Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-30 28. juuni 2021 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Velmar Brett, Peeter Jerofejev, Hannes Kiris, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Saale Laos, Viive Ligi, Heiki Loot, Kaupo Paal, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Kalev Saare, Juhan Sarv, Tambet Tampuu ja Urmas Volens Pädeva kohtu määramine XX riigi õigusabi taotluse lahendamiseks Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-30 Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2021. a määrus haldusasjas nr 3-21-30 ja saata XX riigi õigusabi taotlus lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (avaldaja), kes oli 30. novembrini 2020 Tallinna Vangla kinnipeetav, esitas 24. novembril 2020 Harju Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Maakohtu nõudel esitas avaldaja
7.detsembril 2020 taotluse nõutavas vormis. Avaldaja märkis taotletava õigusabi liikidena isiku esindamise kriminaalasja kohtueelses menetluses, haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, õigusdokumendi koostamise ning isiku muu õigusnõustamise või muu esindamise. Avaldaja soovis advokaadi abiga koostada õigusdokumendi ja kaitsja peaks teda esindama nii haldusmenetluses, halduskohtus kui ka kriminaalasja läbivaatamisel. Avaldaja selgitas taotluses, et vajab riigi õigusabi, kuna Tallinna Vangla on tema vastu toime pannud kuriteo ja tekitanud talle tugeva terviserikke. Vangla ei andnud talle meditsiinilist abi, rikkudes sellega seadust. Avaldaja väitel on tal sünnitraumajärgne ajukahjustus, mis on vangla süül laienenud, kuna vangla ei võimaldanud talle neuroloogi. Samuti ei hoitud kontrolli all avaldaja psühhoose. Psühhiaater pani talle vale diagnoosi, määras vale ravi ja ei väljastanud retsepte, mistõttu pidi avaldaja pöörduma perearsti poole. Samuti eiras vangla tema abipalveid. Avaldaja soovis väljasõitu elekterimpulssravile, mis oli arsti poolt näidustatud. Avaldaja palus teha päringu tema pöördumiste kohta kolmanda üksuse juhile. Neis pöördumistes oli ta kurtnud väga halba tervislikku seisundit. Meditsiiniosakonna juhataja
3-21-30 vastas alles 30–40 päeva hiljem ja väitis, et tema ei tegele asjade korraldamisega. Avaldaja esitas vanglale 18 500 euro suuruse kahju hüvitamise taotluse, mille vangla jättis rahuldamata.
2.Harju Maakohus jättis 22. detsembril 2020 kriminaalasjas nr 1-20-8650 tehtud määrusega rahuldamata avaldaja taotluse riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning õigusdokumendi koostamiseks ning edastas avaldaja taotluse riigi õigusabi saamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses Tallinna Halduskohtule. Määruse põhjenduste järgi ei andnud maakohus avaldajale riigi õigusabi riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna avaldaja on võimeline ise kuriteoteate esitamisel oma õigusi kaitsma. Taotlusest nähtub, et avaldaja soovib mh, et Tallinna Vangla hüvitaks temale osutatud raviga (täpsemalt ravi osutamata jätmisega) tekitatud kahju. Seega soovib avaldaja riigi õigusabi haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Seda on RÕS § 10 lg-te 2 ja 31 järgi pädev andma avaldaja elukohajärgne halduskohus.
3.Tallinna Halduskohtu nõudel selgitas Tallinna Vangla, et kõikidele avaldaja esitatud pöördumistele, mis puudutasid tervishoiuteenuse osutamist, on vastanud vangla meditsiiniosakond. Ühtegi kaebust ega vaiet, mis puudutaks vanglateenistujate tegevust või tegevusetust arstiabi andmisel, ei ole avaldaja vanglale esitanud. Avaldaja on esitanud vanglale ühe mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Vangla käsitas taotlust tervishoiuteenusega tekitatud mittevaralise kahju nõudena ja vaatas taotluse läbi võlaõigusseaduse (VÕS) alusel ning jättis nõude direktori 14. jaanuari 2021. a otsusega rahuldamata. Vangla selgitas avaldajale, et otsusega mittenõustumise korral on tal õigus pöörduda maakohtusse.
4.Tallinna Halduskohus keeldus 22. jaanuari 2021. a määrusega avaldaja riigi õigusabi taotlust menetlusse võtmast ja edastas asja materjalid Riigikohtule avaldaja taotluse lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks. Halduskohus leidis, et taotluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Riigikohtu praktika kohaselt kujuneb vanglas tervishoiuteenuse osutamisel vangla ja kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe, millest tulenevad vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Sealjuures on keskse tähtsusega, kas taotleja on vaidlustanud meditsiinitöötaja otsust tervishoiuteenuse osutamisel või vangla haldusotsust. Tallinna Vangla vastusest halduskohtu kohtunõudele nähtub, et avaldaja on korduvalt pöördunud meditsiiniosakonna, sh erinevate arstide poole ravi puudutavate ettepanekutega. Ka kolmanda üksuse juhile adresseeritud pöördumine puudutab avaldaja ravi ning üksuse juht on selle edastanud meditsiiniosakonnale. Lisaks puudutab kahjunõue vanglale üksnes meditsiinilise abi andmata jätmist. Halduskohtule ei nähtunud, et avaldaja sooviks vaidlustada vangla toiminguid väljaspool tervishoiuteenuse osutamist. Avaldaja seisukohad viitavad üksnes tervishoiuteenuse osutamise lepingu raames meditsiinitöötajate tegevuse vaidlustamisele. Nimetatud vaidluste lahendamine on maakohtu pädevuses. Kui taotlus on esitatud kohtule, kelle pädevuses ei ole otsustada riigi õigusabi andmist, edastab kohus viivitamata taotluse vastavalt kuuluvusele, teatades sellest taotlejale (RÕS § 10 lg 7). Kuna maakohus on juba taotluse edastanud halduskohtule lahendamiseks, tuleb analoogia korras kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg-t 3 vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu määramise kohta Riigikohtus. Kuigi maakohus ei ole hinnanud enda pädevust taotluse lahendamisel tsiviilasju lahendava kohtuna, on maakohus siiski varem leidnud, et vaidluse lahendamine ei kuulu tema pädevusse. Seetõttu ei ole võimalik edastada riigi õigusabi taotlust Harju Maakohtule, vaid taotlus tuleb pädeva kohtu määramiseks edastada Riigikohtule.
2(8)
3-21-30
5.Riigikohtu erikogu andis asja 29. märtsi 2021. a määrusega arutamiseks üldkogule.
6.Justiitsministeerium on üldkogule esitatud arvamuses seisukohal, et kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi on pädev lahendama maakohus. Justiitsministeerium nõustus, et kinnipeetavaid ravides täidab vangla avalikku ülesannet ning et avalikke ülesandeid võidakse teatud tingimustel täita ka eraõiguslikus vormis. Lisaks märkis Justiitsministeerium, et kinnipeetavatel on võimalik taotleda konsultatsiooni ka vanglaväliste arstidega. Sellist vanglavälist arstiabi on kinnipeetavatele ka võimaldatud. Sellisele arstiabile ligipääsu otsustab vangla, tegemist on haldusotsusega. Raviteenust osutatakse aga eraõiguslikus suhtes. See näitab, et kinnipeetaval on teatud vabadus oma lepingupartnerit, st tervishoiuteenuse osutajat valida.
7.Avaldaja palus üldkogule esitatud seisukohas mh otsustada, kas tema 18 500 euro suuruse nõude peab lahendama haldus- või maakohus. Samuti esitas avaldaja uusi kaebusi Tallinna Vangla vastu.
ÜLDKOGU SEISUKOHT
8.Üldkogu käsitleb esmalt avaldaja maakohtule esitatud taotlust ja halduskohtu taotlust Riigikohtule (I). Edasi analüüsib üldkogu isikule vanglas tervishoiuteenuse osutamise võimalusi ja aluseid (II). Seejärel käsitleb üldkogu maa- ja halduskohtu pädevust vaidluste lahendamisel (III) ja lõpetuseks lahendab halduskohtu taotluse (IV). I
9.Asja menetluse aluseks on avaldaja taotlus Harju Maakohtule riigi õigusabi saamiseks. Riigi õigusabi taotles avaldaja enda esindamiseks Tallinna Vangla väidetavalt õigusvastase tegevuse vaidlustamiseks kohtueelses menetluses ja kohtus. Taotlusest ilmneb, et avaldaja vajab riigi õigusabi meditsiinilise abi osutamata jätmisest (mh vanglavälise ravi võimaldamata jätmisest), diagnoosi- ja ravivigadest ning abipalvete täitmata jätmisest tulenevate nõuete esitamiseks. Taotlusest järeldub, et avaldaja soovib esitada Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõude ja samuti kuriteoteate.
10.Harju Maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse riigi õigusabi saamiseks tema esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning õigusdokumendi koostamiseks. Taotluse riigi õigusabi saamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses edastas maakohus RÕS § 10 lg 7 alusel lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohus keeldus taotlust menetlusse võtmast ja edastas HKMS § 121 lg 3 alusel taotluse Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule avalduse menetlemiseks pädeva kohtu määramiseks, leides, et asja lahendamine on maakohtu pädevuses. Seega on lahendamata avaldaja taotlus riigi õigusabi määramiseks vangla väidetava õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamiseks.
11.Erikogu andis asja üldkogule lahendamiseks erimeelsuste tõttu, milline kohus on pädev lahendama kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisega seotud avaldusi või kaebusi. Üldkogu saab asjas määrata pädeva kohtu (vrd Riigikohtu üldkogu 15. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-2-4-1-10).
12.Asja lahendamiseks tuleb RÕS § 10 lg-st 2 tulenevalt hinnata, kas avaldaja taotleb riigi õigusabi enda esindamiseks tsiviilkohtumenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 4) või halduskohtumenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 5). 3(8)
3-21-30 Selleks tuleb hinnata, kas põhikohtuasja oleks pädev lahendama maakohus või halduskohus.
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, mis on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine on HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtute pädevuses. Muu hulgas on halduskohtul õigus nii kohustada avaliku võimu kandjat tegema haldustoimingut (HKMS § 5 lg 1 p 2) kui ka mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest (HKMS § 5 lg 1 p 4). Seaduses ei ole täpsemalt sätestatud, millise kohtu pädevuses on kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisest tulenevate nõuete lahendamine. Seega tuleb lähtuda era- ja avalik-õiguslike vaidluste piiritlemise üldistest kriteeriumitest.
14.Üldkogu märgib, et lahendis kasutatav mõiste „kinnipeetav“ (vangistusseaduse (VangS) § 2 järgi isik, kes kannab vanglas karistust süüdimõistetuna) hõlmab lahendi tähenduses ka isikuid, kes viibivad kinnipidamisasutuses arestialustena (VangS § 3) või vahistatutena (VangS § 4). Ka neile kohalduvad VangS § 86 lg 1 ja § 90 lg 1 kohaselt kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamist reguleerivad VangS sätted. II (A)
15.Tervishoiuteenuste osutamist reguleerib kõige üldisemalt tervishoiuteenuste korraldamise seadus
(TTKS).
Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 esimese lause järgi tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
16.Tervishoiuteenust osutatakse esmajoones tasulise võlaõigusliku (eraõigusliku) lepingu alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) VÕS § 758 lg 1 esimese lause järgi osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.
17.Tervishoiuteenuse osutamise leping on käsunduslepingu (VÕS § 619) alaliik (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2018. a otsus nr 2-15-123028/39, p 21.3; 26. septembri 2019. a määrus nr 2-19-1366/20, p 10). Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb VÕS § 761 esimese lause järgi maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu. Patsiendilt võib VÕS § 761 teise lause järgi tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik. Ka TTKS § 54 näeb ette, et kui muud rahastust seadusest ei nähtu, maksab tervishoiuteenuse osutamise eest patsient.
18.Lepingu sõlmimise aluseks on eeldatavasti poolte vaba tahe. Kuigi VÕS-s on tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisele ette nähtud erisusi nii otsustusvõimetule patsiendile teenuse osutamiseks kui ka lepingu sõlmimise kohustus teenuse osutajale (VÕS §-d 759 ja 760), ei muuda see põhimõtet, et tegu on eraõigusel põhineva lepingulise suhtega. Tervishoiuteenuse osutamise leping ei pea olema sõlmitud tingimata patsiendiga. Ka muu isik võib sõlmida lepingu tervishoiuteenuse 4(8)
3-21-30 osutajaga, et tagada patsiendile tervishoiuteenuse osutamine. Sel juhul on tegu kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga VÕS § 80 mõttes. (B)
19.VangS § 49 lg 1 järgi on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa ning tervishoidu vanglas korraldatakse TTKS alusel. Tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele (VangS § 52 lg 1 esimene lause). Arst on VangS § 52 lg 2 järgi kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kinnipeetavale tagatakse VangS § 53 lg 1 järgi ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse VangS § 53 lg 2 esimese lause järgi arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.
20.Kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist rahastatakse VangS § 49 lg 2 ja TTKS § 52 lg 2 p 1 järgi riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse VangS § 491 järgi riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (määrus nr 330) § 2 näeb ette, et vanglas tervishoiuteenuste osutamist, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest vastavalt määruse lisades antud loeteludele. Määruse nr 330 § 3 lg 1 järgi rahastatakse sellist tervishoiuteenust ning selle osutamiseks vajaliku ravimi ja meditsiinilise abivahendi soetamist riigieelarvest, sõltumata sellest, kas kinnipeetaval on raha. Tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse otsustab määruse nr 330 § 3 lg 2 järgi vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kes valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Tervishoiuteenuseid ning ravimite ja abivahendite soetamist rahastatakse määruse nr 330 § 4 järgi riigieelarvest vangla või Politsei- ja Piirivalveameti kaudu.
21.Riigikohtu senise praktika järgi kohalduvad kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamisel võlaõigusseaduse sätted tervishoiuteenuse osutamise lepingu kohta (st VÕS § 758jj). Riigikohus on pidanud kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi eraõiguslikeks ja asunud seisukohale, et nende lahendamine on maakohtu pädevuses. Senise praktika ning meditsiinilise ja haldusotsuse eristamise aluseks on Riigikohtu halduskolleegiumi 15. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10. Selles asjas taotles kinnipeetav, et vanglat kohustataks võimaldama talle pulmonoloogi vastuvõttu. Selle otsuse p-s 9 on leitud, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst, tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. Edasised Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ja halduskolleegiumi vahelise erikogu lahendid on lähtunud samadest põhimõtetest (vt nt Riigikohtu määrused nr 3-17-1076/30, p 10; 2-20-896/31, p 10). (C) 5(8)
3-21-30
22.Üldkogu jääb kinnipeetavatele tervishoiuteenuse osutamise õiguslikku olemust määratledes põhimõtteliselt erikogu senise praktika juurde, kuid leiab, et kinnipeetavatele vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel on tegu era- ja avalik-õiguslike suhete kompleksiga.
23.Avalik õigus kui osa õiguskorrast on määratud reguleerima spetsiifilisi suhteid, mis kaasnevad avaliku võimu teostamisega, ning avalik-õiguslik vaidlus eeldab, et õigussuhte üks pooltest oleks avaliku võimu kandja. Kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne seisundiga, milles võivad olla eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 11).
24.Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on esmajoones avalik-õiguslik. Riik on võtnud isikult tema tahte vastaselt vabaduse ning allutanud kindlale režiimile, piirangutele ja korraldustele. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis (vt nt erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Põhiseaduse § 28 lg 1 ning VangS §-de 49 ja 53 kohaselt on riigil avalikõiguslik kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Üldkogu nõustub erikogu senise praktikaga, et kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, tegutseb ta tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (vt nt erikogu 25. septembri 2017. a määrus nr 3-17-1076/30, p 8;
19.novembri 2018. a määrus nr 3-18-1757/30, p 12; 17. juuni 2020. a määrus nr 2-20-896/31, p 10.1). Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest (määrus nr 330 § 3 lg 2 teine lause).
25.Erikogu on varasemas praktikas otsesõnu sedastanud, et vanglaarsti poolt kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt nt erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 8). Samas on erikogu 17. juuni 2020. a määruse nr 2-20-896/31 p-s 10.1 märkinud, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted. Üldkogu arvates on täpsem lähtuda erikogu viimasest seisukohast, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid.
26.Üldkogu rõhutab, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda märkis asjas Blokhin vs. Venemaa (23. märtsi 2016. a otsus nr 47152/06, p 137), et kinnipeetavatele tuleb osutada adekvaatset meditsiinilist abi, seda võrreldavatel alustel teistele isikutele osutatava meditsiinilise abiga.
6(8)
3-21-30 Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Kohalduvad ka nt VÕS § 766 patsiendi teavitamise ja tervishoiuteenuse osutamiseks tema nõusoleku saamise kohustuse kohta, VÕS § 768 saladuse hoidmise kohustuse kohta ja VÕS § 769 dokumenteerimiskohustuse kohta. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus peaks olema analoogne lepingulise teenuse osutaja vastutusega (VÕS § 770). Lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3). Samuti kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129–131).
27.Lisaks võlaõigussuhtele, mis raamib kinnipeetavate ravi kui avaliku ülesande vahetut täitmist eraõiguslikus vormis, tuleb pädeva kohtu määramisel arvestada riigi avalik-õiguslikke kohustusi (vt eespool p 24). Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga. Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). Samuti on arsti hinnangud olulised kinnipidamisrežiimi kujundamisel (tööle määramine, julgeolekumeetmete kasutamise lubatavus). Eriti keeruline on era- ja avalik-õigusliku komponendi eristamine olukorras, kus arst hindab täiendava ravi vajalikkust. Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt erikogu 24. märtsi 2015. a määrus nr 3-3-4-1-15, p 10; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-128-16, p 13jj). Era- ja avalik-õiguslike suhete tiheda läbipõimumise tõttu ei ole üldkogu hinnangul võimalik kinnipeetavatele tervishoiuteenuste osutamisega seotud vaidlusi piiritleda ainult era- või avalikõiguslikeks. Kuna kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tuleb alati silmas pidada avalik-õiguslikku raamistikku (PS § 28 lg 1, VangS § 49 jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalik-õiguslikeks. III
28.Üldkogu peab eeltoodust tulenevalt vajalikuks muuta erikogu senist praktikat, et kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi lahendavad maa- või halduskohtud sõltuvalt sellest, kas vaidlustatakse arsti (meditsiinilist) otsust või vangla haldusotsust. Selline vaidluse erinevateks osadeks jagamine ei ole otstarbekas, mistõttu peab kõiki kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisest tulenevaid nõudeid lahendama üks kohus. Üldkogu leiab, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi (sh vaidlusi taotluse üle kohustada vanglat abivahendit väljastama) on pädevad lahendama halduskohtud.
29.Üldkogu möönab menetluspõhimõtete erinevust maa- ja halduskohtus: kui maakohtus lahendatakse asi hagimenetluses võistlevuse põhimõttel, siis halduskohtus lähtutakse uurimispõhimõttest. Praktikas ei peaks see siiski tähendama põhimõttelist erisust tervisekahju hüvitamise nõuete osas. Ei ole põhjust karta, et halduskohtute praktika kõnealuste vaidluste lahendamisel hakkaks oluliselt erinema maakohtute praktikast. Riigivastutuse seaduse alusel on halduskohtutes aastaid lahendatud hulk eraõigusega piirnevaid kahju hüvitamise asju, kuid suuremaid 7(8)
3-21-30 vastuolusid ei ole kohtupraktikas tekkinud. Vajaduse korral saab praktikat ühtlustada Riigikohtus erikogu ja üldkogu vahendusel. Seadusandja võiks edasiste vaidluste vältimiseks täpsemalt reguleerida, millise kohtu pädevuses on kinnipeetavate nõuete lahendamine. IV
30.Eelneva põhjal tuleb halduskohtu määrus tühistada ja avaldaja riigi õigusabi taotlus halduskohtus sisuliselt läbi vaadata. Üldkogu märgib, et ühes kohtuharus määratud advokaadil pole keelatud riigi õigusabi korras pöörduda teise kohtuharusse.
31.Apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus (vt TsMS § 631 lg 3 esimene lause ja § 668 lg 3 esimene lause). Üldkogu leiab menetlusökonoomia põhimõtet arvesse võttes ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-t 4 rakendades, et käesoleva lahendi tegemise ajal maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad tuleb maakohtus lõpuni lahendada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.