Harju Maakohtu 21. mai 2025. a otsus lühimentluses Süüdistatav Helen Kannel Liisa Mölder Helen Kannel isikukood: 48112224715; elukoht: XXX; ei tööta; Eesti Vabariigi kodakondsusega; emakeel: eesti keel; XXX; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud Süüdistatav on kaitsjast loobunud
Asja lahendamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 21. mai 2025. a kohtuotsus Helen Kanneli suhtes jätta muutmata ning süüdistatava esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Helen Kannelit süüdistatakse selles, et tema, kes ta on vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2020 kohtumäärusele asjas 2-19-8125 kohustatud maksma oma laste C ja Q kasuks elatist alates 1.02.2020 kummalegi 150 eurot kuus ning alates 31.01.2021 igakuiselt kummalegi 36 protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (käesoleval aastal 318.96 eurot) kuni mõlema lapse täisealiseks saamiseni (Q saab täisealiseks 14.07.2028, C 03.03.2026), ei ole seda teinud regulaarselt ja ettenähtud summades alates 18.09.2021 kuni 11.02.2025.
Täitemenetluses 194/2017/8 on ajavahemikul 18.09.2021 kuni 11.02.2025 C kasuks laekunud kokku 394,15 eurot, täitemenetluses 194/2017/10 on ajavahemikul 18.09.2021 kuni 11.02.2025 Q kasuks laekunud kokku 294,54 eurot. Helen Kanneli elatise võlgnevus C ees on 11.02.2025 seisuga 17 939,84 eurot (täiteasjad 194/2017/8 ja 194/2017/9); võlgnevus Q ees 19 352,79 eurot (täiteasjad 194/2017/10 ja 194/2017/11). Helen Kannel on töövõimeline, kuid on teadvalt, põhjendamatult ja süstemaatiliselt jätnud täitmata lapse ülalpidamise kohustuse, nimelt ei ole maksnud pikema perioodi jooksul elatist ettenähtud ajal ja ulatuses ega ole teinud mõistlikke jõupingutusi (otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut) oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita. Seega pani Helen Kannel oma tahtliku tegevusega toime lapse ülalpidamise kohustuse rikkumise, hoidudes lapsevanema teadvalt kõrvale lapsele kohtu poolt välja mõistetud igakuise elatisraha maksmisest, s.o KarS § 169 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.Harju Maakohtu 21. mai 2025. a otsusega lühimenetluses tunnistati Helen Kannel süüdi KarS § 169 järgi ning karistati teda vangistusega 7 kuud. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 kohaselt vähendati Helen Kandlele mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust. Kohaldades KarS § 73 lg 1 ja lg 3 sätteid määrati, et mõistetud vangistust (s.o 4 kuud ja 20 päeva) ei pöörata täielikult täitmisele, kui Helen Kannel ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Mõisteti Helen Kandlelt välja KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4, 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1, 3 alusel määratud kaitsjale makstud tasud summas 179,34 eurot ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 664,50 eurot, s.o menetluskulud kokku summas 843,84 eurot, mis tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 70,32 eurot kuus Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.
SÜÜDISTATAVA APELLATSIOON
3.Apellatsiooni Harju Maakohtu 21.05.2025. a otsusele esitas süüdistatav Helen Kannel, kes palub ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada või leevendada, arvestades järgmisi asjaolusid. 3.1 Maakohus on jätnud arvestamata, et aset on leidunud isa poolt lapse tahtlik manipuleerimine ja pahatahtlik suhtluse takistamine. Apellandi vastu on rakendatud vaimset manipuleerimist laste kaudu, sealhulgas laste negatiivset mõjutamist, suhtlemise ja ööbimiste vältimist, oluliste lastega seotud küsimuste osas varjamist ja olulistele küsimustele vastamisel vältimist ja emast vale kuvandi loomist. See on oluliselt mõjutanud süüdistatava võimalust lapsega kontakti hoida ning tekitanud olukorra, kus vaimsed üleelamised (vaimset väärkohtlemist on ka Justiits- ja Digiministeeriumis plaanis karmimalt karistama hakata https://www.err.ee/1609685633/justiitsministeerium-tahabvaarkohtlemist-karmimalt-karistada ), ( Laste pahatahtlik manipuleerimine teise vanema vastu on kuritegu Dakota osariigis USA-s. https://youtu.be/hRoSUOB8H9k?si=lIt2I52eRcnIxBYF ) on väga suured (võrreldakse ka pideva leina läbielamisega, seda kahjuks ei diagnoosita ega arvestata piisavalt tõsise tegevusi halvava põhjusena) ja mõjutanud igapäevaelu toimimist. 3.2 Süüdistatava majanduslik olukord objektiivselt ei võimalda tal lastele elatist maksta. Apellandi sissetulekud on olnud ebapiisavad, ta on ise ülalpeetav. Süüdistataval tekib alaväärsustunne iga töökuulutuse osas, et ta ei saa hakkama, kuna ei talu stressi. Süüdistatav kahtlustab, et tal on terviseprobleemid (ilmselt diagnoosimata ATH (jälgimisel, psühhiaatri juures käidud 2025 aprillis), eriti vaimsed üleelamised, mistõttu ei ole tal olnud objektiivset võimalust maksta kohtu määratud elatise summasid regulaarselt. Süüdistatavat kurnavad korduvad kohtuskäimised,
2(6)
politseisse/kohtusse andmised, kaitses olemine, elamine. Süüdistatav ei ole elatise tasumata jätmisel olnud pahatahtlik, vaid sattunud olukorda, kus pidi valima ellujäämise ja võlgnevuse tasumise vahel. Ühisvara jagamine on laste isaga pooleli ja laste isa elab koos lastega abielu ajal ostetud korteris, mille lukud vahetas peale lahkuminekut omavoliliselt ära. 3.3 Õigusriigi printsiipide ja laste parima huvi osas märgib apellant, et vastavalt Perekonnaseaduse § 143 lõikele 1 on lapsel õigus mõlema vanemaga suhelda ning kumbki vanem peab seda toetama. Lapse kasutamine vanemate vahelise konflikti tööriistana on vastuolus nii lapse heaoluga kui ka õigussüsteemi eetilise alusega. Elatis ei tohiks muutuda manipuleerimise vahendiks olukorras, kus teise vanema tegevus on süsteemselt suunatud lapse suhte rikkumisele. Isegi kui viimased kuud on apellandi tütar rohkem suhtlema hakanud, hoiab poeg endiselt eemale ja on teda blokeerinud sotsiaalmeedias ilmselgelt isa mõjutusel. On olnud ajad, mil poeg suhtles apellandiga salaja ja kohtuma tuli siis, kui isa autot maja ees ei olnud. 3.4 Apellant palub kohut tühistada süüdimõistev otsus või 1) määrata leebem mitterahaline karistus (nt sotsiaalne töö toetatud keskkonnas täiskasvanutega, koolitused näiteks kogemusnõustamise ja sotsiaalmeedia, turunduse valdkonnas vms), sest süüdistatav on asunud elatist (osaliselt) tasuma; 2) kaasata psühholoogid või oma ala spetsialistid, määramaks, kas lapsed on apellandist võõrdunud ainult apellandi süül, nagu laste isa väidab, või on isa roll siin ka olemas. Alternatiivselt palub apellant suunata asi uuesti läbivaatamisele koos täiendavate tõendite kogumisega. 3.5 Lisaks esitatud apellatsioonile esitas süüdistatav ka määruskaebuse, milles taotleb kohtumenetluses määratud kulude, sealhulgas riigi poolt osutatud õigusabi tasu vähendamist või täielikku kustutamist (TsMS § 175 lg 1; KrMS § 180) järgmistel asjaoludel: 1. Tema majanduslik olukord on jätkuvalt väga halb. Mittemaksmise periood langes COVID-19 kriisi aega, mil tema sissetulekud olid ebaregulaarsed või puudusid üldse. 2. Ühisvara jagamine on siiani pooleli, mis mõjutab oluliselt süüdistatava rahalist seisu ja õigust õiglaselt jagatud varale. Seetõttu ei saa ta kasutada ka vara, mille osas tal on õiguslik nõue ja millega saaks katta tekkinud võlgnevusi kas osaliselt või täielikult. 3. Tema kavatsus ei olnud pahatahtlik elatise mittemaksmine, vaid see tulenes objektiivsetest ja kriisiolukorrast tingitud asjaoludest, mida prokuratuur juba esmakordselt 2020 aastal arvesse võttis. 4. Palub kohtul arvestada, et tal ei ole praegu reaalset võimalust katta määratud kohtukulud ja riigi õigusabi tasu, mis koormaksid teda üleliigselt ja takistaksid igapäevast toimetulekut. 5. Riigi õigusabi oli formaalne, ta ei tundnud, et see täiel määral kaitses süüdistatava huve. Advokaat ei selgitanud piisavalt valikuvõimalusi. Puudus selge info kulude tagastamise kohustuse ja suuruse kohta. Süüdistatav loobus määratud advokaadist prokuratuuris olles, kuna juba seal tajus, et siis tulevad kohtukulud lihtsalt suuremad. Lisaks ei näidatud prokuratuuris talle täit süüdistust, mistõttu ta ei saanud ka kohtule õigeaegselt tõendeid saata.
EELMENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4.Ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul prokuratuur oma seisukohti vastuseks süüdistatava apellatsioonile esitanud ei ole.
5.Süüdistatav esitas täiendavad seisukohad, millistes jääb oma apellatsiooni juurde ning palub kohtul hinnata tema tegevust tervikuna, sealhulgas ettevõtluslikke pingutusi ja töötukassaga seotud objektiivseid piiranguid; jätta kõrvale oletused varjatud sissetulekust; võtta arvesse, et tema tegevus ei ole olnud tahtlik ega pahatahtlik elatise maksmisest hoidumine KarS § 169 mõttes. Süüdistatava tegevus on olnud reaalselt suunatud sissetuleku leidmisele ja kohustuse täitmisele, kuigi majanduslik olukord ning vastaspoole käitumine on seda oluliselt raskendanud. Süüdistatav palub kohtul veelkord vajadusel algatada lisatõendite kogumine.
3(6)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, süüdistatava apellatsioonis toodud väidete ja põhjendustega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus Helen Kanneli KarS § 169 järgi süüditunnistamise ning karistamise osas on seaduslik ja põhjendatud.
7.Kohtukolleegium peab vajalikuks sissejuhatuseks märkida, et praegune kriminaalasi oli lahendatud lühimenetluse korras. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. (Vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15) Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et kriminaalasjas lühimenetluse kohaldamiseks peavad sellega nõustuma nii prokuratuur kui ka süüdistatav ja kaitsja, mis tuleneb KrMS §-st 234. Alles peale seda koostatakse kriminaalasjas süüdistusakt, milles märgitakse, et kriminaalasjas taotletakse lühimenetluse kohaldamist. Kui kohtumenetluse pooled nõustuvad lühimenetlusega, kinnitavad nad sisuliselt, et nende hinnangul on kriminaalasja toimiku materjalid piisavad asja õigeks lahendamiseks ilma täiendavate tõendite kogumiseta ega kannatanute ja tunnistajate ristküsitlemiseta. 7.1 Praeguse kriminaalasja materjalidest nähtub, et eeluurimisel avaldasid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja U. Simon, et soovivad kriminaalasja lahendamist kohtumenetluses lühimenetluse korras (tlk 70,71). Süüdistatav on enne süüdistusakti koostamist kooskõlas KrMS § 45 lg-ga 3 kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks lühimenetluses kaitsjast loobunud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus selgitas süüdistatavale tema õiguseid ja kohustusi KrMS § 32 lg 2 järgi lühimenetluses ja süüdistatava kinnitusel olid need arusaadavad (tlk 116). Süüdistatav jäi oma varasema kriminaalasja lühimenetluses lahendamise taotluse juurde. KrMS § 234 lg 5 kohaselt võivad süüdistatav ja prokuratuur lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Süüdistatav pole enne kohtuliku uurimise lõpetamist oma lühimenetluses kohaldamise taotlusest loobunud, seega minetas ta õiguse taotleda kohtumenetluses täiendavate tõendite kogumist. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus selgitas eraldi, et kui süüdistatav peab vajalikuks täiendavaid dokumente esitada, siis lühimenetluses asja arutada ei saa ja sellisel juhul saadab kohus toimiku prokuratuuri tagasi. Süüdistatav avaldas, et loobub tõendite esitamisest. 7.2 Koos esitatud apellatsiooniga edastas süüdistatav kohtule 23 dokumenti, millega ta soovib tõendada järgmisi asjaolusid: 1) tema suhtlemist lastega on takistatud; 2) süüdistatava majanduslik olukord oli keeruline; 3) elatise mittemaksmine ei ole olnud pahatahtlik. Apellatsiooni alternatiivse taotlusena palub süüdistatav suunata asi uuesti läbivaatamisele koos täiendavate tõendite kogumisega. Ringkonnakohus tõlgendab sellist taotlust lühimenetlusest loobumise avaldusena. Nagu eespool selgitatud, oli süüdistataval KrMS § 234 lg 5 kohaselt võimalik lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda üksnes kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni maakohtus. Apellatsioonimenetluses sellist võimalust kohtumenetluse pooltel enam ei ole. Lühimenetluses ei saa ka ringkonnakohtus uusi tõendeid esitada. Seetõttu jätab ringkonnakohus kõik süüdistatava poolt koos apellatsiooniga esitatud dokumentaalsed tõendid tähelepanuta. Samuti jääb eeltoodud põhjusel tagajärjetuks süüdistatava taotlus kaasata kriminaalmenetlusse psühholoogid või oma ala spetsialistid, määramaks, kas lapsed on apellandist võõrdunud ainult apellandi süül, nagu laste isa väidab, või on isa roll siin ka olemas. Märkida tuleb ka seda, et isa võimalik roll laste väidetavas võõrdumises emast ei ole praeguses kriminaalasjas tõendamiseseme asjaoluks, mis omaks tähtsust H. Kanneli süüküsimuse lahendamisel süüdistuses KarS § 169 järgi (vt lähemalt p 8).
4(6)
7.3 Kohtukolleegium märgib, et kuivõrd kriminaalasja lühimenetluse korras arutamisel maakohus ei ole rikkunud ühtegi kriminaalmenetlusõiguse normi KrMS § 233-238, § 339 tähenduses ning sellistele rikkumistele ei viita ka apellant, siis jääb tagajärjetuks süüdistatava alternatiivne apellatsioonitaotlus kriminaalasja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
8.Süüdistatava poolt kaebuses välja toodud isapoolne laste väidetav manipuleerimine ei oma KarS § 169 järgi etteheidetud süüteokaasuse õigeks lahendamiseks tähtsust. PKS § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. KarS § 169 näeb ette vastutuse lapse ülalpidamise ehk konkreetse üksikkohustuse rikkumise eest ning selle sättega kaitstavaks õigushüveks on lapse õigus saada elatist põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse alusel. Mõlemal vanemal on seadusest tulenev kohustus oma laste ülalpidamiseks olenemata asjaolust, kas teine vanem saab realiseerida oma teisi vanema õigusi ja kohustusi või mitte. Lapse ülalpidamiskohustuse täitmist ei või seada teiste vanema õiguste realiseerimisest sõltuvusse. Selliselt on põhimõtteliselt ekslik apellandi arusaam ning kohtuistungil tehtud avaldus sellest, et ta tunnistab end süüdi tingimuslikult, võttes seejuures omaks lastele kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmata jätmise.
9.Apellant toob välja, et ei olnud elatise mittemaksmisel pahatahtlik, kuna tema majanduslik olukord objektiivselt ei võimalda tal lastele elatist maksta. Kohtukolleegium märgib, et kehtivas redaktsioonis KarS § 169 sätestab kriminaalvastutuse vanema teadva kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Süüdistatava poolt välja toodud pahatahtlikkuse puudumine ei ole asja õigeks lahendamiseks määrav ning süüdistatava käitumises KarS § 169 objektiivse koosseisu jaatamiseks tuleb tuvastada üksnes elatise maksmisest kõrvalehoidumine kui tegevusetus. Maakohus on seda nõuetekohaselt ning ammendavalt teinud, viidates seejuures kehtivale kohtupraktikale (vt RKKKo nr 3-1-1-59-16, p 25; nr 1-18-5813/52, p 24). Maakohus on õigesti argumenteerinud, miks süüdistatava poolt elatise mittemaksmise põhjusteks nimetatud asjaolusid ei või kuidagi hinnata mõjuvateks. Süüdistatav ei ole välja toonud mitte ühtegi objektiivset asjaolu, miks tal ei ole - ega võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla - võimalik ülalpidamiskohustust täita. Sellisteks asjaoludeks pole süüdistatava paljasõnalised ning asjassepuutumatud väited, et 1) tal võib olla diagnoosimata ATH, mis ei luba tal tööd teha, 2) ta on ettevõtjana ebaõnnestunud, 3) kohustuse täitmata jätmise põhjuseks on pooleliolev vaidlus ühisvara jagamiseks, 4) Töötukassa ei võtnud teda töötuna arvele, kuna tema nimele on registreeritud äriühing. Kohtukolleegium leiab, et isegi kriminaalasjas eeltoodud väiteid kinnitavate tõendite olemasolul, ei oleks saanud lahendada H. Kanneli süüküsimust maakohtust erinevalt. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga märgib, et süüdistatav on töövõimeline isik (kes ei ole lasknud oma töövõimetust kunagi hinnata), kes enda sõnade kohaselt käis traditsioonilisel tööl viimati 2020. aasta maist kuni juuni lõpuni restoranis XXX1 klienditeenindajana. Üldteada asjaoluna on Tallinnas permanentselt sadu aktiivseid tööpakkumisi, millistega otsitakse töötajaid klienditeeninduse sektorisse2. Asjaolu, et alates 2020. aasta maist süüdistatav pole enda ütluste kohaselt isegi proovinud ametlikku tööd teha (tlk 117 pöördel) ega võtnud ennast (kuni 05.03.2025), vaatamata väidetavale ebaõnnestumisele ettevõtluses, töötuna Töötukassas arvele, on kinnituseks sellele, et H. Kannel on teadvalt hoidunud kõrvale oma alaealistele lastele C-ile ja Q-ile kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades, et ajavahemikul 18.09.2021 kuni 11.02.2025 on H. Kannelilt laekunud elatise võla katteks üksnes mõnesaja euro suurused summad
Kolleegiumi märkus: asub Tallinnas, Mustamäel Vt nt https://cv.ee/et/search?limit=20&offset=0&categories%5B0%5D=SERVICE_INDUSTRY&towns
%5B0%5D=312
5(6)
kummalegi lapsele, on ta jätnud elatise maksmata teadvalt, põhjendamatult, süstemaatiliselt ja pikema aja vältel, millega on täidetud KarS § 169 järgi ettenähtud kuriteo koosseis.
10.Oma apellatsiooni alternatiivse taotlusena palub apellant mõista talle leebem mitterahaline karistus (nt sotsiaalne töö toetatud keskkonnas täiskasvanutega, koolitused näiteks kogemusnõustamise ja sotsiaalmeedia, turunduse valdkonnas vms), sest süüdistatav on asunud elatist (osaliselt) tasuma. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Maakohus mõistiski süüdistatavale, arvestades kõiki karistuse mõistmisel tähtsust omavaid asjaolusid, mitterahalise karistuse, mille asendamine üldkasuliku tööga oleks süüdistatava olukorda hoopis raskendanud. Pealegi kohtuistungiprotokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks maakohtus avaldanud nõusolekut üldkasuliku töö tegemiseks, nagu seda nõuab KarS § 69 lg 1 viimane lause.
11.Süüdistatav on esitanud ka taotluse maakohtu otsusega väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks või täielikult riigi kanda jätmiseks. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt ei ole kehtiva seaduse alusel võimalik rahuldada süüdistatava taotlust menetluskulude täielikult riigi kanda jätmiseks. Menetluskulude määramise otsustamisel on maakohus täiel määral arvesse võtnud, et süüdistatav on olnud aastaid töötu, peab täitma laste ülalpidamiskohustust ning kustutama tekkinud võlgnevuse. Selliselt vähendaski maakohus õigustatult temalt väljamõistetavaid menetluskulusid poole võrra. Väljamõistetavate menetluskulude veelgi suuremal määral vähendamiseks apellant põhjusi välja ei too ning neid ei tuvasta ka ringkonnakohus.
12.Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et esitatud apellatsioonis on sisuliselt korratud juba maakohtule esitatud kaitseversiooni ja väiteid, millele aga maakohus on oma otsuses ammendavalt vastanud ning toonud oma seisukohtade kinnitamiseks välja tõenditest nähtuva neid kinnitava informatsiooni. Maakohtu otsuses avaldatule ei ole apellatsioonkaebuses esitatud selliseid argumenteeritud vastuväiteid, mis annaksid aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks.
13.Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS §s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344345 lg-test 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.05.2025. a otsuse H. Kanneli suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.