Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
3-1-1-67-16 3. oktoober 2016 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kriminaalasi Mihkel Majori süüdistuses KarS § 209 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-7700 Mihkel Majori kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Enn Pustak 14. september 2016, kirjalik menetlus
Viru Maakohtu 26. novembri 2015. a otsusega tunnistati Mihkel Majori lühimenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja süüdistatava karistuseks jäi 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja ärakantavaks karistuseks loeti 7 kuud ning 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud karistus 1-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja M. Majorilt mõisteti A OÜ kasuks välja 14 016 eurot 34 senti.
M. Majori tunnistati KarS § 209 lg 1 järgi süüdi selles, et 18. märtsil 2015 ajavahemikul kell 14.15 kuni 14.45 esitas ta varalise kasu saamise eesmärgil A OÜ seaduslikule esindajale E. K-le OÜ N logodega saatelehe. Kuivõrd E. K. ootas sama äriühingu autot, tekitas süüdistatav talle ebaõige ettekujutuse, et tema ongi OÜ N autojuht. Pettuse tulemusena andis E. K. loa laadida süüdistatava kasutuses olnud veoki haagisesse 37 tonni A OÜ-le kuuluvat rapsi, mille M. Majori
ära viis. Kuriteoga tekitati kannatanule 14 016 euro 34 sendi suurune varaline kahju.
Maakohus leidis kokkuvõtlikult, et M. Majorile esitatud süüdistus on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi, kuid ei nõustunud tsiviilhagis esitatud nõude suurusega. Tsiviilhagi kohaselt tekitati kannatanule kelmusega 15 000 eurot varalist kahju. See nõue tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldada osaliselt, s.o 14 016 euro 34 sendi suuruses summas. Kannatanu esindaja tuletas vilja koguse süüdistatava veoauto koorma suurusest ja sellest, et samal päeval anti ülejäänud vili OÜ N autojuhile. Sellele veokile laaditi 11 500 kg vilja, sest rohkem kuivati punkris ei olnud. Süüdistatav kinnitas, et tema kasutuses olnud veok võib täismassiga vedada 44 tonni vilja, kuid ära viidud koormas nii suurt kogust ei olnud. Kannatanu esindaja ja süüdistatava ütluste põhjal on usutav, et M. Majori viis ära 37 tonni rapsi. Välja petetud vilja koguse kohta M. Majori ühtegi tõendit ei esitanud ja selles osas on tema ütlused ennastõigustavad. Eesti Statistikaameti koostatud tera- ja kaunvilja ning rapsiseemne kokkuostu hindade poolaastaaruande kohaselt on 37 tonni rapsiseemne väärtus 14 016 eurot 34 senti.
Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Majori kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.
6.1
Maakohus
tugines
süüdistatava
ütlustele,
milles
viimane
rääkis
veoki
täismassist.
Ringkonnakohus luges need ütlused nõude omaksvõtuks TsMS § 231 lg 2 mõttes. Süüdistatav tegi aga üksnes oletusi. Veoki tehniliste andmete ja koorma suuruse kohta pole andmeid ja selle kohta ei kogutud tõendeid ka kriminaalasja eeluurimisel. Seega ei ole tegemist hagi õigeksvõtuga. 6.2 Koorma massi püüdsid kohtud tuletada ka selle kaudu, et OÜ N autole laaditi 11 500 kg rapsi, sest rohkem vilja punkrisse ei jäänud. Ütluste olustikuga seostamise protokollile lisatud fotode kohaselt oli kuivatis punkreid rohkem, mille tõttu ei ole selge, missugusest punkrist laaditi vilja M. Majori ja millisest OÜ N autole. Samuti pole teada, missugune oli punkrite mahutavus ja palju seal oli vilja enne süüdistatava saabumist. Kuna M. Majoril puuduvad andmed tema kasutuses olnud veoautole laaditud vilja koguse kohta, ei saanud ta esitada ka lisatõendeid äraviidud koorma suuruse kohta. 6.3 Riigikohtu praktika kohaselt juhindutakse tsiviilhagide lahendamisel kriminaalmenetluses tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-8709 ja 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-23-07). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilhagi tõendavad üksnes kannatanu esindaja ütlused, mis ei ole piisav tõend. Samas peab hageja enda nõuet tõendama. 6.4 Ringkonnakohtu otsusest saab välja lugeda et kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamiseks puuduvad tõendid ja kannatanu ei ole täitnud TsMS § 230 lg-s 1 ette nähtud tõendamiskohustust. Vaidlus puudub selle üle, et M. Majori pani toime kuriteo, tekitas sellega kahju ja kahju tuleb hüvitada. Kuna aga hageja ei ole enda nõuet tõendanud, tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata.
Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud kohtute järeldust, mille kohaselt pettis M. Majori varalise kasu saamise eesmärgil kannatanult välja rapsi ja tekitas talle sellega varalist kahju. Samuti ei seata kassatsioonis kahtluse alla, et kelmuse esemeks olnud rapsi puhul ei ole tegemist väheväärtusliku asjaga KarS § 218 lg 4 mõttes ja et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg 1 järgi. Kassatsiooni lahendamiseks tuleb hinnata üksnes seda, kas kannatanu tsiviilhagi osaline rahuldamine oli põhjendatud ja seaduslik.
Kaitsja osutab õigesti, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse
tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 13.2). TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
Kannatanu nõue põhineb sellel, et süüdistatav pettis temalt välja 37 tonni rapsi. Tsiviilhagi kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju tõendatud kriminaaltoimikusse kogutud tõenditega. Maakohtu otsuses sisalduvad tsiviilhagi osalist rahuldamist käsitlevad järeldused rajanevadki eeskätt süüdistusaktis nimetatud tõenditel, s.t kannatanu esindaja E. K. ja süüdistatava ütlustel. Ringkonnakohus, kes maakohtu otsuste põhjendustega nõustus, pidas nende tõendite puhul eriti kaalukaks, et süüdistatava ütlused haakuvad loogiliselt kannatanu esindaja ütluste ja varalise kahju suurusega. Seejuures osutati vaidlustatud otsuses ka TsMS § 231 lg-le 2 ja § 652 lg-le 7, mis reguleerivad faktilise asjaolu omaksvõttu ning selle kehtivust apellatsioonimenetluses, ja VÕS § 127 lg-le 6 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsuses asjas nr 3-1-1-90-15 väljendatud seisukohale, mis puudutab tsiviilhagi rahuldamise võimalikkust juhul, kui prokuratuur pole hoolimata hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega piisavalt tõendeid kogunud või neid kohtule esitanud. Rapsi väärtuse kindlakstegemisel tuginesid kohtud aga kriminaaltoimikus olevale rapsiseemne kokkuostu poolaastahinda kajastavale tõendile.
sõiduk oli ülekaalus, kui ka väitele, et tema kasutuses olnud sõidukil oli 60 kantmeetrit mahutav haagis. Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-21-129-11, p 12). Teisalt pole kohtuotsustes sisalduva arutluskäigu põhjal ühemõtteliselt arusaadav, kuidas rapsi kogus kindlaks määrati ja kas arvesse võeti näiteks ka veoki tühimassi. Kolleegium osutab seejuures, et kuigi E. K. ütlused loeti usaldusväärseks ja ta on rääkinud veoki ülekaalust, leidis maakohus siiski, et 44-tonnise täismassiga sõidukiga viidi ära üksnes 37 tonni rapsi. Eelnevast järeldub, et kohus nõustus sisuliselt hoopis süüdistatava väitega, milles viimane võimalikku ülekaalu eitas. Samal ajal nähtub aga otsuse põhjendustest, et M. Majori ütlusi ei peetud äraviidud vilja koguse osas usutavaks. Seda vastuolu ringkonnakohus ei kõrvaldanud.
saadeti kohtusse lühimenetluse korras. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10510, p 7.5.6).
vajadus
esitada
enda
huvide
kaitseks
lisatõendeid.
(Vt
Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 21).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.