3-26-125 X kaebus mittevaralise kahju hüvitise nõudes seoses psühhiaatri tegevusega
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja I – Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla, esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen Vastustaja II – Tallinna Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta X kaebus rahuldamata. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Tunnistada menetlus kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtete osas (dtl 35 ja 37). Kohtuotsuse avaldamisel asendada psühhiaater Y nimi tähemärgiga Y.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. juulil 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 14. jaanuaril 2026 Tallinna Halduskohtule seletuskirjana pealkirjastatud kaebuse (dtl 1), milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja märkis kaebuses kokkuvõtlikult, et kahju on tekitanud tema Tallinna Vanglas viibimise ajal psühhiaater Y, rikkudes kaebaja vaimset ja füüsilist tervist, kui eksperimenteeris tema peal erinevate ravimikombinatsioonidega.
2.Tallinna Halduskohus andis X kaebuse 21. jaanuari 2026. a kohtumäärusega kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Määrus jõustus 7. veebruaril 2026 ning kohtuasi edastati Tartu Halduskohtule 9. veebruaril 2026.
3.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 18. veebruari 2026. a määrusega menetlusse, määratledes asjas vastustajatena Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) ning Tallinna Vangla. Tallinna Vangla vastas kaebusele 18. märtsil 2026 ning Aktsiaselts Lääne-Tallinna Keskhaigla
2.aprillil 2026.
4.Kohus määras 6. aprilli 2026. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad, mille jooksul esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid, sealhulgas menetluskulu taotlusi ja kulude kandmist tõendavaid dokumente, ning vastuväiteid teiste menetlusosaliste esitatule.
4.1.Tallinna Vangla (Vastustaja II) esitas 30. aprillil 2026 kirjaliku seisukoha, mis sisaldas ka taotlust asja menetluse uuendamiseks. Vastustaja II taotles samas avalduses ka määrata pärast kaebaja selgituste/taotluste saamist vastustajatele täiendav tähtaeg, mh taotluste esitamiseks ning vajadusel kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemiseks, kui kohus ei korralda ekspertiisi omal algatusel. 4.2.Teised menetlusosalised kohtu määratud tähtajal täiendavaid seisukohti ega taotlusi ei esitanud.
4.3.Kohus tõlgendas Vastustaja II 30. aprilli 2026. a taotlust asja arutamise uuendamise taotlusena, jättes selle 15. mai 2026. a määrusega rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja märgib kaebuses järgmist.
5.1.Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal rikkus psühhiaater Y kaebaja vaimset ja füüsilist tervist, eksperimenteerides tema peal erinevate ravimikombinatsioonidega. Psühhiaater ei kuulanud, mis põhjusel kinnipeetav vastuvõtule tuleb ning mis on tema põhimure.
5.2.Kaebaja pidi psühhiaatri järjekorras ootama mitu kuud ja kui ravi ei sobinud, kirjutas psühhiaater uue ravimi alles mitme kuu möödudes.
5.3.Ravimid soodustasid kaebajal sügavat depressiooni ja agressiivset käitumist, mida enne nii palju ei olnud. Kaebaja tunneb, et Tallinna Vanglas viibitud aasta jooksul rikuti raskelt tema füüsilist ja vaimset tervist. Tema depressioon on süvenenud ja tal on hooti ka enesetapumõtted. Psühhiaater pani tema elu teadlikult ja tahtlikult ohtu.
6.Vastustaja I vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
6.1.Vastustaja I (haigla) saab reageerida neile olukordadele ja nõuetele, mis temani jõuavad. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas erineb tavapärasest, kuna tulenevalt vanglate tegevust reguleerivatest õigusaktidest puutuvad kinnipeetavatega valdavalt ja esmalt kokku vangla teenistujad, mitte meditsiinitöötajad.
6.2.Kaebaja poolt esitatud tervisega seotud probleemid ei ole jäänud LTKH poolt tähelepanuta, vaid vastupidiselt, iga pöördumine on fikseeritud ja sellele on vastavalt olukorrale 2(9)
3-26-125
ja vajadusele ka reageeritud. Vangiregistris fikseeritud kaebaja sooviavaldused seoses psühhiaatri vastuvõtule saamisega on haiglale edastatud. Asjas kogutud tõendid kinnitavad nõuetekohast teenuse osutamist ja ravi saamist vastavalt arstide määratud juhistele. Kaebaja vastupidised argumendid on paljasõnalised ja ebaõiged. Puuduvad tõendid, et psühhiaater ei kuulanud kaebaja muresid. Puudub mistahes info peale kaebaja subjektiivse arvamuse, et temaga on eksperimenteeritud erinevate ravikombinatsioonidega – psühhiaater tegi oma igapäevast tööd nagu tavaliselt.
6.3.Vanglas viibivale isikule, sh kaebajale on tagatud regulaarsed psühhiaatri ja vaimse tervise õe vastuvõtud, mis toimuvad tavapäraselt järjekorra ja isiku poolt esitatud avalduse alusel. Kaebaja sooviavaldused psühhiaatriga kohtumiseks on fikseeritud (08.07.2025, 05.11.2025, 08.09.2025, 01.07.2025, 14.05.2025, 29.04.2025) ning neile vastavalt on psühhiaatri vastuvõtte võimaldatud. Kaebaja viibis psühhiaatri vastuvõtul 11.04.2025, 19.05.2025, 15.07.2025, 23.09.2025 ning vaimse tervise õe vastuvõtul 04.11.2025 ja 01.12.2025. Kaebaja on ca 9kuulise perioodi vältel viibinud vastuvõtul vähemalt kuuel korral. Vastuvõtud on dokumenteeritud.
6.4.Kuna patsiente on palju, siis ei saa isik eeldada, et ta saab vastuvõtule koheselt, kui ta seda ise soovib. Patsientide paljususe korral on tavaline, et järjekord vastuvõtule võib olla kuni kahe kuu pikkune.
6.5.Tervisekaardist nähtuvalt on kaebajale määratud arsti hinnangul vajalikud ravimid. Pole mingit alust arvata, et kaebaja on arstist pädevam hindamaks, kas talle määratud ravimid on asjakohased. Psühhiaater tegi oma tööd nagu tavaliselt. Psühhiaater kuulab patsiendi vaevused ära, tutvub eelneva haiguslooga ja varasemalt määratud raviga ning vastavalt olukorrale kas pikendab olemasolevat või muudab ravi ning selgitab seda patsiendile. Tegemist on keeruliste patsientidega, kes lähevad vastuvõtule oma soovidega ravimite ja nende annuste saamiseks.
6.6.Vastustajale ei saa ette heita, et ta oleks jätnud kaebaja ravita või teinud seda ebapiisavalt. Vastustaja ei ole tervishoiuteenuse osutamise nõudeid rikkunud ega ole osutanud ebakohast ravi. Üksnes kaebaja enda arvamus/väide, et teda ei ole ravitud, või ei ole ravitud piisavalt või et temaga eksperimenteeriti, ei anna alust esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.
6.7.Haigla tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel piirdub kitsalt raviteenuse osutamisega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 3 p 1 mõttes ning haigla vastu suunatud kahju hüvitamise nõuded lahendatakse võlaõigusseaduse (VÕS) sätete alusel.
6.8.Nõuded osutatavale tervishoiuteenusele sätestab VÕS § 762, mille järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt sätestatud avaliku õiguse normidega.
6.9.Kui kaebaja ja vastustaja vahel on tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 mõttes, ei ole lepingulise kahjunõude hüvitamise koosseis täidetud. Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: võlgnik on lepingut rikkunud; võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest; võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju; kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui 3(9)
3-26-125
kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kõikide kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude ja loetletud komponentide tõendamiskoormis lasub hagejal (praegusel juhul kaebajal). Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid tõendanud.
6.10.Praegusel juhul puudub haigla süü mistahes VÕS § 104 lg-tes 2-4 nimetatud vormis. Kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ning kaebajale ei ole hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju tekkinud.
6.11.Kehtivate õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarsti juurde saatmise, ravivajaduse ja teenuse osutamise aja üle otsustab tervishoiuteenuse osutaja.
6.12.Taotletav hüvitis on pretsedenditult suur.
7.Vastustaja II vaidleb kaebusele samuti vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning märgib järgmist.
7.1.Kaebus vangla vastu ei ole lubatav, sest vangla ei ole selles asjas õige vastustaja. Vangla edastab vajadusel kinnipeetavate ravisoovid tervishoiuteenuse osutajale, kes teostab ka triaaži ja otsustab ravivajaduse üle. Vanglal puudub alates 1. juulist 2024 kompetents hinnata, kas tervishoiuteenuse osutaja otsustused olid õiged või mitte. Vangla jagab Riigikohtu 4. veebruari 2026. a määruse asjas nr 3-25-144 eriarvamuses välja toodut, et tervishoiuteenus nii vanglas kui väljaspool vanglat on olemuslikult sarnased raviotsustused. Ka käesoleval juhul ei ole vangla teinud otsustusi ravi sisuliste küsimuste osas.
7.2.Ainuüksi asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamine kinnipeetavatele on avaliku ülesande täitmine, ei tähenda, et vastustajaks peaks olema igal juhul vangla riigi esindajana. Menetlus tuleb HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel vangla vastu esitatud osas jätta läbi vaatamata.
7.3.Vastustaja ei pea kaebust ka sisuliselt põhjendatuks. Raviotsuste vaidluste lahendamisel tuleb lähtud eraõiguses sätestatust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg-te 3 ja 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga peale seda oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel. Kui tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud ja põhjustanud patsiendile sellega mittevaralist kahju, tuleb tal kahju hüvitamise kohustusest vabastamiseks tõendada ka süü puudumist VÕS § 103 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt. Ka HKMS § 59 lg 1 paneb kaebajale endale tõendamiskoormise.
7.4.Patsiendil tuleb esmalt VÕS § 770 lg-le 3 ja HKMS § 59 lg-le 1 vastavalt tõendada, et tervishoiuteenuse osutaja tegevuses avaldus raviviga. Kui selline asjaolu ei ole tõendatud, langeb ära küsimus tervishoiutöötaja õigusvastasest käitumisest ning ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole ravivea kohta tõendeid esitanud ning vastustajale ei ole teada, et selliseid tõendeid võiks ka olemas olla. Patsient ei ole tõendanud, et tervishoiuteenuse osutaja oleks ravi teostamisel teinud ravivea.
KOHTU SEISUKOHT
4(9)
3-26-125
8.Kaebaja on esitanud kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis kaebuse kohaselt on kokkuvõtvalt tekkinud seeläbi, et talle Tallinna Vanglas viibimise ajal tervishoiuteenust osutanud psühhiaater rikkus kaebaja vaimset ja füüsilist tervist, eksperimenteerides tema peal erinevate ravimikombinatsioonidega. Kaebaja väidab ülemäära pikka ooteaega psühhiaatri vastuvõtule saamiseks, tema probleemide tähelepanuta jätmist ja sobiva ravi saamata jäämist. Kaebus on esitatud nii Tallinna Vangla kui ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele tervishoiuteenust osutava Aktsiaseltsi Lääne-Tallinna Keskhaigla vastu. Kuigi kaebaja ei ole täpselt määratlenud, milliseid mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseid ta silmas peab, on kaebaja kirjeldustest nähtuvalt tema eesmärk kohtu tõlgenduse kohaselt saada hüvitist nii tervise kahjustamise kui ka väärikuse alandamisega tekitatud kahju eest.
9.Kohus ei nõustu Tallinna Vangla seisukohaga, et teda ei saa praeguses haldusasjas vastustajaks pidada ning et kaebus tuleks jätta selles osas läbi vaatamata. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja praegusel juhul teinud etteheiteid ainult kitsamalt talle osutatud (või osutamata jäetud) ravi kohta, vaid ka ravi kättesaadavuse ning ravi ooteaegade kohta. Seega peab kohus praeguses asjas kohaseks vastustajaks ka Tallinna Vanglat.
10.Alates 1. juulist 2024 kehtivate seadusemuudatuste tulemusena ei osuta riik enam vangla kaudu ise tervishoiuteenust vangistusseaduse (VangS) § 49 tähenduses, vaid on delegeerinud kinnipeetavate ravi vahetu osutamise haiglatele ehk eraõiguslikele juriidilistele isikutele, kes on sõlminud selleks Tervisekassaga ravi rahastamise lepingu. Vastava halduslepinguga võtab haigla endale kohustuse osutada avalikes huvides teenust, mille toimimise eest vastutab PS § 28 lg 1 ja VangS §-de 49, 52 ja 53 alusel lõppkokkuvõttes riik. Haigla täidab kinnipeetavatele tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet enda nimel (RKHKm 3-25-144/21, p 24), mistõttu tekib tervishoiuteenuse osutamisel täiendav õigussuhe kinnipeetava ja haigla vahel. Seetõttu on kinnipeetaval võimalik nõuda tervishoiuteenuse osutamise käigus talle tekkinud kahju hüvitamist tervishoiuteenuse osutajalt (haiglalt). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kinnipeetavate ravi praktilist korraldust mõjutavad oluliselt vangla haldusõiguslikud otsused (viidatud lahend asjas 3-25-144 p 26 ja seal osundatud praktika). Samuti on kohtupraktikas peetud oluliseks rõhutada haigla ja vangla tegevuse läbipõimumist kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel ja tiheda koostöö vajadust tagamaks, et teenuse osutamise sellise omapära tõttu ei väheneks kinnipeetava võimalused enda õigusi kaitsta. Seejuures on Riigikohus viidatud lahendi p-s 27 on välja toonud sellised tegevused nagu kinnipeetava terviseseisundi jälgimine, infovahetus ja kinnipeetava pöördumistele vastamine, kinnipeetava saatmine tervishoiuteenuse osutaja juurde jms, mis kuuluvad endiselt vangla ülesannete hulka. Tegevuste tihedat läbipõimumist arvestades on kohtupraktikas peetud võimalikuks ka riigi ja eraõigusliku teenuseosutaja solidaarse vastutuse kohaldamist (viidatud määruse p 30). Kohtu hinnangul on ka praegusel juhul asjakohane hinnata lisaks haigla tegevusele otseselt tervishoiuteenuse osutamisel ka vangla tegevust tervishoiuteenusele juurdepääsu tagamisel.
11.Viidatud Riigikohtu lahendist asjas nr 3-25-144 (p 25) tulenevalt piirdub haigla tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel kitsalt raviteenuse osutamisega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 3 p 1 mõttes. Raviteenuse vahetul osutamisel võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel tekkinud kahju hüvitamisele riigivastutuse seadus ei kohaldu (RVastS § 1 lg 2), mistõttu lahendatakse sellised kahju hüvitamise nõuded võlaõigusseaduse sätete alusel. Vangla tegevus, millele Riigikohus viidatud lahendi p-s 27 avatud loeteluna 5(9)
3-26-125
osundas, on kohtu hinnangul seejuures aga jätkuvalt riigivastutuse seaduse kohaldamisalas ning selles osas esitatud hüvitamisnõude lahendamisel lähtub kohus riigivastutusõiguse normidest.
12.Kaebaja üheks väiteks on, et psühhiaatri abi polnud kättesaadav ja seda tuli kaua oodata.
12.1.Käesolev vaidlus hõlmab kaebaja Tallinna Vanglas viibimise aega, st ajavahemikku 24. märts 2025 kuni 5. jaanuar 2026. Tallinna Vangla selgituste kohaselt (dtl 26) on vangiregistris fikseeritud kaebaja sooviavaldused seoses psühhiaatri vastuvõtule saamisega. Tallinna Vangla on info edastanud Lääne-Tallinna Keskhaiglale ja Lääne-Tallinna Keskhaigla on lisanud omapoolsed kommentaarid. Kohtule esitatud tõendite (vangiregistri väljavõtted dtl 27-31 ja kaebaja käsikirjaline taotlus dtl 32) kohaselt on kaebaja taotlused psühhiaatri vastuvõtule saamiseks Tallinna Vangla poolt registreeritud ning tervishoiuteenuse osutajale edastatud.
12.2.Viidatud tõenditest nähtub ka, et kaebaja on tema taotluste alusel psühhiaatri vastuvõttudele registreeritud, ta on neil vastuvõttudel käinud ja nende vastuvõttude tulemusena on haiguslukku kantud ravi ja soovitused patsiendile. Viidatud tõenditest ilmneb, et kaebaja on 9 kuu jooksul viibinud viiel korral psühhiaatri vastuvõtul ja lisaks on temaga tegelenud vaimse tervise õde ja kannetest nähtub ka registreerimine perearsti vastuvõttudele. Seega ei ole vangla teinud kaebajale takistusi oma probleemidest teavitamisel ega nendega tervishoiuteenuse osutajani jõudmisel. Kohtu hinnangul ei ole vangla rikkunud enda kohutust kaebaja pöördumiste vastuvõtmisel ja edastamisel ega teinud ka füüsilisi takistusi tervishoiuteenuse saamiseks (nt et vastuvõttudele minekut oleks takistanud vangla töökorraldus, valvurite puudumine kaebaja saatmisel arsti vastuvõtule vms asjaolu).
12.3.Kaebaja väite osas, et psühhiaatri vastuvõtule saamist tuli pikka aega oodata, märgib kohus, et vähemalt praeguses asjas ei nähtu, et vangla oleks ravijärjekorra kujunemist või ooteaegu psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks kuidagi mõjutada saanud, vaid need kujunesid tervishoiuteenuse osutaja ressursist tulenevalt kaebaja poolt esitatud ja tervishoiuteenuse osutajale edastatud taotluste alusel. Kohus ei tähelda, et vangla oleks viivitanud kaebaja taotluste edastamisega.
12.4.Seega ei esine kohtu hinnangul Vastustaja II tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS § 7 lg 1 järgi üks kahju hüvitamise nõude esmaseid eeldusi. Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et kui ka juba üks kahju hüvitamise eeldustest RVastS § 7 lg 1 mõttes on täitmata, puudub vajadus kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid, et täidetud oleksid kõik eeldused (nt RKHKo 3-16-2267/45, p 17).
12.5.Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja hüvitamisnõue Tallinna Vangla vastu on põhjendamatu ja selles osas kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tallinna Vangla ei ole kaebajale tekitanud tervisekahju ega põhjustanud oma tegevusega ka kahju väärikuse alandamise näol (vt RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1).
13.Kahju hüvitamise nõude osas, mis puudutab etteheiteid tervishoiuteenuse osutaja tegevusele, nõustub kohus Vastustaja I seisukohaga, et selle lahendamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduses sätestatust. VÕS § 758 lg-st 1 tulenevalt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. 6(9)
3-26-125
14.Kaebaja ei eita, et ta käis psühhiaatri vastuvõttudel. Samas väidab ta, et arst ei pööranud tema kaebustele tähelepanu. Väljavõtted kaebaja haigusjuhtudest (dtl 35, 37) kajastavad ajavahemikus 11. aprill 2025 kuni 1. detsember 2025 toimunud psühhiaatri vastuvõttudel võetud anamneese ja pandud diagnoose ning psühhiaatri kokkuvõtteid, soovitusi ja raviplaane. Haiguslugude väljavõtete pinnalt ei saa kohus nõustuda kaebaja väitega, et psühhiaater on jätnud kaebaja tervisemured tähelepanuta. Anamneesides on psühhiaater kajastanud kaebaja mõtteid ja kirjeldusi patsiendi enesetunde ja olukorra kohta. Anamneesidest nähtuvalt on kaebaja ka korduvalt avaldanud arvamust, milliseid ravimeid ta soovib. Nii on kaebaja 15. juuli 2025. a anamneesis märgitud: “ Soovib Xanaxit juhul kui vihahoog tekkib“, 23. septembri 2025. a anamneesis esmalt „Soovib Sertralini muu ravimiga asendada“ ning edasi „Küsib arstilt mille jaoks Lyrica? Küsib arstilt kas Lyricat te ei taha välja kirjutada?“. 1. detsembri 2025. a anamneesis on kirjas „Keeldub Venlafaxini manustamist sest ei usu, et see on "õige venlafaxin" ning ei tõsta tuju ja mõjub vastupidi: tõstab ärevust ja langetab tuju.“. Eeltoodu viitab sellele, et arst tutvus igal vastuvõtul kaebaja terviseprobleemidega ning on need vastavalt VÕS § 769 esimesele lausele ka dokumenteerinud. Samuti on arst dokumenteerimiskohustuse täitnud patsiendile antud soovitusi ja raviplaane fikseerides. Seega on tõendatud, et vastustaja täitis talle lepingust tulenevat kohustust patsient läbi vaadata, teda nõustada ja talle ravi määrata.
15.Seoses kaebaja väitega psühhiaatri vastuvõttudele pääsemise pikkadest ooteaegadest märgib kohus, et tervisekaardi väljavõtete kohaselt on psühhiaatri vastuvõttude vahe olnud 1-2 kuud või veidi üle 2 kuu (11. aprill, 19. mai, 15. juuli, 23. september ja 1. detsember 2025; dtl 35, 37) ning lisaks on kaebajal olnud võimalus pöörduda vaimse tervise õe poole ning ta on olnud registreeritud perearsti vastuvõtule (19. november, 18. august, dtl 27, 28), kus kaebajal on samuti võimalik olnud oma vaimse tervise probleeme jagada ning kellelt ta saanuks samuti abi kiireloomuliste vaimse tervise probleemide korral. Seega ei olnud kaebaja võimalused saada tervishoiuteenust, ning sh psühhiaatrilist eriarstiabi, õigusvastaselt piiratud.
16.VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Kohus märgib esmalt, et kaebajale osutaski tema psühhiaatria valdkonda kuuluvate kaebuste puhul tervishoiuteenust eriarst tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 2 ja sotsiaalministri 28. novembri 2001. a määruse nr 110 „Eriarstiabi erialade ja erialade lisapädevuste loetelu“ § 3 p 23 tähenduses (psühhiaater).
17.Kaebaja heidab psühhiaatrile ette talle vajaliku ravi määramata jätmist ning väidab isegi, et psühhiaater eksperimenteeris kaebajaga talle ravimite määramisel. Tervisekaardi väljavõtetest (dtl 35 ja 37) selgub kaebajale ravimite määramine järgmiselt: - 11. aprill 2025: „Alprazolami 1,0mg x 2 korda päeva 10p + veel 0.5mg kaupa 20p. Ketipinori 100mg ööseks kaks näd. ja edasi 50mg kaupa kolm kuud.“; - 19. mai 2025: “Sertralini 50mg iga hommik kuus kuud; Alprazolami 1mg x 2 korda päevas 10p. + veel 0,5mg kaupa 20p.“; -15. juuli 2025:“ Alprazolami 1,0mg vajadusel juhul kui tekkib tigeduse hoog, raevu ennetamiseks.“; 7(9)
3-26-125
- 23. september 2025:“ Venlafaxine 75mg hommikuti alates 26.09.2025 kuni 24.03.2026.a“. Eeltoodust ilmnevad küll teatud muudatused umbes kahe kuu tagant üle vaadatud raviplaanis, kuid kohtu hinnangul tuginevad need regulaarselt võetud anamneesidel ja psühhiaatri haiguslukku kantud tähelepanekutel. Kohus ei nõustu kaebajaga, et raviplaani muutmist ning mõnede ravimite või nende annuste muutmist või asendamist saaks pidada kaebaja tervisega eksperimenteerimiseks. On üldiselt teada, et ravimite mõju ja sobivus inimesele on individuaalne ning ka ajas muutuv ning kord määratud ravi ei pruugi muutumatult pikemat aega sobida. Ka ei pruugi organism koheselt patsiendi soovitud moel reageerida muudatustele raviplaanis, mistõttu ei saa raviveaks pidada igat olukorda, kus soovitud muudatus terviseseisundis ei saabu või patsiendi enesetunne ei parane loodetud kiirusega.
20.Kaebaja enda käitumist psühhiaatri vastuvõttudel iseloomustab korduvalt väljendatud soov saada mõnd konkreetset ravimit või asendada sellega talle psühhiaatri poolt määratud ravi (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 14). Riigikohtu 28. juuni 2021. a otsuse asjas nr 3-21-30 (p 26) järgi tuleb vanglas tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Patsiendil on küll suhtes tervishoiuteenuse osutajaga õigus saada arstiteaduse reeglitele vastavat ravi, kuid mitte nõuda tema soovi järgi konkreetse ravimi ordineerimist. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 2024. a määruse nr 32 „Vanglas ja arestimajas kinni peetavale isikule tervishoiuteenuste osutamine“ § 5 lg-st 1 tulenevalt võimaldatakse vanglas kinni peetavale isikule ravimeid, meditsiiniseadmeid ja abivahendeid arsti otsuse alusel ning lähtudes isiku meditsiinilisest vajadusest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Vastav pädevus kohase ravi ja ravimi valikul on seega tervishoiutöötajal ning sama põhimõte kehtis ka enne viidatud määruse jõustumist (vt nt Riigikohtu erikogu 25. septembri 2017. a määrus asja nr 317-1076, p 10). Järjekindla kohtupraktika kohaselt puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda konkreetset ravi või konkreetse eriarsti vastuvõtu võimaldamist (vt Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2022. a määrus asjas nr 3-22-2321, p 9). Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028, p 21.3). Seejuures on kohtud rõhutanud, et ka vabaduses viibival isikul ei ole õigust nõuda konkreetset ravi (vt Riigikohtu
26.septembri 2019. a määrus nr 2-19-1366, p 10).
21.Tervisekaardi kannete põhjal ei saa järeldada raviplaani muutmisega seonduvaid olulisi muudatusi kaebaja ütlustes enda terviseseisundi, sh selle halvenemise kohta. Näiteks on kaebaja 15. juulil 2025 soovinud ravimi Xanax väljakirjutamist juhuks, kui vihahoog tekib. Seejuures on kaebaja enda tervise kohta avaldanud, et „vahest parem“. 23. septembri 2025. a vastuvõtul ravimi Seralin asendamist taotledes on kaebaja samas oma tervise kohta avaldanud hinnangu „enam-vähem“ (dtl 35). Ülaltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole tõendanud tervishoiuteenuse lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- või ravivigu) Vastustaja I poolt ega põhjuslikku seost väidetava rikkumise ja tekkinud kahju vahel (vt RKTKo 2-17-12477/109, p 14). Kuigi epikriisist nähtuvad mõned rahuolematuse väljendused (nt „Aga pole rahul raviga, et hommikuti endiselt närviline“ 23. septembril 2025; määratud ravim „[---] ei tõsta tuju ja mõjub vastupidi: tõstab ärevust ja langetab tuju“, 1. detsembril 2025; dtl 35) seondub rahulolematus arusaadavalt sooviga saada mõnd kaebaja eelistatud ravimit. Kaebaja taolist eesmärki kinnitavad haiguslugude kanded, mille kohaselt on kaebaja anamneesis märgitud „sõltuvus p/a ainetest segatarvitamisega“ ning ühena diagnoosidest „Mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“ (19.05.2025, 11.04.2025) (dtl 35 ja 37). 8(9)
3-26-125
Eeltoodut arvestades puudub ka vajadus hinnata Vastustaja I käitumises süü olemasolu või selle puudumist.
22.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kummagi vastustaja puhul pole täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning kaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus on riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12 järgi olnud riigilõivuvaba. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada, ning menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
24.Vastustaja II on esitanud asjas tõenditena kaebaja tervisekaardi väljavõtted (dtl 35, 37), Kohus kuulutab selles osas menetluse kinniseks. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks ning kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja osaliselt kinniseks kuulutamine on praegusel juhul vajalik tõendites märgitud kaebaja terviseandmete (sh diagnoosid ja määratud ravi) tõttu kaebaja eraelu kaitseks ning puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu. HKMS § 89 lg-st 2 tulenevalt ei või menetlusväline isik tutvuda haldusasja toimikuga kinniseks kuulutatud osas. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.