Võlaõigus › Raviteenuse osutamise lepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-19-1366

2-19-1366 ravi osutama. Konkreetse ravi määramine on arsti erialane otsustus, mis tehakse tervishoiuteenuse osutamise käigus. Maakohus viitas ka VÕS § 766 lg-le 4, mille kohaselt piiratud teovõimega patsiendi puhul kuuluvad sama paragrahvi lg-tes 1 ja 3 nimetatud õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Patsienti ennast tuleb lõikes 1 nimetatud asjaoludest ja tehtud otsustest teavitada mõistlikus ulatuses.

2-19-1366 Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kohtul puudub pädevus kohustada tervishoiuteenuse osutajat raviteenuse osutamisel kasutama konkreetset ravimeetodit. Tervishoiuteenus peab VÕS § 762 esimese lause järgi vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Kuigi VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, siis sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta. Seega ei saa patsient arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada, küll aga on tal õigus ravist keelduda (vt Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-15-123028, p 21.3 kolmas lõik). Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus järgmist. Kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1). Kohustus, mille täitmist saaks hageja II (kohtu kaudu) nõuda, peab tulenema kas seadusest või lepingust. Seadusest tuleneb tervishoiuteenuse osutajale lepingu sõlmimise kohustus (VÕS § 760). Hagis esitatud asjaoludel osutatakse hagejale II tervishoiuteenust (VÕS § 762). Seadusest ei tulene, et kohus saaks tervishoiuteenuse osutajat kohustada tervishoiuteenust osutama konkreetsel viisil. Õige ei ole praeguse asja puhul tõmmata paralleeli kinnisesse asutusse paigutamise menetlusega (TsMS-i 54. peatükk), sest selles menetluses otsustab kohus, kas lisaks kinnisesse asutusse paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravimisel kohalduvad VÕS-i tervishoiuteenuse osutamise sätted ja toimunud ravi kvaliteedi üle saab kohus otsustada tervishoiuteenuse osutaja vastu esitatud hagi menetlemisel (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 57). See, kas raviteenuse osutamisel kasutatakse üldtunnustamata meetodit, kuulub samuti tervishoiuteenuse osutaja pädevusse. VÕS § 763 lg 1 sätestab, millal võib üldtunnustamata meetodit raviteenuse osutamisel kasutada, kuid sellise meetodi kasutamist ei saa nõuda. Praeguses asjas tuleb arvestada, et patsiendiks (hageja II) on piiratud teovõimega isik. Piiratud teovõimega patsiendi puhul tuleb lähtuda ka VÕS §-st 766. VÕS § 766 lg 4 sätestab, millal tervishoiuteenuse osutaja võib seadusliku esindaja otsust eirata ning osutada tervishoiuteenust ka siis, kui patsiendi seaduslik esindaja keeldub nõusoleku andmisest. Nimetatud sättest tulenevalt on tervishoiuteenuse osutajal kohustus seadusliku esindaja otsust eirata, kui see kahjustaks ilmselt patsiendi huve. Kuna kontrolliti üksnes hagi menetlusse võtmisest keeldumise õiguspärasust, siis ei andnud ringkonnakohus hinnangut määruskaebuses ja selle vastuses esitatud ravimeetodite kohta käivatele sisulistele väidetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2-19-1366 kuulub ravi sisu määramine üksnes tervishoiuteenuse osutaja, mitte kohtu pädevusse. Tegemist on eriolukorraga, kus ekspertidel on erinevad seisukohad. Kostja keeldus ravi osutamast, kuigi see võib kaasa tuua hageja II surma. Tunnustatud eksperdid on soovitanud ravi kõrgdoosides C-vitamiiniga. VÕS § 766 lg 4 teine lause on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 16 ja 28, kuna tervishoiuteenuse osutaja otsustab ainuisikuliselt ning hagejate soove ja tahet ignoreerides hageja II ravimeetodite üle ning ignoreerib välisriigi ekspertide arvamusi. VÕS § 766 lg 4 teine lause on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kohtul sekkuda alaealise raviks kasutatava tervishoiuteenuse osutamisse. Kostja kasutatav ravimeetod on ebaõige, kuid kohtute hinnangul on kostja suhtes õiguskaitsevahendeid võimalik kasutada üksnes pärast hageja II surma, mil tagantjärele on võimalik tuvastada raviviga. VÕS § 766 lg 4 teisele lausele antud tõlgendus ei võimalda kaitsta alaealise patsiendi elu ja tervist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-19-1366

2-19-1366 Kolleegium leiab TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel olevat kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks kassatsiooniastmes 500 eurot. Kuigi kostja on soovinud menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabi kulud välja mõista koos käibemaksuga, on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja on registreeritud käibemaksukohustuslasena. Kostja ei ole seda vaidlustanud ega kinnitanud, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Menetluskulude väljamõistmisel arvestab kolleegium mh asja keerukuse ja kostja menetlusdokumentide mahukusega, sh mõningase korduvusega varasemate dokumentidega võrreldes.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.