Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-21-1652 28. aprill 2022 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Kriminaalasi R. P. süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsus - Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, - R. P. kaitsja vandeadvokaat Ene Mõtte, - A ja B esindaja vandeadvokaat Gregori Palm, kassatsioonid 30. märts 2022, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 17. mai 2021. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsus osas, millega jäeti kaitsja taotlus R. P-le süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.
2.Tunnistada maa- ja ringkonnakohtu otsus õigusvastaseks osas, millega jäeti R. P. vahi alla pärast maakohtu otsuse tegemist.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 4300 eurot.
Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. Prokuratuuri ja kannatanute esindaja kassatsioon jätta rahuldamata.
6.Mõista Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja 2100 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
1-21-1652
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.R. P. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3, § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi kvalifitseeritud tegudes.
2.KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuse kohaselt toimus 2020. a mais süüdistatava ja tema elukaaslase vahel rüselus, mille käigus haaras süüdistatav kannatanu kaelast ja pigistas seda. Samuti tõukas ta kannatanut, hoidis teda randmetest kinni ja lõi teda rusikaga näkku, tekitades valu, hematoomid ja punetuse. 2020. a septembris pigistas R. P. elukaaslast kaelast, põhjustades valu ja hematoomi.
3.KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 alusel esitatud süüdistuse järgi pani R. P. millalgi ajavahemikul 2018. a sügisest kuni tema kinnipidamiseni 2020. a detsembris oma suguti 6-aastase A kätte ning 5-aastase B suguelundite piirkonda. Samuti esitati R. P-le süüdistus KarS § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, mille kohaselt masturbeeris ta ajavahemikul 2018. a sügisest 2020. a detsembrini korduvalt A ees. Lisaks võttis ta end korduvalt alasti ja masturbeeris B ees, filmis alasti last ja näitas hiljem salvestist lapsele. Maakohtu otsus
4.Pärnu Maakohtu 17. mai 2021. a otsusega tunnistati R. P. süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud. KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 1411 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi esitatud süüdistuses mõisteti R. P. õigeks. Kohus tuvastas kokkuvõtvalt järgmist.
5.Elukaaslase kehaline väärkohtlemine on tõendatud. Kuigi kannatanu võis olla kergesti ärrituv, ei õigustanud see tema suhtes füüsilise vägivalla kasutamist. Toimunut tõendab lisaks süüdistatava ja kannatanu ütlustele mh haigla epikriis, milles on dokumenteeritud kannatanu vigastused. Teod pani R. P. toime tahtlikult, mööndes kannatanule valu põhjustamist.
6.Laste seksuaalses väärkohtlemises süüdistatav end süüdi ei tunnistanud. Määrava tähtsusega tõendiks on lapseealiste kannatanute ütlused, mille usaldusväärsuse hindamisel on oluline arvestada ülekuulamisele eelnenut, s.o enne ülekuulamist saviterapeut K. J-i tehtud küsitlemise võimalikku mõju lastele, laste ülekuulamise käiku, ülekuulamisel osalenud K. J-i ja tema küsitlemise võimalikku mõju kannatanute ütluste kujunemisele ning usaldusväärsusele. Nimelt rääkisid lapsed väidetavast väärkohtlemisest esmalt terapeut K. J-ile, kes edastas info ohvriabile. Seejärel toimusid laste videoülekuulamised politseis. Ülekuulamised korraldanud politseiuurija, kes oli läbinud asjakohase täienduskoolituse, kaasas mõlema lapse ülekuulamise juurde K. J-i, et laste juures oleks inimene, kellega nad on varem rääkinud.
7.Ülekuulamise salvestistelt nähtus, et terapeut sekkus kohe alguses ülekuulamise käiku ning võttis laste küsitlemise üle, hakates ise küsimusi esitama ja meenutama, mida lapsed talle varem teraapias rääkisid. Ülekuulamisi tervikuna analüüsides järeldas kohus kokkuvõtvalt, et laste ütlused R. P. süüd seksuaalses väärkohtlemises ei tõenda. Lapsed ei rääkinud toimunust midagi konkreetset, enamiku ülekuulamise ajast esitas terapeut suunavaid küsimusi ning meenutas lastele, mida nad olid talle varem rääkinud. Laste ütlused süüdistuses kirjeldatut aga ei kinnitanud.
8.Kohtus kuulati asjatundjana üle kliiniline psühholoog A. P., kes andis selgitusi alaealiste küsitlemise tehnika kohta. Asjatundja hinnangul peab seksuaalselt ära kasutatud laste küsitlemine 2(9)
1-21-1652 olema struktureeritud ja kasutada tuleb teaduslikult tõestatud meetodeid. Küsimustel on kindel järjekord ning oluline on alguses usalduse loomine, et lastega kontakti saada. Tugiisik võib ülekuulamise juures viibida lapse toetamiseks, mitte küsitlemiseks. Ülekuulamisel osalenud terapeudi küsimuste kohta selgitas asjatundja, et need suunasid last rääkima varem terapeudile räägitut, mitte seda, mis oli tegelikult juhtunud. Kui lapsel palutakse meenutada, mida ta varem rääkis, siis meenutab laps seda, mida ta on rääkinud, mitte seda, mis on tegelikult juhtunud. Terapeut tõi ülekuulamisse uut infot ja lähtus talle teadaolevast, mis muutis küsitlemise suunavaks. Küsimused stiilis „on ju nii?“ annavad märku, millist vastust oodatakse ning lapsel on surve vastata nii, nagu ta arvab oodatavat. Kõige usaldusväärsem on anda lastele võimalus ise rääkida vaba meenutuse vormis. Soovitavad ei ole aga suletud küsimused, mis eeldavad jah/ei-vastust, kuna lihtne on vastata juhtunut meenutamata. Ka valikvastustega, pikad ja mitmest osast koosnevad küsimused ei ole soovituslikud, kuna siis vastatakse tavaliselt viimasele küsimusele. Suunavate küsimuste esitamise vajaduse korral tuleks neid kasutada alles ülekuulamise lõpus, et need ei rikuks ära ülejäänud ülekuulamist. Korduvad küsimused võivad olla ohtlikud, kuna laps võib arvata, et kui teist korda küsitakse, siis ei olnud esimene vastus õige. Seetõttu tuleb lapsele põhjendada, miks uuesti küsitakse. Laste ülekuulamine ei tohiks kesta ülemäära kaua. Väsides muutuvad valdavaks jah-vastused. Küsitleja kommentaarid, mis viitavad mingile konkreetsele kasule, võivad last mõjutada. Korduvülekuulamine võib olla kasulik, kui ülekuulamised tehakse kvaliteetselt ning esitatakse avatud küsimusi.
9.Asjatundja hinnangul ei olnud terapeudi tehtud laste ülekuulamised nõuetekohased, kuna tugiisik võttis küsitleja rolli üle ja suures osas olid küsimused suunavad. Kui lapsed viitavad jutu käigus võimalikule seksuaalsele väärkohtlemisele, on nende esmase küsitlemise eesmärk üksnes kindlaks teha, kas konkreetse lapse puhul on märke seksuaalsest väärkohtlemisest, mida tuleks uurida kriminaalmenetluses. Terapeut peab aga teadma oma pädevuse piire ja seda, millal küsitlus katkestada, kuna laps on rääkinud juba piisavalt palju, et menetlust alustada. Liiga detailne küsitlemine enne lapse ülekuulamist võib rikkuda tema mälujälgi, mis omakorda võib mõjutada hilisema ülekuulamise kvaliteeti ja selle käigus saadud teabe usaldusväärsust.
10.Kohus järeldas, et K. J. eiras lapsi küsitledes kõiki soovitusi, mille olulisusele asjatundja laste küsitlemise puhul tähelepanu juhtis. Tal ei olnud ka sobivat väljaõpet laste ülekuulamiseks. Uurija poleks tohtinud lubada terapeudil lapsi küsitleda. K. J-i küsitlemistehnikast ilmneb, et ta oli juba varem teraapia käigus lapsi põhjalikult usutlenud. Laste küsitlemine ei olnud suunatud toimunust teadasaamisele, vaid terapeudi eesmärk oli üksnes, et lapsed kordaksid seda, mida nad olid paar päeva varem väidetavalt talle rääkinud. Selleks tuletas ta lastele korduvalt meelde, mida nad olid varem rääkinud, esitas suunavaid küsimusi, tõi ise sisse uut infot ning esitas küsimusi korduvalt, et saada endale meelepäraseid vastuseid. Kuna terapeut oli lastele tuttav ja turvaline täiskasvanu, võis tema küsitlemine mõjutada laste vastuseid. Lapsed võisid soovida olla tema meele järele ning see võis mõjutada nende vastuseid teraapias ja ülekuulamisel. On tähelepanuväärne, et A ülekuulamine toimus tema sünnipäeval ning kahtlemata mõjutas eelseisva sünnipäevapeo ootus laste keskendumisvõimet ja tähelepanu. A ülekuulamise videosalvestiselt nähtub, et 23. minutil ei suutnud laps enam keskenduda, kuid puhkuse võimaldamiseks vaheaega ülekuulamisse ei tehtud. Kui laps ütles, et ta peab hästi kaua mõtlema, kiirustas terapeut teda hoopis tagant, lubades mängima minna, kui jutud on räägitud. Kohtu hinnangul ei kinnitanud laste ütluste usaldusväärsust ka Kaire Talviste, s.o järgmine terapeut, kelle juurde lapsed suunati. Lapsed on terapeudile rääkinud asju, mida nad varem pole avaldanud, mistõttu on põhjendatud alus arvata, et küsitlused on mõjutanud laste mälupilti ning on võimalik, et lapsed on ise küsimustele sobivaid vastuseid otsides meenutanud mujalt nähtut. Kokkuvõtvalt ei kinnita uuritud tõendite kogum tõsikindlalt ja kahtlusteta R. P. süüd seksuaalses väärkohtlemises.
3(9)
1-21-1652
11.Karistuse mõistmisel tuleb arvestada süüdistatava isikut ja tema tegude asjaolusid. Kaitsja taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju jäi rahuldamata, kuna R. P. mõisteti süüdi ja teda karistati vangistusega. Apellatsioonid
12.Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatava kaitsja, kannatanute esindaja ja prokuratuur. Ringkonnakohtu otsus
13.Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kohtu seisukohad on lühidalt järgmised.
14.Seksuaalse väärkohtlemise süüdistuses on ainsad süüstavad tõendid lapseealiste kannatanute ütlused ning keskne küsimus on nende usaldusväärsus. Maakohus hindas laste ütluste usaldusväärsust veatult ja kooskõlas kohtupraktikas kujundatud põhimõtetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sisuliselt võttis laste küsitlemiseks erialase ettevalmistuseta terapeut laste ülekuulamisel uurija rolli üle. Suletud ja suunavate küsimustega soovis ta lapsi panna kordama sama juttu, mida nad olid talle väidetavalt varem rääkinud. Nii soovis terapeut uurijale tõestada enda kahtlustuse paikapidavust. Terapeudi eestvedamisel toimunud ülekuulamistel tehtud ulatuslike menetluslike rikkumiste tõttu tuleb laste ütlused tunnistada lubamatuks. Laste vastused olid ka sedavõrd vastuolulised, et isegi nende lubatavaks tunnistamise korral ei kõrvaldaks need kahtlusi R. P. süüs.
15.Laste uueks ülekuulamiseks põhjust ei ole. Neid on eri isikute poolt juba sedavõrd palju mõjutatud, et uue ülekuulamisega saadavate ütluste usaldusväärsus oleks väga suure küsitavusega. Alla 10-aastase lapse korduv ülekuulamine kohtumenetluses ei ole ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 70 lg 3 järgi võimalik.
16.Elukaaslase korduv kehaline väärkohtlemine on aga veenvalt tuvastatud. Maakohus pole tõendite hindamisel eksinud. R. P. süüd tõendavad eeskätt kannatanu ütlused, haigla epikriis ning kannatanu fotod vigastustest. Süüdistatava teod ei olnud mingil juhul adekvaatne reaktsioon kannatanu ebastabiilsele käitumisele. Süüdistatava ja kannatanu leppimist ning vägivallategudele eelnenud kannatanu provotseerivat käitumist arvestades on kehalise väärtkohtlemise eest mõistetud miinimumilähedane karistus põhjendatud.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
17.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja, kes taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist ning menetluskulude ja vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kassaatori hinnangul väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest väitega, et R. P. kägistas kannatanut. Süüdistuse kohaselt ta üksnes pigistas kannatanut kaelast. Kannatanu vigastused tekkisid rüseluse käigus ja tema enda provotseeritud eneseohustamise tulemusena. R. P. tegutses enese ja oma lapse kaitseks. Kannatanu kaelast pigistamine ja rusikaga löömine pole tõendatud. Haigla epikriis ei kajasta objektiivset tõde. R. P. oli selles asjas pigem ohver, mitte väärkohtleja.
18.Prokuratuuri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist. Laste terapeutide ütlused jäeti põhjendamatult tõendikogumist välja. K. J-i ütlused on olnud ajas järjepidevad ning ta on erapooletu. Terapeudil puudus igasugune motiiv kannatanuid mõjutada ja suunata valeütlusi andma. Tema tööalane kogemus võimaldas tal hinnata kannatanute ütluste tõelevastavust. Kannatanute ütlused on lubatavad. Terapeudi suunavad 4(9)
1-21-1652 küsimused pole selline asjaolu, mis seaks laste usaldusväärsuse kahtluse alla. Seadus lubab suunavate küsimuste esitamist. B teisel ülekuulamisel terapeut ei osalenud ning ka sel korral rääkis laps seksuaalsest väärkohtlemisest. Asjatundja ei välistanud, et lapsed võisid rääkida toimunust nii, nagu tegelikult juhtus. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus andnud kannatanute ütlustele ebaõige hinnangu.
19.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas ka kannatanute esindaja, kes taotleb asja uueks arutamiseks saatmist KarS § 141 1 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi esitatud süüdistuse osas. Kannatanud tuleks KrMS § 2901 lg 2 alusel uuesti video vahendusel üle kuulata. Seadus ega kohtupraktika ei välista alaealise korduvat ülekuulamist ja see võib olla tulemuslik.
20.Kaitsja leiab vastustes prokuratuuri ja kannatanute esindaja kassatsioonidele, et nende rahuldamiseks ei ole põhjust. Kannatanute terapeutide ütlustega ei saa tuvastada tõendamiseseme asjaolusid. Nende abil saab hinnata üksnes kannatanute ütluste usaldusväärsust. Terapeut K. J-i puhul tuleb arvestada, et ta mitte ei aidanud lapsi, vaid hoopis kahjustas neid, survestades lapsi R. P-d süüstavaid ütlusi andma. Laste ütlused R. P. süüd ei tõenda. Maa- ja ringkonnakohus on selles küsimuses oma seisukohti veenvalt ja ammendavalt põhjendanud. Kohtud leidsid õigesti, et laste ülekuulamine oli mõjutatud ja seetõttu ei saa nende ütlusi arvestada. Laste korduv ülekuulamine ei oleks põhjendatud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
21.Kolleegiumi hinnangul on kohtud R. P. süüküsimuse lahendanud veatult. Tähelepanu ei vääri kaitsja kassatsioonis esitatud kehalist väärkohtlemist puudutavad väited ning kolleegium ei korda maa- ja ringkonnakohtu sellekohaseid põhjendusi. Küll aga jäeti põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Samuti peab kolleegium ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks peatuda alaealiste tõendiallikate küsitlemist puudutaval probleemistikul. Kolleegium käsitleb esmalt R. P-le vahistamisega tekitatud kahju (I), vastab seejärel prokuratuuri ja kannatanute esindaja väidetele (II) ning võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III). (I)
22.R. P. vahistati 4. detsembril 2020 ning ta vabanes 28. mail 2021. Maakohtu istungil taotles kaitsja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus jättis taotluse osalise süüdimõistmise tõttu rahuldamata. R. P. vahistamisse puutuvalt osutab kolleegium järgnevale.
23.Pärnu Maakohtu 4. detsembri 2020. a määrusega tuvastati põhjendatud kuriteokahtlus KarS § 1411 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas teos ning oht, et R. P. võib toime panna uusi seksuaalkuritegusid. Samuti võis ta kohtu hinnangul hakata vabaduses alaealisi kannatanuid mõjutama. Vahistamise pikendamise määruses viitas kohus võimalikule seksuaalsuunitluse häirele ja kinnitas jätkuvalt uute seksuaalkuritegude toimepanemise ning kannatanute mõjutamise ohtu. Teise vahistamise pikendamise määruse argumendid jäid sisult samaks. Maakohtu järgmises määruses, millega jäeti rahuldamata taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, rõhutas kohus, et R. P-d on alust kahtlustada nii laste seksuaalses kui ka elukaaslase kehalises väärkohtlemises ning ei ole välistatud, et ta võib lapsi uuesti seksuaalselt väärkohelda ja neid mõjutada.
24.Üheski vahistamist puudutavas määruses ei ole niisiis vahistamisalust seostatud kehalise väärkohtlemise süüdistusega. Maakohtu otsusega mõisteti R. P. seksuaalkuriteos aga tõendamatuse tõttu õigeks, kuna vahistamise aluseks olnud kuriteokahtlustus ei olnud 5(9)
1-21-1652 põhjendatud. Nii langes osalise õigeksmõistva otsuse tegemisega ära ka R. P. vahi all pidamise alus. Kohus jättis tõkendi muutmata ja määras tühistada see kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. On ilmne, et pärast maakohtu otsuse tegemist ei saanud R. P. vahistamist jätkuvalt põhjendada seksuaalkuritegude toimepanemise ning laste mõjutamise ohuga. Mingeid muid põhjusi (nt süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamine) R. P. jätkuvaks vahi all pidamiseks ei ole maakohus esitanud. Seega ei olnud R. P. vahistamine pärast maakohtu otsust, s.o alates 17. maist 2021 kuni tema vabanemiseni, õiguspärane (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2019. a määrus nr 1-18-8222/47 ja 11. juuni 2018. a määrus nr 1-17-11610/39).
25.Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS) ei käsitle olukordi, mil kohus teeb osaliselt õigeks- ja osaliselt süüdimõistva otsuse. Kui isik mõistetakse õigeks, võib ta nõuda kahju hüvitamist muu hulgas juhul, kui see tekitati vahistamisega (SKHS § 5 lg 1 p 1). SKHS § 5 lg 4 alusel võib süüdimõistva otsuse korral aga nõuda lõikes 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes mõistetud või määratud karistusega. Kolleegiumi hinnangul tuleb R. P-le vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus lahendada SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel, kuna taotlus on seotud meetmega, mida kohaldati vaid õigeksmõistvat otsust puudutavas osas. Maakohus jättis kahju hüvitamise taotlust lahendades selle fakti tähelepanuta. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonis esitatud sellekohastele väidetele aga üldse vastanud ega kahju hüvitamise taotluse suhtes seisukohta kujundanud.
26.Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemine on õiguslik otsustus, mille saab teha ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2017. a otsus nr 1-16-2675/108, p 21). SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel süüdistatavale kahju hüvitamise eeldused on täidetud. R. P. mõisteti seksuaalkuriteos õigeks, ta oli vahistatud viitega seksuaalse väärkohtlemise kahtlustusele ja täidetud on SKHS § 11 lg-st 1 tulenev mittevaralise kahju hüvitamise eeldus – R. P-lt oli süüteomenetluses võetud vabadus (seejuures tuleb arvestada kogu vahistuse kestust, mitte pelgalt seda aega, mil R. P. vahistamine ei olnud õiguspärane). SKHS § 11 lg 3 järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. R. P. kaitsja taotles maakohtult SKHS-i alusel kahju hüvitamist 6. mai 2021. a kohtuistungil. Statistikaameti andmetel oli 2021. a I kvartali keskmine brutokuupalk 1473 eurot (https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Seega on päevamäära suuruseks 49,10 eurot. Ajavahemikule 4. detsember 2020 – 28. mai 2021 vastab päevamäära alusel arvutatud hüvitis 8592,50 eurot (175 päeva x 49,10 eurot).
27.SKHS § 9 lg 2 kohaselt võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kõnealune säte hõlmab endas nii suurendamise kui ka vähendamise võimalust. SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitismäär ei ole piirmäär, vaid juhis tüüpjuhtumite lahendamiseks. (Viidatud otsus nr 1-16-2675/108, p 21) Praegusel juhul nõutakse vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist ajavahemiku eest, mis on loetud R. P. karistuse kandmise aja hulka. See asjaolu tingib hüvitise suuruse vähendamise ligikaudu 50 protsendini SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitise määrast. R. P-le tuleb välja mõista hüvitisena 4300 eurot. (II)
28.Kannatanute esindaja ja prokuratuuri kassatsioonide rahuldamiseks alust ei ole. Maa- ja ringkonnakohus on ammendavalt tuvastanud, et R. P. süü laste väärkohtlemises ei ole tõendatud. 6(9)
1-21-1652
29.Lapsed kuulati 2. detsembril 2020 üle terapeudi juuresolekul, 3. detsembril andis B ütlusi üksnes politseiuurijale. Ringkonnakohus leidis, et laste ülekuulamisel tehtud ulatuslikud menetlusõiguslikud eksimused muudavad 2. detsembril antud ütlused lubamatuks tõendiks. Selle seisukohaga tuleb nõustuda (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 20). Ütluste saamisel rikuti mitut olulist menetlusõiguse põhimõtet ja neil rikkumistel oli tõendi kujunemisele määrav mõju. Oluliste vigadena, mille tõttu tuleb laste sel päeval antud ütlused lubamatuks tunnistada, on käsitatav eeskätt järgnev.
29.1.KrMS § 70 lg 1 järgi võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi. K. J. ei ole ükski neist. Pelgalt sotsiaalharidusest tulenevalt ei saa teda käsitada sotsiaaltöötajana, samuti ei ole ta psühholoog. On ilmne, et saviterapeudil erialast ettevalmistust laste küsitlemiseks ei olnud ning ta ei ole selline erialaspetsialist, keda peavad silmas KrMS §-d 70 ja 290. KrMS § 38 lg 5 p 3 lubab võtta kannatanul menetlustoimingule saatjana kaasa ühe tema poolt valitud isiku, kui menetleja ei ole sellest põhjendatult keeldunud. Viidatud normi alusel võib teatud juhtudel olla seega võimalik kaasata ka alaealise tunnistaja ülekuulamisele usaldusväärne tugiisik, kelle juuresviibimist laps ise soovib. Käsiloleval juhul pole aga selge, et terapeudi ülekuulamisele kaasamine oli laste enda soov, ning ühtlasi jääb arusaamatuks, millist tuge saanuks terapeut lastele pakkuda. Nii oli juba ainuüksi terapeudi ülekuulamise juurde lubamise põhjendatus küsitav.
29.2.Täieliku tähelepanuta on jäänud KrMS § 38 lg-s 6 sisalduv nõue, et menetlustoimingusse kaasatud isik ei tohi selle käiku sekkuda. Menetleja lubas praegusel juhul terapeudil uurimistoimingu sisuliselt üle võtta, jäädes ise passiiveks. Nii küsitles lapsi tegelikkuses terapeut, mitte aga laste küsitlemiseks erialase väljaõppe saanud menetleja.
29.3.Laste küsitlemise tehnika irdus täielikult laste ülekuulamise põhimõtetest. Kuigi KrMS § 68 lg 4, § 288 1 lg 2 p 4 ja § 290 lg 5 võimaldavad esitada alaealisele kannatanule suunavaid küsimusi, ei tohi need muutuda valdavaks. Just sellel põhjusel on ka kohtumenetluses suunavad küsimused lubatud üksnes kohtu loal (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 15.1). Maakohus on põhjalikult kirjeldanud, kuidas K. J. suunas lapsi rääkima ülekuulamisel seda, mida nad olid väidetavalt varem talle rääkinud. Muu hulgas tuletas terapeut aktiivselt lastele meelde, mida nad olid varem öelnud, tuues ülekuulamise käiku uut infot, mida lapsed ise ei avaldanud. Kui lapsed ei osanud mõnele küsimusele vastata, pakkus K. J. ise sobivaid vastuseid või kordas küsimusi mitu korda. Osa vastustega terapeut ei leppinud ning püüdis korduva küsimise, küsimuse ümbersõnastamisega või ise vastuseid pakkudes saada lapselt sobivamat vastust. Maakohus on tabavalt märkinud, et mitmele esitatud küsimusele ei osanud lapsed vastata, kuid terapeut püüdis intensiivselt ülekuulamise käiku sekkudes panna neid siiski tema arvates „õigeid“ vastuseid andma. Kõnekas näide sellest, kuidas mõjutati ülekuulamise käigus last, kes ei suutnud esitatud küsimustele vastata, on terapeudi lubadus minna mängima, kui jutud saavad räägitud. Laste ülekuulamise asjatundja A. P. on selgitanud, milline pidanuks laste ülekuulamine olema ning milline võib olla mõju ebaõigete ülekuulamisvõtete kasutamisel lapse ütluste usaldusväärsusele. Maakohus on neid selgitusi otsuses ammendavalt kajastanud (vt eespool p 8-9) ning kolleegium nõustub nendega täielikult.
30.Ringkonnakohus märkis põhjendatult sedagi, et isegi kui lugeda laste 2. detsembril 2020 terapeudile antud ütlused lubatavaks, ei tõendaks need R. P. süüd.
30.1.Lapsed ei andnud mingeid konkreetseid ütlusi R. P. tegude kohta, vaid vastasid üksnes ebamääraselt terapeudi suunavatele küsimustele. Ülekuulamise sellise tulemi tingis terapeudi püüd tõestada, et tema poolt politseile avaldatud laste seksuaalse väärkohtlemise väide vastab tõele. Terapeut püüdis seetõttu ülekuulamisel lastele sõnu suhu panna (nt öeldes: „Oli ju nii, et“, 7(9)
1-21-1652 „Sa ju eile rääkisid, et“ jne), andmata neile võimalust esitada enda mõjutamata arusaama väidetavalt asetleidnust. Asjaolu, et lapsed on teraapias seksuaalsetest tegevustest rääkinud, võis tuleneda sellest, et peresuhted olid keerulised ja lapsed nägid täiskasvanutele suunatud pornograafilise sisuga materjali ning süüdistatava ja kannatanu seksuaalvahekorda, mõistmata selle tähendust. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu hinnanguga, et võib pidada tõenäoliseks, et kõiki neid asjaolusid omavahel põimides rääkisid lapsed teraapias millestki, mis tegelikult ei juhtunud nendega, vaid kellegi teisega. Lisaks on maakohus asjakohaselt viidanud, et korduvad küsitlemised võisid mõjutada laste mälupilti. Iseäranis oluline on ka maakohtu osutus sellele, et lastel võis olla soov anda ülekuulamisel tuttavale täiskasvanule (terapeudile) viimasele meelepäraseid vastuseid. Seda eriti olukorras, kus terapeut suunas ise aktiivselt lapsi R. P-d süüstavaid ütlusi andma ning lubas neid vajaliku jutu ärarääkimise järel premeerida.
30.2.B kuulati kohtueelses menetluses pärast terapeudiga koos toimunud ülekuulamist veel kord üle ka järgmisel päeval. Kuigi selle ülekuulamise korraldas menetleja üksinda, oli ülekuulamine üles ehitatud nii, et lapsele meenutati seda, millest varem on juttu olnud, mitte seda, mis tegelikult toimus. B mõlemal päeval antud ütlused oli äärmiselt üldised, omamata kokkuvõtvalt sellist iseseisvat tõenduslikku kaalu, et nende abil oleks võimalik R. P. süü veenvalt tuvastada.
30.3.Maa- ja ringkonnakohus leidsid põhjendatult, et kannatanute terapeutide ütlused ei tõenda R. P. süüd. Ringkonnakohus on õigesti osutanud, et terapeutide ütluste põhjal ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, vaid saab üksnes hinnata kannatanute ütluste usaldusväärsust (nt viidatud otsus nr 1-18-1247/58, p 37, aga ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2022. a otsus nr 1-20-5071/72, p-d 12 ja 19). Seda ongi maakohus usutavalt teinud, nentides, et terapeutide jutt ei muuda kannatanute ütlusi usaldusväärseks. Seejuures on oluline silmas pidada sedagi, et lapsed ei rääkinud mõlemale terapeudile järjepidevalt sarnast juttu – erisustele ütlustes viitas juba maakohus. Terapeudid polnud ka laste küsitlemise suhtes objektiivselt meelestatud. K. Talviste kinnitas istungil otsesõnu, et ta eeldas, et lapsed on seksuaalselt väärkoheldud; K. J. aga selgitas, et tegeleb vägivallaohvrite abistamisega ning ohvriabist saadetud kliendid on tavaliselt vägivalla ohvrid. Niisiis ei saa terapeutide ütlustega tõendada R. P. süüd ning need ei anna mingit alust omistada laste ütlustele juba tuvastatust suuremat usaldusväärsust.
30.4.Kokkuvõtvalt on kohtud õigesti järeldanud, et laste ülekuulamisel räägitu oli sedavõrd ebamäärane ja üldsõnaline, et ka ütluste lubatavuse korral ei võimaldaks need teha ühtki tõsikindlat järeldust R. P. süüküsimuses.
31.Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selleski, et laste uuesti ülekuulamine oleks põhjendamatu. Arvestades juba toimunud laste korduvat küsitlemist terapeutide, laste ema ja menetleja poolt, ei ole neilt praegusel ajahetkel enam võimalik usaldusväärset tõendusteavet saada. Samuti ei ole laste täiemahuline uus ülekuulamine õiguslikult võimalik. KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on vältida alaealiste korduvat ülekuulamist ja traumeerimist (viidatud otsus nr 1-18-1247/58, p 48). KrMS § 2901 lg-s 1 kirjeldatud olukorras saab kohus vajadusel esitada kannatanule KrMS § 2901 lg 2 alusel üksnes täiendavaid küsimusi, seadus ei sätesta aga pärast videosalvestatud ütluste avaldamist võimalust last uuesti täies mahus üle kuulata. Alaealise korduv ülekuulamine kohtumenetluses oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-109-16, p 15). Praegusel juhul on kannatanute ülekuulamise tulemus sedavõrd üldine, et kohtu algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike üksikute küsimuste abil ei oleks võimalik ka midagi täpsustada.
(III)
8(9)
1-21-1652
32.Otsuse punktides 22–27 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu 17. mai 2021. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsuse osas, millega jäeti kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata, ning tunnistab otsused õigusvastaseks osas, millega jäeti R. P. vahi alla pärast maakohtu otsuse tegemist. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Eesti Vabariigilt R. P. kasuks SKHS § 5 lg 1 p 1, § 9 lg 2 ja § 11 lg 3 alusel välja mittevaralise kahju hüvitisena 4300 eurot.
33.Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 3042 eurot valitud kaitsjale ringkonnakohtu otsusega tutvumise, selle analüüsimise ning kassatsiooni ja kassatsioonivastuste koostamise eest makstud tasu. Arvestades asja keerukust ja seda, et mitte kõiki kaitsja argumente ei saatnud Riigikohtus edu, mõistab Riigikohus KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja 2100 eurot koos käibemaksuga. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.