Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. november 2025, Tallinn kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-24-5664
Kohtukoosseis
Sten Lind, Orvi Koik ja Markus Kärner
Kriminaalasi
Jakob Kraviku süüdistuses KarS § 213 lg 2 p 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. mail 2025 üldmenetluses tehtud otsus
Apellant
kaitsja
Prokurör
ringkonnaprokurör Meelis Sentifoli Jakob Kravik
Süüdistatav
Kaitsja
isikukood 38902126036, Eesti Vabariigi ja Mehhiko Ühendriikide kodanik; emakeel: eesti keel; asub Tallinna vanglas; varem kriminaalkorras karistatud Indrek Repnau
Ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja taotlus hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluse õigusabikulu jääb rahuldamata.
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanud saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.
Süüdistuse kohaselt pani J. Kravik kõnealused teod toime isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse ja omastamise, sest J. Kravik oli Harju Maakohtu 6. jaanuari 2014 otsusega 1-1311171 mõistetud muuhulgas süüdi KarS § 201 lg 1 ja § 209 lg 1 p 1 järgi.
võtnud KU ise. Kohus leidis, et tõendid ei kinnita kaitseväiteid, mille kohaselt oli J. Kravik 2017. a veebruaris Hispaanias (samas, kui laenude võtmiseks kaustati internetti Eesti IPaadressidelt) ja laene võis KU nimel võtta AP. Kohus pidas oluliseks KU ütlusi, et pärast ID-kaardi tegemist jäi see koos PIN-koodidega J. Kraviku kätte, samuti seda, et IP-aadressid, millelt laenude võtmiseks internetti kasutati, on seostatavad J. Kravikuga, ning seda, et rahad kanti J. Kravikuga seotud isikute kontodele. Samuti pidas kohus oluliseks seda, et J. Kravik lasi KUl enda jaoks Mogolt laenu võtta. Kohus märkis, et selles teos ei ole J. Kravikule küll süüdistust esitatud, kuid see näitab J. Kraviku käitumismustrit. Maakohus märkis, et kõigil juhtudel on lepingusse märgitud sama meiliaadress, aga suvaline postiaadress ja telefoninumber. Viimaste õigsusest kohtu hinnangul laenu saamine ei sõltunud, sest laenu väljastamine toimus automaatse andmetöötlusprotsessi tulemusena. Kohus järeldas sellest, et algusest peale oli eesmärk laene tagasi mitte maksta. Mõistetud karistust põhjendades märkis maakohus, et J. Kravikut süüdistatakse neljas arvutikelmuse episoodis. Samuti märkis kohus, et J. Kravik hüvitas tekitatud kahju seitse aastat hiljem, tehes seda alles pärast seda, kui oli käesolevas kriminaalasjas tagaotsitavana tabatud, vahi alla võetud ning talle oli selge, et järgneb tema üle kohtupidamine. Kohus leidis, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus ei pidanud asjaoluks, mis annaks põhjust karistuse kergendamiseks toimepandud kuriteost möödunud aega. Maakohus leidis, et see, et kohtumenetlus toimub 7-8 aastat pärast kuriteo toimepanemist, ei ole tingitud riigi süüst, vaid J. Kraviku enda käitumisest. Nimelt lahkus J. Kravik 2018. aastal Eestist. Maakohus pidas oluliseks seda, et lisaks neljale rahaliselt kannatanud äriühingule tekitas J. Kravik probleemid ka KUle, kes oli tol perioodil oma alkoholiprobleemide tõttu kergesti ärakasutatav. Kohus leidis, et KU ärakasutamist tuleb pidada küüniliseks ning kaitsja seisukoht, et viimane oli ise oma dokumentidega lohakas, on kohatu. Kohus märkis, et J. Kravik on menetlusesemeks olevad süüteod toime pannud katseajal, mistõttu tuleks üldjuhul moodustada liitkaristus. Tingimused, millel Hispaania Kuningriik J. Kraviku Eestile loovutas, ei võimalda aga Harju Maakohtu 7. jaanuari 2014 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele pöörata. Kohus leidis, et kuna J. Kraviku süü leidis tuvastamist, pole alust rahuldada J. Kraviku taotlust hüvitada talle vabaduse võtmisega tekitatud kahju. J. Kraviku taotluse hüvitada talle tema kohtuistungile etapeerimisel tekitatud tervisekahju jättis kohus läbi vaatamata, leides, et pole pädev seda taotlust läbi vaatama. Maakohus asus seisukohale, et J. Kravikult tuleb välja mõista hääleekspertiisi kulu. Ekspertiis määrati kaitsja taotlusel ja kinnitas kahtlustust, et süüdistuse episoodiga mitte seotud Mogo OÜ laenuga seoses tehtud osadele kõnedele ei ole vastanud KU. Ühtlasi kinnitas ekspertiisiakt, et Mogo OÜ episoodis tegutsesid AP ja J. Kravik koos, kuivõrd AP telefonikõnes rääkis sama juttu, mida oli J. Kravik soovitanud KUl öelda. See episood kinnitas modus operandi’t J. Kraviku käitumises.
tehingute tegemiseks. Lisaks on AP tunnistatud KarS § 213 järgi tunnistatud süüdi selles, et võttis teiste isikute ID-kaarte kasutades laene. LHV Panga dokumentatsiooni kohaselt on KU identifitseerinud ennast 07.02.2017 LHV pangakontoris ID-kaardi alusel ja sellest kaardist on pangas tehtud koopia. Puuduvad mistahes usutavad tõendid selle kohta, et KU ID-kaart oleks olnud 07.02.2017 kuupäeval Jakob Kraviku valduses. KU suhtes enne laenude võtmist tehtud taustapäring teostati AP ja OP kodu aadressilt XXX. Bondora kasutajakonto registreerimiseks on 01.02.2017 sisse logitud IPaadressilt, mis asub XXX. See oli AP ja OP elukoht. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et Jakob Kravik oleks 07.02.2017 viibinud LHV Pank AS kontoris ja aadressil XXX. Bondora laenulepingus on märgitud laenuvõtja telefoninumbriks XXXXXXXX. Selle telefoninumbri esitas KU samuti Mogo kontoris lepingu sõlmimisel. Hääleekspertiisiga on tuvastatud, et telefoninumbrit XXXXXXXX kasutas vaidlusalusel perioodil AP. Ühegi tõendiga ei ole tõendamist leidnud, et Jakob Kravik oleks 07.02.2017 viibinud LHV Pank AS kontoris ja aadressil XXX. Samuti ei ole ühegi usutava tõendiga tõendamist leidnud, et Jakob Kravik valduses oleks 07.02.2017 kella 16:06:52 ajal ja 19:11:54 ajal olnud KU IDkaart ja digiallkirja PIN- koodid. KU väide, mille kohaselt olevat tema ID-kaart ja digiallkirjastamise PIN-koodid jäänud Jakob Kraviku valdusesse 05.11.2015, on vastuolus prokuratuuri esitatud tõenditega, mille kohaselt esitas KU 07.02.2017 selle LHV Pank AS-i pangakontoris isikut tõendava dokumendina. Bondora laenulepingus on märgitud laenuvõtja elukoha aadressiks LLL. See ei ole sarnane Jakob Kraviku elukoha aadressiga ega ole fiktiivne aadress, nagu väidab maakohus otsuses, vaid on KU ema elukoha aadress. KU ütluste kohaselt töötas tema ema politseis. Ei ole eluliselt usutav, et Jakob Kravik, kes KKK aleviku elanikuna teadis, et KU ema töötab politseiametnikuna, oleks märkinud lepingule KU ema aadressi LLL. Alusetu on väide, nagu oleks J. Kravik seotud KU nimel LHV Pangas konto avamisega. Seda, et J. Kravik oleks käinud koos KUga kontot avamas, ei kinnita ükski tõend. Kuigi kohus väidab, et KU ütluste kohaselt käis KU kontot avamas koos J. Kravikuga, ei ole KU tegelikult selliseid ütlusi andnud. Mis puutub KU ütlustesse, et ta ei tea LHV Pangas konto avamisest midagi, siis leiab kaitsja, et KU on andnud teadvalt ebaõigeid ütlusi. KU ID-kaart oli konto avamise ajal KU valduses – ta esitas selle oma isikut tõendava dokumendina. Pole tõendeid, et KU ID-kaart oleks pärast selle konto avamist läinud KU valdusest välja. Ka on maakohus ebaõigesti lähtunud eeldusest, nagu oleks KU ID-kaart jäänud J. Kraviku autosse, kui KU koos J. Kravikuga seda kätte saamas käis. Nii Omaraha OÜ-st kui ka BB Finance OÜ-st laenu võtmisega seoses leitakse apellatsioonis, et tuvastatud pole seda, et KU ID-kaart oleks olnud J. Kraviku käes. Küll aga tunnistas seda, et KU kaart on olnud tema valduses, AP. Seega võis just tema sõlmida laenulepingud. Seda, et laenulepingute sõlmimisel on kasutatud IP-aadresse, mis on seostatavad J. Kravikuga, on selgitatav sellega, et AP enda ja J. Kraviku ütluste kohaselt külastas AP tihti J. Kravikut. Seega võis ta kasutada internetti just kohtades, mis viitaks J. Kravikule kui teo toimepanijale.
Aiamaja ostuks võetud laenu kohta on apellatsioonis märgitud, et J. Kravik elas KKK alevikus kortermajas ja ka Tallinnas üürikorteris ning tal puudus nii vajadus kui ka võimalus aiamaja püstitamiseks enda elukoha juurde. Nii AP kui ka KU elasid eramajades, mistõttu on võimalik, et aiamaja võis vajada AP või siis KU ise. Kuigi KU ID-kaarti kasutati J. Kraviku toonase töökoha IP-aadressilt, ei välista see, et seda tegi AP. Tunnistaja RH ütluse kohaselt olid WiFi-paroolid kontoriruumis paberi peal ning sisuliselt igaühele kättesaadavad. AP on kohtuistungil andnud ütlusi, et külastas mitmel korral J. Kravikut nii viimase elu- kui ka töökohas. Seega võis Paas kasutada nendes kohtades ka enda arvutit ning nutiseadmeid. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Koduliising OÜ episoodis kasutatud on sama eposti aadressi nagu laenude võtmisel, kuid selle kohta, kelle kasutuses see e-posti aadress oli, tõendeid pole. mail.ru lõpuga e–posti aadressi kasutati ka mitmes APga seotud ettevõttes, mistõttu on usutav, et ka laenulepingutes kajastatud e–posti aadressi haldas AP ning on ka eluliselt usutav, et KU nimel võttis laenu hoopis AP, mitte J. Kravik. Veel on apellatsioonis leitud, et kohus on teinud eri tunnistajate ütlustest ekslikke või meelevaldseid järeldusi ja jõudnud alusetult seisukohale, et süüdistuses kirjeldatud teod pani toime just J. Kravik. Kui ringkonnakohus jõuab siiski järeldusele, et Jakob Kravik on pannud süüdistusaktis etteheidetud teo toime, palub apellant arvestada ka karistust kergendavaid asjaolusid ja kergendada J. Kraviku karistust, mõistes talle karistuse alla alammäära. Erandlikeks asjaoludeks on menetlusega venitamine prokuratuuri süül (etteheidetavad teod on pandud toime 2017 aastal ehk rohkem kui 8 aastat tagasi), see, et kuriteoga tekitatud kahju oli pigem väike, ning see, et kõik kahjud on hüvitatud ja kannatanud on nõustunud menetluse lõpetamisega. Kaitsja märgib, et analoogsetes asjades peetud võimalikuks kriminaalmenetlus oportuniteediga lõpetada ja seda ka juhul, kui tekitatud kahju on oluliselt suurem.
Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud vigu karistuse mõistmisel. Apellatsiooni kohaselt on kummastav maakohtu seisukoht ja põhjendus, mille kohaselt tuleb J. Kravikule mõista alammäärast kõrgem vangistus, kuna Hispaania kohus keeldus J. Kraviku loovutamisest talle kriminaalasjas 1-13-1999 mõistetud karistuse täitmisele pööramise osas. Selline karistuse raskendamine ei vasta euroopaliku õigussüsteemi aluspõhimõtetele ja on vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega kui ka Inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooniga. Kohus tegi vea ka sellega, et ei arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja arvestas kergendavat asjaolu hoopis süüdistatava kahjuks. KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on karistust kergendavad asjaoluks muuhulgas kahju vabatahtlik hüvitamine ja kannatanuga leppimine KarS § 57 lg 1 p 9. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kajastatud kahju kannatanutele juba kohtueelse menetluse ajal hüvitatud ja kannatanud on avaldanud seisukohta, et kriminaalmenetlus tuleks J. Kraviku suhtes lõpetada. Maakohus on otsuses aga võtnud seisukoha, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Sisuliselt on maakohus lugenud kahju hüvitamise raskendavaks asjaoluks, märkides otsuses, et Jakob
Kravik hüvitas kannatanutele kahju alles peale seda, kui oli käesolevas kriminaalasjas tagaotsitavana tabatud, vahi alla võetud ning talle oli selge, et järgneb tema üle kohtupidamine. Maakohus on otsuses ebaõigesti hinnanud asjaolu, et isik, kelle dokumente kasutati, oli oma dokumentidega ja digiallkirja PIN koodidega lohakas. KU on kohtus kinnitanud, et tema IDkaart ja selle paroolid jäid autosse, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu. Kaitsja osutust, et KU oli ise oma dokumentidega lohakas, pidas maakohus kohatuks. Kaitsja märgib, et tugines Riigikohtu tsiviilasjas nr 2-16-124450 väljendatud seisukohale, et inimesel on oma digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel kõrge hoolsuskohustus. Riigikohtu seisukohtadele viitas kaitsja ka kohtuvaidluse teesides, kuid maakohus on jätnud selle alusetult tähelepanuta ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja leiab, et see, kui isik on sõltlane, ei tähenda, et oma dokumentidega ümberkäimisel oleks tal teistsugune hoolsuskohustus kui teistel inimestel. Teise alternatiivina taotleb kaitsja J. Kravikule kergema karistuse mõistmist ning karistuse osaliselt tingimisi kohaldamata jätmist. Apellatsiooni kohaselt on peetud võimalikuks karistuse tingimisi kohaldamata jätmist ka korduvalt karistatud isikute puhul palju rohkemate episoodidega kriminaalasjades, milles on ka oluliselt suuremad kahjud. Kaitsja peab põhjendamatuks seda, et kohus mõistis hääleekspertiisi maksumuse välja J. Kravikult. Hääleekspertiisi eksperdiarvamus ei kinnitanud J. Kraviku süüd üheski süüdistusaktis talle etteheidetud kuriteo episoodis. Ekspertiisiaktis käsitletud telefonikõne oli seotud Mogo OÜ episoodiga, milles lõpetati 4. augustil 2020 J. Kraviku suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o. kriminaalmenetluse aluse puudumisel. Lõpuks leiab kaitsja, et maakohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses liiklusõnnetusega tekkinud tervisekahjustusega. Kaitsja leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et Jakob Kraviku kui tookord kinnipeetud isiku saatmine oli politseiametniku poolt seaduse alusel kohaldatav muu järelevalve meede. saates 12.12.2024.a. kriminaalasja kohtumenetluses vahi all viibivat Jakob Kravikut Tallinna Vanglast Harju Maakohtus toimuvale kohtuistungile, täitis PPA saatemeeskond Harju Maakohtu kriminaalasja nr 1-24-5664 menetleja poolt kriminaalmenetluses antud korraldust. J. Kraviku kaitsja esitas taotluse hüvitada J. Kravikule apellatsioonimenetluse õigusabikulu 2205 eurot.
kaitsja menetluse lõpetamist, mida oli taotlenud ka varem, kuid prokuratuur jättis selle taotluse rahuldamata. Prokurör leiab, et kuna J. Kravik hüvitas kannatanutele kahju alles 7 aastat hiljem, ei näita see, et ta on oma teo ohtlikkusest ja ühiskonnavastasusest aru saanud. Kaitsja teeb alusetult süüdlase KUst, kelle dokumenti kasutati. Apellatsiooni väide, et kohus on õigusvastaselt tuginenud sideandmetele, on ekslik, sest kehtiva KrMS § 901 lg 1 kohaselt võib menetleja teha elektroonilise side ettevõtjale päringu identifitseerimistunnustega seotud andmete kohta, mida kasutatakse üldkasutatavas elektroonilise side võrgus lõppkasutaja tuvastamiseks, välja arvatud sõnumi edastamise faktiga seotud andmed. Kohus on piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt selgitanud, millistele asjaoludele tuginevalt on jõutud järeldusele, et Jakob Kravikul oli võimalus kasutada KU ID-kaarti. Samuti on kohus lugenud usaldusväärseks KU ütlused selle kohta, et ta käis koos Jakob Kravikuga LHV Panga kontoris pangakontot avamas. Kuigi KU ütlustest tulenevalt ta ei mäleta, millises pangas käidi, siis on tõendamist leidnud, et KU nimele avatud LHV Panga konto oli Jakob Karviku kontrolli all. Seda tõendavad pangakontodel teostatud tehingud, millised seonduvad Jakob Kravikule tuttavate isikutega. Samuti pangakontode logiandmed, millest nähtuvalt tehingute IP-andmed seostatavad Jakob Kravikuga. Apellandi väide, et kohtus uuritud tõenditega on kinnitust leidnud AP poolt KU ID-kaardi pikaajaline valdamine, et vasta tõele. Kuigi ei ole välistatud, et Jakob Kraviku tuttaval APl oli võimalik viibida paikades, millistes asuvaid internetiühendusi (IP-aadresse) kasutati seoses laenulepingute sõlmimisega, siis on kohus põhjalikult ja jälgitavalt selgitanud, millistele asjaoludele tuginevalt on tõendatud, et lepingud sõlmis Jakob Karvik ning et KU ID-kaart oli Jakob Kraviku valduses. Alusetu on apellatsiooni alternatiivne taotlus mõista süüdistatavale karistus alla alammäära, kuna menetlus on veninud prokuratuurist sõltuvatel asjaoludel. Peamine põhjus, miks kriminaalasi jõudis kohtusse alles seitse aastat peale kuriteo aset leidmist, seisneb selles, et süüdistatav varjas ennast välisriikides. Hääleekspertiisi kulu väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud. Ekspertiis määrati kaitsja taotlusel ja kinnitas kahtlustust, et süüdistuse episoodiga mitte seotud Mogo OÜ laenuga seoses tehtud osadele kõnedele ei ole vastanud KU, kelle nimele laenuleping vormistati. Ekspertiisiakt kinnitas, et nn Mogo OÜ episoodis tegutsesid AP ja Jakob Kravik kooskõlastatult. Samuti kinnitas see modus operandi esinemist Jakob Kraviku käitumises, st teise isiku nimele võetava laenulepingu vormistamise korraldamist.
I
II
Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja J. Kraviku õigeksmõistmist või J. Kraviku karistuse kergendamist. Taotletud on küll ka J. Kravikule menetlusega tekitatud kahju hüvitamist, kuid see taotlus on seostatud üheselt vaid vabaduse võtmisega. Kaitsja ei ole apellatsioonis selgitanud, kuidas see, et tal ei avanenud võimalust esitada prokuratuurile KrMS § 225 lg 1 alusel taotlust, peaks viima J. Kraviku õigeksmõistmise või tema karistuse kergendamiseni. Ka kolleegium ei näe, et prokuratuuri menetlusõiguse rikkumine, mis, nagu maakohus tuvastas, tõesti leidis aset, saaks tuua kaasa J. Kraviku õigeksmõistmise või tema karistuse kergendamiseks. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette, et olulise menetlusõiguse rikkumise järelmiks oleks õigeksmõistmine, samuti ei seo kriminaalmenetluse seadustik ega karistusseadustik seda mõistetava karistusega. Seega saab oluline menetlusõiguse rikkumine viia süüdistatava õigeksmõistmiseni ainult siis, kui rikkumine toob kuidagi kaasa olukorra, kus isiku süüd ei ole võimalik tuvastada (nt muudab määravat tähtsust omavad tõendid lubamatuks). Üldjuhul tähendab olulise menetlusõiguse rikkumise tuvastamine seda, et rikkumine tuleb püüda kõrvaldada – võimalusel peaks tegema seda vea tuvastanud kohus, kui see ei ole võimalik, tuleks asi saata tagasi madalama astme kohtule asja uuesti menetlemiseks nii, et viga saaks kõrvaldatud. Praegusel juhul ei ole apellatsioonis esitatud mingit taotlust, kuidas peaks ringkonnakohus maakohtu väidetava vea (prokuratuuri menetlusõiguserikkumisele reageerimata jätmine) kõrvaldama. Taotletud pole ei seda, et ringkonnakohus ise kuidagi kõrvaldaks maakohtu vea, ega ka kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Ringkonnakohus märgib siiski, et sekkumiseks vajadust polegi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus teinud prokuratuuri menetlusõiguse rikkumisele reageerides viga ning prokuratuuri vea mõjud on maakohtu menetluses kõrvaldatud. Maakohus on märkinud, et kaitsja kordas oma taotlusi, mille prokuratuur jättis lahendamata, kaitseaktis. Tõendite vastuvõtmise ja uurimise taotluse kohus rahuldas. Menetluse lõpetamise taotlusesse puutuvalt märkis maakohus, et prokurör kinnitas, et ei ole nõus kriminaalmenetluse lõpetamisega ja taotles Jakob Kraviku süüdi tunnistamist. Seega võttis prokurör selle taotluse suhtes sisulise seisukoha. Ringkonnakohus nendib, et KrMS §-des 202–203 1 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamine on võimalik prokuratuuri ja süüdistatava taotlusel ka kohtumenetluses, mistõttu ka ei toonud süüdistuse enne KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist kohtusse saatmine kaasa seda, et kriminaalmenetluse lõpetamine kaitsja taotletud alusel oleks osutunud võimatuks. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonist ei selgu, miks sellega, et maakohtus neid taotlusi käsitleti, prokuratuuri tehtud viga ei kõrvaldatud, vaid maakohus oleks pidanud tagastama süüdistusakti prokuratuurile. Kokkuvõttes ei anna kõnealune etteheide alust maakohtu otsuse muutmiseks.
III
otsuses märkinud: „Kohus nõustub, kaitsjaga, et tulenevalt Euroopa Kohtu ja Riigikohtu lahenditest on keelatud sõnumi edastamise faktiga seotud sideandmete kasutamine kriminaalmenetluses. Samas ei ole keelatud kasutada KrMS § 901 lg 1 märgitud andmed, milleks on siis terminaliseadme lõppkasutaja andmed, ehk siis IP-aadressi ja selle lepingulise kasutaja andmed. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul (1/204-233 ) olevad tõendid lubatavad.“ Tsiteeritud tekstis sisaldub kohtu selgitus, miks kohus peab sideandmeid lubatavaks tõendiks – tegemist ei ole sideandmetega, mida kaitsja viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu lahendid puudutavad. Kohus leidis, et menetletavas kriminaalasjas kasutatavad sideandmed on KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud sideandmed ja nende kasutamine pole keelatud. Maakohtu seisukoht vastab kaitsja viidatud Riigikohtu otsuses öeldule. Selles otsuses käsitles Riigikohus KrMS § 901 lg-s 2 nimetatud sideandmete tõendina kasutamise lubatavust (RKKKo 1-16-6179, p 39). Sedastades, et ESS § 111 1 lg 2, mille kohta kogutakse andmeid KrMS § 901 lg 2 alusel tehtava päringuga, on vastuolus EL-i õigusega, märkis Riigikohus Euroopa Kohtu praktikale viidates, et see vastuolu ei puuduta andmete säilitamist KrMS § 90 1 lg-s 1 sätestatud nn kasutaja identiteedi päringu tarbeks (RKKKo 1-16-6179, p 45). KrMS § 901 lg 1 räägib päringust identifitseerimistunnustega seotud andmete kohta, mida kasutatakse üldkasutatavas elektroonilise side võrgus lõppkasutaja tuvastamiseks. Praegusel juhul on tuginetud andmetele selle kohta, milliseid IP-aadresse laenulepingu sõlmija kasutas. Need andmed saadi laenuandjalt, st ses osas pole üldse tegemist sideettevõtjale tehtud päringuga saadud andmetega. Selle tuvastamiseks, milliste füüsiliste aadressidega ja sideettevõtte klientidega IP-aadressid, mida kasutati laenuandja andmetel lepingu sõlmimiseks, seotud, kasutati päringut KKP-le, kellel oli prokuröri selgituse kohaselt omakorda lepingu alusel õigus saada andmeid sideettevõttelt (08.11.2024 kohtuistungi protokolli lk 9). Nagu näha, on sideettevõtjale tehtud päring just IP-aadressiga seostatava isiku tuvastamiseks, mis tähendab, et tegemist on KrMS § 901 lg-s 1 nimetatud päringuga, nagu maakohtu otsuses märgitud. Seega on maakohus leidnud õigesti, et tegemist oli lubatavate tõenditega.
IV
kaart oli Jakob Kraviku käes ning kontogi avati just tema initsiatiivil. KU ütluste kohaselt pole tal olnud LHV Pangas kontot, mida ta ise oleks kasutanud. Ta pidas võimalikuks, et J. Kravik võis teha ettepaneku avada LHV Pangas konto ja aitas sellega. On tõsi, et KU ütluste kohaselt ei mäletanud ta seda kindlalt. Samas tuleb arvestada, et KU kinnitas oma ütlustes seda, et J. Kravik tegi talle nii ettepaneku selleks, et tema nimele mingi firma teha (või siis tema mingi ettevõtte juhatajaks nimetada), selleks pakkuski J. Kravik talle abi ID-kaardi tegemisel. Samuti rääkis KU sellest, et J. Kravik tegi talle ettepaneku võtta J. Kraviku huvides laenu, sest J. Kravik ise ei saanud võtta. Konkreetselt kirjeldas KU seda, kuidas ta käis koos J. Kravikuga Mogos, samas andis ta ka ütlusi, et kokku sõidutas J. Kravik teda kuni neljal korral (mitte 2–3 korral, nagu märgitud apellatsioonis). Seegi viitab võimalusele, et lisaks ID-kaardi tegemisele ja Mogos käimisele käidi ka LHV Pangas kontot avamas. Kuna KU enda ütlustest nähtub, et ta tegi, mida J. Kravik käskis, on võimalik seegi, et ta avas J. Kraviku ülesandel LHV Pangas konto – seda pidas oma ütlustes võimalikuks KU isegi. Kui ta tegi seda J. Kraviku ülesandel, on võimalik seegi, et ta andis seejärel oma ID-kaardi J. Kraviku kätte. KU ütlustest nähtub, et ta ei tundnud kuigi suurt huvi, mis tema ID-kaardiga tehakse. Juba IDkaardi tegemisel lasi ta end aidata J. Kravikul, teades, et viimane on huvitatud KU sidumistest mingite ettevõtmistega, millesse ta KUt ennast pühendada ei plaaninud. Ka andis KU ütlusi, et pärast kaardi kättesaamist jäi see või jättis ta selle J. Kraviku autosse. Seejuures ei ole viimane väide vastuolus sellega, et LHV Pangas avas – küll kellegi teise initsiatiivil – konto ja kasutas seejuures oma ID-kaarti KU ise. KU pole väitnud, nagu polekski ta pärast seda, kui ID-kaart jäi J. Kraviku autosse, seda tagasi saanud. Ta andis ütlusi, et see jäi J. Kraviku kätte pikemaks ajaks, pakkudes täpsustavalt, et juttu võib olla kuudest. See fakt on ringkonnakohtu hinnangul oluline just näitamaks võimalust, et KU võis hiljem uuesti oma ID-kaardi käest anda. Seda, et KU ID-kaart kogu aeg tema käes polnud, pole kaitsja kahtluse alla seadnud. Vastupidi: kaitsja ise on apellatsioonis rõhutanud, et vahepeal oli KU ID-kaart AP valduses.
MPl alust teha ülekannet KUle ega KUl MPle. Nii annavad MP ütlused alust järelduseks, et just J. Kravik oli see, kes kandis KU samal päeval avatud kontole 1 euro (mis oli vajalik konto tuvastusmakseks: kd I; tl. 21) ning kes kandis laenusumma MP kontole. Lisaks sellele, et ülekandeid on tehtud MP ja KU nimel oleva konto vahel, on KU kontolt tehtud ülekandeid ka teistele J. Kravikuga seotud isikuile. Nii on tehtud KU kontolt tehtud 8. märtsil 2017 ülekanne J. Kraviku isa TK kontole (kd I; tl. 141 prd). Samuti on mitu ülekannet, sh üks vahetult pärast Omaraha OÜ-lt laenusumma laekumist, tehtud J. Kraviku tuttava EN kontole. Samuti J. Kraviku tuttava SK kontolt on 2. märtsil 2017 kantud KU kontole 800 eurot selgitusega „laen“. (kd I; tl. 141). Nii EN kui ka SK on oma ütlustes kinnitanud, et nad käisid J. Kravikuga läbi. EN möönis, et võis teha ülekandeid J. Kraviku palvel, JK kinnitas, et on J. Kraviku palvel teinud ülekandeid kolmandatele isikutele, selgitades, et „meil kõigil oli maksete ja kontodega probleeme, liigutasime ja tegime kuidas võimalik oli“ (huvitaval kombel oli AS Koduliising andmetel (kd I; tl 96) just JK aiamaja müüja ning JK on teinud KU kontole ülekande vaid mõni aeg pärast seda, kui talt AS-i Koduliising laenuga aiamaja osteti).
sõlminud keegi, kel oli mingil alusel juurdepääs nii AP kui ka J. Kraviku elukohale – IPaadresside andmete valguses on võimalik nii see, et nii oma kodus kui ka tuttava juures kasutas internetti AP, kui ka see, et seda tegi J. Kravik. Koostoimes muude tõenditega on alust järelduseks, et laenulepingu sõlmijaks oli just J. Kravik. Nendeks tõenditeks, mis seda järeldust toetavad, on KU LHV Panga kontoväljavõte ja MP ütlused. Nagu eespool märgitud, kanti KU konto väljavõtte kohaselt MP kontolt KU kontole laenu võtmiseks vajalik üks euro ning laekunud laenusumma kanti omakorda KU kontolt MP omale. MP andis aga ütlusi selle kohta, et tema pangakontot kasutas J. Kravik. Seejuures kinnitas MP, et AP ta ei tunne. Selle väite ümberlükkamiseks ei ole apellatsioonis argumente esitatud. Niisiis oli MP ütluste kohaselt oli tema kontole juurdepääs just J. Kravikul, mitte aga APl. Ka on alust arvata, et TKle tegi ülekande tema poeg J. Kravik, selle kohta, et seda oleks teinud AP, tõendeid pole. JK on küll tunnistanud, et teab AP, kuid tema ütluste kohaselt piirdus see üksnes sellega, et ta teadis AP seltskonna kaudu, ütlustest ei nähtu, et ta oleks APle raha laenanud. Seevastu kinnitas ta, et on laenanud raha J. Kravikule, samuti seda, et on J. Kraviku soovil teinud ülekandeid kolmandate isikute kontole. Samasugune on olukord ka ENga. Kaitsja väidab, et ettevõtete kaudu olid EN ja AP omavahel seotud. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonist jääb ebaselgeks, kuidas seda seost näitab viidatud kohtuotsust. Küll tuleb tõdeda, et AP ise on möönnud, et teadis ENt J. Kraviku kaudu. See ei näita aga, et EN ja AP vahel oleks olnud selline läbikäimine, et oleks alust järeldada, et ülekanded ENle on teinud AP. Ka ei muuda asjaolu, et AP sõnul ta teadis ENt, viimase ütlusi ebausaldusväärseks – EN ei ole AP tundist kategooriliselt eitanud: küsimusele, kas ta tunneb AP, vastas EN, et selline isik talle ei meenu, küsimusele, kas mõnel EN ettevõttel võis olla kokkupuude APga, vastas EN, et see on võimalik. Olukorras, kus KU kontolt tehtud ülekannetest osa on seostatavad pigem J. Kravikuga kui APga, osa puhul on aga ilmne seos J. Kravikuga ning seos APga pole üldse tuvastatav, on kokkuvõttes põhjust järelduseks, et KUl lasi pangakonto avada ja kasutas seda kontot just J. Kravik, mitte AP, nagu apellatsioonis väidetud.
kasutas internetti J. Kravikuga seostatavatelt IP-aadressidelt, ning asjaolu, et pangakontolt, millele laenusummad laekusid, on tehtud ülekandeid J. Kravikuga seotud isikutega. Olukorras, kus J. Kravik on võetud laenudega seostatav mitmest eri aspektist, jäävad kaitsja väited, et tegelikult võis laene võtta AP, oletuslikuks ja ebaveenvaks. Ka AS-lt Koduliising võeti laen Es OÜ-lt aiamaja ostmiseks ning see laenusumma ei laekunud KU nimel olnud LHV Panga pangakontole. Samas on ka selle laenu võtmisel kasutatud epostiaadressi XXX ning üheks IP-aadressiks, millelt tegutseti, oli J. Kraviku töökoha IPaadress. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need asjaolud viitavad sellele, et ka selle laenu võtjaks oli J. Kravik. Apellatsioonis avaldatud seisukoht, et kuna J. Kraviku töökohas oli ka klientidel võimalik wifit kasutada, võis seal internetti kasutada ka AP, kes käis korduvalt J. Kraviku töökohas. Ringkonnakohus leiab, et kuna e-postiaadress seob selle laenu võtmise teistega, mille puhul tõendavad eri tõendid seda, et laenuvõtja oli J. Kravik, kinnitab asjaolu, et selle laenu võtmiseks kasutati internetti J. Kraviku töökohas, üksnes järeldust, et laenu võttis J. Kravik. Eelnevat järeldust ei lükka ümber ka kaitsja väide, mille kohaselt poleks J. Kravikul olnud aiamaja kuhugi panna, sest ta ei elanud eramajas. Kohtukolleegium nendib, et kuskilt ei tulene, et aiamaja osteti selleks, et seda ise kasutada. Arvestades, et teised laenud olid ilmselgelt võetud rahaliste vahendite saamiseks, ei ole mingit põhjust välistada, et selgi korral oli lõppeesmärk rahaliste vahendite saamine, nt aiamaja edasi müües. Samuti ei muuda maakohtu järeldust põhjendamatuks see, et maakohus on nimetanud asjaoluna, mis viitab sellele, et AS-lt Koduliising võttis laenu J. Kravik, sedagi, et J. Kraviku toonase elukaaslase ütluse kohaselt oli J. Kravikul mingi plaan moodulmajadega, apellant on aga osutanud sellele, et aiamaja ja moodulmaja tähendavad eri asju. Ringkonnakohus nendib, et teada ei ole, mida kujutas endast väidetav J. Kraviku moodulmajade projekt, mistõttu ei saa teha järeldust, et rääkides sellest, et J. Kravikul oli mingi plaan moodulmajadega, mõtles MP tegelikult aiamaju. See tähendab, et see maakohtu argument küll langeb ära, kuid kokkuvõttes on tõendite kogum piisav tuvastamaks, et süüdistuses kirjeldatud arvutikelmused pani toime J. Kravik, ning maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.
V
Mis puutub sellesse, et kannatanutele on kahju hüvitatud ja kannatanud on nõus kriminaalasja lõpetamisegagi, siis kahju hüvitamine on küll asjaolu, mis mida tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdlase kasuks, kuid see, kui suur on selle mõju mõistetavale karistusele, on kohtu otsustada. Apellatsioonis ei ole toodud välja mingeid asjaolusid, mis muudaks praegusel juhul kannatanutele kahju hüvitamise nii erakordseks, et see annaks põhjust karistuse mõistmiseks lausa alla karS § 213 lg 2 sanktsiooni alammäära.
tavalisega võrreldes oluliselt mõjutatavamaks või muul viisil haavatavaks, muudab teo taunimisväärsemaks. Veel on kaitsja leidnud, et maakohus on lubamatult arvestanud J. Kraviku kahjuks seda, et Hispaania kohus ei andnud J. Kraviku loovutamisel luba tema varasema karistuse täitmisele pööramiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul pole maakohus siingi viga teinud. See, et Hispaania kohus ei andnud luba varasema karistuse täitmisele pööramiseks, ei tähenda, et praeguses kriminaalasjas otsuse mõistmisel ei tohtinud võtta arvesse, et J. Kravik pani kuriteod toime katseajal. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada muu hulgas võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ehk võtta arvesse ka eripreventiivseid kaalutlusi. See, kui isik paneb uue kuriteo toime katseajal, on asjaolu, mis näitab, kuivõrd on võimalik teda karistusega mõjutada käituma õiguskuulekalt. Kuna maakohus ei ole mõistnud liitkaristust varasema ära kandmata karistusega, ei ole kohus rikkunud ka tingimusi, millel J. Kravik Eestile loovutati. Lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et J. Kravikule karistuse mõistmisel ei oma tähtsust see, kui kellelegi teisele on teises kohtuasjas mõistetud sarnase teo eest kergem karistus või on menetlus lausa otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Karistus mõistetakse konkreetsele isikule konkreetse teo eest, kusjuures kohtul on karistuse mõistmisel mõningane otsustusruum. See, milliseid karistusi on mõistetud teistes menetlustes, saab anda alust mõistetud karistuse muutmiseks vaid juhul, kui ilmneb, et vaidlustatud otsusega on mõistetud selgelt üldisest kohtupraktikast irduv karistus. See praegusel juhul tuvastatav ei ole.
VI
kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamist, vaid sätestab, milline süüteomenetluses tekitatud kahju millistel tingimustel hüvitatakse. Praegusel juhul tuleb arvestada, et ringkonnakohus jätab J. Kraviku süüdimõistmise muutmata. Ainus säte, mille alusel saab taotleda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist sõltumata menetluse lõpptulemusest, st ka süüdimõistva otsuse korral, on SKHS § 7 lg 1. Selle kohaselt saab kahju hüvitamist taotleda sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, juhul, kui menetleja põhjustab kahju sellega, et rikub süüliselt menetlusõigust. Seega ei ole piisav lihtsalt fakt, et kahju tekitamine on kuidagi kriminaalmenetlusega seotud, vaid kahju tekitaja peab olema menetleja ja kahju peab olema tekitatud süüliselt menetlusõigust rikkudes. Kinnipeetava konvoeerimist, sh tema transportimist konvoibussis ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik. Konvoibussi juht ei ole kriminaalasja menetleja, kinnipeetu konvoeerimine ei ole kriminaalmenetluse toiming ja konvoibussiga avarii tegemine ei ole kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Nagu apellatsiooniski märgitud, sai J. Kravik tervisekahjustused liiklusõnnetuse tulemusel ja seega toimub ka kahju hüvitamine neil alustel ja korras, mis on ette nähtud liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks.
VII
VIII
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.