitte nad ei vastuta solidaarselt, nagu väidab maakohus. Antud juhul tuleb poolte õiguste ja kohustuste mahu hindamisel arvestada kostjate õigusi ja kohustusi üksteise suhtes. Maakohus seda teinud ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb Harju Maakohtu kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega,

siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Ebaõige on apellandi väide, nagu oleks maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohus ei lugenud tuvastatuks hageja paljasõnalisi väiteid, nagu väidetakse kaebuses, vaid tugines otsuses kohtu ette toodud ja tõendatud asjaoludele. Kohus tuvastas õigesti, et kostja I on 03.02.2011 lepinguga olulisel määral loobunud oma osast ühisomandis. Põhiliseks jagamise objektiks oli nimetatud lepingu kohaselt Tallinna linnas asuv väärtuslik kinnisvara, mis on küll kinnispandina kostjate pangalaenu tagatiseks (kinnisasjale on seatud panga kasuks hüpoteegid), kuid laenu jääk on kinnisvara väärtusest mitmeid kordi väiksem (Swedbank AS 29.11.2013 teatise kohaselt laenulepingute järgne tagastamata summa 01.01.2011 seisuga 61 309, 35 eurot - tl 83, II köide). Kuid ka viimase asjaolu puudumisel ei saaks teha teistsugust järeldust, sest kostjatel lasuvat laenukohustust ei ole nad vaidlusaluse lepinguga jaganud (ega saanudki seda panga suhtes kehtivalt teha). Eeltoodust nähtuvalt kohaldas maakohus materiaalõiguse normi õigesti. TMS § 190 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist. Täitemenetlust kostja I suhtes alustati jaanuaris 2010, hagi ühisvara jagamiseks esitas hageja kui võlausaldaja kohtule mais 2010, vaidlusaluse lepingu sõlmisid kostjad 2011.a (s.o enam kui kaks aastat pärast seda, kui kostjat I kohustav kohtulahend tehti). Seetõttu olid täidetud nii seadusest tulenev eeldus täitemenetluse eelneva alustamise kohta kui see, et väärtusliku kinnisvara ühe abikaasa lahusvaraks arvamisega loobus võlgnikust abikaasa olulisel määral oma varast. Pealegi annab seadus võimaluse tunnistada kehtetuks ka lepingu, mis on sõlmitud enne täitemenetluse alustamist, praegusel juhul on aga kostjad sõlminud vaidlusaluse lepingu enam kui aasta pärast täitemenetluse alustamist (ja isegi pärast käesoleva hagi kohtule esitamist). Praeguses vaidluses tehtud lõppjäreldust ei muuda ka 08.01.2014 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe muutmise leping, milles kostjad leppisid kokku omavahelises kompensatsiooni tasumises. Nimetatud kokkuleppe kohaselt ei ole RJ TJ-le mingeid summasid tasunud (mistõttu ei olnud võimalik selle arvelt ka nõuet täitemenetluses täita). Kohtul ei olnud põhjust arvestada kostjate väidetavaid õigusi ja kohustusi teineteise suhtes, sest täitemenetluses võlgniku vara tagasivõitmiseks hagi esitamisel ei oma võlausaldaja suhtes tähendust kostjate omavahelised (hilisemad) kokkulepped. Pahatahtlik ja vastuolus toimiku materjaliga on apellantide väide, et kostja II poole ei ole kunagi pöördutud vara jagamiseks nõusoleku saamiseks. Alates hagile vastuse esitamisest on mõlemad kostjad vaielnud ühisvara jagamisele vastu, mistõttu ei ole alust ka rääkida võimalikust nõusolekust abikaasade ühisvarale sissenõude pööramiseks. Antud vaidluse seisukohalt on asjakohatu ka apellatsioonkaebuses sisalduv arutelu kostjate ja panga vaheliste varaliste kohustuse iseloomu (solidaarsuse) üle ning vastavad etteheited maakohtule. Kuna kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Ü. Jänes

(allkirjastatud digitaalselt) I. Nõmm

(allkirjastatud digitaalselt) I. Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.